Valeri Sahhaštšik: valgevenelased ei taha Venemaa eest surra

Valgevenest on saanud Venemaa viies sõjaväeringkond. Valgevene majutab nüüd Vene vägesid ja Valgevene territooriumilt lastakse välja Vene rakette, mis iga päev tabavad Ukrainat. Ainus, mis veel puudub, on Valgevene relvajõudude otsene osalus Venemaa agressioonis Ukraina vastu. Miks on Lukašenka teie arvates seni sellest napilt hoidunud? Ja kas säärane samm on tulevikus võimalik?

Usun, et Valgevene relvajõud ei hakka ka tulevikus osalema sõjas Ukraina vastu. Isegi kui Lukašenka sellise otsuse teeks, nõustuksid sellist käsku meelsasti täitma vaid vähesed sõjaväelased – kui neid üldse on. Enamik valgevenelasi on kindlalt selle sõja vastu ega ole nõus ukrainlasi vaenlaseks pidama. Niisuguses psühholoogilises seisundis sõdureid ei saa sõtta saata. Lukašenka pole seda isegi üritanud teha, sest ta teab väga hästi, et kui ta käsiks vägedel piiri ületada, oleks see ühesuunaline teekond ja ta ei näeks neid enam mitte kunagi.

Sisejulgeoleku sfääris püüab Lukašenka säilitada nii palju sõltumatust kui võimalik, loovutades samal ajal tükikaupa majanduslikku suveräänsust.

Mis puutub aga sellesse, et Valgevenest on saanud Venemaa jaoks omamoodi väljaõppe- ja laskeväli, siis see on kahjuks tõsi. Lukašenka sõltub Venemaast väga suuresti. Kogu Valgevene majandus on nüüd seotud Venemaaga. Välispoliitiliselt on Valgevene praegu täiesti isoleeritud, sest Venemaa on ainus naaberriik, kes endiselt jätkab Lukašenka režiimiga suhtlemist. Kuid asi ei puuduta ainult majandust. Sõltuvusi on küllaga, ulatudes sõjaväkke, julgeolekuteenistustesse jne. Järk-järgult on Valgevene Venemaaga sügavalt integreerunud.

Praegusel hetkel on küsitav, kas Lukašenkale on veel mingisugust ise tegutsemise õigust jäetud või mitte. Ma usun, et sisejulgeoleku sfääris püüab ta säilitada nii palju sõltumatust kui võimalik, loovutades samal ajal tükikaupa majanduslikku suveräänsust.

Olukord, kuhu me oleme sattunud, on kahetsusväärne, seega peame püüdma seda muuta. See ongi just täpselt see, mida me praegu teeme.

Juhul kui Venemaa nõuab Valgevenelt abivägede saatmist, kas Lukašenkal jagub piisavalt jõudu, et eitavalt vastata?

Ma usun, et Lukašenka proovib seda igal juhul vältida, kuna, nagu ma juba ütlesin, ei usu ta, et sellest tema jaoks midagi head välja tuleks.

Kas on ette tulnud, et tema või siis Valgevene sõja- ja julgeolekujõud on öelnud „ei“? Meile räägitakse alalõpmata, et Venemaal ei toeta mitte keegi peale Putini sõda Ukraina vastu, ometi seda peetakse, märke tõrkumisest paistab aga vähe või pole üldse. Miks Valgevene erineb? Miks olete nii kindel, et nad ei kiida sissetungi heaks? Ja lõppude lõpuks, kas see loeb?

Valgevene on erinev, sest ta pole impeerium. Pool valgevenelastest on Venemaa poolt, aga ülejäänud pool elanikest hoiab Ukraina poole – asi puudutab ainult seda, kelle vastu inimene poolehoidu tunneb. Keegi ei taha Venemaa eest surra. Valgevenelased on palju rohkem huvitatud korra hoidmisest kodumaal.

Valgevenelased on selles kontekstis unikaalsel positsioonil. Nad on sõja mõlemal poolel, palju vabatahtlikke võitleb ka Ukraina eest. Milline on nende panus?

Peale Kastuś Kalinoŭski rügemendi on sõdinud veel mitu vabatahtlike üksust, sealhulgas mõnes rindejoone kõige raskemas piirkonnas. Tasub arvestada, et Valgevene vabatahtlike osa ei ole Ukraina relvajõudude üldarvus kuigi märkimisväärne. Samas on eesliinil valitsevas keerulises olukorras ka sel väiksel hulgal oluline tähtsus.

Valgevene võitlejad on väga motiveeritud ja tõestanud oma kangelaslikkust lahinguväljal.

Ma tahaksin ka märkida, et eravestlustes Ukraina sõjaväelastega on mulle öeldud, et Valgevene vabatahtlikud on kõige arvukam omataoline formeering, mis Ukraina sõdurite kõrval võitleb. Samuti on nad ainsad välisriigi kodanikud, kes pole kunagi näidanud võitluses mingeid arguse märke, pole lahkunud oma positsioonidelt ega deserteerunud, ega ole kunagi korraldusi eiranud. Valgevene võitlejad on väga motiveeritud ja tõestanud oma kangelaslikkust lahinguväljal. Ükskõik kui väike meie arv ka poleks, on sel ühise eesmärgi saavutamisel oluline väärtus. Ja me toome samm-sammult võidu lähemale.

Milline on nende õiguslik staatus Ukrainas praegu ja milline saab see olema Lukašenka-järgses Valgevenel? Kas ja kellelt on neil või nende peredel õigus saada sõjaväepensioni või mingisugust hüvitist?

Kõik valgevenelased kuuluvad Ukraina relvajõudude isikkoosseisu, seetõttu on neil samad õigused nagu Ukraina kodanikel. Kui võitlejad saavad viga, siis neid ravitakse. Kaks valgevenelast on sõjavangis ja Ukraina juhtkond tegeleb nende vahetuse organiseerimisega. Olen ühenduses sellega tegeleva rühmaga. Meie poisid vahetatakse varem või hiljem välja, kui tuleb nende kord. Kõik lahinguveteranidele antud soodustused kehtivad ka valgevenelastele. Usun, et tuleb aeg, mil meie vabatahtlikud saavad need hüvitised Valgevenes, oma kodumaal.

Meie poisid vahetatakse varem või hiljem välja, kui tuleb nende kord.

Sõjalise külje kõrval on sel ühisel võitlusel ka poliitiline komponent – see on Valgevene opositsioon. Kui aktiivselt on Valgevene opositsioon rahvusvahelisel tasandil toetanud Ukrainat ja selle võitlust Venemaa vastu? Millised on Valgevene üleminekuvalitsuse ja Ukraina valitsuse omavahelised suhted?

Mu oma töö on parim tõestus sellest, kuivõrd aktiivsed oleme oma töös olnud. Ma veedan poole oma ajast Ukrainas ja usun, et minust on Ukrainale olnud palju kasu. Meie üleminekuvalitsuse liikmed käivad samuti päris sageli visiitidel. Nad kohtuvad Ukraina poliitikutega, et ühtlustada meie nägemust eri küsimustest, kooskõlastada meie lähenemisviise ja töötada välja ühine strateegia. See töö alles käib.

Valgevene üleminekuvalitsus jätkab tööd meie ja Ukraina valitsuse seisukohtade lähendamiseks ja on selles olnud üsna edukas. Oleme õigel teel, ükskõik kui väsitav see ka poleks.

Siiski on tõsi see, et praegu kõrgetasemelised kontaktid puuduvad. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi pole presidendiks valitud Svjatlana Tsihhanovskajaga veel kohtunud. Teistel tasanditel jätkab Valgevene üleminekuvalitsus tööd meie seisukohtade lähendamiseks ja on selles olnud üsna edukas. Oleme õigel teel, ükskõik kui väsitav see ka poleks.

Mis te arvate, miks sellised kõrgema tasandi kohtumised veel puuduvad?

Ma oletan, et põhjuseks on Ukraina juhtkonna puhtpragmaatilised kaalutlused. Hoolimata asjaolust, et kogu tsiviliseeritud maailm on tunnistanud Svjatlana Tsihhanovskajat Valgevene presidendina, võiks temaga isikliku kontakti otsimine provotseerida Lukašenkat, kes võib Ukrainale lisaprobleeme tekitada.

See on minu arusaam sellest, mida Ukraina valitsus ja presidendi kantselei ilmselt arvavad ja miks nad pole seda sammu veel astunud. Ma saan nende loogikast aru: nad peavad verist sõda, mis ei jäta ruumi katsetamiseks ega ettevaatamatuteks tegudeks.

Millisteks tegudeks võiks selline lähenemine Lukašenkat provotseerida?

Lukašenka tuleb pidevalt välja mingite uute viisidega olukorra edasiseks eskaleerumiseks, nagu näiteks Venemaa tuumarelvade paigutamine riiki või Wagneri palgasõdurite kutsumine. Seetõttu tuleks sellise naabri suhtes pidevalt valvel olla.

Lukašenkast jagu saamine on meie ühine probleem ja me vajame ühist lahendust.

Kuidas saab seda pikaajalist väljavaadet veidikegi lühemaks muuta?

Selleks kulub aega. Lukašenka on oma süsteemi üles ehitanud 30 aastat ja seda ei ole lihtne muuta. Üksinda selle ülesandega hakkama ei saa – see eeldab kõigi huviliste tihedat koostööd. See on meie ühine probleem ja me vajame ühist lahendust.