Vaade Iraagile pärast ISISt

“Parem üks diktaator kui tuhat jihadi!“ ütleb mulle üle õhku tõstetud teekannu tagant Anbari provintsist pärit Amer. Kaks aastat tagasi põgenes ta koos tuhandete teiste iraaklastega riigi keskosast põhja Iraagi Kurdistani. Praegu elab Amer Sulimanis, töötades pisikese kohaliku hotelli vastuvõtus, mille peamisteks külastajateks ongi araablased, tihtipeale uued ümberasujad. ISISe vägivalla eest on piirkonnas praegu varjul umbes poolteist miljonit sisepõgenikku ja 200 000 Süüria kurdi.

Iraagi armee, šiiitlike relvarühmituste ja kurdide pešmerga ühisel ponnistusel ja rahvusvaheliste liitlaste toel on ISISe käest tagasi võidetud enamik linnu, mis 2014. aasta suvel riigis äärmuslaste kätte langesid. Viimased otsustavad lahingud käivad Mosuli linna läänepoolel, kus kitsastel vanalinna tänavatel seisavad võitlejad vastamisi nurka surutud vastase ja ohtrate isetehtud lõhkekehadega, mis võivad end peita mängukarudest külmikuteni. Vaatamata ISISe visadusele on nende kaotus Mosuli all muutunud vältimatuks, kuna väline toetusliin Süüria suunalt on peaaegu ära lõigatud. Võit äärmuslaste üle soovitakse välja kuulutuda hiljemalt mai lõpuks, mil algab islami püha kuu ramadaan.

Nende arengute valguses räägitakse Iraagis praegu väga palju sellest, mis saab riigist pärast terroristide alistamist. Arvukalt leiab aset erinevaid paneeldiskussioone ja kohtumisi, kus arutatakse nii äärmusluse põhjuste, Kurdistani piirkonna tuleviku kui ka uute jõujoonte üle Lähis-Idas laiemalt.

Turvalisuse hind

Vaatamata suurele hulgale põgenikele Kurdistanis ja pešmerga kontrollitud aladel, valitseb piirkonnas juba pikka aega stabiilsus ja rahu. Viimase nelja aasta jooksul on Erbilis toimunud vaid kolm tõsisemat äärmuslaste rünnakut, millest esimene oli suunatud Kurdistani sisejulgeolekuteenistuse Asayish, teine USA konsulaadi ja kolmas kohaliku omavalitsuse hoone vastu. Kolme terroriakti peale kokku hukkus nende aastate jooksul 14 inimest, kellest mitmed olid julgeolekutöötajad.

Iraagi armee, šiiitlike relvarühmituste ja kurdide pešmerga ühisel ponnistusel ja rahvusvaheliste liitlaste toel on ISISe käest tagasi võidetud enamik linnu, mis 2014. aasta suvel riigis äärmuslaste kätte langesid.

Pärast möödunud aasta veriseid sündmusi Pariisis, Brüsselis ja Berliinis tekib õigustatult küsimus, et kuidas Kurdistan vaatamata tohutule hulgale võõrastele ja ISISe füüsilisele lähedusele, suudab tagada oma julgeolekut niivõrd edukalt. Kuidas saab Erbilis vaimulikukraega pastor rahulikult ringi kõndida ja õhtusel ajal inimesi kätelda, samal ajal kui kaheksakümmend kilomeetrit eemal Mosulis põletatakse kirikuid?

Esimene oluline tegur on kurdide etniline ühtekuuluvus ja üldine kokkuhoidvus, millest saab aimu isegi suurlinnade vahelisi kontrollpunkte läbides. Kurdist autojuhil piisab edasipääsemiseks tihti vaid noogutusest ja põgusatest kurdikeelsetest tervitustest, samal ajal kui araablastel tuleb läbi teha põhjalik dokumendikontroll või isegi läbiotsimine.

Teine, mõnevõrra poliitiliselt ebakorrektne teema on põgenike eristamine. Kurdistan võttis peaaegu et avasüli vastu esimesed Süüriast ja mujalt Iraagist ISISe käest pagenud inimesed. Tihtipeale oli tegu piirkonna arvukate vähemustega (assüürlased, jeziidid jne), kellest said neli aastat tagasi esimesed sihtmärgid äärmuslaste kontrollitud aladel. Paljud neist elavad seniajani Erbilit ümbritsevates põgenikelaagrites, mille läheduses pole mingisugust erilist turvakontrolli. Inimesed käivad vabalt ringi, laagris töötab kool ja rajatakse jalgpalliplatse.

Viimase poole aasta jooksul Mosulist ja selle lähiümbrusest lahkunud inimestesse suhtutakse erinevalt. Hassan Shami põgenikelaager asub 25 kilomeetrit Mosulist Erbili suunas. Hinnanguliselt elab ülerahvastatud telklinnakus ja ümbritsevates laagrites kokku ligi 60 000 inimest. Nendes laagrites valitseb range kord ning inimestel lubatakse lahkuda vaid pärast põhjalikku taustakontrolli. “Miks nad mind siin hoiavad? Ma soovin ainult ju koju naasta,“ haarab üks laagrielanik mu käisest, pidades mind mõne abiorganisatsiooni tõlgiks. Paraku hindasid rahvusvahelised humanitaarabiorganisatsioonid valesti ka Mosulist põgenejate hulka. ÜRO hoiatas sügisel, et sõjategevuse tõttu võib linnast lahkuda kuni miljon inimest.¹  Tegelik arv jääb tõenäoliselt aga umbes neli korda väiksemaks. “Abi mis valmistati ette laagrite jaoks peaks tegelikult olema linnas sees, sest inimesed ei taha oma kodusid maha jätta,“ märgib mulle rindejoonel juba pool aastat töötanud briti ajakirjanik Gareth Browne.

Rangeid liikumispiiranguid põhjendatakse sellega, et vabastatud alad pole veel lõhkekehadest puhastatud. Ent tegelikkuses on selle taga ka julgeolekukaalutlus. Praegu on väga raske öelda, kui palju võib värskete põgenike või kojujääjate seas olla endisi ISISe võitlejaid, toetajaid või inimesi kelle maailmapilt on kahe “kalifaadis“ elatud aasta järel täielikult moondunud.² Kurdidest laagritöötajad, meedikud ja julgeoleku asjatundjad tõdevad justkui ühest suust: “Kahjuks me ei näe, mis toimub nende südameis.“ Kahtluste valguses on turvalisusele tekkinud ka inimeludes mõõdetav hind. Mosuli maantee äärde jäävates laagrites asuvad küll esmaabipunktid, kuid tõsisemate hädadega tuleb ravi saamiseks minna ikkagi Erbilisse. Kuid isegi erakorralise terviserikke puhul, tuleb laagrist lahkumiseks saada eraldi luba vastavalt julgeolekuteenistuse ametnikult. “Ootasime templit, kuid see jäi hiljaks. Ta surigi seal samas meie ees,“ kirjeldab põgenikega töötav meedik üht paljudest traagilistest juhtumitest, ent temagi möönab et kestva sõjategevuse keskel Kurdistani turvalisena hoidmine nõuab teatud ohvreid.

Mida pikemale venib Mosuli läänepoole vabastamine, inimeste kojunaasmine ja esmavajalike teenuste taastamine, seda tõenäolisem et pinged pešmerga kontrollitaval ei-kellegi-maal kurdide ja araablaste vahel kasvavad. Kahe rahvusrühma vahelise võimaliku teravneva vaenu kõrval pole kuhugi veel kadunud ka vanad hirmud Lääne ees.

Äärmuslus ja läänevastasus

“Ütle mulle, miks ta tuli siia?“ küsib Amer, justkui peaksin mina Läänest tulnud inimesena oskama õigustada George W. Bushi eestvedamisel 2003. aastal toimunud sissetungi Iraaki. Olgu tegelikud põhjused millised tahes, kuid ameerika invasioon ja sellele eelnenud karmid majandussanktsioonid on iraaklaste ning paljude teiste araablaste teadvusesse jätnud sügavad jäljed, milles nüüd ligi viisteist aastat hiljem seavad oma samme musta kandvad ISISe võitlejad. Viimasele osutavad ettevaatlikult ka toonased otsuste tegijad nagu Tony Blair.³

Pärast möödunud aasta veriseid sündmusi Pariisis, Brüsselis ja Berliinis tekib õigustatult küsimus, et kuidas Kurdistan vaatamata tohutule hulgale võõrastele ja ISISe füüsilisele lähedusele, suudab tagada oma julgeolekut niivõrd edukalt.

Kuveidi invasiooni tõttu 1990. aastal Iraagile kehtestatud rahvusvahelised majandussanktsioonid laastasid riigi majanduse. “See karistus tabas Iraaki ajal mil maailma majanduses ja tehnoloogias olid aset leidmas suured muudatused. Paraku oli Iraak terve kümnendi vältel nendest võtmearengutest ära lõigatud,“ märkis Bagdadi Ülikooli õppejõud ja kolumnist Laka’ Makki jaanuaris Dohas toimunud vestlusringis, osutades Läänega seotud umbusu ja iraaklaste mahajäämuse põhjustele. Järgnenud ameeriklaste sissetungis ja alanud võitluse käigus hukkus kümne aasta jooksul veel enam kui 100 000 tsiviilelanikku. Mõju, mida tõi Tartu jagu kaotatud inimelusid on võimatu kõrvaltvaatajal mõista, ent need valusad kogemused said osaks iraaklaseks olemisest. Tänaseks on sõjakannatused talletatud rahva kultuurilukku. Nii Iraagi araablaste luulest, kunstist kui kirjandusest vaatavad vastu moondunud mälestused ja vimm. “Isegi laulud vaikisid, elamata üle seda taplust, kõige nutusem, et ise pean tasuma iga mu maale langenud mürsu eest,“ kirjutab poetess Lami’a Abbas tumedates toonides.⁴ Vähem kõnekad pole ka vastuolulised Mahmud Obaidi portreed George W. Bushist ümbritsetuna erinevatest kingadest ja köiega laest alla rippuv Vabadusesamba kuju, mis eemaltvaadates näib üles pooduna.

Paradoksaalsel kombel on probleeme tekitanud ka hilisem ameeriklaste Iraagist lahkumine, seda eeskätt just sunnihõimude seas. Pariisis töötav Iraagi päritolu antropoloog Hisham Dawood kirjutab oma põhjalikus ülevaates, et suur osa sunniite tundsid end reedetuna, kui pärast Al-Qaeda Iraagi haru sisulist alistamist, otsustas USA riigist väed välja tõmmata.⁵ Ameeriklaste toel aset leidnud sunnihõimude sahwa (ar. k. taaasärkamine) mängis 2005. aastast alates keskset rolli Al-Qaeda välja juurimisel Anbari provintsis Bagdadist lõunas.⁶ “Suurem osa neist hõimudest nägi USA armeed ainsa jõuna, mis suudaks neid kaitsta iraanlaste eest,“ kirjutab Dawood, viidates Iraagi sunniitide hirmule suure šiiitliku naabri ees. Vägede välja tõmbamisega jäid Iraagi sunniidid Teherani poolt toetatud Bagdadiga vastamisi. Peaminister Nuri Al-Maliki valitsuse ajal hakkasidki sektipinged taaskord kasvama. Taaspuhkenud vägivalla tõttu oli juba enne ISISe tekkimist oma kodudest pidanud lahkuma pool miljonit Iraagi sunniiti. Ameeriklaste lahkumisest tekkinud julgeolekuvaakum ja järgnenud olukorra teravnemine päädis omakorda ukse avanemisega ISISele, mis haaras endale samm-sammult kohalike sunniitide kaitsja rolli.

Sanktsioonidest, sõjast ja näilisest reetmisest tulenev pettumus Lääne osas pole Iraagi sunniitide seas kuhugi kadunud. Riigi probleemide ja kestva vägivalla taga nähakse tihtipeale Iraani kõrval ka Lääneriike aga eeskätt just USAd. Kohalike araablaste seas ringlevate vandenõuteooriate järgi toetavad isegi ISISt ameeriklased. „See on siin kõigile hästi teada,“ sõnasid detsembri algul Mosuli külje all äsja linnast välja pääsenud mehed, kes olid teel eelpool mainitud Hassan Shami põgenikelaagrisse.⁷  Eelnevat arvesse võttes näib tõenäoline, et kui Iraagi sunniidid jäävad järjekordselt kannataja rolli – juhtugu see šiiitide või kurdide tõttu – siis tekkivast hirmust lõikavad kasu eeskätt just terroriorganisatsioonid, mis omakorda ohustavad ühel või teisel viisil ka Euroopa avalikku ruumi.

Eestis on kõlanud naiivseid väiteid, mille järgi paljud LähisIda probleemid hakkavad lahenema hetkest, mil islam teeb läbi „reformatsiooni“. Tegelikult pole mingisugust alust arvata, et religiooni täielik historitseerimine lõpetaks dogmaatiliste (sh äärmuslike) usutõlgenduste tekkimise ja leviku.

Eestis on kõlanud naiivseid väiteid, mille järgi paljud Lähis-Ida probleemid hakkavad lahenema hetkest, mil islam teeb läbi “reformatsiooni“. Tegelikult pole mingisugust alust arvata, et religiooni täielik historitseerimine lõpetaks dogmaatiliste (sh äärmuslike) usutõlgenduste tekkimise ja leviku. Marksi loeti dogmaatiliselt, vaatamata selle materialistlikule sisule. Tõstes selle mõttekäigu Iraagi konteksti: šiiitide ja sunniitide vaheliste pingete maandamisel pole islami reformimisel suurt tulu oodata. “Iraagi probleemiks pole mitte sektide paljusus, vaid võim mis ei suuda leida nende vahel tasakaalu,“ märkis Makki.⁸ Pikaajaline kestev rahu ja stabiilsus tuginevad eeskätt ikka sotsiaalsele võrdsusele ja õigusriigi edendamisele.

Kurdistani väljakutse ja uus Lähis-Ida

“Vanas Lähis-Idas olime menüükirje, kuid uues istume juba praegu kindlalt laua taga,“ ütleb mulle Kurdistani Demokraatiliku Partei (KDP) välissuhete juht ja president Masoud Barzani siseringi kuuluv Hemin Hawramy. Kurdid on ISISe vastases sõjalises kampaanias osalemisega suutnud järjekordselt äratada maailma meedia tähelepanu ja võita suurriikide poolehoiu. Eurooplastele omakorda on kurdidest saanud olulised partnerid põgenike aitamisel. Lihtne loogika ütleb: andes Kurdistanile piisavalt abi, välditakse põgenike edasiliikumist põhjasuunas Euroopasse.

Nüüd loodavad kurdid vastutasuks lääneriikide toetust kõnelustel Bagdadiga ja iseseisvusreferendumi korraldamisel. Ent seniajani on Euroopa Liidu ja USA ametlikud positsioonid rõhunud Iraagi ühtsena hoidmisele, kuna riigi lagunemine tooks kaasa kaose, mis võiks tipneda naaberriikide (Türgi ja Iraan) sõjalise sekkumisega. Referendumi ümber toimuva muudab veelgi pingelisemaks Kurdistani jätkuv poliitiline kriis, kus eriti just võimul olev KDP on püüdnud enda toetajaskonda suurendada lubadusega peagi korraldada iseseisvusreferendum. Võidujooks ajaga on seda pinevam, kuna järgmised valimised peaksid piirkonnas aset leidma juba oktoobris.⁹

Nende pingete valguses on raske hinnata, milline Iraagi tulevik täpselt olema saab, kuid laiaulatusliku vägivalla puhkemine araablaste ja kurdide vahel näib praeguste kohalike arengute valguses pigem ebatõenäolisena. “Bagdad ja Erbil ei soovi tegelikult kumbki uut sõda. Mõlemad tahavad poliitilist kokkulepet,“ ütleb mulle Pešmerga ministeeriumi nõunik Saed Kakei. Koostöö vaimust andsid aimu ka ISISe vastased sõjalised operatsioonid, kus kurdid ja araablased võitlesid sisuliselt külg külje kõrval. “Pešmerga on Iraagi vägedele pakkunud Mosuli vabastamise juures hindamatut toetust, seda eriti just logistilise poole pealt,“ rõhutas Niineve provintsi vabastamist juhtiv kindralleitnant Jabar Yawar jaanuari lõpul toimunud arutelul.¹⁰

Uus Lähis-Ida kord, tekib Iraagi ja Süüria varemetele. Seda järgmist jõudude tasakaalu iseloomustavad kaks tunnust – detsentraliseeritus ja teineteisele vastanduvad piirkondlikud liidrid.

Uus Lähis-Ida kord, tekib Iraagi ja Süüria varemetele. Seda järgmist jõudude tasakaalu iseloomustavad kaks tunnust – detsentraliseeritus ja teineteisele vastanduvad piirkondlikud liidrid.

Esimesega seoses on oluline mõiste, et keskvalitsuste võimu hajumine oma territooriumi kontrollimisel, nagu see on juhtunud Iraagis, Süürias, Liibüas ja Jeemenis, ei vii tingimata riikide lagunemiseni. “Kogukondade sisepiirid võivad konfliktitsoonides muutuda, ent välispiiride teisenemine on vähe tõenäolisem,“ kirjeldas kurdi mõttekoja MERI juht Dlawer Ala’Aldeen Lähis-Ida tulevikku.¹¹ Mark Sykes’i ja François George-Picot tõmmatud piirid ei olnud tingimata küll kõige läbimõeldumad, kuid näivad siiski olevat piisavalt elastsed ka käesoleva sajandi alguse jaoks. Teine oluline tendents on regionaalsete suurriikide, eeskätt Iraani ja Saudi Araabia, mõju kasvamine oma naabrite üle. Süveneva vastandumise tulemusel peavad väikeriigid ja keskvalitsuste välised osapooled, nagu Iraagi Kurdistan, hakkama senisest veelgi selgemalt pooli valima. Kurdidele on see loomulikult halb uudis, kuna ühelt poolt ei soovita pahandada saude ja teisalt tuleb arvestada Iraani füüsilise lähedusega.

Lähis-Idas rullub üheagselt lahti nii võrgustunud globaliseeruv maailm kui kahe jõukeskmega regionaalne külm sõda. Seejuures on Iraagist ja Kurdistanist saamas lakmuspaber, mis näitab kas etnilistest, usulistest ja regionaalsetest pingetest on võimalik üle saada rahumeelselt või jätkatakse relvade abil.

Hille Hanso

Teadur ja analüütik

Trilemma turvalisuse, demokraatia ja inimõiguste vahel on aktuaalne kogu Lähis-Idas ja selle probleemi erinevaid tahke puudutab Peeter Raudsik väga põhjalikult.

Kuigi Kurdistani võib eristada taas ärganud rahvuslik ühtekuuluvus, ei kajastu see poliitilises ühtsuses. Tegu on jätkuvalt hübriiddemokraatiana klassifitseeritava omavalitsusega, mida juhib poliitiline dünastia. Lisaks on sel rantjeeriigi tunnused. Rantjeeriike iseloomustab võimu ülimuslikkus ja patronaaž, sest riigi peamine sissetulek pole kodanike maksustamine, vaid loodusvarad või näiteks nende transiit, mis üksikindiviidi tähtsust riigi seisukohast kahandab. Kodanikul omakorda pole õigust survestada riiki vastama tema vajadustele, mistõttu rantjeeriikides on kodanikuühiskonna teke ja poliitiline konsolideerumine raskendatud. Ka Kurdistani majanduse avatus sõltub otseselt võimulolijate tahtest. Kõige eelmainituga seotud poliitiline patiseis, korruptsioon, põgenike sissevoolust tingitud suur koormus teenustele ja taristule ei tee olukorda lihtsamaks ja pinged võtavad etnilise või usulise hõõrumise kuju.

Välistest faktoritest. Kurdistan on Lähis-Ida suurriikide (ja nende läbi globaalsete suurriikide) üks mitmest varjatud võitlustandrist, sõltudes ühteaegu Iraagi keskvõimust, kuid otseselt ka Iraanist, Türgist ja Saudi Araabiast. Heitlikud võimusuhted ja püüd suuremate riikide vastanduvate huvide pinnalt oma huve teostada mõjutavad otseselt kodanike, sisserändajate ja sisepõgenike igapäevaelu ning turvalisust, nagu Raudsik ka välja toob.

Kui Kurdistani omavalitsus suudab astuda samme rantjeeriigist demokraatia poole (mille üheks mõjuteguriks võib olla pikaajaliselt madal naftahind ja vähene nõudlus), oleks see kasvõi Süürias ja Iraagis toimuva ning viimase aja Türgi silmatorkava demokraatiast kõrvale kaldumise valguses lootustandev näide. Mõte, et Iraak ja Süüria võiksid tulevikus toimida keskvalitsustega etniliste või religioossete konföderatsioonidena, ei ole asjatundjatele enam kaugeltki võõras.

Vladimir Sazonov

analüütik

Peeter Raudsikul on õnnestunud anda väga hea pilt Põhja-Iraagis elavate kurdide praegusest olukorrast. Autor on palju selles piirkonnas reisinud ja vesteldes erinevate inimestega on tal õnnestunud koguda huvitav materjal, mis kindlasti aitab kaasa Iraagi hetkeolukorra mõistmisele. Iraagi raske olukorra põhjuste seas loetleb autor USA invasiooni, kuid ka Lääne poolt kehtestatud karme majandussanktsioone Husseini režiimi vastu jne. Selle üheks „viljaks“ oli ISISe teke. Neid põhjusi, miks äärmuslus õitsele puhkes, oli veelgi. Üks nendest peitub kindlasti Husseini režiimi enda tegevuses. Nimelt: 1979. aastal toimunud islamirevolutsioon šiiitlikus Iraanis ja 1980. aastal puhkenud Iraani-Iraagi sõda tekitasid Saddamis paranoilist hirmu šiiitide ees. Iraagis endas on ligi 65 protsenti elanikkonnast šiiidid. Iraani ja Iraagi šiiitide mõjuvõimu kasvu kartuses tõttasid Saddam ja mitmed ta lähikondlased arendama koostööd sunni äärmuslike islamistidega. Selle tulemusena sidusid mitmed Husseini administratsiooni ja sõjaväe tippjuhid ennast äärmusliku sunni islamiga. Hiljem astusid mitmed Husseini ohvitserid ja BAATH-partei liikmed ISISe ridadesse ja hakkasid seal mängima kohati lausa võtmerolli.

Milline aga võiks olla Iraagi ja Kurdistani tulevik? Võimalik, et prognoosida on praegusel juhul veel vara. Tõsi küll, Iraagi kurdid on oma autonoomia arendamisel üht-teist saavutanud. Samas ei tähenda see veel seda, et kurdidel õnnestuks Bagdadist de jure iseseisvuda. Selle vastu on mitmeidki tegureid – muuhulgas Ankara. Peeter Raudsik teeb oma artiklis huvitava järelduse, et „uus Lähis-Ida kord tekib Iraagi ja Süüria varemetele. Seda järgmist jõudude tasakaalu iseloomustavad kaks tunnust – detsentraliseeritus ja teineteisele vastanduvad piirkondlikud liidrid“. Tõenäoliselt võivadki arengud regioonis sellist teed pidi minna, ent kas saab rääkida mingist tasakaalust nii hapras ja plahvatusohtlikus regioonis isegi pärast ISISe kadumist? Lõpuks võibki pikemaks ajaks painama jääda küsimus: kas Iraak ja Süüria jäävad riikidena püsima, kas saavutatakse kokkulepe ning kas lagunemist ei toimugi?