Väikesed rahvad ja suured seadused

Kataloonias seisab enam kui poolteist miljonit inimest ketis, et avaldada toetust oma rahva iseseisvuspüüdele. Me tunneme seda tunnet. Mis siis, et meid, viimne kui üks kokku loetult, pole üheskooski nii palju. Oma riigi loomine on väikese rahva ülim enesemääramise akt, seda püha ja vääramatut õigust oleme eestlastena teadnud ja südames kandnud nüüd varsti juba sada aastat. Ning veerandsajandi eest kolis see tunne sügavast südamesopist läbi laulvate suude ja lippe lehvitavate käte uuesti reaalsusesse. Laulev revolutsioon kulmineerus iseseisva Eesti riigi taastamisega.

Meie teame, et mitte miski siin ilmas ei saa olla üle ühe rahva enesemääramise õigusest.

Sellepärast, kui ka loeme ametlikku Hispaania reaktsiooni Kataloonia keti kohta – et kuningriigi põhiseadus ei võimalda korraldada katalaanide iseseisvusreferendumit –, ei usu me seda tegelikult. Pole ju võimalik, et üks paber on üle terve rahva soovist.¹? Pole võimalik, et selline ongi õigusilm, milleni oleme tahtnud jõuda – maailm, kust ühtäkki on ära kadunud rahvaste vaba enesemääramise õigus, fundamentaalseim põhiõigus, mille teoreetiline olemasolu ei kadunud ikestatud Baltimaade rahvaste meeltest mitte kunagi.

Ja kui katalaanide kett oli teoks saanud, siis korjati poliitikauudistesse ja sotsiaalmeediasse kiiresti üles esimesed tundelised väljendid Läti peaministri või Leedu presidendi suust, kust katalaanid uskusid kuulvat, et nende iseseisvus pole mõeldamatu, kuna tõmmati otsene paralleel Balti ketiga – inimteega, mis vääramatult iseseisvusesse viib.

Oma riigi loomine on väikese rahva ülim enesemääramise akt.

Veidi järele mõelnult öeldakse aga – ja seda kasutavad lätlased ja leedulased oma esialgse meelelise reaktsiooni väljavabandamiseks pragmaatilises geopoliitikas –, et Nõukogude Liidu ja Hispaania puhul on tegemist erinevate olukordadega, iga protsess olla eneses unikaalne ja seesugused võrdlused ei maksa. Tõsi jah, Nõukogude Liidu konstitutsioon sätestas liiduvabariikide eraldumise võimaluse, Hispaania põhiseadus seda ette ei näe. Selline äraspidine juriidika muidugi kedagi palju ei aita. Läti ja Leedu ametlikud seisukohad siluvad riigijuhtide spontaanseid sõnu: peaminister oli oma esmastes väljaütlemistes liiga emotsionaalne, presidenti on üleinterpreteeritud, neid on valesti mõistetud jne.

Meie ju teame – ja kõige tähtsam: sõnumi said kätte ka katalaani iseseisvusaktivistid –, et südames oleme nende poolel. Kindlasti olid paljud inimesed üle Euroopa ja maailma, kes jälgisid 1989. aastal Balti ketti, samuti meie iseseisvuse poolt. Teati ja tunti meile kaasa. Kuid sellest hoolimata (ja hoolimata tõsiasjast, et meie keti ajal kehtis paljudes demokraatlikes riikides ametlikult  mittetunnustamispoliitika) esineti pigem vastupidiste seisukohtadega, kutsudes üles dialoogile Moskvaga. Mitte keegi ei julgenud avada meie ees vabaduse väravat. Mäletame ju, kuidas Soome presidendi Mauno Koivisto sõnad meid vapustasid, kui ta veel 1991. aastal vihjas, et Soome (ja meie ahastasime, et isegi Soome!) ei toeta Eesti iseseisvust: „Me loomulikult ei sekku Nõukogude Liidu siseasjadesse. Soome on de facto tunnustanud Balti riikide liitmist Nõukogude Liiduga ja me jääme loomulikult selle juurde, mida rahvusvahelisel tasandil on kokku lepitud.“

Siis me võib-olla tõesti ei hoomanud, aga nüüd teame, et need meie jaoks toona hirmsad sõnad olid kattevari. Küllap südames oldi ikka nõrgema poolel, usume, et soome rahvas oli ennast kehtestada püüdvate väikeste rahvaste poolel. Aga reaalses geopoliitikas tuleb võtta ja välja näidata teistsuguseid seisukohti. Kümme aastat hiljem, 2001. aastal, selgitas Koivisto, et tema arvates ei oleks nad Nõukogude Liidu kritiseerimisega mingeid märkimisväärseid tulemusi saavutanud. „Minu arvates mõistab soome rahvas seda väga hästi. Üldine suhtumine on olnud, et ei tasu sekkuda asjadesse, mis käivad meile endale üle jõu.“

Nendest õppetundidest tuleb kõrva taha panna eeskätt vist seda, et on üsna kindel, et väikeriikide solidaarsus on müüt, mis tegelikkuses ei tööta. Kõik rahvad, kes on saavutanud iseseisvuse, hoiavad omaenda riiki ja omaenda rahva iseseisvust nii kiivalt, et on valmis teiste uute riikide tekkimist väga visalt tunnistama. Kui üldse. Esindamata Rahvaste Organisatsioon – mis oli Eestigi jaoks täiesti reaalne poliitiline foorum enne 1991. aastat – ei leia endale iialgi liitlasi olemasolevate ka kui tahes pisikeste riikide ja rahvaste seast, kellel on olemas omariiklus. See paleus – iseseisvus – on nii habras aare, et sellega ei saa karvavõrragi riskida mitte keegi, kes omaenda rahva vabadusest ja iseseisvusest hoolib. Island on siin kauge saareriigina küll vist ainus erand. Ta seisab kindlalt, ilma et teda kaitseks ta oma suur jõud või sõjavägi – seda saareriigil polegi, on vaid rahvusvahelised kokkulepped ja mis veelgi olulisem: tema vardjaks on maailmameri. Sealt „seitsme mere tagant“ saime lõpuks meiegi oma vabadusesõnumi – kaks aastat pärast Balti ketis seismist. Kui veab, tulevad teised riigid järele, seni aga tuleb lähtuda igihaljast vormelist, mis diplomaatia keeles kõlab nii: „x rahva iseseisvuspüüdlused (kõvemas retoorikas: separatismiküsimus) lahendatagu dialoogis suure pealinnaga“.

On üsna kindel, et väikeriikide solidaarsus on müüt, mis tegelikkuses ei tööta.

Rahva vabanemise lugu on nagu armastuse lugu.

Euroopa Liit teeb kõik, et vältida probleeme, milleks muu hulgas on muidugi ka Kataloonia iseseisvumise võimalus. Euroopa Komisjoni volinik Joaquín Almunia, Baskimaalt pärit Hispaania poliitik, pole varjanud, et sel juhul heidetakse Kataloonia Euroopa Liidust välja. Mõneti meenutab see kurja isa, kes jätab kaasavarata ja arvab perekonnast välja tütre, kes soovib astuda abiellu oma väljavalituga vastu oma vanemate tahet. Karm ja ebainimlik otsus. Kuid neiu vahel siiski järgib oma südame kutset ja armastuse häält. Niisamuti kui katalaanid soovivad südame sunnil ja armastuse tiivul iseseisvaks saada. Ei aita pealinnast lähtuvad lubadused suuremast autonoomiast, suuremast isemajandamisest, leebemast keeleseadusest jms. Ei pruugi aidata ka lisamiljonid… Vahel aga siiski õnnestub üleannetu tütar korrale kutsuda ja „õigesse“ abiellu suunata, olgu siis kaasavara suurendamise ja muude lubadustega või lausa sunni ja vägivallaga. Romeo ja Julia lugu võib harukorril saada õnneliku lõpu, meil eestlastena läks korda oma armastus teoks teha, meie tunneme magusat ja üliharuldast vabanemise joovastust päris isiklikult.

Näis, kuidas läheb edasi areng väikeste rahvaste ja suurte seaduste vahelises pingeväljas, sest peale katalaanide on raudu tules veel mujalgi, nii suurema kui väiksema demokraatiatasemega piirkondades, kui mõtleme kurdidele, tšetšeenidele, šotlastele, palestiinlastele, baskidele jpt riigita rahvastele. Kuidas nende eestvõitlejatesse suhtuda ja kuidas neid nimetada – kõik võimalused ja vaatenurgad on avatud: terroristid, separatistid, äärmuslased, mässulised, sissid, võitlejad, iseseisvuslased, vabadusvõitlejad, (rahvus)kangelased. Sõltub ajast ja vaatenurgast.