Vahevalimiste mõju USA välispoliitikale: Ukraina ja Hiina
Arvestades rolliga, mida USA kogu maailmas täidab, ning süveneva polariseerumisega, mis on puhtalt siseasjadest jõudnud välispoliitiliste küsimusteni, pole möödunud USA vahevalimised üksnes eelmäng 2024. aastal toimuvatele presidendivalimistele, vaid nende tagajärjed küündivad ka välispoliitikasse.
Rahvusvaheliste suhete lektor Balti kaitsekolledžis, Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi analüütik
USA 2022. aasta vahevalimiste tulemused võisid paljudele tulla üllatusena. Vabariiklaste ülekaaluka võidu (‘punase laine’) asemel oli seis tasavägine: vabariiklased võitsid äärepealt enda kätte Esindajatekoja ning demokraadid säilitasid hädavaevu kontrolli Senati üle.
Vabariiklikus Parteis on olemas lõhe Donald Trumpi ustavate poolehoidjate ja ’Ameerika ennekõike’ suundumuse näiliselt vähem okkalise variandi pooldajate ning nende vahel, kes tahaksid parteid vabastada Trumpist ja tema kõige tulisematest järgijatest. Kahte järgmist aastat määravad nii Kongressi värske koosseis kui ka presidendivalimiste lähenemine.
Ameerika Ühendriikide ühiskonnas jätkub lõhestumine ning kestab rivaalitsemine Vabariikliku Partei tuleviku pärast. Seega võib oodata, et välispoliitikale kuulub parteide võistluses tähtis koht. Kui algab presidendivalimiste kampaania, siis tõenäoliselt teevad mõlemad parteid Hiinast, Venemaast ja Ukrainast palju juttu, kuna see võib ulatuda riigi siseasjade käsitluseni.
Küsimus pole niivõrd selles, milline on Vabariikliku Partei välispoliitika, vaid kas ta ajab seda koostöös Bideni administratsiooniga või tahab end temast käremeelsemana näidata.
Mis puutub Euroopasse, siis jääb USA poliitika tugisambaks NATO.[1] On ebatõenäoline, et see muutuks, ehkki Vabariikliku Partei ’Ameerika ennekõike’ suundumuses leidub häälekaid elemente, kes suhtuvad Atlandi-ülesesse allianssi kriitiliselt eriti siis, kui juttu tuleb rahalistest kohustustest.
Esindajatekoja minekul vabariiklaste kontrolli alla on kaks tõenäolist tagajärge: tugevam surve, et USA liitlased Euroopas abistaksid Ukrainat heldemalt, mis võib väljenduda etteheidetena partei isolatsionistlikumalt tiivalt, või jätkuv toetus Ukrainale, ehkki seda saadab nurin partei isolatsionistlikumalt, ’Ameerika ennekõike’ fraktsioonilt.
Vabariiklased on Ukraina küsimuses lõhenenud
Võib oodata, et vabariiklased võtavad teravalt kõne alla jätkuva sõja Ukrainas ning iseäranis USA-st lähtuva abi ja toetuse. Ameerika liitlastel on oodata veelgi küsimusi selle kohta, kuidas abi kasutatakse. Samuti on karta, et suureneb surve Ukrainale hakata sõja lõpetamiseks Venemaaga läbi rääkima, ehkki riik on kinnitanud, et Venemaaga peetakse rahukõnelusi alles siis, kui Vladimir Putin pole enam võimul.
Kuigi suures plaanis ilmselt Ukraina toetamine jätkub, võib samuti arvata, et keegi Vabariikliku Partei ridadest tõstatab küsimuse, kas toetust Ukrainale tuleks jätkata. Enamasti on Vabariikliku Partei häälekamad Kremli-meelsed liikmed, nagu Dana Rohrabacher,[2] seni taandunud või vaikinud, aga mitte täielikult.[3] Teadmata on, kuidas võiks olukorda hakata mõjutama Donald Trump ja tema tulev valimiskampaania.[4]
Oodata võib, et eeldatav järgmine spiiker Kevin McCarthy asub vabariiklaste ladviku ja Trumpi fraktsiooni vahel Ukraina toetamise puhul tasakaalu otsima.
Muret ei teegi mõni teadaolev otsene seos Kremli ning seaduseandjate ja autoriteetsete konservatiivide vahel, vaid nn Tucker Carlsoni efekt, nagu selle tõi välja üks vabariiklik parlamendisaadik.[5] See tähendab Vene desinformatsiooni jõudmist poliitilisse peavoolu, ehkki seda ei levitata tingimata kiindumusest Kremli suhtes. Igal juhul on see ohtlik.
Leidub neid, kes pelgavad, et säärane mõtteviis heidutab mitut Vabariikliku Partei esindajat heaks kiitmast jätkuvat toetust Ukrainale, kes hoolimata Arizona osariigi kongresmeni Paul Gossari[6] targutamisest on Ameerika liitlane. Ukrainale ja oma riigi julgeolekule pühendunud vabariiklased on asunud skeptilisi kolleege harima, et Ameerika Ühendriigid ei loobuks Ukrainat toetamast.[7]
Kannapööret pole siiski oodata
Selgitustööga võiks ühineda mitu kunagist Trumpi administratsiooni liiget, nagu Mike Pompeo. Arvatavasti suudetakse mitut skeptilist vabariiklast ümber veenda, aga mitte kõige kangekaelsemaid ’Ameerikat kõigest ettepoole’ seadjaid, kes on suutelised ’süvariigi’ alla paigutama isegi Trumpi administratsiooni kuulunud isikuid. Väidetavasti on kõige kõnekam märk, et Vabariiklik Partei hoolib edaspidigi oma maa julgeolekust ja antud juhul Ukrainast, kes peab sõda jätkama, see, et kolm Mike’i – Turner Esindajatekoja luurekomisjonis, McCaul väliskomisjonis ja Rogers relvajõudude komisjonis – on kõik lubanud Ukraina heaks tegutseda.[8]
Samas on Vabariiklaste partei enamus Esindajatekojas on minimaalne, seega võivad mõjukaks osutuda äärmusparempoolsed vabariiklased, nagu Georgia osariigi esindaja Marjorie Taylor Greene. Siiski pole tõenäoline, et nad suudaksid konkreetses teemas parteid teisale kallutada. Oodata võib, et eeldatav järgmine spiiker Kevin McCarthy asub vabariiklaste ladviku ja Trumpi fraktsiooni vahel tasakaalu otsima.
Hoolimata isolatsionistlikumate parteilaste nurinast on väga ebatõenäoline, et Vabariiklik Partei antud küsimuses kannapöörde sooritaks. See on kergendusohkeks mõlema partei Ukraina-meelsetele ning Euroopa liitlastele, kes ei pea rahutust tundma selle üle, et järgmised kaks aastat prevaleerivad Esindajatekojas vabariiklased. Olenevalt sellest, kes tuleb 2024. aastal presidendivalimistel võitjaks, pole Ameerika välispoliitika siiski muutuste eest kaitstud.
Samamoodi kui Vabariiklased pole ka Demokraadid ise Ukraina toetamises täiesti ühte meelt. Parteikaaslaste etteheidete tõttu võttis progressiivse rühmituse eestvedaja, Esindajatekoja liige Pramila Jayapal, oktoobrikuus tagasi kirja, milles ta oli palunud president Bidenil Venemaa suhtes diplomaatiat rakendada. Progressiivset Esindajatekoja liiget Alexandria Ocasio-Cortezi tabas oktoobrikuus Bronxis tema valijate pahameel, kuna ta oli andnud hääle Ukrainale sõjalise abi saatmise poolt.[9]
Hiinasse suhtuvad nii Demokraadid kui Vabariiklased ühtmoodi teravalt
Hiina suhtes on Bideni administratsioon olnud vähemalt sama käremeelne kui president Trumpi oma. Mõlemad erakonnad võivad Hiina küsimuses lausa võistlema asuda. Nii võib oodata, et vabariiklaste enamusega Esindajatekoda on arvatavasti Hiina asjus president Bidenist veelgi rangem.
Trumpi ametiajal sai USA välispoliitikast sisuliselt malakas, millega president Trump oma sisevaenlasi materdas. Riikliku suveräänsuse niisugust rakendust on Trumpi kõige ustavamad poliitilised liitlased valmis jätkama. Teatud vabariiklaste jutupunkt on, et president Bidenil ja tema pojal Hunteril on Hiina Rahvavabariigiga mugav läbisaamine. Eeldada võib, et vabariiklaste enamusega Esindajatekoda ründab sisemaise tähelepanu pälvimiseks president Bidenit sellel rindel ning arutab või lausa üritab tema ametist tagandamist.
Tähelepanu suunamine Hiinale annab paraku sisepoliitiliseks punktikorjeks võimalusi.
Hoolimata ilukõnedest, mida ühe või teise partei esindajad oma toetajaskonna sütitamiseks võivad pidada, võib oodata, et jäika suhtumist Hiinasse näitavad kummagi partei esindajad üles ühe enam. Esindajatekoja väliskomisjoni järgmine esimees, Michael McCaul, on kutsunud üles Taiwani kaitset parandama[10] ning tema suhtumine on iseäranis jõuline tehnoloogiasektoris. Ta on maininud, et Hiina on oma keerukamates relvades tarvitusele võtnud USA-st ostetud tehnikat.[11] Samuti pöörab McCaul tähelepanu USA tehnoloogiasektori stimuleerimisele ja soovib tugevdada poliitikat Hiina, Iraani, Venemaa ja Põhja-Korea vastu. McCaul pole selles üksi. Käremeelset välispoliitikat on oodata teisteltki vabariiklastelt, eriti Hiina ja Iraani suhtes.
Eeldada võib, et järgmises Kongressis on mõlemad parteid enam ühte meelt välispoliitikas kui siseküsimustes, kus kahe partei lahkhelisid esineb rohkem. Tähelepanu suunamine Hiinale annab paraku sisepoliitiliseks punktikorjeks võimalusi. Tõenäoliselt hakkavad vabariiklased uurima COVID-19 teket, et seostada seda dr Anthony Fauciga, kes on Trumpi pooldajaskonnale vastumeelt, ning peaaegu kindlasti katsuvad nad seda siduda Demokraatliku Parteiga. Kui asjad nii lähevad, siis vaevalt leevendab see pingeid USA ja Hiina vahel.
Kriitika Saudi Araabia suhtes jääb vaid jutuks
Lähis-Ida pakub samuti huvi mõlemale parteile. On usutav, et Saudi Araabia ja Iraani asjus lähevad parteide arvamused lahku – demokraadid vastustaksid Saudi Araabiat, aga vabariiklased suhtuksid eriti rangelt Iraani. Pole küll oodata, et see lõhe kulgeks täpselt parteide eraldusjoont pidi.
President Biden on olnud karm nii Iraani kui ka Saudi Araabia suhtes, pälvides heakskiitu paljudelt vabariiklastelt. Vabariiklaste enamusega Kongress suhtub Saudi Araabiasse arvatavasti üha kriitilisemalt, rõhutades president Bideni läbikukkumist naftakõnelustel kroonprints Mohammed bin Salmaniga (MBS).
Ilmselt kritiseerivad Saudi Araabiat ka demokraadid, aga nemad hakkavad rõhutama inimõiguste rikkumisi ja kroonprintsi rolli piirkonna poliitikas. Samavõrd tõenäoline on, et etteheited jäävad põhiliselt jutupunktideks ning vähemasti Saudi Araabiaga jätkub läbisaamine endisel moel.
Välispoliitika on oluline riigisiseses võimuvõitluses
Sõltuvalt sellest, kui mõjukas on Trumpi pooldajaskond Esindajatekojas, võib Bideni administratsioon sisepoliitiliste kammitsate tõttu suunata peatähelepanu välispoliitikale. Vabariiklaste Trumpi-meelse fraktsiooni mõjukusest oleneb seegi, milline sisu välispoliitikale antakse. Võib oodata, et Vabariiklased teevad palju teravaid väljaütlemisi, aga neil pole otseseid praktilisi tagajärgi, kuna demokraadid säilitasid kontrolli Senati üle. Peaaegu kindlasti tõkestavad nad kõike, mida Esindajatekoja vabariiklased üritavad.
Kasu on mujal: teatraalsed võtted, mida vältimatult rakendatakse, valmistavad teed järgmisteks presidendivalimisteks, millel arvatavasti lõplikult otsustatakse Donald Trumpi tulevik Vabariikliku Partei niiditõmbajana. Trumpi populaarseim rivaal Vabariiklikus Parteis, Florida kuberner Ron DeSantis, pole oma poliitilistest seisukohtadest palju teatavaks teinud peale selle, millele ta vastu seisab. See põhiliselt piirdub siseasjadega. Kui mitte arvestada mõnda teemat,[12] siis on tema välispoliitilised vaated Trumpi omadest palju hämaramad. Selgete teemade hulgas on igatahes toetus Iisraelile ja antipaatia Iraani tuumaleppe suhtes.
Riiaka suhtumisega Iraani pälvitakse poolehoidu mõlemas vabariiklaste leeris. Kuna Iraanis kestavad meeleavaldused, siis võivad režiimi inimõiguste rikkumisi esile tõsta nii demokraadid kui ka vabariiklased. Vabariiklased, eeskätt Trumpi fraktsioon, illustreerivad Iraani tuumaleppe varal nii Bideni kui ka Obama administratsiooni väidetavasti nõrka välispoliitikat, millest Trump on juba tihti kõnelnud.
Vabariikliku Partei juhtkonna kohta valitseb ebakindlus, mistõttu hakkab partei suunda järgmises Kongressi koosseisus määrama Kevin McCarthy, eeldatav Esindajatekoja järgmine esimees. Tema otsustada on, mille üle Esindajatekojas hääletatakse. McCarthy on toetanud Vabariikliku Partei MAGA („Make America Great Again” – „Tehkem Ameerika jälle suureks”) fraktsiooni selle loosungiga „Ameerika ennekõike”. Samuti on ta kõhelnud Ukraina finantseerimises, tuues esile oma soovimatust blankotšekke kirjutada.[13]
Tekib küsimus, kas see on vahepealne positsioon, tasakaalu otsimine Vabariikliku Partei ladviku ja isolatsionistliku leeri vahel, pelgalt ettevaatlikkuse näitamine, soov enama läbipaistvuse järele või neist variantidest mõne kombinatsioon. McCarthy väidab, et blankotšeki märkus võeti kontekstist välja. Tema sõnu võib võtta kui Esindajatekoja Vabariiklaste kavatsust Bideni administratsiooni üle järelevalvet teostada.
MAGA leer on juba laitnud McCarthy kandideerimist spiikriks. Nad tunnevadki vimma mõlema partei ladviku vastu. Näiteks säutsus Esindajatekoja liige Matt Gaetz 1. detsembril 2022: „Täna käisid Kevin McCarthy ja Hunter Biden ametlikul õhtusöögil Macroniga, et Ukrainale rohkem USA abi viia. Ta ei tohiks olla spiiker.” MAGA leerile samavõrd vastumeelne Mitch McConnell, kes on välispoliitikas tavapäraste vaadetega, saab arvatavasti Senati vähemuse liidrina jätkata, kuna Vabariiklik Partei distantseerub (võib-olla) Trumpist veelgi.
Samal kursil edasi
Väärib märkimist, et Vabariiklikus Parteis on vähemasti kaks leeri, kes kahtlevad Ukraina edasises abistamises. Ühed on need, kellele pelgalt ei meeldi heldekäelised abisaadetised välisriigile ajal, mil tähelepanu nõuavad kodumaised mured. Teised on isolatsionistlike kalduvuste või seisukohtadega.[14]
Selgub valimiste järel kujunevatest jõujoontest, kas Valge Maja eesotsas president Bideniga ja demokraatide enamusega Senat saavad segamatult ellu viia oma välispoliitikalist kurssi või vabariiklaste kontrollitav Esindajatekoda seab neile takistusi. On ka võimalus, et mõlemad erakonnad jõuavad praktikas (peaaegu) üksmeelele, ehkki erinevatel põhjustel.
Küsimus pole niivõrd selles, milline on Vabariikliku Partei välispoliitika, vaid kas ta ajab seda koostöös Bideni administratsiooniga või tahab end temast käremeelsemana näidata. Hiina oleks mõlema partei vaateväljas. Ukraina ja Euroopa üle esineks lahkarvamusi, kuna vabariiklased soovivad, et Euroopa liitlased enam kulutaksid. Rangeimad neist pooldavad USA isolatsiooni.
Siiski võib oodata, et Ukraina abistamine jätkub väga tõenäoliselt endisena, on olemas vaid väike šanss abisaadetiste vähenemiseks. Samas hakkab Kongress ilmselt häälekamalt tõstatama küsimusi selle sõja tulevikust.
[1] https://carnegieendowment.org/2022/11/17/how-midterm-results-will-affect-u.s.-foreign-policy-pub-88436.
[2] https://www.msnbc.com/rachel-maddow-show/maddowblog/kevin-mccarthys-joke-trump-putin-six-years-later-rcna33680.
[3] Ehkki mitte täielikult taandunud. Vt: https://foreignpolicy.com/2022/11/30/gop-house-congress-republican-foreign-policy-priorities/. Paraku on teatud isikud üles kutsunud Ukrainat abist täiesti ilma jätma ning äsja Trumpi heakskiidul valitud senaator JD Vance on avalikult väitnud, et ta ei hooli Ukrainast.
[4] https://www.economist.com/united-states/2022/11/16/of-course-donald-trump-is-running-again.
[5] https://edition.cnn.com/2022/10/26/politics/kevin-mccarthy-house-gop-ukraine-funding-blank-check/index.html
[6] https://twitter.com/RepGosar/status/1524562978535874570?ref_src=twsrc%5Etfw
[7] https://edition.cnn.com/2022/10/26/politics/kevin-mccarthy-house-gop-ukraine-funding-blank-check/index.html
[8] samas.
[9] https://www.dailymail.co.uk/news/article-11313139/AOC-HECKLED-Ukraine-funding-vote.html
[10] https://foreignpolicy.com/2022/11/09/midterm-elections-republican-congress-biden-foreign-policy/
[11] https://www.bloomberg.com/news/articles/2022-11-29/gop-s-mccaul-vows-to-keep-funds-flowing-to-ukraine-as-foreign-relations-chairman?leadSource=uverify%20wall
[12] https://www.economist.com/united-states/2022/11/17/ron-desantis-may-be-republicans-best-chance-to-prevent-donald-trumps-return
[13] https://www.bloomberg.com/news/articles/2022-11-29/gop-s-mccaul-vows-to-keep-funds-flowing-to-ukraine-as-foreign-relations-chairman?leadSource=uverify%20wall
[14] https://foreignpolicy.com/2022/11/30/gop-house-congress-republican-foreign-policy-priorities/
Seotud artiklid
Fiona Hill: Ukraina uues maailmakorratuses – ülejäänud riigid Ühendriikidele vastu hakkamas
Traditsioonilise Lennart Meri kõne peab sellel aastal USA Venemaa-ekspert Fiona Hill, president George W. Bushi, Barack Obama ja Donald Trumpi nõunik.
Reegleid järgivate mängijate võimalused muutuvas maailmakorras
Tulevik tuleb rajada õigetele, mitte valedele õppetundidele minevikust. Äärmiselt oluline on ulatada Vene rahvale käsi. Hiina ei püüa sarnaselt Vladimir Putiniga rahvusvahelist korda hävitada. Suursaadikud Daniel Fried ja Jüri Luik arutavad, kuidas reegleid järgivad mängijad saavad rahvusvahelisel areenil kammitseda tõsist ohtu Venemaad ning „süsteemset katsumust“ Hiinat.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: USA presidendikampaania, Prantsusmaa valimised, NATO uued juhtnöörid, Washingtoni tippkohtumine
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2024. aasta 27. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.
Merili Arjakas: Poola valimiste tulemus mõjutab kogu Ida-Euroopat
Homme Poolas toimuvatel parlamendivalimistel, kus selgub seni riiki juhtinud Õiguse ja Õigluse partei saatus, on Kesk- ja Ida-Euroopa tuleviku jaoks märgiline tähendus. Kui Ukraina toetamine ei olegi niivõrd löögi all, siis peamiste parteide vahel on suur erimeelsus, millised peaksid olema suhted Euroopa Liidu ja Saksamaaga. See aga mõjutab Poola püüdlusi võtta endale Euroopa Venemaa-poliitika kujundamises liidrikoht.