Uue autoritaarsuse esiletõus Euroopa Liidus?
Demokraatia ohtusattumine läänemaailmas võib olla vägagi reaalne.
Donald Trumpi valimine USA presidendiks, Brexit ja parempoolsete populistlike liikumiste esiletõus mitmes Euroopa riigis on pannud aluse murele, kas demokraatia ei või olla ohus isegi arenenud läänemaailmas. Recep Tayyip Erdoğani Türgi ja Vladimir Putini Venemaa on juba pikemat aega liikunud autoritaarsuse kindlustumise teel. Eriti murettekitav on aga Eesti ja Euroopa Liidu (EL) kontekstis autoritaarsete kalduvustega valitsusparteide esiletõus Ungaris ja Poolas. Pole kahtlustki, et need muutused on märk liberaalse demokraatia kriisist. Kuid kas need arengud kuulutavad tõesti uut tüüpi autoritaarsete režiimide esiletõusu Euroopas? Millised ühised jooned iseloomustavad neid režiime? Ning millised on olnud Euroopa Liidu vastused nende riikide demokraatia kriisile?
Siinkirjutaja on seisukohal, et Ungari ja Poola režiime ei saa praegusel hetkel enam mõista kui demokraatiaid, vaid kui „pehmete” autoritaarsete režiimide üht alaliiki. Eriti paslik on nende iseloomustamiseks nn „konkureeriva autoritaarsuse” (competitive authoritarianism) mudel, mille muutsid populaarseks politoloogid Steven Levitsky ja Lucan Way.1 Sellistes režiimides eksisteerivad vabad ja konkureerivad valimised koos oluliste piirangutega demokraatlikule õigusriigile, opositsiooni tegevusele ja kodanikuvabadustele.
Klassikalised näited sellistest režiimidest on Hugo Chavezi ja Felipe Maduro Venezuela, Recep Tayyip Erdoğani Türgi ning 2000. aastate esimese poole Venemaa. Rahvuslike kontekstide erinevustest hoolimata on sellistel režiimidel mitmeid ühiseid tunnusjooni. Demokraatlikud institutsioonid eksisteerivad ning on peamine viis võimule saamiseks, kuid režiim kasutab opositsiooni valimisedu piiramiseks oma laialdast kontrolli riigi struktuuride üle. Võimu koondumine presidendi institutsiooni ümber nagu Venemaal, Venezuelas ja Türgis ning valitsustele alluvad parlamendid tähendavad pea täielikku võimude lahususe allasurumist. Võimu kontsentreerumist toidavad olulised põhiseaduse muudatused, näiteks valimisperioodi pikkuse suurendamine, valimissüsteemi muutmine ning kohtuvõimu ja parlamendi tähtsuse vähendamine poliitika kujundamisel.
Eriti oluline on selliste režiimide elujõule iseseisva meedia ning kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuse piiramine. Kontroll meedia üle võimaldab toota valitsejatele vajalikku ideoloogilist propagandat ning oluliselt piirata võimalusi poliitiliseks konkurentsiks. Režiimikriitilised kodanikuühiskonna institutsioonid, kaasa arvatud välismaised vabaühendused NGOd (Non-governmental Organizations), mis tegelevad tihtipeale poliitiliste ja tsiviilvabaduste rikkumise paljastamisega, on režiimi pidevate rünnakute sihtmärgiks. Enamik võistluslikke autoritaarseid režiime loob aga kiiresti vabale kodanikuühiskonnale vastukaaluks oma toetajatest koosnevad kodanikuliikumised, millel on riigiinstitutsioonide täielik toetus.
Eriti murettekitav on aga Eesti ja Euroopa Liidu kontekstis autoritaarsete kalduvustega valitsusparteide esiletõus Ungaris ja Poolas. Pole kahtlustki, et need muutused on märk liberaalse demokraatia kriisist.
Siiski ei saa selliseid režiime täiemõõdulisteks autokraatiateks lugeda. Vähemalt selle hetkeni, kui valimisprotsess toimub ilma suuremate probleemideta ja võltsinguteta ning opositsioonil on reaalne võiduvõimalus.2 Üldjoontes probleemideta kulgevad valimised aitavad autoritaarsetel parteidel ja liidritel säilitada rahvusvahelist legitiimsust, samas võimude lahususe printsiipe eirates ning riigi ressursse ebaausalt opositsiooni vastu kasutades. Samuti ei liigu kõik konkureerivad autoritaarsed režiimid lineaarselt autokraatia kindlustumise teed. Poliitiline avanemine on põhimõtteliselt täiesti võimalik. Näiteks võitis Venezuela opositsioon esimest korda 1990. aastastest alates 2015. aasta parlamendivalimised, hoolimata president Felipe Maduro pea täielikust kontrollist riigi bürokraatia, iseseisva meedia ja kohtuvõimu üle.
Piir „konkureeriva“ ja tõelise autokraatia vahel on aga õhuke. Näiteks Venemaa puhul oli see veelahe umbes 2000. aastate keskpaigas, kui opositsiooni võimalused valimistel edu saavutada oluliselt ahenesid ning ka kõik teised poliitilised kanalid – tegevus parlamendis, meedia ja kohtuvõim – sulgusid. Ka Türgi on hetkel liikumas konkureerivast autoritaarsusest täiemõõdulise autokraatia suunas, kus opositsioonil rahumeelsed võiduvõimalused sisuliselt puuduvad.
Poola, aga eriti Ungari puhul väljendub konkureeriva autoritaarsuse esiletõus eelkõige aeglases ja sihikindlas liikumises võimude lahususe kaotamise suunas. Napile parlamendienamusele toetuvad Viktor Orbáni juhitud Fidesz ja Poola PiS (Prawo i Sprawiedliwość) on võtnud eesmärgiks nõrgendada võimude lahususe institutsioone – eriti kohtuvõimu, meediat ning iseseisvaid kodanikuühendusi – üks-ühe baasil, limiteerides oluliselt opositsiooni ja teisitimõtlejate võimalusi osaleda poliitika kujundamises. Selline valitsusviis põhineb otsesel riigi ressursside kasutamisel opositsiooni vastu, mis loob poliitiliseks konkurentsiks ebavõrdsed võimalused. Võimu kontsentreerumine ühe valitsusharu kätte toimub tavaliselt hiilimisi ning tihtipeale ilma suurema lärmita.
Ungaris ja Poolas on sarnaselt kõikidele teistele demokraatiast võistluslikku autoritaarsusse langevatel režiimidel võimu kontsentreerumine toimunud tugeva vabadel valimistel saavutatud mandaadi abil. Ungari 2010. aasta parlamendivalimistel transformeerusid Orbáni koalitsiooni 53 protsenti häältest 68 protsendiks kohtadeks Ungari ühekojalises parlamendis. See kahe kolmandikuline enamus sai eriti oluliseks 2012. aasta konstitutsioonimuudatuse juures, mis võimaldas Orbánil kiiresti võimu koondada. Uus valimissüsteem ja muudatused kampaania reklaamireeglites soodustasid oluliselt Fideszi edu 2014. aasta valimistel, andes valitsusparteile olulise edu opositsiooni ees. Samuti on Orbáni valitsus saavutanud kontrolli valimiskomisjoni ja riiklike meediaorganisatsioonide üle. Seadusandlus on suunatud iseseisva meedia vastu ning ajakirjanikke ähvardavad trahvid, kui valitsus ei leia nende tegevuse olevat kooskõlas oma paremkonservatiivse ideoloogiaga.
Ei ole kahtlustki, et eeldused nn „illiberaalse demokraatia“ ja „pehme autoritaarsuse“ suunas liikumiseks on tihti seotud majanduslike ja sotsiaalsete protsessidega, mis on viinud laiaulatusliku pettumuseni eelnevate valitsuste poliitikas.
Populaarsuse säilitamiseks on Orbán sarnaselt Hugo Chavezi ning Vladimir Putiniga otsinud välisvaenlasi, rünnates nii ELi immigratsioonikvoote kui ka valitsuskriitilisi kodanikuühendusi. Oma populaarsuse tõstmiseks on Fidesz kasutanud valitsuse kontrolli all olevaid massikommunikatsioonivahendeid, näiteks maksumaksja raha eest üles pandud valitsuse immigratsioonivastaseid reklaamplakateid. Samas piirasid 2017. aasta juuni seadusemuudatused opositsiooni ligipääsu poliitilisele reklaamile.
Sarnaselt Venemaaga on eriliseks sihtmärgiks olnud just rahvusvahelised kodanikuorganisatsioonid, mida käsitletakse ohuna „rahvuslikule julgeolekule“ (loe: valitseva partei valimisedule). Näiteks sattuvad uue seaduse järgi need kodanikuorganisatsioonid, mis saavad rohkem kui 7,2 miljonit forinti (24 000 eurot) välismaiste allikate toetust, valitsuse kõrgendatud järelevalve alla. Üheks tähtsamaks valitsuse rünnakute ohvriks on osutunud George Sorose Open Society Foundation, mis on muuhulgas osutanud abi Ungarisse saabuvatele pagulastele. Orbán on samuti võtnud ette otsustava rünnaku Budapestis paikneva Kesk-Euroopa Ülikooli vastu, mis on seotud George Sorose rahastusega.
Poolas on ebademokraatlikud muutused olnud siiani tagasihoidlikumad, kuid Orbáni-laadne võimu kontsentreerumine võib olla veel ees. Poolas võitis ultrakonservatiivne rahvuslik-populistlik PiS 2015. aasta valimistel 38 protsenti häältest, mis andis talle absoluutse enamuse parlamendikohtades. Hoolimata sellest, et peaministriks sai mõõdukas Beata Szidło, jäi partei endise peaministri ning praeguse peasekretäri Jarsoław Kaczyński kontrolli alla.
Kaczyński, PiSi „hall kardinal“, on olnud pikalt Orbáni valitsemisstiili imetleja Ungaris. Sarnaselt Ungariga asusid Kaczyński ja president Andrzej Duda (enne ametisse astumist PiSi liige) kiiresti ründama demokraatlikku võimude lahusust: kohtusüsteemi ja avalikku meediat. PiSi kontrollitud parlament ja president saavutasid 2015. aastal kontrolli konstitutsioonikohtu üle, seades ametisse valitsusele ustavad kohtunikud. Kaczyński ise esitles rahvakogunemistel konstitutsioonikohust kui korrumpeerunud ja enamuse tahte vastast organisatsiooni.
22. juulil 2017 astus PiSi kontrollitud parlament olulise ja väga murettekitava sammu ka Poola ülemkohtu kontrolli alla võtmiseks. Uus seadus annab valitsuse justiitsministrile vabaduse valida ligi 80 ametisoleva kohtuniku hulgast – kes jääb ametisse ja kes tagandatakse, mis peaks andma PiSile täieliku kontrolli riigi kohtusüsteemi üle. Iseseisev konstitutsioonikohus oleks sellise sammu tõenäoliselt põhiseaduse vastaseks kuulutanud. Seadusemuudatused tõid kaasa olulised protestid enamikus Poola linnades. Kodumaistest ja rahvusvahelistest protestidest ajendatuna otsustas president Duda uue seadusandluse siiski vetostada – seda on laialt tõlgendatud kui poliitilist lõhet president Duda ja parteiliidri Kaczyński vahel, mis annab PiSi parlamendienamusele kaks kuud aega seaduse ümberkirjutamiseks.
PiS on samuti saavutanud kontrolli riigimeedia üle. Klassikalise konkureeriva autoritaarsuse traditsioonis võeti seimis vastu seadus, mis jätab rahvusliku ringhäälingu ilma kontrollist meedia üle ja annab võimu hoopis PiSi kontrollitava rahandusministeeriumi kätte. Samuti asendas PiS kiiresti kogu riigimeedia juhtkonna partei lojalistidega, mis on võimaldanud raadio ja televisiooni valitsuse poliitiliste eesmärkide teenimiseks rakendada. PiS on samuti asendanud kõrgete riigiametnike meritokraatliku valimiskorra partei kontrolliga.
Konkureeriva autoritaarsuse esiletõus on väga oluline ELiVenemaa suhete kontekstis. Murettekitav on olnud Orbáni lähenemine Venemaa presidendile Vladimir Putinile.
Ei saa salata, et demokraatlikke väärtusi õõnestavad populistlikud liidrid ja parteid toetuvad demokraatlikule enamusele ning võidaksid – ilma suuremate majandus- või korruptsioonikriisideta – ka vaba poliitilise konkurentsi käigus. Brexiti referendumi ja Donald Trumpi valimisvõidu kontekstis on laialt käsitlust leidnud idee pettumusest valitseva poliitilise eliidi majanduslikus ja sotsiaalses liberaalsuses. Ei ole kahtlustki, et eeldused nn „illiberaalse demokraatia“ ja „pehme autoritaarsuse“ suunas liikumiseks on tihti seotud majanduslike ja sotsiaalsete protsessidega, mis on viinud laiaulatusliku pettumuseni eelnevate valitsuste poliitikas. 2008.-2009. aasta majanduskriis ning Euroopa migratsioonikriis on oluliselt toitnud rahulolematust liberaalse eliidiga. Autoritaarsete liikumiste valimisedu toidavad ilmselgelt edukad populistlikud sõnumid globaliseerumisprotsessi kaotajatele.
Kuid pettumus majanduslikus ja sotsiaalses liberaalsuses ning parem- ja vasakpopulistlike ideede esiletõus loob ainult eeltingimused võistlusliku autoritaarsuse tekkeks ning ei ütle midagi nende režiimide institutsioonilise arengu kohta. Võimu kontsentreerumise on ikkagi võimalikuks teinud konkreetsed ning hoolikalt planeeritud poliitilised strateegiad. Poliitilised liidrid ise peavad olema veendunud, et võimu kontsentreerumine ning demokraatlike printsiipide nagu võimude lahuse ja kodanikuvabaduste allasurumine on vajalik nende poliitikate elluviimiseks.
Peaaegu kõik mitteliberaalsed liidrid Chavezist Kaczyńskini on toetunud narratiivile fundamentaalsest konfliktist „rahva” ja kodumaise ja rahvusvahelise eliidi vahel. Opositsiooni esitletakse kui „vaenlast“ ning võimude lahususe printsiip esindab vaid takistust enamuse tahtele. Võimu kontsentreerumiseks täidesaatva haru ümber on poliitilised liidrid kasutanud osavalt parlamendienamusi ja referendumeid, et viia läbi vajalikke konstitutsioonimuudatusi, mis võimulolijaid omakorda uutel valimistel aitaks. Majanduspoliitilises diskursuses on sellised režiimid toetunud „rahvuslikule majanduspoliitikale,” mis tihtipeale hõlmab mingisugust segu autarkiast ning heaoluriigi laienemisest.
Autoritaarne trend Ida-Euroopa edukamates demokraatiates loob murettekitava eeskuju. Ka teised riigid võivad järgida Orbáni teed (jättes mainimata Erdoğani või Putini), langedes pehme autoritaarsuse spiraali. Loomulikud kandidaadid oleksid muidugi Kreeka, Rumeenia ja Bulgaaria ning peaaegu kõik ELi idapoolsed naaberriigid, mis ei ole veel Valgevene stiilis täiemõõdulised autokraatiad. Orbáni „illiberaalne demokraatia“ – ajendatuna Hiina, Venemaa, Singapuri ja Türgi eeskujudest – võib olla eriti atraktiivne ideoloogiline mudel.
Autoritaarne trend Ida-Euroopa edukamates demokraatiates loob murettekitava eeskuju. Ka teised riigid võivad järgida Orbáni teed (jättes mainimata Erdoğani või Putini), langedes pehme autoritaarsuse spiraali.
Konkureeriva autoritaarsuse esiletõus on väga oluline ELi-Venemaa suhete kontekstis. Murettekitav on olnud Orbáni lähenemine Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Loomulikult ei saa Poola autoritaarsel parempoolsusel erinevalt Ungarist olema Venemaaga lähitulevikus tihedat liitlassuhet. Kuid hoolimata ideoloogilistest või ajaloolistest vastuoludest on konkureeriva autoritaarsuse esiletõus nii Poolas kui ka ELi sees laiemalt Putini võimuringkonnale väga sobiv. See ei võimalda mitte ainult legitimiseerida poliitilise konkurentsi ja kodanikuvabaduste piiramist Venemaal, vaid tekitada ka jagunemist ja vastuolusid ELi sees.
ELi on algusest peale mõtestatud kui demokraatlike ühiskondade liitu, mis tunnistab rahvuslike demokraatlike institutsioonide eripärasid. ELi aluslepingutes on punkt (artikkel 2) eesmärgiga tagada väärtustest, nagu demokraatia, pluralism ja õigusriik, kinnipidamine. Samuti eksisteerib mehhanism (artikkel 7) nendest põhimõtetest kõrvalekalduvate riikide sanktsioneerimiseks. ELiga liituda soovivad riigid on alati olnud enam-vähem toimivad demokraatiad. Näiteks oli 1990. aastate Vladimir Meciari Slovakkia autoritaarne valitsusviis oluliseks takistuseks liitumisläbirääkimistel ELiga.
Orbán on pidevalt rikkunud ELi norme, lükates näiteks tagasi Euroopa Komisjoni esitatud põgenike ümberpaigutamisplaani ning rikkudes asüülitaotlejate õigusi. Siiski pole ükski ELi institutsioonides algatatud kriitika vähemalt Ungari puhul veel oluliselt edu saavutanud. Näiteks on Euroopa Rahvapartei (European People’s Party – EPP) saadikuterühm, kuhu Fidesz kuulub, korduvalt blokeerinud Euroopa Parlamendi tegevuse Orbáni kritiseerimisel. Nii juhtus näiteks õigusriigi raamistiku (Rule of Law Framework) rakendamisel, mis tähistab ohtu, et liikmesriiki ähvardab potentsiaalselt hääleõigusest ilmajäämine. Et säilitada oma enamust Euroopa Parlamendis on enamik EPP saadikuid Orbáni demokraatlike normide rikkumise suhtes silma kinni pigistanud. EPP on samuti paigutanud Fideszi poliitikuid juhtpositsioonidele Euroopa Parlamendis, mis on omakorda aidanud valitsuskriitilist tooni leevendada. 2014. aasta märtsis pidas EPP president Joseph Daul kõne Fideszi kampaaniaüritusel, toetades Orbáni valmiskampaaniat. Samas ei ole ELi institutsioonidel võimalusi aidata Ungari opositsiooniparteisid, sest ELi tasemel parteid ei tohi rahastada rahvuslikke parteisid, mida võib tõlgendada mittelegitiimse sekkumisega liikmesriigi siseasjadesse.
Samas ei ole ELi institutsioonidel võimalusi aidata Ungari opositsiooniparteisid, sest ELi tasemel parteid ei tohi rahastada rahvuslikke parteisid, mida võib tõlgendada mittelegitiimse sekkumisega liikmesriigi siseasjadesse.
Poolas on ELi institutsioonid sekkunud jõulisemalt. Poolal on oma suuruse tõttu kindlasti suurem strateegiline tähtsus kui Ungaril. Kindlasti on ka oluline, et PiSil pole europarlamendi suurima saadikuterühma EPP kaitset, sest ta kuulub väiksemasse saadikurühma ECR (European Conservatives and Reformists). 2016. aasta jaanuaris pärast PiS rünnakuid õigussüsteemi ja meedia vastu võttis Euroopa Komisjon vastu õigusriigi raamistiku (Rule of Law Framework), kuigi see pole midagi konkreetset kaasa toonud. Mitmed kõrged ELi institutsioonidega seotud poliitikud on küll märkinud, et ülemkohtu iseseisvust piiravad reformid võivad kaasa tuua artikkel 7 rakendamise, millega võivad kaasneda Poola-vastased majandussanktsioonid ning hääletusõigusest ilmajäämine ELi kontekstis.
Millised võiksid olla Ungari ja Poola tulevikustsenaariumid? Hoolimata tugevast valimisbaasist ning laialdasest populaarsusest on elektoraalne oht nii Fideszile kui ka PiSile vägagi reaalne. Nende toetus võib hajuda majanduslanguse, korruptsiooniskandaalide või valitsusvastaste protestide tulemusel. Viimased on vähemalt Poola puhul on olnud väga olulised. On enam kui tõenäoline, et Euroopa Liidu koosseisus Ungari ja Poola režiimid valimisi ei manipuleeri. Ka oleksid referendumid EList lahkumiseks – et autoritaarset valitsusviisi veelgi süvendada – ilmselt mõlema valitsuse jaoks liiga riskantne samm. Samas võib võimu koondumine panna aluse ulatuslikule poliitilisele polariseerumisele režiimi toetajate ja vastaste vahel, hakates toitma pikemaajalist ühiskondlikku ebastabiilsust. Pikka aega kestnud kodusõjalaadne olukord ning vägivaldsed protestid Venezuelas ja riigipöördekatse Türgis on ehk võistlusliku autoritaarsuse kõige ohtlikum negatiivne tulemus.
Autoritaarsus Euroopas?
Õigupoolest on autoritaarsusele pürgivaid jõude olnud demokraatlikus Euroopas kogu aeg. Ent nõustuda tuleb, et Teise ilmasõja järgses ühiskonnas on praegune lainetus uus tase ja väärib kindlasti analüüsi ning ka muret.
Märt Trasberg toob autoritaarsed tendentsid kenasti välja ning võrdleb erinevaid ühiskondi. Kõige olulisem on kirjeldatava mudeli puhul ehk see, et demokraatia piirangud on kasvanud välja demokraatiast endast ega ole kaasnenud ebaseadusliku võimuhaaramisega. Kuid selle taustal võiks püstitada ka mitmeid küsimusi: kas autoritaarne areng on üldine trend, nagu see oli alates 1920. aastate lõpust, või riigiti eraldiseisev nähtus? Ja kuivõrd me saame toodud näiteid üldistada?
Kirjeldatud riikides on ka palju erinevat. Poola ja Ungari, nagu ka mitmete ELi riikide populistlike parteide oluliseks tõukejõuks on migratsioonikriis ja selle tagajärjed, Venemaal, Venezuelas ja Türgis aga mitte. Euroopas võib populistlike liikumiste tõusu (ühe) põhjusena näha peavooluparteide suutmatust tulla kriisiga toime ning alternatiivi puudumist, Venemaal ja Venezuelas on põhjuseks aga pigem korruptsioon ja kleptokraatia. Poolas ja Ungaris on jätkuvalt võimalus demokraatlikul teel võimuvahetuseks, Venemaal, Venezuelas ja Türgis aga pigem mitte. Viimane tõik on ehk kõige olulisem nende ühiskondade demokraatlikkuse hindamisel.
ELi sanktsioonidel võib aga olla vastupidine mõju: demokraatiat Poolas ja Ungaris see ei tugevda, kuid ELi mainet vabalt valitud valitsuste survestajana kinnistab. Sajandi alguse katset Austriale dikteerida, milline peaks olema nende valitsus, on raske nimetada muuks kui faux pas’ks.
Märt Trasberg asetab demokraatia probleemid Ungaris ja Poolas tunnustatavalt laia konteksti. Ühelt poolt piiravad teemat Euroopa Liidu üha autoritaarsemad naaberriigid Venemaa ja Türgi, teiselt poolt ELi mõju nõrgendavad kriisid. Kandev roll on mõistel „illiberaalne demokraatia”. Modernsete autoritaarsete režiimide jaoks ei ole valimised probleemiks, kuna autokraadid valdavad üha paremaid manipulatiivseid tehnoloogiaid ühiskonna meelsuse juhtimiseks. Ühine joon skaalal, mis ulatub täna Venemaast Poolani, on „illiberaalsus”: individualistliku kodanikuautonoomia asendamine kohalike simulaakrumitega. Trasberg kirjeldab meetoditena meediakaaperdust, kohtuvõimu allutamist ja liba-kodanikuühiskonna organisatsioonide loomist võimude poolt. Skaalale, mis jookseb Venemaast ja Türgist läbi Gruusia ja Ukraina Poolani ja edasi – küll tema suhteliselt liberaalsesse serva –, saab asetada ka Eesti, millel on postsovetlikke probleeme kohtuvõimu sõltumatusega ning mille presidentidele on meeldinud kureerida nn vabakonda.
Samas oleks viga asetada samale skaalale need Euroopa riigid, kus on demokraatia ajaloolised juured – Suurbritannia, Põhjala, Prantsusmaad, Madalmaad. Demokraatia on sealsete ühiskondade institutsiooniline väljendus ja Poola, Ungari jt riikide probleemid ei ole neile mehaaniliselt „nakkavad”. Euroopa Kohtu (ja Euroopa Inimõiguste Kohtu) jurisdiktsiooni kuulumine omakorda asetab piiri Poola ja Ungari autoritaarsusele ning alles sealt väljumine muudaks nad stiilipuhasteks „konkureerivateks autokraatiateks”.
Kui Trasbergi käsitlusele midagi ette heita, oleks see möödavaatamine NATOst kui ühest transatlantilisi väärtusi kandvast integratsiooniteljest, mille kasvavat ambivalentsust eriti Poola juhid oma legitimeerimiseks kasutavad.
Viited
- Steven Levitsky and Lucan A. Way, Competitive Authoritarianism: Hybrid Regimes after the Cold War, New York: Cambridge University Press, 2010. ↩
- Ka tugevalt kontsentreeritud autokraatlik võim ei tähenda tingimata mitteeksisteerivaid või otseselt võltsitud valimisi. Autoritaarsed režiimid kasutavad valimisprotsesse mitte ainult režiimi legitmiseerimiseks välismaailma silmis, vaid ka mitmel teisel eesmärgil. Näiteks võimaldavad kohalikud valimised koguda moonutamata informatsiooni autokraatlike liidrite ja parteide ühiskondliku toetuse kohta ja bürokraatia toimimise kohta kohalikul tasandil. ↩
Seotud artiklid
Poola õigusriikluse taastamise proovikividest
Mullu oktoobris valimised võitnud ja detsembris ametisse nimetatud Donald Tuski kolmas kabinet võeti liitlaste seas juubeldades vastu. Räägiti Poola tagasipöördest demokraatiasse ning õigusriikluse taastamisest. Viimast rõhutas tuliselt Tusk isegi nii kampaania ajal kui ka olles valituks osutunud. Peagi aasta aega ametis olnud valitsust saadavad aga nüüd vastuolulised meeleolud – ühelt poolt tunnustatakse Õiguse ja Õigluse (PiS) tehtud vigade parandamist, teisalt kritiseeritakse valitud meetmeid õigusriigi taastamiseks.
Mida saab ELi uus kõrge välisesindaja teha Ukraina võidu heaks?
Järgmine ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja astub ametisse ajal, mil Euroopa julgeolek ja maailmakord on segi paisatud. Välisesindaja tegevuskava peab olema üleilmse haardega ja keskenduma ELi mõjujõu kindlustamisele suurvõimude konkurentsis, mida on näha pea igas maailma otsas, alates Lõuna-Hiina merest kuni Lähis-Ida, Venezuela ja Arktikani. Samas ei ole üldse kahtlust, et ELi prioriteetide hulka kuulub Ukraina.
Igor Gretski: Euroopa säilitagu Durovi afääris kaine pea
Üks silmapaistvamaid sündmusi viimastel nädalatel on olnud ettevõtja ning Telegrami sõnumirakenduse kaasasutaja Pavel Durovi kinnipidamine Prantsuse prokuratuuri poolt. Isikuvabaduste ja riikliku julgeoleku või digifirmade mõju ja vastutuse üle arutlemise asemel tuleks Durovi juhtumile läheneda mõnevõrra erineva nurga alt.
Julgeolekukohustused, mida Euroopa Liit on Ukraina liitumiseks valmis võtma
Euroopa Liidu (EL) järgmine idasuunaline laienemine paistab silma selle poolest, et võrreldes varasematega lähtub see enam julgeolekust. Seekord peab Euroopa ühinemisläbirääkimisi sõjas oleva riigiga, mis erineb märgatavalt eelnevate integratsioonivoorude teoreetilisest heidutusest või nõuannetest konfliktijärgseks rahu tagamiseks Lääne-Balkanil.
Kadunud lootus või helge tulevik: Moldova ja Gruusia ELi-liikmelisus on kaalukausil
Gruusia ja Moldova ei ole veel täielikult Nõukogude aja sidemest lahti saanud. Siiski mõisteti paar aastat tagasi, et aeg on kätte jõudnud: mõlemad riigid esitasid liitumistaotluse Euroopa Liiduga pärast Venemaa täismahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris. Moldovale anti liikmekandidaadi staatus juba juunis 2022, kuid Gruusia jõudis selle verstapostini alles eelmise aasta lõpus.
Milline töö võib Kaja Kallast Brüsselis oodata? – ELi pseudo-välisministri võim on piiratud
On üsna tõenäoline (kuid sugugi mitte kindel), et Kaja Kallasest saab ELi välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja järgmises Euroopa Komisjonis. See tähendaks Eestile ühte neljast ELi tippametist, mis oleks esmakordne ja suur saavutus. Ent välispoliitika on ELis ikka esmajoones liikmesriikide pärusmaa, mistõttu ei maksa sellele ametipostile ülearu suuri ootusi seada.
Millist demokraatlikku mudelit eelistaksime
Balti Kaitsekolledži teadur
Hädad demokraatlike valimiste tulemustega ei ole seotud mitte üksnes Donald Trumpi, Viktor Orbáni, Poola valitsuse või Brexitiga, ka Eesti valijad kipuvad (hoolimata aina parematest PISA testide tulemustest) endiselt toetama pagulasvastasust, homofoobiat, rassismi ja Edgar Savisaart.
Aga oletagem, et muutus on võimalik. Kas valiksime siis mudeli, kus kõik Euroopa-meelsed progressiivsed otsused saaksid rahvusparlamentides ja Euroopa Parlamendis alati üksmeelse heakskiidu ja aplausi, või sellise, kus olulistes küsimustes toimuvad teravad debatid ka populistlike ja radikaalsete gruppidega, kes on parlamentides esindatud?
Laiemas plaanis on see küsimus sellest, kas demokraatia on toimivam siis, kui selektsioon ideede ja ideoloogiate vahel toimub otse valijate poolt, või siis, kui „mõistlikud jõud“ viivad läbi eelselektsiooni selleks, et „arulagedad“ ja „meie ühiskonna poolt mitteaktsepteeritavad“ populistlikud ideed korralikke kodanikke häirima ei pääseks. Ehk, kas võib reljeefselt järeldada, et demokraatia on edukas ja toimiv, kui see hoiab võimul Euroopa-meelsed liberaalid ja kaasab feministe, ning ebaõnnestunud siis, kui võidavad Trump, Savisaar või neonatsid?
Kas meie eelistatud uues mudelis oleks poliitilise eliidi roll on teenida valijat vastavalt valimiste tulemustele ja mandaadile või hoopis tegeleda valija kasvatamise, manitsemise ja patroneerimisega, hoides teda eemal keerukatest väljakutsetest ja võimalusest teha „halbu“ otsuseid põhjusel, et nad ei olevat piisavalt küpsed ja haritud?
Eelnevate küsimuste üle arutledes jõuab ajalooteadlikum avatud moodne mõtleja tihti kiirkorras Adolf Hitleri demokraatliku valimisvõiduni ja järgnenud demokraatiat hävitanud reformideni, küsides „Ega te ometi ei arva, et sarnast viga peaks Ungari, Poola ja paljude teiste riikide puhul kordama?“. Vähemalt ideaalis soovib mõistlik valija, et demokraatlikku süsteemi oleks võimalik kaitsta selle süsteemi enda saaduste eest.
Samas pakub sotsioloog Barrington Moore välja selgituse, et ainsad stabiilselt toimivad demokraatlikud ühiskonnad on need, mis on saanud demokraatia konsolideerumise tee ise lõpuni käia, samas kui imporditud demokraatiaga või lõpuni konsolideerumata demokraatiaga riigid jäävad lõputult kõikuma demokratiseerumise ja autoritaarsuse vahel. Seega pole vähemasti selle teooria järgi püsiva demokraatia saavutamiseks muud teed kui lasta kohalikul valijal oma vigu seni korrata, kui neist õpitakse. Väline survestamine, eriti kui see ei põhine selgel õiguslikul alusel („Kas Euroopa Liidu institutsioonidel on õigus liikmesriike korrale kutsuda?“) ega valijapoolsel mandaadil („Kas Ungarit puudutavate teemade üle otsustamisel on selgem mandaat Orbánil või Jean-Claude Junckeril?“), ainult pingestab olukorda ja pikendab õpiraskusi.
Kuidas sel juhul aga kaitsta demokraatlikku süsteemi selle süsteemi enda saaduste eest? Kindlasti aitaks sellele kaasa see, kui ühiskonnas valitseks kokkulepe jätta teatud olulised positsioonid politiseerimata. Nii tekiks neutraalne intellektuaalne vastukaal liigmotoorsele radikaalsele poliitilisele eliidile, kes üritab valimistsükli piires võimalikult palju muutusi läbi suruda ja tsükli lõppedes oma populaarsust kaotavaid poliitikuid mõjukatele avaliku teenistuse positsioonidele istutada, et seeläbi uute jõudude esilekerkimist ja mõju piirata. Lõppude lõpuks ei jõua ka pendel tasakaaluasendisse ilma ühele ja teisele poole kiikumata.