Valeuudistest heade uudisteni

2020. aastast Londonis paguluses elanuna olen näinud vaeva, leidmaks üldse midagi positiivset öelda neil pimedatel kuudel, mis algasid 24. veebruaril, kui Vladimir Putin alustas täiemahulist rünnakut Ukraina vastu. Enamasti olen tundnud ühtaegu häbi ja viha, aga ka täieliku läbikukkumise tunnet, mida neil päevil jagavad paljud Venemaa liberaalid – tunneme, et oleme Putini sõda õhutava propaganda tõttu kaotanud oma rahva ja seega kaotanud kodumaa.

Kuid pärast kaht sõjakuud on ilmnenud üks asi, mis üllataval kombel annab mulle lootust – internetitehnoloogiad ja nende roll sõjas.

Putini pimevõrk

2016. aastast saadik, kui Putini spioonid ja poliitilised käepikendused tabati USA valimistesse sekkumiselt, on üleilmne küberekspertide kogukond hakanud internetist mõtlema pigem ohtudest kui võimalustest lähtudes. Venelased, hiinlased, iraanlased ja põhjakorealased olid leidnud viise kasutada internetti väärinfo ja propaganda levitamiseks, õõnestades Lääne demokraatiaid seestpoolt ohjeldamatute vandenõuteooriate ja valedega. Üleilmsed platvormid nagu Facebook, Twitter ja Google, kunagised Lääne ettevõtlusvaimu ja loovuse majakad, sattusid väga ebamugavasse olukorda. Globaalne ühenduvus, millest 1990. ja 2000. aastatel unistati, muutus järsku äärmiselt suureks haavatavuseks.

See väga sünk arusaam internetist sobis täiuslikult Putini ettekujutusega. Putinit ja tema lähemaid seltsimehi KGBst õpetati maailma nägema „ohtude“ võtmes. Putini võimuletulekust saati oli sellesse maailma alati kuulunud internet – aastal 2000 allkirjastas Putin Venemaa Föderatsiooni kõige esimese infoturbe doktriini, mille potentsiaalsete ohtude nimekiri sisaldab ka „teabega manipuleerimist (väärinfo, teabe varjamine või moonutamine)“.

Globaalne ühenduvus, millest 1990. ja 2000. aastatel unistati, muutus järsku äärmiselt suureks haavatavuseks.

Seetõttu valitseski Lääne ja Venemaa küberametnike vahel 2016. aastani terminoloogiline ebakõla. Lääne ametnikud kasutasid „küberturvalisust“ ja „küberohte“, sest nad tahtsid rääkida arvutitest ja võrguturvalisusest, samal ajal kui venelased jäid „infoturbe“ ja „infosõja“ juurde kindlaks, sest uskusid, et interneti sisu võib kujutada ohtu Kremlile ja Putini režiimi poliitilisele stabiilsusele – nemad nimetasid seda „Venemaa digitaalseks suveräänsuseks“.

Kuid pärast 2016. aastat tunnistasid paljud Ameerika kübereksperdid mulle eraviisiliselt, et Kremlil oli tõepoolest õigus – veebisisu, eelkõige sotsiaalmeedias, võib kujutada demokraatiale ohtu. Putini küberoperatsioone võidi paljastada USAs ja Euroopas, kuid ta võitis vähemalt ühe raundi, pannes kogu maailma Lääne tsivilisatsiooni suurimast saavutusest – internetist – pimedal ja paranoilisel viisil mõtlema.

Ei ole üllatav, et arusaam internetist, kus domineerivad turvaprobleemid, võeti laialdaselt omaks. Kes saakski avalikkust süüdistada? Väärinfo levitamise operatsioonid ei peatunud pärast 2016. aasta läbikukkumist. Me kõik hakkasime uskuma, et iga Venemaaga seotud kriis hõlmab desinformatsioonikampaaniat koos küberrünnakutega.

Venemaa väärinfo läheb luhta

Ja tõepoolest, kui puhkes sõda Ukrainas, algasid ka Venemaa väärinfo operatsioonid ja küberrünnakud. Kuid – siit tuleb hea uudis – nad ei suutnud Ukrainale tegelikku kahju tekitada. Samuti ei suutnud nad Lääne avalikkust sõja suhtes segadusse ajada – Kremli narratiiv natsivastasest „sõjalisest erioperatsioonist“ ei saavutanud maailmas mingit kõlapinda. Kõige mustemad ennustused infosõja osa kohta osutusid valeks.

Tegelikult läks just risti vastupidi. Esimest korda pärast 2016. aastat pöördusid asjaolud teisipidi. Sotsiaalmeediast sai tähtis vahend uudiste levitamisel Ukrainas toimuvast, sealhulgas neile venelastele, kes tahtsid sõja kohta tõde teada saada. Sõjakuriteod on dokumenteeritud ja nende toimepanijad tuvastatud peaaegu reaalajas. Tänu ajakirjanikele ja sotsiaalmeediale me teame, mis tunne oli olla Kiievis pommirahe all ning üle elada okupatsioon Butšas ja ümberpiiratud Mariupolis. Tänu sotsiaalmeediale nägime sõja tõelist palet. Teame, kuidas Ukraina sõdurid, tsiviilisikud ja vabatahtlikud välja näevad ja mida rääkisid. Teame ka, kuidas näevad välja ja mida rääkisid Vene sõdurid, aga samuti Vene sõjavastased meeleavaldajad või sõjaõhutajad.

Putin pani kogu maailma Lääne tsivilisatsiooni suurimast saavutusest – internetist – pimedal ja paranoilisel viisil mõtlema.

Kohe pärast sõja algust püüdis Kreml iga hinna eest infomonopoli kindlustada. 24. veebruaril andsid Kremli tsensorid Vene meediale korralduse kasutada Ukraina sõja kohta ainult ametlikku teavet. Sõnad nagu „sissetung“, „sõda“ ja „rünnak“ keelati Vene riigi eelistatud „sõjalise erioperatsiooni“ kasuks. 4. märtsil võttis Venemaa riigiduuma vastu sõjaga seotud valeuudiseid käsitleva seaduse, mille alusel ähvardab Venemaa valitsuse seisukohaga vastuolus oleva teabe levitamise eest kuni 15-aastane vanglakaristus.

Kuid üleilmsed platvormid, mida enne sõda peeti peaaegu et äraneetud ideeks, osutusid vastupidavaks. Vene tsensoreid tabas ebaõnnestumine muu hulgas seetõttu, et sellised platvormid nagu YouTube, Facebook ja Twitter keeldusid Kremli survele allumast ega lasknud end hirmutada blokeerimise ähvardusest. Ja kui Facebook, Instagram ja Twitter blokeeriti, tegid nad kõik endast oleneva, et hoida oma sidemeid venelastega – näiteks pakkudes venelastele isegi võimalust kasutada Facebooki võrgustiku Tor kaudu.

YouTube on Telegrami kõrval tõusnud peamiseks venekeelsete tsenseerimata uudiste allikaks – paljud mu kolleegid, ajakirjanikud, kes olid sunnitud riigist lahkuma, kolisid YouTube’i ja Telegrami kanalitele ning leidsid mitmemiljonilise tugeva vaatajaskonna. Paljud venelased vaatavad sõjavastaseid YouTube’i kanaleid nii nagu varem hommikutelevisiooni. Globaalne ühenduvus on nüüd taas suurim lootus Vene avalikkuse teadvuse äratamiseks.