Uue külma sõja tulipunktid

Kümne aasta eest oleks see olnud lihtsalt mõttemäng ja viidanuks ehk isegi paranoiale. Nüüd on see aga täiesti mõistlik – nimelt arvamus, et Venemaa on astunud rajale, mis muudab ta veel suuremaks tülitekitajaks või toob kaasa vastasseisu Läänega (mis kõige üldisemalt tähendab ELi ja NATOt). Mida võib siis tulevik pakkuda?

Esimene koht, millele pilk heita, on Gruusia ehk riik, mille puhul Lääs on juba näidanud, et ei soovi seda kaitsta. Mõni operatsioon, näiteks “tšetšeeni äärmuslaste” vastu Pankisi orus, rõhutaks veelgi Venemaa tugevust ja Lääne nõrkust. Pankisi mäekuru ja org asuvad otse Venemaa piiril, seal elavad kistiinid (tšetšeenikeelsed kristlastest gruusialased) ning teatav hulk põgenikke Tšetšeeniast. Kümne aasta eest oli see tõeline piirkondliku julgeoleku ohu allikas, kui seal tegutsesid islamistlikud äärmuslased (Lääne allikate põhjal mõned üksikud, Venemaa arvates väga palju). Üsna lihtne oleks tekitada väidetav Pankisi tšetšeenide provokatsioon, näiteks mõne naabruses paikneva Põhja-Kaukaasia vabariigi vastumeelse poliitiku mõrvamine. Seejärel võiks Venemaa õigustatult nõuda vasturünnaku alustamist.

Järgmine on Aserbaidžaan, mille välispoliitika läänemeelsus on juba löönud kõikuma, sest Bakuu poliitikud ja eriti kõige suurem poliitik Uham Äliyev ise on pannud hästi tähele Venemaa tugevnemist ja Lääne nõrkust. Venemaal on kõige lihtsam ära kasutada etnilise vähemuse probleemi, mis on tekkinud lesgiinide seni lahendamata staatuse tõttu. Kaks kolmandikku Aserbaidžaani lesgiini külasid kujutab endast Venemaa enklaave, omamoodi miniatuurseid Kaliningrade. Venemaa toetatud lesgiini aktivistid kinnitavad, et Aserbaidžaani šovinistlik poliitika surub nende rahvuslikku identiteeti maha. Valdav osa lesgiinidest elab piiri taga, Venemaa Föderatsiooni kuuluvas Dagestani vabariigis. Lesgiinide arvukuse osas lähevad andmed lahku: ametlikult on neid 178 000, mitteametlikult (ja arvatavasti omajagu liialdatult) 850 000. Mais Moskvas peetud lesgiini ajaloo- ja kultuurikonverentsi toetasid (lisaks teistele sponsoritele) ametlikult Venemaa välisministeerium ja Riigiduuma. Riigiduuma rahvusasjade komisjoni üllitatud brošüür mõistab hukka “kunstliku” piiri, mis poolitab lesgiini rahva, ning nõuab Põhja-Aserbaidžaani liidendamist Dagestaniga.

Venemaa võib toetada putši Türkmenistanis, et rõhutada oma sõnumit – gaasi tohib eksportida ainult Kremli kontrolli all olevate torujuhtmete kaudu.

Teisel pool Kaspiat on Lääne mõju veel nõrgem. Venemaa võib toetada putši Türkmenistanis, et rõhutada oma sõnumit – gaasi tohib eksportida ainult Kremli kontrolli all olevate torujuhtmete kaudu. Gruusia kaudu kulgeva Lääne ekspordi võimalik lõpetamine on pannud Kesk-Aasia energeetikaplaneerijad mõtlema võimalikule lõunateele läbi Iraani. See ohtlik idee tuleks nullida otsekohe, kui see saab vähegi hoogu.

Kreml võib blokeerida ka NATO transporditeed Afganistani. See on üks vähestest ja vähe tähelepanu saanud tahke suhetes Venemaaga, mis on jäänud heaks ka uue külma sõja esilekerkimisel. Talibani triumf ei ole kuidagi Venemaa huvides. Aga Venemaa huvides ei ole ka see, et Lääs saavutaks püsiva võidu. Kui head uudised Iraagist tähendavad, et Ameerika ja tema liitlased saavad nüüd rohkem keskenduda Afganistanile, siis võib Venemaa leida, et on igati õige aeg muuta nende ülesanne raskemaks.

Kolmas piirkonna “suur kaart” on Iraan. Venemaa ei soovi näha tuumarelvaga mullasid. Kuid talle meeldib Lääne vastasseis Iraaniga, sest see hoiab naftahinna kõrgel. Hea võimalus selle tagamiseks on jutud S-300 (või isegi S-400) õhutõrjesüsteemi müümisest Iraanile. See muudaks Iisraelil või Ameerikal ennetava löögi andmise palju keerulisemaks. Iraan on ilmselt juba saanud Venemaalt tehnoloogiat, mida on vaja superkavitatsiooni kasutava torpeedo – sellise nagu Venemaa Å kval – loomiseks (superkavitatsioon võimaldab torpeedol liikuda vee all nagu rakett veeaurumullis, mille loob spetsiaalne tipukoonus). Kuid Iraani käsutuses on üsna primitiivne Å kval – pigem tavaline mürsk, mitte juhitav rakett. Kui Venemaa on välja töötanud Å kvali toimiva juhtimissüsteemi ja müünud selle Iraanile, ei muuda see Hormuzi väina väga ohtlikuks ainult naftatankeritele, vaid ka Ameerika lennukikandjatele ja teistele alustele.

Vahemerel on Venemaa võimalused piiratumad. Laevastikku saab sinna viia ainult Türgi nõusolekul. Ja et Venemaal on ainult üks lennukikandja, ei ole tal lootustki võistelda Lääne mereväega. Kuid pingeid kerida ta siiski saab, ehitades välja mereväebaasi Süürias Tartuses ning pidades kõnelusi uue baasi rajamiseks Aadria mere ääres pisikese sõbraliku Montenegroga. Mõlemad sammud sunnivad NATO sõjalisi planeerijaid kulutama tublisti aega ja raha ning tõstatavad küsimuse, kas Lääs ikka soovib vastu astuda Venemaa relvatäristamisele.

Tegelikult ei ole aga Venemaa tavajõud suutelised lööma ühtegi vähegi tõsisemat vastast. Ainult tuumarelvad võimaldavad mingilgi määral ülal hoida hirmutamisbluffl, mida Kreml kipub üha meelsamini kasutama. Tuumarelva paigutamine Venezuelasse või Kuubale tundub Kremlile hea võimalusena panna Ameerika mõtlema, kas tasub ikka (nagu Venemaa seda näeb) õhutada vastasseisu Venemaa tagahoovis. Strateegilises mõttes ei muuda see suurt midagi, sest Venemaa võib Ameerikat tuumarelvaga rünnata maailma mis tahes punktist. Kuid lühimaa-tuumarelva füüsiline lähedus ärataks ameeriklastes ohutunde ja sunniks neid loobuma mõttest, et nad on peaaegu haavamatud. Kuuba raketikriis lõppes vastastikuse taandumisega: Ameerika tõi raketid välja Türgist, Venemaa Kuubalt. Võib-olla tooks uus vastasseis Kariibi merel kaasa Ameerika taandumise mõnest paigast, kus Venemaa ei soovi neid näha.

Võimalik on ka see, et Venemaa üritab muskleid näidata Antarktikas, kus ta tegutseb Nõukogude Liidu õigusjärglasena. Juba pelgalt teadaanne, et Kreml soovib üle vaadata lepingutingimused, mis keelavad neitsilikult puutumatu mandri maavarade kaevandamise, sunniks kogu maailma palavikuliselt seadusepügalatesse kaevuma ning murelikult uurima, kus asuvad tema lähimad mereväebaasid (õige vastus: need asuvad kaugel, väga kaugel). Koos mõne ressursinäljas riigi, näiteks Hiinaga, ning võib-olla ka mõne lähema riigiga, näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigiga, tekitaks Venemaa Antarktika-algatus Lääne poliitikutele tõsist ja täiesti soovimatut peavalu.

Kuid veel rohkem tõotab Arktika. Seda piirkonda tunneb Venemaa hästi ja seal on tema käsutuses ka füüsilised ressursid tuumajäälõhkujate kujul. Tõsine kauplemine ning demonstratiivne sõjaline kohalolek nüüdseks jäävabades vetes sunnib Läänt palavikuliselt lahendusi otsima. Lisaks sellele võib Venemaa üritada ellu viia jaga-ja-valitse poliitikat, pakkudes mõnele riigile soodustingimustel partnerlust arktiliste maavarade ja energiaressursside hõlmamisel.

Kaks kolmandikku Aserbaidžaani lesgiini külasid kujutab endast Venemaa enklaave, omamoodi miniatuurseid Kaliningrade.

Venemaal on head võimalused muret valmistada ka Kaug-Põhjas, mis antud juhul tähendab piirkonda Norrast põhja pool. Erakordselt keerulised lahendamata õigusküsimused – kas Teravmägedel on mandrilava või mitte? – pakuvad küllaga võimalusi segada juriidiline tähenärimine jultunud reeglite rikkumisega, mis nii väga meeldib Kremlile. Maailma selles osas on mängus gaas, nafta, kalad ja transiit. Venemaa tunneb kõige selle vastu huvi, Lääs on aga lõhenenud ega ole kindel, kui jõuliselt oma tahet õieti peale suruda.

Viimane tüliõunake selles piirkonnas oleks provokatsioon seoses Alaskaga, näiteks kalandusõiguste või õhuruumi pärast. Venemaal ei oleks muidugi mõistlik Ühendriike otseselt provotseerida. Aga kui ta leiab teema, mille puhul saab lasta näidata Ameerikat pahana, pakuks Kremlile kindlasti suurt lõbu pealt vaadata, kuidas nõrk Euroopa üritab toetada oma kõige tähtsamat liitlast.

Venemaa on ilmutanud ka tähelepanuväärset valmidust provotseerida Soomet puidu-tollide küsimuses. Kui arvestada, et Soome valitsus on kogu piirkonnas kõige vaoshoitum (või kõige enam ära hirmutatud), on see õigupoolest veider. Lühidalt öeldes tähendab see: ole Venemaaga viisakas ja sinu peamised majandusharud kannatavad. Soome on nüüd teatanud, et soovib “rohkem teavet” kavandatava torujuhtme kohta, mis peaks läbima tema territoriaalvesi. Soome süüdistamine Venemaa “majanduslikus blokaadis” oleks Kremlile muidugi väga riskantne, aga võib-olla siiski mitte nii väga – igal juhul tekitaks see tohutut segadust ja vastukaja, mis eskaleeruks veelgi, kui Soome poliitikud hakkavad kõnelema NATOga liitumisest. Soome poliitikud on enamasti soovituse “Liituge NATOga, kuni veel saate; kui te seda vajate, on juba hilja” peale naernud ja väitnud, et nad teavad palju paremini kui tulipäised eestlased, kuidas Venemaaga ümber käia. Tore, kui neil on õigus. Aga ei pruugi olla.

Veidi üldisemas plaanis võib Venemaa oma jõudu näidata Läänemere Nord Streami torujuhtmega. Oma privilegeeritud suhete demonstreerimine Saksamaaga võimaldab Kremlil edukalt hirmutada ja alandada kahe riigi vahele jäävaid maid, kes jäid pärast 1991. aastat kergesti uskuma, et Saksamaa on nende usaldusväärne liitlane. Kui Kreml palub (NATO liikmest)

Saksamaal mõjutada (NATOsse mittekuuluvaid) rootslasi või soomlasi, et torujuhe valmiks just nii ja just sellistes julgeolekutingimustes, nagu soovib Venemaa, kinnitab see veelgi tugevamalt sõnumit, et Venemaa ja Saksamaa käituvad solidaarselt. Mis aga juhtub siis, kui Venemaa Balti laevastik alustab manöövreid torujuhtme kulgemisteel, Rootsi ja Soome kaebavad selle üle ning Saksamaa teeb kõik, et NATO jääks tülist eemale?

Ülejäänud tulipunktid asuvad kõik maa-alal, mida Venemaa eelistab nimetada lähivälismaaks. Ta võib liidendada Valgevene. See seab Lääne (Kremli seisukohast) naeruväärsesse seisukorda, kui nad hakkavad kaitsma diktaator Aljaksandr Lukašenkat. Venemaa võib rõõmsalt paljastada Lukašenka režiimi korruptsiooni ja mõrvarlikke meetodeid, mis õigustavad Valgevene liidendamist ametlikult Venemaa ja Valgevene Liidu nime kandma hakkavasse riiki (mille pealinnaks on mõistagi Moskva). Lääs aga peab iga hinna eest üritama tõestada umbusklikule maailmale, et käsitleb probleemi kõlbeliselt õigesti.

Moldovat nähtavasti ei oleks õige nimetada tulipunktiks, sest see jääb Lääne poliitikute vaateväljast nii kaugele, et selle liidendamist ei pandaks õieti tähelegi. Venemaal oleks liigagi lihtne pista korrumpeerunud ja poolautokraatlik režiim enda taskusse nii, et Brüsselis või Washingtonis ei liigutataks kulmugi. Piisaks juba odavast gaasist, salapolitsei koostööst ning Venemaa etturite kõrvaldamisest malelaua sellelt väljalt, mida nimetatakse Transnistriaks. Vastutasuks saab Venemaa veel ühe Montenegro: kuuleka, kuid vajaduse korral lahtiöeldava vasalli Euroopa väga soodsas nurgakeses.

Lõpuks on veel kuus probleemi, mis on kerkinud Lääne poliitikute vaateväljale. Krimmis võib Venemaa hõlpsasti kasutada sama võtet nagu Gruusias, kinnitades, et seal rikutakse Venemaa kodakondsete õigusi (olgu siis ukraina “natsionalistide” või krimmitatari “islamistide” poolt). Samamoodi on haavatavad Eesti ja Läti “Loode uue põlvkonna liit”, mis hiljaaegu nõudis Eestis autonoomse vene piirkonna moodustamist (mille hulka kuuluks ka Tallinn), võib muidugi olla kõigest mõne igavleva vene blogija väljamõeldis. Aga see võib olla ka midagi märksa pahaendelisemat. Financial Timesi korraldatud küsitlus näitas, et valdav osa sakslastest ei ole nõus osalema sõjategevuses Balti riikide kaitseks, isegi kui nende kohale kerkib Venemaa sõjaline ähvardus. See tekitab juba kõhedust.

Erakordselt keerulised lahendamata õigusküsimused – kas Teravmägedel on mandrilava või mitte? – pakuvad küllaga võimalusi segada juriidiline tähenärimine jultunud reeglite rikkumisega.

See ei tähenda veel, et vähene vene elanikkond kujutaks endast mingit garantiid. Leedugi on haavatav (eriti pärast Valgevene võimalikku liidendamist), sest seal saab nõuda “turvalist koridori” Kaliningradi. Ebaõnnestunud pommirünnak 1990. aastate algul, millega üritati õhku lasta Leedut läbivat Venemaa sõjaväerongi, peab meile meenutama, kui lihtne on korraldada provokatsiooni.

Viimaks on küsitav ka see, kuidas reageerib Venemaa raketitõrjebaasidele Poolas ja Tšehhis. Prahas ja Varssavis arvatakse, et need rajatised näitavad otsest julgeolekusidet Ühendriikidega, mis omamoodi asendab nõrka ja lõhenenud NATOt. Aga mis siis, kui Kreml nõuab, et Poola või Tšehhi tühistaks leppe – seda enam, et Saksamaa on avalikult toetanud Venemaa vastuväiteid? Pärast Gruusiat ei tea enam keegi, milline on vastus sellele või mis tahes eespool mainitud kahekümne kolmele teoreetilisele, aga siiski muret tekitavale küsimusele.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane