juuni 27, 2008

Uus külm sõda

Enne kui Lääs jõudis tajuda, et on võitnud külma sõja, on ta kaasa kistud uude külma sõtta. Selle on omakorda paljuski tinginud Lääne suutmatus aru saada sellest, kuidas tal õnnestus võita esimene külm sõda. Nagu omal ajal võeti paratamatusena Nõukogude impeeriumi, suhtutakse tänapäeval sama moodi ka Vladimir Putini ülesehitatavasse uude impeeriumi. Selle sünd näib olevat ühelt poolt vältimatu, teiselt poolt on Lääne jaoks möödapääsmatu tema olemasolu tagavate demokraatlike vabaduste ning õiguste eest võitlusse astuda. Seda dilemmat iseloomustavad hästi viimasel ajal läänes ilmunud artiklid ning raamatud, mis kuulutavad uue külma sõja algust.

Enne kui Lääs jõudis tajuda, et on võitnud külma sõja, on ta kaasa kistud uude külma sõtta. Selle on omakorda paljuski tinginud Lääne suutmatus aru saada sellest, kuidas tal õnnestus võita esimene külm sõda. Nagu omal ajal võeti paratamatusena Nõukogude impeeriumi, suhtutakse tänapäeval sama moodi ka Vladimir Putini ülesehitatavasse uude impeeriumi. Selle sünd näib olevat ühelt poolt vältimatu, teiselt poolt on Lääne jaoks möödapääsmatu tema olemasolu tagavate demokraatlike vabaduste ning õiguste eest võitlusse astuda. Seda dilemmat iseloomustavad hästi viimasel ajal läänes ilmunud artiklid ning raamatud, mis kuulutavad uue külma sõja algust.


Mark MacKinnon, The new Cold War.
Enne kui Lääs jõudis tajuda, et on võitnud külma sõja, on ta kaasa kistud uude külma sõtta. Selle on omakorda paljuski tinginud Lääne suutmatus aru saada sellest, kuidas tal õnnestus võita esimene külm sõda. Nagu omal ajal võeti paratamatusena Nõukogude impeeriumi, suhtutakse tänapäeval sama moodi ka Vladimir Putini ülesehitatavasse uude impeeriumi. Selle sünd näib olevat ühelt poolt vältimatu, teiselt poolt on Lääne jaoks möödapääsmatu tema olemasolu tagavate demokraatlike vabaduste ning õiguste eest võitlusse astuda. Seda dilemmat iseloomustavad hästi viimasel ajal läänes ilmunud artiklid ning raamatud, mis kuulutavad uue külma sõja algust.
Viimaseks nende seas on Kanada juhtiva ajalehe Globe and Mail Moskva büroo juhataja Mark MacKinnoni raamat „Uus külm sõda. Revolutsioonid, valimisvõltsingud ja torujuhtmete poliitika endise Nõukogude Liidu aladel”, millele on soovituse kirjutanud koguni Alexandre Trudeau. Kuigi MacKinnoni raamat tugineb paljuski tema Venemaa ning selle naaberriikide kohta kirjutatud artiklitele, on selles ometi piisavalt üldistusjõudu, et iseloomustada vähemalt osa lääne arvamusliidrite hoiakuid endises „kurjuse impeeriumis” toimuva suhtes.
Raamatut lugema hakates haaras mind kõigepealt kohalik rõõm, et Balti riigid on sellest teosest õigupoolest välja arvatud. Uus külm sõda ei näi MacKinnoni arvates puudutavat Balti riike, mis on kindlalt lääne mõjusfääri haaratud ega paku seetõttu Moskvale enam tõsist huvi. Selle autori arvamusega võib nõustuda või mitte, kuid Eestile ja teistele Balti riikidele on see kasulik.
MacKinnoni raamatus on põhitähelepanu pööratud Vene imperialismi uuele tõusule president Putini ametiajal ning Lääne, konkreetsemalt Ameerika Ühendriikide ja George Sorosi katsetele arendada Venemaa ümber ja sees lääne tüüpi demokraatiat. Kuigi raamat algab 1999. aastaga ning kirjeldustega Vene salateenistuste operatsioonidest leidmaks ettekäänet Tšetšeenia ründamiseks ja Putini presidendiks tegemiseks, on selle tegelikuks alguspunktiks lääneriikidele vastuvõetamatu Vladimí­r Meāiari režiimi väljavahetamine Slovakkias. Just siit sai MacKinnoni arvates alguse Sorosi ja USA eriteenistuste ning erinevate riiklike asutuste koostöö „demokraatlike revolutsioonide” teostamiseks. Slovakkia võimuvahetusskeemi kopeeriti mitmetel postkommunistlikel maadel, kusjuures kohalike revolutsionääride väljaõpetajateks olid tihti Slovakkias diktaatori kukutanud noored.
Slovakkiale järgnes Serbia, kus toimunust annab MacKinnon pikema ülevaate, kirjeldades opositsiooni tegevust rahumeelsete ning vägivallatute meeleavalduste organiseerimisel, mis viisid Slobodan Miloševići võimu langemiseni. MacKinnon esitab selleks kulutatud summadest põhjaliku ülevaate, vihjates, et kogu asja taga olid tegelikult Ameerika Ühendriigid. Edasi võtab MacKinnon käsile Gruusia, kirjeldades selle juhtkonna kõikumist Venemaa ja Ühendriikide vahel. MacKinnoni arvates sai just Eduard Å evardnadze kandumine Venemaa sõiduvette energiapoliitika alal talle kokkuvõttes saatuslikuks, viies Rooside revolutsioonini ning võimuvahetuseni. Rooside revolutsioon innustas MacKinnoni kirjelduse kohaselt omakorda Ukrainat, kus Moskvale meelepärane kandidaat analoogseid võtteid kasutades läbi kukutati.
Selline asjakäik tekitas MacKinnoni arvates erakordselt tugeva Moskva reaktsiooni. Kui võimupöörded Slovakkias ja Serbias polnud Venemaale saatuslikult olulised, siis läänemeelsete valitsuste võimulepääs tema „tagahoovis” küll. Totalitaarsete juhtide, nii Valgevene presidendi Aljaksandar Lukašenka kui Vene presidendi Putini reaktsioon oli tsiviilühiskonna täielik tasalülitamine ning avalikult tegevate opositsiooniliidrite elimineerimine. MacKinnon kirjeldab põhjalikult oligarh Mihhail Hodorkovski kriminaalasja, pidades tema vangistamist Putini oluliseks võiduks. Kokkuvõttes on Venemaa MacKinnoni arvates liikumas tagasi totalitaarse võimusüsteemi poole, millest ei tõuse suuremat kasu ei Vene inimestele ega maailmale.
Postkommunistlikel maadel aset leidnud revolutsioonide tagajärgi analüüsides leiab MacKinnon, et kuigi need pole kuskil andnud oodatud tulemusi, on saavutused ometi mitmel pool märkimisväärsed. Slovakkia jätab MacKinnon siin sisuliselt kõrvale, kuigi just Meāiari kukutamine avas Slovakkiale tee nii Euroopa Liitu kui NATOsse ning pani aluse edukatele majandusreformidele. MacKinnon eelistab selle asemel kirjeldada Serbiat, kus reformide tulemused on vastukäivamad, kuigi kokkuvõttes ikkagi positiivsed. Ukrainas ei andnud Oranž revolutsioon suuremaid tulemusi, Gruusias on tulemused kõigele vaatamata positiivsed.
Siiski küsib MacKinnon, kas ei kujuta Ühendriikide huvid energiapoliitika vallas ning demokraatia toetusprojektid endast siiski sekkumist teiste riikide siseasjadesse. MacKinnoni arvates võivad seda laadi ettevõtmised küll aidata Venemaa naaberriike, ent avaldavad laastavat mõju demokraatia arengule Venemaal. MacKinnon tundub seejuures unustavat oma raamatu alguse, kus ta üsna täpselt kirjeldab meetodeid, kuidas Putin võimule sai. Sellised liidrid ei vaja demokraatia allasurumiseks mingeid ettekäändeid, nad teevad seda mõnuga ja omast tahtest.
Nii võib tõdeda, et kuigi MacKinnon kirjeldab oma raamatus üsna täpselt viimasel viiel aastal Venemaal ja selle naaberriikides toimunut, ei saa ta asja olemusest ometi päris täpselt aru. Nii nagu omal ajal lääneriikides osa poliitikuid suhtus NSV Liidus toimuvasse „arusaavalt”, leitakse ka praegu, et Venemaad tuleks „mõista”. Selline mõistmine meenutab väga samalaadseid avaldusi, mida tehti 1930. aastatel läänes Adolf Hitleri tegevuse kohta. Diktaatorite „mõistmise” katsed viivad raskete tagajärgedeni, mis ei võimalda efektiivselt toetada rahvaid, kes on valmis oma vabaduse eest võitlema. Kui seda tahet pole, siis ei tule sellest ka lääne suurima toetuse korral loomulikult midagi välja. Seetõttu võikski soovitada sama teema vastu huvi tundjatel pigem lugeda Fredo-Arias Kingi kirjutist „Orange people”. Selle lugemisest oleks kasu olnud ka vaadeldava raamatu autoril.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar