Vaid eestitunud Eesti annaks taassoometumisele rohelisele tule

Kas Soome on taas soometunud või mitte? Miks Soome poliitikud ei väljendu nii teravalt Venemaa kohta kui Eesti omad ja kas neil on seda tehes õigus? Kui on, siis järelikult ei ole end teravalt väljendavatel Eesti poliitikutel õigus? Need on küsimused, mis on vaevanud Soome välispoliitika üle pead murdvaid inimesi.

Iseloomustamaks soometumise diskursust oleks paslik tuua väljavõte kahest tekstist (siinkirjutaja vaba tõlge). Esimene neist pärineb Eesti Vabariigile peatset kadu ennustanud Soome teadlase Johan Bäckmani sügisel ilmuva raamatu „Pronkssõdur – Eesti sambatüli taust ja sisu” osast „Natsipropaganda okupatsioonimüüt” (väljavõte blogist):

„Eestis levitasid natsid lugu kümnest juudi NKVD ohvitserist, kes mõrvasid poolakaid Katõni metsas või väiksest küürakast juudi naisest, kes sõitis oma ratastooliga Pagari tänava NKVD keldris, piinates oma ohvreid (piinakambris olid kuuldavasti helikindlad seinad ja õnarused vere äravooluks. /—/

Eesti ajalehe Postimees järgi olid juudid süüdi eestlaste küüditamises 1940. aasta suvel. Tartu tüdruku suu läbi rääkis leht: „Töörahvamaja peauksel seisis juut, kes oli määratud kontrollima koosolekule tulijaid./—/Kui üritasime saalist lahkuda, märkasime, et töörahvamaja uksed olid suletud ja kõikidel ustel oli juudi patrull /—/.” 1942. aasta veebruaris kirjutasid Karl Litzmann ja Hjalmar Mäe natsilehes Eesti Sõna, et käimas on kogu Euroopa sõda kapitalismi ja kommunismi „juudi algupära” vastu.”

Teine tekst pärineb eesti juurtega Soome kirjaniku Sofi Oksase viimasest romaanist “Puhastus”, mis oli enne ka teatrilaval, kirjeldades NKVD piinakambrit 1947. aastal:

„Aliide käed seoti selja taha ja tema pähe pandi kott. Mehed lahkusid toast. Läbi riide ei näinud midagi. Kuskilt tilkus põrandale vett. Kelder lõhnas läbi koti. Uks avanes. Saapad. Aliide särk rebiti lõhki, nööbid paiskusid põrandakividele, seinale, saksa klaasnööbid ja seejärel – ta muutus hiireks toanurgas, kärbseks lambil, ta lendas ära, naelaks seinapapis, roostetanud knopkaks, ta oli roostetanud knopka seinas. Ta oli kärbes ja ta käis naise paljal rinnal, naine oli keset tuba, kott peas ja ta läks üle värske löögijälje, veri oli paakunud naise rinna ihu all, läbi sinikate kulges kärbse käidud vööt, punsunud nibude verevalumid kui mandrid. Kui naise alasti keha puudutas põrandakive, naine enam ei liikunud.”

Halvad uudised Eestist soome ajakirjanduse vahendusel võimenduvad kohe Vene meedias, kui aga soomlased üritavad mõista Eesti ajalugu, järgneb kiire vastulöök Vene poolelt.

Pole siis ime, et Sofi Oksast ei tahtnud Soome peakonsulaat Peterburis seal korraldatavale luuleõhtule lubada ja alles Soome välisministri Alexander Stubbi isiklik sekkumine tagas selle, et Oksanen Peterburi lõpuks sõidab.

Kuid esitatud kahe tekstikatkega tekkinud küsimus jääb: kuidas on võimalik saada oma naabermaa ajaloost aru täiesti erinevalt ja seda riigis, kus on põhiseadusega tagatud sõnavabadus? Soometumisel on siin oma osa, nii on soometumise üks aksioome olnud, et idanaabrit ei tasu ärritada. Seega ei tasu teda ärritada ka Eesti ajaloost kõneledes ja siit ka põhjus, miks Soome peakonsulaat Peterburis esialgu Soi Oksast näha ei tahtnud.

Gruusia sõda ja Venemaa üha agressiivsem käitumine on tekitanud ka Euroopas mõttevahetuse, missugune peaks olema poliitika suhetes Venemaaga. Teravamad seisukohavõtud (nt Edward Lucas) on kõnelenud vajadusest taastada külm sõda, teised aga on toonud kapist välja oma vanad, järeleproovitud poliitikad, mis töötasid aastakümneid.

Nii on Saksa sotsiaaldemokraatidel – ja et nad on ka koalitsioonivalitsuses, ei jää sellest puutumata ka Saksa valitsus – abiks võtta Ostpolitik. Ja miks ei peaks nende Soome kolleegidel olema põhjust pöörduda tagasi vana hea soometumise juurde, mis hoidis nende riiki elus terve ajajärgu pärast Teist maailmasõda? Ääremärkusena mainitagu, et just praegu võib olla Euroopa Liit Gruusia tõttu jõudnud murdepunkti, kus kas jätkub vana eraldi „diilide” poliitika Venemaaga või jõuab ühendus kindlama ühise seisukohani Venemaa suhtes.

Minu väide on see, et niikaua kui Eesti on vaba, ei ole soometumine sellisel kujul, nagu see oli pärast Teist maailmasõda, võimalik. Selleks, et Soome saaks mugavalt ajada soometumise poliitikat, peab Venemaa kas Eesti okupeerima või muutma selle millekski sarnaseks, nagu see oli Soome soometumise ajajärgul. Ehk teisisõnu: Eesti tuleks muuta eestitunuks. Alles eestitunud Eesti olemasolu korral saaksid Soome poliitikud seada täiel määral sisse heanaaberlikud suhted Moskvaga.

Sest muidu tekivad piinlikud momendid nagu juhtum Oksasega. Võiks öelda, et mõneti on Soome ja Eesti kohad vahetanud. Kui nõukogude ajal vahendas põhjaeestlastele tõde Soome televisioon, siis praegu saavad paljud soomlased just Eestist või eestlaste vahendusel sellist infot või arvamusavaldusi Venemaa kohta, mida nad enda poliitikuilt ei kuule. Sellekohaseks näiteks võib tuua Soome meedia reageeringu teatele ekspeaminister Paavo Lippose asumisest Nord Streami teenistusse. Nimelt tegid nii Helsingin Sanomat kui ka Ilta-Sanomat oma võrguväljaandes uudise sellest, kuidas eesti netikommentaatorid Lippost põhjavad. Ilmselt tunnetasid mõlemad lehed vajadust terava arvamuse järele Lippose kohta, kuid samas ka seda, et Soomest nad sellist arvamust ei saa.

Vaba Eesti tähendab ka seda, et vennasrahva eest tuleb seista. See ajab aga soometumise taas lörri. Nii on Soome president Tarja Halonen kaitsnud Eestit, kui toonane Vene president Vladimir Putin Eestit vene vähemuse õiguste rikkumises süüdistas. Samuti oli Soome aktiivne Eesti toetamisel eelmisel aastal pronkssõduri kriisi ajal. Soomes näiksegi praegu konkureerivat kaks visiooni, kuidas ajada asju Venemaaga: pöörduda tagasi soometumise juurde või olla osa Läänest ja katsuda Soome huve ajada Euroopa Liidu kaudu. Vaba Eesti tirib Soome peaaegu vägisi Lääne poole.

Ent igasugune viide Eestile võib tekitada plahvatusohtliku olukorra seal, kus soomlased selle peale ehk ei tulegi. Nii väitis Vene ajaleht Rossiiskaja Gazeta viitega Aamulehtile, et soomlased tahavad mürgitada idavirumaalasi, saates neile toitu, mille „Parim enne” on juba möödas. Pluss muidugi kogu lugu taas Oksasega. Halvad uudised Eestist Soome ajakirjanduse vahendusel võimenduvad kohe Vene meedias, kui aga soomlased üritavad mõista Eesti ajalugu, järgneb kiire vastulöök Vene poolelt.

Huvitava panuse Eesti-Soome suhete üle peetavasse diskussiooni andis president Toomas Hendrik Ilves intervjuus väljaandele Suomen Kuvalehti, milles ta arvas, et Eesti-Soome suhted „normaliseeruvad” ja et Eesti hakkab enam Kesk-Euroopasse vaatama. See pani Postimeheski kirjutava kolumnisti Jarmo Virmavirta vastama ajakirjas Ulkopoliitikka, et külma sõja aegsed mõttemallid tuleb hüljata. Virmavirta pidas ilmselt silmas Eestit. Seda, et Soome peaks hülgama külma sõja aegse poliitika (või mõtteviisi, mida on harrastanud mitu põlvkonda Soome poliitikuid) Virmavirta ilmselt silmas ei pidanud.

Kuidas on võimalik saada oma naabermaa ajaloost aru täiesti erinevalt ja seda riigis, kus on põhiseadusega tagatud sõnavabadus?

Virmavirtal tundub samas olevat õigus selles, et Eesti- Soome suhted on sui generis. Tõepoolest, inimestevahelised kontaktid on ülitihedad, iga päev võib sõita laevaga Helsingi ja Tallinna vahet peaaegu sama tihedalt kui Kopli trammiga, kuid samas tõusetubki küsimus: kui sui generis, miks siis ikkagi hõõrumised? On ju ilmselt enamik inimesi küsinud, miks oli toonane Soome president Mauno Koivisto nii ettevaatlik 1991. aastal Eesti suhtes, kui pea kõik teised eestlastega lävinud soomlased igati aitasid, andsid raha, peavarju ja patsutasid kasvõi niisama õlale. Reaalpoliitika pole aga sui generis, kuid Ilvese sõnum näibki olevat selles, et kui 1991. aastal andis Koivisto külma duši, siis 2008. aastal tegi seda Eesti president. Olukord, kus vanema venna rolli võtnud Soome lihtsalt Eestit õpetab, enam ei kordu. Eesti lõimumine Lääne struktuuridega ei muuda teda Soomest sõltuvaks, see aga muudab Soome taassoometumise järjest raskemaks. NATO liikmesus oleks kindlasti lahtiütlemine soometumisest. Võib-olla teeb Gruusia konflikt mingeid korrektiive Soome julgeolekupoliitikas?!

Samuti: kui Eesti ajalugu on osa Euroopa ajaloost koos oma raskete momentidega, läheb soomlastel üha keerulisemaks Eestile mingit eestitunud ajalugu pähe määrida. Või nii, nagu seda soovib Moskva: et Nõukogude okupatsioon oli müüt, et eestlased olid natside käsilased ja et Punaarmee vabastas Eesti. Martti Turtola viimane raamat kindral Johan Laidonerist läheb koguni niikaugele, et väidab, nagu oleksid Konstantin Päts ja Johan Laidoner pidanud Vene baase Eestile positiivseks arenguks ja seega polevat suurt alust süüdistustel, nagu oleks Eesti 1940. aastal Nõukogude Liiduga liidetud vägivaldselt.

Kui Eestil ja Soomel oleksid mingid erilised poliitilised suhted, kus domineeriks Soome, siis oleks taassoometumine kuidagi ehk võimalik? Eesti ja Soome koostööst on küll kirjutatud palju raporteid, kuid võib-olla on nende taga ka erinevad eesmärgid: kui eestlased näevad koostöös võimalust oma julgeolekut parandada, siis ehk Helsingi hoopis tulipäiseid lõunanaabreid ohjes hoida.

Mis edasi? Kui jätkub praegune olukord, kus Eesti on vaba ja Läänega lõimunud, ei saa Soome täiesti taassoometuda. Kohati näeme me Soome poliitikuid, kes teevad julgeid avaldusi ja kohati neid, kes soovitavad suu kinni hoida.

Venemaa agressiivsusest sõltub muidugi palju. Võib ka juhtuda, et Eesti ei eestitu mitte Soome või Venemaa, vaid Lääne käte läbi. Gruusia konflikti tagajärjed pole veel lõplikult selgunud, kuid kui puhkeb uus külm sõda, on ilmselt Soome poliitikute esimene valik soometumine. Kuid selle realiseerimisel seisab risti ees Eesti, kes on ilmselt selle uue külma sõja eesliinil.