Vabaduse nimel. Venemaa võitlus Ukraina ja Läänega
Venemaale järele andmine NATO kaitsevõimet kahandades ja Ukraina toetamisest loobudes on nagu laenu võtmine tuleviku arvelt. Selle asemel peaks Lääs tegelema kolme võtmetähtsusega ülesandega: kollektiivkaitsega, sõltuvuse vähendamisega agressiivsetest autoritaarsetest riikidest ja vastaspoolega suhtlemisega ainuüksi juba selleks, et vältida valearvestust.
Venemaa ei võitle mitte ainult Ukrainaga, vaid laiemalt väljast „peale tungiva“ ohtliku demokraatiaga. Ukraina vastu kaheksa aastat tagasi alustatud sõda ning nüüdne kokku koondatud lisaähvardus on osa suuremast pildist. Pildi vasakus nurgas on näha Valgevene iseseisvuse lõpetamine Venemaa poolt ning suuremal osal lõuendist püüd leppida oma piiridest kaugel Läänes kokku uued mõjusfäärid.
Millest see tuleb? Miks on Venemaal vaja rünnata naabreid? Või maksta talibitele Afganistanis pearaha tapetud USA sõdurite eest; jahtida „olulise mõjuta“ opositsioonipoliitikuid haruldaste mürkidega; õhutada Süüria diktaatorit kasutama oma enda riigi elanike vastu keemiarelva? Muide, peaaegu sama küünilist relva kasutavad Venemaa okupatsioonivõimud Donbassis Ukrainas rindejoone lähedal. Distantsilt mineerimine – miin lastakse välja, see aktiveerub maapinnal, visates laiali kevlarist niidid. Kes otsa komistab, see aktiveerib miini. Aga kes otsa komistab? Pole aimugi, sest laskja ei tea, kuhu täpselt miin maandub. Kevlarist niidid ei mädane, need võivad oodata igaviku. Kui Venemaa sõda Ukraina vastu lõppeks homme, jätkuks Donetski ja Luganski oblastis demineerijatel tööd järgmiseks 50 aastaks.
Kellele on vabadus hirmutav?
Ma jagan teiega üht oma tunnet teismeeast. Olin siis 15-aastane. Me elasime Tartu lähedal, nii umbes seitse-kaheksa kilomeetrit linna piirist. Käisin Tartus koolis, ikka hommikul kell seitse võileiba kugistades ema utsitamise saatel jooksuga bussi peale ja pärastlõunal tagasi. Koolipoisi rutiin.
Ühiskonnas toimuv oli samal ajal rutiinist kaugel. Eesti taastas sellal oma iseseisvuse. Me saimegi vabaks… Eesti sai jälle vabaks! Milline rõõm ja eufooria… Ja bensiinikriis. NSVLi jäänuk Venemaa otsustas lepingud üles öelda ja Eestile kütust mitte müüa. Tavapärased linnalähibussid võeti liinilt maha. Ühismajandi bussiga hommikul Tartusse veel sai, aga õhtul tagasi mõistlikul ajal mitte. Siis käisin jala. Teinekord võttis naabrimees poolel teel veoauto peale. Aga sageli kõmpisingi neid kilomeetreid koduni ja mõtlesin. Mõtlesin muu hulgas, miks tahab keegi meid, eestlasi, karistada selle eest, et me soovime olla vabad.
Tuleb välja, et kellelegi on vabadus hirmutav. Nii hirmutav, et tekib soov keelata see ka teistele. Nii üllatav kui see ka pole, aga kellelegi tähendab vabadus ebastabiilsust. Putinile isiklikult tähendab. Tema positsioonile ja varandusele on vabadus Venemaal ohtlik. Ta on vallanduva vabaduse ohtlikkust korra kogenud – 1989. aastal Dresdenis KGB ohvitserina, kui Berliini müür langes. Anne Applebaum viitab sellele oma artiklis („The Reason Putin Would Risk War“, The Atlantic 3.02.22). Me ei tea tema tollase hirmu sügavust. Aga võime seda aimata tema hingestatud vabadusvastast võitlust jälgides. Seepärast pelgab ta ka vabaduse õnnestumist Venemaa lähinaabruses. Ja hoidku selle eest, et vabadus leviks Venemaale endale. Meie Eestis ei saanud tollal bensiini ja kütteõli ning mõtlesime Lasnamäe evakueerimise peale. Ukrainlasi karistas Moskva nende soovi eest olla vaba 2014. aastal alanud sõjaga, sundides kodudest lahkuma enam kui Eesti-täie Ukraina inimesi.
Putini positsioonile ja varandusele on vabadus Venemaal ohtlik. Ta on vallanduva vabaduse ohtlikkust korra kogenud – 1989. aastal Dresdenis KGB ohvitserina, kui Berliini müür langes
Hirm vabaduse ees on omane kõigile autoritaarsetele režiimidele ja tähendab omakorda alalist võitlusseisundit. Venemaa juhtkonna jaoks pole rahuaega selle klassikalises mõttes. Neile tähendab tulevahetuse puudumine vaikuseperioodi, mida tuleb kasutada tulevase lahinguvälja ettevalmistamiseks. Ja see toimub kõigi vahenditega – töötavad diplomaadid, eriteenistused, relvajõud, riigi omanduses olevad ettevõtted ja ettevõtted, mis näivad olevat eraomanduses. Sama lugu on nn GONGOdega (ingl government organised non-governmental organisations) – riigi loodud mitteriiklike organisatsioonidega. Neid on Venemaal loodud müriaad. Ikka seepärast, et oma rahvast on riskantne usaldada.
Venemaa harrastatav nullsummamäng on selle seisundi ilmekas peegeldus. Kui oled kogu aeg sõjas või valmistud selle kuumaks faasiks, siis ei tunnista sa võimalust, et ühe olukorra kaks osalist võivad samal ajal sellest kasu saada. Win-Win. Meie Läänes oleme päri, et ka naabril võiks samal ajal minuga hästi minna. No olgu, pisut enam kui sada aastat tagasi Vargamäel see tunne veel valdav polnud. Aga lootust juba oli, kui Tammsaaret lugeda. Venemaale tähendab ühe võit teise kaotust.
Kui neutraalsus pole võimalik
Kuna Venemaa ladviku jaoks rahuaega pole, võiks eeldada, et nende jaoks asetuvad ka (kõik) rahvusvahelised lepped sellesse konteksti. Ajutisusesse. „Igavesest ajast igavesti“ ei tähenda seetõttu neile paraku ei põlvkonda ega inimiga. Lepe on vahend hetkeseisu fikseerimiseks piirijoonel, kuhu selleks hetkeks õnnestus jõuga jõuda. Võtame Tartu rahu leppe 2. veebruarist 1920. Seal meile antud kõige tähtsamat lubadust soovis Moskva rikkuda juba 1924. aasta detsembris, hübriidrünnates Eestit. Valearvestus ja alahindamine tõi nende poolt vaadates nurjumise. Sealt edasi, 1939. aastal surusid nad meid jõuga ähvardades ära. Selle tegevuse nimi on sõjaline surve. Tulid baasid ja järgnes okupatsioon. Sest me olime jäänud üksi.
Meie piirkonnas, autoritaarse Venemaa kõrval, pole neutraalsus võimalik, sest Vene pool ei lepi sellega. Oma sõjalistes plaanides liigitatakse neutraalsed riigid ikkagi territooriumiks, kes saavad pihta või võetakse üle. Kui ise esimesena ei võta, siis Moskva arvates „võtab“ vaenulik NATO. Seega: loota, et kuulutad end neutraalseks ning viljeled demokraatiat, vaba turumajandust ja seaduste ülimuslikkust, pole Venemaa kõrval pikalt võimalik. Selline neutraalsus oleks ohtlik väljakutse. Vormiliselt neutraalne võib riik Moskvale olla siis, kui vähemalt üks nimetatud elementidest oleks puudu või puudulik. Ehk siis selline piiratud iseseisvusega riik. Valgevene oli, aga rahva soov elada demokraatias muutis 2020. aastal olukorra Venemaale väljakannatamatult ohtlikuks ja nõudis Aljaksandr Lukašenka kasuks sekkumist.
Läbirääkimiste puhul Venemaaga tuleb meil Läänes kõigepealt aru saada, millal need algavad. Venemaa jaoks läbirääkimised juba käivad, kui meie alles valmistume.
Seepärast pole ka jutud Ida ja Lääne vahel sillaks olemisest siinkandis õnneliku lõpuga. Milline poliitiline või ärikultuur sellel sillal kehtiks? Läänelik õigusriik? Ei, see pole võimalik, sest seda loeb Venemaa endale ohtlikuks. Või selle vastand, korruptsioonisüsteem? Vahepealne olek ei tule välja. See oleks sama, mis kulunud ütluse puhul „tõde on kusagil vahepeal“. Ei ole. Kui üks pool valetab ja teine räägib tõtt, siis ei ole tõde vahepeal. Seal vahepeal on ka vale. Seepärast pole ka võimalik olla sild kahe maailma vahel. Kahe maailma vahel kõõludes ei kuulu sa hetkeks kuhugi, aga lõpuks kuulud ikkagi Moskvale.
Aeg-ajalt kerkib veel üks huvitav vaidlus: milline Venemaa on meile kasulik. Kas tugev või nõrk. Vaadates ajalugu, on Eestile kasulik olnud pigem nõrk Venemaa. Meil on põhjust olnud olla murelik just siis, kui autoritaarne Venemaa on saanud tugevaks. Siinkohal muidugi kostab hääli, et see on üldse vale lähenemine. Et me ei saa mõelda nii, milline Venemaa on meile kasulik. Peame elama sellega, mis meil on. Nõus. Aga see ei tähenda tegelikult fatalistlikku käed rüpes istumist. Väga sarnane ukrainlasliku lähenemisega, muide. Neil on ütlus, et маємо те, що маємо (meil on, mis meil on). See tähendab hetkeseisu fikseerimist ja sealt edasi töötamist selle materjaliga, mis olemas on. Tugev autoritaarne naaber on meile ohtlik ja tähendab, et peame töötama topelt.
Rääkimine vs. läbirääkimine
Venemaa on aasta jooksul tõstnud pingeid, ähvardades Ukrainat 2014. aastal alustatud sõja eskaleerimisega. Pingete leevendamiseks tehakse praegu USA eestvedamisel hiiglaslikke diplomaatilisi pingutusi. Võib küsida, on suhtlusel sellise naabri või rahvusvaheliste suhete süsteemi osalisega üldse mõtet? Me väärtused on ju nii erinevad… Suhtlema peab. Rääkima peab. Kui mitte muud, siis on rääkimine äärmiselt vajalik tegevus heidutuseks. Oma seisukoha edastamine võib aidata minimeerida või ära hoida valearvestust.
Me ei tohiks üle hinnata Vene luure infokogumise, analüüsi ja info edasiandmise võimet. Just nimelt neid kaht viimast. Venemaa suutlikkuses informatsiooni koguda pole põhjust kahelda. Ilmselt on nad maailmameistrid mahu mõttes.
Aga nagu jalgpallis ei piisa kõige kiiremini jooksmistest (Nõukogude Liidu koondis olla olnud nende näitajate poolest parim), nii ei aita ka mägede viisi kogutud infokillud ja faktipuru. Informatsiooni tuleb tõlgendada, sünteesida, analüüsida, teha järeldusi. Järeldusi ei tohi koostada, mõeldes, mida ülemus näha või kuulda tahab. Just see kõige kõrgem ülemus. See viga on krooniliselt omane autoritaarsetele süsteemidele, kuid esineb ka demokraatiates (vt Michael Herman „Intelligence Power in Peace and War“).
Suurele juhile esitletakse seda, mida arvatakse, et see näha soovib. Kui Venemaa liider usub, et Lääs on nõrk ja individualistlik ning et ukrainlased tervitaksid Vene „vabastajaid“ lilledega, ei leidu tema ümbruses ja alluvuses just palju inimesi, kes sellele vastu vaidleks. Ilmselt ei leidugi. See info tuleb „suure juhini“ tuua väljast. Väljastpoolt siseringi, presidendi administratsiooni, valitsust, pealinna ja „raudses haardes“ olevat riiki. Aga see info tuleb temani tuua. Valearvestuse ärahoidmiseks. Selleks on vaja rääkida. Ja kannatada seejuures ära vastuvõtja ülbitsemine ja vulgaarsed naljad.
Meie Läänes oleme päri, et ka naabril võiks samal ajal hästi minna. Venemaale tähendab ühe võit teise kaotust.
Läbirääkimiste osas on asi keerulisem. Läbirääkimiste puhul Venemaaga tuleb meil Läänes kõigepealt aru saada, millal need algavad. Venemaa jaoks läbirääkimised juba käivad, kui meie alles valmistume. Alustuseks räägib Venemaa läbi läbirääkimiste üle. Nagu viimane Normandia neliku nõunike kohtumine. Või meie läbirääkimised piirilepingu sõlmimiseks ja nüüd ratifitseerimiseks. Või nagu kõik need läbirääkimised Moskvaga. Moskva soovib saada järeleandmisi pelgalt selle eest, et nad üldse laua taha istuvad.Kui oleme lõpuks läbi rääkinud ja lepingud alla kirjutanud – vältides Gromõko vaimus Venemaale veerandi andmist sellest, mis neile kunagi kuulunud pole –, võime oodata Venemaa poolt lepingu rikkumist. Iga kord tabab see meid üllatusena. Olgu selleks keskmaa tuumajõudude lepe (INF), avatud taeva lepe, keemiarelvade leviku tõkestamise lepe, Minski lepped, millest Ukraina on oma osa täitnud, aga Venemaa mitte punktigi, Budapesti memorandum, millega Ukraina loovutas kõik oma territooriumil olnud tuumarelvad. Ja juba mainitud meie enda armas Tartu rahu lepe. Venemaa suhtumine lepetesse on retsidiivselt paindlik.
Mis lugu nende Minski lepetega on, mille täitmist Venemaa president Ukrainalt roppude vihjete saatel nõuab? Minsk II lepped allkirjastati 2015. aasta talvel ägedate lahingute tingimustes. Venemaa paiskas oma üksusi pealetungile, et sundida Ukrainat alla kirjutama. Lepped on tähtsad, sest sellel on ka Venemaa allkiri, tunnistades end sellega osapooleks. Need lepped ei ole ette nähtud ühepoolseks täitmiseks.
Ukraina on oma valmisolekut nendega edasi liikuda kogu aeg väljendanud. Astunud ka omalt poolt samme – jõustanud kokkulepitud vaherahud, sh ka ühepoolselt. Ehitanud välja ülekäigupunktid kontrolljoonel. Seadus nende alade eristaatusest on aastate eest vastu võetud ja igal aastal pikendatud jne.
Tähtsus Euroopa tulevikule
Venemaa pole omalt poolt teinud midagi, mida Minski lepped ette näevad. Piirab OSCE vaatlejate ligipääsu, ei pea kinni relvarahust, pole viinud okupeeritud aladelt ära oma relvajõude jne. Ukraina ei saa nõustuda Venemaa surutud tegevuste järjekorraga nende lepete jõustamisel. Venemaa nõuab, et valimised neil aladel viiakse läbi enne, kui okupeeritud alad on Ukraina kontrolli alla tagasi antud. Aga need ei oleks demokraatlikud valimised.
Matti Maasikas on öelnud, et Ukraina nihkumine Läände on meie põlvkonna kõige tähtsam geopoliitiline muutus Euroopas. Ei rohkem ega vähem. See nihe vabaduse poolele kutsus esile Venemaa rünnaku ja siiani kestva Ukraina vabadussõja. Läänele on kõlanud mitmed äratuskellad. 2008. aasta Venemaa-Gruusia sõja järel oli valdav eitus, et tegemist on mustriga. Räägiti ainulaadsest olukorrast. 2014. aastal alanud Venemaa rünnak Ukraina vastu oli uus raputus. Isegi mitu – Krimmi annekteerimine, tsiviillennuki alla tulistamine ning väga verised lahingud Ilovaiskis, Debaltsevos ja Donetski lennuväljal. See kõik toimus 21. sajandi Euroopas.
2021. aasta detsembris Venemaa sõjalise surve tingimustes Läänele lauale pandud nõudmised on raputamas ka järelejäänud eitajaid, neutraalseid. Väiksemaid kaitsekulusid nautinud Iirimaa (Maailmapanga andmetel 2020. aastal 0,287 protsenti SKTst) päästsid piinlikust olukorrast tema enda kalurid, kes läksid 2022. aasta jaanuaris kodanikualgatuse korras peletama Iirimaa majandusvööndisse raketiõppust tegema saabunud Venemaa sõjalaevu.
Venemaa robustsed nõudmised leppida enda pakutud mõjusfääride piiridega sunnivad Läänt tegema korrektiive senistes poliitikates. Näiteks konflikti ära hoidev vastastikune majanduslik sõltuvus on osutunud petlikuks illusiooniks. Meenuvad korduvad konverentsid ja ümarlauad, kus seda vastastikust sõltuvust kiideti parimaks mooduseks, kuidas Venemaad ohjata. Läänes vajatakse Venemaa gaasi ning Venemaa vajab Lääne tehnoloogiat ja raha oma eelarvesse. Sinna juurde kinnitus, et Vene gaas moodustab kogu Euroopa energiatarbimisest palju väiksema protsendi, kui on gaasi osakaal Venemaa eelarvest. Venemaa korjas vahepeal oma reservfondi valuutat täis. Lääs aga ei varunud gaasi oma hoidlatesse (Gazprom on pooled me hoidlad me enda makstud raha eest meilt ka ära ostnud) ega mitmekesistanud oma tarneahelaid. Venemaa võib endale lubada gaasi müügi pausile panemist, kuid Euroopa ei saa eluruumide kütmist pausile panna.
Venemaa robustsed nõudmised leppida enda pakutud mõjusfääride piiridega sunnivad Läänt tegema korrektiive senistes poliitikates.
Venemaale järele andmine, kahandades NATO kaitsevõimet ja loobudes Ukraina toetamisest, on nagu laenu võtmine tuleviku arvelt. Üks Ukraina valitsuse liige ütles hiljuti tabavalt: kui sa ei soovi langetada keerulisi otsuseid praegu, leiad end varsti keerulisest olukorrast. Kollektiivkaitse, sõltuvuse vähendamine agressiivsetest autoritaarsetest riikidest ning suhtlus, kasvõi vastaspoole valearvestuse vältimiseks, on kolm võtmetähtsusega tegevust, millele keskenduda. Miks häirib Venemaad NATO, puhtalt kaitseiseloomuga organisatsioon? Sest see organisatsioon tagab, et sa ei jää agressori vastu üksi. Nagu meie 1939. aastal. Ja me ei saa ka Ukrainat üksi jätta. Kogu vaba maailm ei saa. Маємо те, що маємо – fikseerime olukorra, püsime ühtsed ja töötame topelt. Sest vastasseis autoritaarse jõuga on pikk.
Mida arvavad eurooplased sõja puhkemisest Ukrainas?
Mõttekoda Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) korraldas jaanuari lõpus Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Poolas, Rumeenias ja Rootsis arvamusküsitluse sõja puhkemise kohta Ukrainas ja avaldas selle tulemused ülevaates „Euroopa julgeoleku kriis: mida arvavad eurooplased sõjast Ukrainas“.
- Kõigis riikides peale Soome pidas enamik inimesi Venemaa uut sissetungi Ukrainasse tõenäoliseks. Suurimaks hindasid sõjaohtu Poola ja Rumeenia elanikud, vastavalt 73% ja 64%. Soomes pidas sõjaohtu tõsiseks 44% vastanuist.
- Enamik vastanutest toetas Euroopa Liidu ja NATO tegevust Venemaa agressiooni tõkestamiseks. 62% kõigist küsitletutest leidis, et Ukraina kaitseks peaks välja astuma NATO, 60%, et Euroopa Liit, 54% leidis, et seda peaks tegema USA. Kõige väiksem oli toetus Saksamaal, kus NATO abi Ukrainale sissetungi korral pooldas 50% ja Euroopa Liidu oma 49% vastanuist. Kõigis seitsmes riigis leidis 43% küsitletutest, et agressiooni korral peaks nende kodumaa sekkuma. Kõige kõrgem oli näitaja Poolas, kus nii arvas 65% vastanuist. Teistes riikides jäi sama näitaja 40% ligi, välja arvatud põhjanaabrite seas, kus Soome väljaastumist Ukraina kaitseks toetas 20% ja vastu oli 54% vastanutest.
- Enamik vastanutest peab Venemaa samme vastasseisus Ukrainaga tõsiseks julgeolekuohuks oma kodumaale. Kõige enam peljatakse energiasõltuvusest tingitud tagasilööke, kõige tõsisemaks ohuks peeti seda Poolas (77%) ja väiksemaks Rootsis (47%). Sõjategevusest tingitud migratsiooni pidas kõige tõsisemaks ohuks samuti Poola (77%) ja väiksemaks Saksamaa (37%). Ka küberrünnakuid pidas kõige tõsisemaks ohuks Poola (73%) ja väikseimaks Saksamaa (48%). Sõjategevuse laienemist enda territooriumile pidas kõige tõsisemaks ohuks taas Poola (77%) ja väiksemaks Rootsi (45%). Majandustagajärgi peavad kõige tõsisemaks ohuks samuti enim poolakad (73%) ja väiksemaks prantslased (41%).
- Kõigist vastanutest 46% oli Ukraina toetamise eest valmis võtma vastu Ukrainast saabuvaid põgenikke, vastupidisel seisukohal oli 35% vastanuist. 44% on valmis riskima kõrgemate energiahindadega, 38% ei olnud sellega nõus. 43% pidas vastuvõetavaks küberrünnakuid, 37% ei olnud sellega nõus. 42% julgeb riskida majanduslangusega, 38% vastanutest pidas seda liiga suureks ohvriks, mida Ukraina toetamise eest maksta. 42% vastanuist oli valmis riskima ka Venemaa otsese sõjategevusega, vastupidisel arvamusel oli 39% küsitletutest.
Allikas: Euroopa Välissuhete Nõukogu
Seotud artiklid
Iulian Chifu: Venemaa raev ja laastamistöö Musta mere piirkonnas
Kahe viimase aastaga on Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu andnud Musta mere piirkonnale uue ilme. Mereäärsed maad olid juba varem mitu korda hoiatanud, et sõda on tulemas.
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
Tomas Jermalavičius: Prantsuse strateegiamõte ajab Euroopat ärkvele, aga toob siis pettumuse
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.
Marek Kohv: Miks sõda Ukrainas tänavu ei lõppe?
Lääneriikidel tuleb tõsiselt pingutada, et muuta sõja käiku Ukrainas. Valitsuste tellimused sõjatööstustele peavad olema pikaajalised ja lisaks sõjalisele abile tuleb Venemaa sõjamasina kägistamiseks Ukrainas anda uus hoog ka sanktsioonidele. Varade konfiskeerimiseks võiks kaaluda ka tavapäratuid viise, näiteks luureinfo kasutamist kohtus.