Uued raketid, õõnestavad normid: Euroopa valikud pärast INF-lepingu kokkuvarisemist
Dominika Kunertova, 2021
Põhjalik analüüs keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingu kokkuvarisemise ja uue põlvkonna rakettide väljatöötamise tagajärgedest Euroopa julgeolekule. Soovitused, mida teha nii lühikeses, keskmises kui pikemas vaates, nende seas dialoog Venemaaga ja uus relvastuskontrolli arhitektuur Euroopas.
Seotud artiklid
Vaimne tervis kui soomusrüü kognitiivses sõjas
Venemaa ei sõdi Ukrainaga ainult rakettide ja suurtükkidega, vaid ründab teda ka kognitiivses ja psühholoogilises sfääris, kus saab hirmu, kurnatust ja ühiskonna killustatust teadlikult relvana kasutada. Sellises olukorras ei kujuta vaimse tervise ja psühhosotsiaalne tugi endast humanitaarvaldkonna teisejärgulisi mureküsimusi, vaid keskseid elemente, millest sõltuvad riigi kerksus, tsiviilkaitse ja pikas perspektiivis taastumine.
Iraani sündmused kui võimalik tõukejõud Pekingi-Moskva suhete tihenemiseks
USA-Iisraeli sõjaline löök Iraanile 28. veebruaril pälvis Pekingilt ja Moskvalt terava hukkamõistu. Iraan ja Hiina on olnud igakülgsed strateegilised partnerid alates 2021. aastast ning Iraan ja Venemaa alates 2025. aastast. Kuigi praegused sündmused mõjutavad eelkõige Teherani suhteid oma põhja- ja idapoolsete partneritega, võib neil olla tagajärgi ka Hiina-Venemaa suhetele.
Relvastatud rahvusliku liikumise lõpp ja püsiva rahu probleem Korsikal
Korsika rahvusluse 20. sajandi relvastatud vastasseis ja hilisem killustumine käis käsikäes kontrolli ja tulu küsimuste esiletõusuga, mis varjutas poliitilisi eesmärke. Isegi autonoomsuse poole liikumine ei ole seda pinget leevendanud, sest vägivald on lihtsalt nihkunud teise kohta ja varimajandus püsib endiselt. Rahu saabub siis, kui avalik kord on taastatud, süüdlased on toodud kohtu ette ja kohalikud võrgustikud, mis toimivad hirmu ja lojaalsuse alusel, ei kujunda enam saare võimuruumi.
Eesti peab muutuma õhuruumist õhujõuks
Euroopa julgeolekukeskkond on kardinaalses muutumises. Eeldused, millele on rajatud meie senine riigikaitse loogika, enam ei kehti. Ameerika Ühendriikide strateegilise fookuse nihkumine, Venemaa sõjakogemus Ukrainas ja NATO sisemise töökorralduse muutumine sunnivad Eestit vaatama kainelt otsa paljudele küsimustele. Üks kriitilisemaid, mille esitamist on peaaegu alati välditud, on see: mis juhtub, kui USA otsustab Euroopas õhusõda mitte juhtida ega sellesse otse panustada?
Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.
Kas käes on kolmas tuumaajastu või tühi tuumahaip?
Venemaa täiemahuline rünnak Ukraina vastu 2022. aastal tõi tuumarelvad esimest korda pärast külma sõja lõppu uuesti rambivalgusesse. Kuni selle hetkeni võis tuumaoht näida ajaloolise kurioosumina, mis figureeris veel vaid poolusutava viimsepäeva-stsenaariumina Hollywoodi märulites.
Mõrad liitlassuhtes: Hispaania ja USA Trumpi teisel ametiajal
Hispaania ja USA suhted jäävad president Donald Trumpi II ametiajal toimivaks, kuid muutuvad märkimisväärselt tehingulisemaks ja pingelisemaks. On näha, et Madrid satub Washingtoni surve alla kaitsekulutuste, USA relvade ostmise ja sõjaväebaaside kasutamise küsimustes, samal ajal kui julgeolekuriskid Põhja-Aafrikas suurendavad Hispaania strateegilist ebakindlust.
Trumpi uus kaitsestrateegia: USA-Hiina dialoog ärevatel aegadel
USA sõjaministeerium avaldas 2026. aasta riikliku kaitsestrateegia (NDS), milles taotletakse India ja Vaikse ookeani piirkonnas „sündsat rahu” ja Hiinaga „strateegilist stabiilsust”. Ehkki dokumendis tõstetakse esile läänepoolkera olulisust, jääb strateegiliseks prioriteediks Hiina Rahvavabariik (HRV), mille suhtes USA valib siiski uue taktika.
Euroopa peab endale kindlaks jääma: Putiniga rääkimine ei ole rahustrateegia
Rahvusvahelise meedia väitel kaaluvad Prantsusmaa ja Itaalia valitsus võimalust uuesti alustada kontakte Venemaa diktaatori Vladimir Putiniga ning teevad lobitööd erisaadiku ametisse nimetamiseks. Nad toovad põhjenduseks kartuse, et Donald Trump võib muidu Putiniga Ukraina küsimuses Euroopa selja taga kokku leppida.
Euroopa halbade valikute aasta
USA on maailmakorda ümber kujundamas viisil, millest Venemaa on pikalt unistanud. Ameerika välkoperatsioon Venezuelas ei jäta kahtlust, et tänases maailmas kehtib jõud, mitte õigus. Euroopal, sealhulgas Eestil (ja nimelt osana Euroopa otsustest), on ees keeruliste valikute aasta, mil tuleb pingutada selle nimel, et ise oma saatust määrata. Kõige raskemad valikud Euroopa jaoks ei tulene mitte idast, vaid läänest.
Kuidas sõda Ukrainas muutis Eesti maailmas suureks ja siis jälle väikeseks
Eesti ühiskonnale saabus 2022. aasta 24. veebruar üllatuslikult – ja samas mitte. Kuigi märgid Venemaa ettevalmistustest Ukraina vastu peetava sõja laiendamiseks olid olnud laiale avalikkusele näha juba kuid (ning Eesti valitsusele, nende sõnul, teada juba pool aastat varem), tundus mõte, et Venemaa proovibki oma Ukraina-probleeme lahendada Kiievis režiimimuutuse korraldamisega, ikkagi absurdne.
Venemaa mobilisatsioon: väljavaated, piirangud ja tagajärjed
Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on möödunud üle 1390 päeva. Võrdluseks: Suur Isamaasõda, mis tõsteti Kremli propaganda nurgakiviks, kestis 1941. aastast alates 1416 päeva. Selle aja jooksul jõudsid Nõukogude väed Moskvast Berliini, läbides ligikaudu 1800 kilomeetrit. Mis on muutunud 1300 päevaga Ukraina rindel?
Enesepete või ettevalmistused? Saksamaa uus väeteenistus
Saksamaa on võtnud kohustuse teha Bundeswehr Euroopa suurimaks tavaväeks. Sel otstarbel võttis Bundestag vastu seaduse uue kaitseteenistusmudeli kohta, mis juba äratab rahulolematust. Mida toob see kaasa Saksamaa noorsoole?
Kuidas USA riiklikku julgeolekustrateegiat Euroopas võtta
Uuest USA riiklikust julgeolekustrateegiast loeb, et Washingtoni hoiak Euroopa suhtes on oluliselt teistsugune. Ehkki Atlandi-üleste sidemete tähtsus leiab taas kinnitust, seatakse Venemaa uude valgusse, Euroopast oodatakse iseseisvat toimetulekut veelgi varem ning Ukraina tulevikku käsitletakse keset USA eestvõttel toimuvat diplomaatilist tegevust. Rinderiikidele on asi selge: Atlandi-üleses suhtes on Euroopa sattunud etappi, kus loidust enam ei sallita: meie maailmajao turvalisus sõltub Ameerika asemel pigem siinsest suutlikkusest vastast heidutada, investeeringuid teha ning piirkondlikule stabiilsusele poliitilisi eeldusi luua.
Eesti välispoliitika silmitsi muutunud liitlassuhtega
USA värske julgeolekustrateegia kinnitab, et transatlantilised suhted on olemuslikult muutunud. USA on endiselt asendamatu liitlane, kuid ühisosa, mis allianssi koos hoiab, on jäänud õhukeseks. Washingtonilt võib üha enam oodata seisukohti ja tegusid, mis on vastuolus Eesti julgeolekuhuvidega, eelkõige Ukrainas ja Venemaa suunal. Eesti välispoliitika jaoks on käes kõige keerulisem aeg peale taasiseseisvumist.
Teadusjulgeolek 21. sajandil: pingest vabaduse ja julgeoleku vahel
2024. aasta jaanuaris avalikustati, et Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis töötanud Euroopa uuringute professor Vjatšeslav Morozov oli mõni nädal varem arreteeritud kahtlustatuna riigivastases luuretegevuses. Eesti ja rahvusvahelise meedia reaktsioonid olid seinast seina: mõned väitsid, et olid juba ammu kahtlustanud (või lausa teadnud), et tegu on Vene riigiteenriga, samal ajal kui teised olid šokeeritud, et näivalt kremlivastane ning euroopameelne professor võis osutuda spiooniks. Eriti välismaises sotsiaalmeedias võeti uudis vastu arusaamatusega ning Morozovi arreteerimist peeti murettekitavaks.