USA majanduspoliitika – kuidas väljuda kriisist?

Ameerika Ühendriikide uue presidendi ja tema administratsiooni otsused USA majanduse korraldamiseks eeloleva nelja aasta jooksul on kogu maailma majanduse edasise arengu seisukohalt määrava tähtsusega. President Obama otsused mõjutavad maailma võimsaima riigi elanike ja ettevõtete tarbimist ja investeeringuid ning ainuüksi seetõttu on USA majanduspoliitika määrava tähtsusega kogu ülejäänud maailma jaoks. Kuid ameeriklaste otsustel on veelgi kriitilisem tähtsus praeguse ülemaailmse majanduskriisi lahendamisel. Finantssüsteemi toimet suunav uuendatud seadusandlik raamistik ja senisest tõhusam järelevalve, protektsionistlike sammude vältimine ning rahvamajanduse tasakaalustatud areng makrotasemel taastavad USA tarbijate ja investorite usalduse ning panevad seeläbi aluse majanduse taastumisele kogu maailmas. See ongi kokkuvõtlikult uue administratsiooni peamine majanduspoliitiline eesmärk.

USA majandus – viisteist aastat kiiret kasvu

Ameerika majanduses tähistavad 2007. a puhkenud finantskriis ja sellele järgnenud majanduslangus 1990. aastate esimesel poolel alanud pika kasvutsükli lõppu. Viimase viieteistkümne aasta jooksul kasvas USA majanduse kogutoodang oluliselt kiiremini kui Euroopa Liidus ja Jaapanis. Poliitiliselt langes kiire majanduskasvu perioodi algus kokku külma sõja lõpu, NSV Liidu kokkuvarisemise ning vabal turumajandusel põhineva majandusmudeli võidukäiguga kogu maailmas. Majandusliku ja üldpoliitilise arengu sarnasus ja paralleelsus ei olnud iseendast midagi üllatavat. Kokkuvõtlikult võib ju öelda, et külm sõda lõppes vabadusel ja turumajandusel põhineva süsteemi võiduga diktatuuri ja riikliku planeerimise üle. Seetõttu on loomulik, et eelmise sajandi viimane ja selle sajandi esimene aastakümme olid arenenud riikidest erakorraliselt edukad nimelt USAle.

Kõigist arenenud riikidest suutsid nimelt ameeriklased kõige paremini kasutada uue maailmakorra ja globaliseeruva majanduse eeliseid. Ettevõtlikkus, paindlik majandus ning suur siseturg lõid selleks kõik eeldused. USA firmad leidsid võimalusi tootmise ümberkorraldamiseks, viies üha rohkem tehaseid ja tööstustoodangut odavamatesse ja madalamate tootmiskuludega Aasia riikidesse. Samuti võimaldas suur kodumaine nõudlus ja tööturu paindlikkus kasutada teistest riikidest tulemuslikumalt infotehnoloogiat ja seda mitte ainult tööstuses, vaid eelkõige teenindussektoris. On iseloomulik, et tootlikkuse kasvu erinevus USA ja Euroopa Liidu vahel eelmistel kümnenditel ilmnes eelkõige mitte tavapärases tööstuses, vaid kaubanduses ja mujal teenindussektoris ning samuti infotehnoloogias.

Lisaks majanduse kapitalibaasi efektiivsele kasutamisele soodustas USA tootlikkuse ja kogutoodangu kasvu tööjõukulude püsimine mõistlikul tasemel. Majanduse kiirele arengule vaatamata muutusid reaalpalgad viimase kümnendi jooksul väga vähe. Tööjõukulud hoidsid stabiilsena traditsioonilise tööstustootmise üha suurem ümberpaiknemine Aasiasse ning jõudsalt jätkunud immigratsioon. Stabiilsed reaalpalgad suurendasid ettevõtete nõudlust tööjõu järele eelkõige teenustesektoris.

Majandusliku ja üldpoliitilise arengu sarnasus ja paralleelsus ei olnud iseendast midagi üllatavat.

Globaliseerumisel oli seega positiivne mõju USA majanduse pakkumispoolele, võimaldades kapitali ja tööjõudu senisest tulemuslikumalt kasutades tõsta majanduse efektiivsust ja kogutoodangut. Kuid samavõrra toetas maailma majanduslik integratsioon ka USA kodumaist nõudlust. Odav import ning efektiivne teenindussektor hoidsid inflatsiooni ehk üldise hinnatõusu madalal ning kasvav nõudlus tööjõu järele vähendas tööpuudust. Kinnisvara ja väärtpaberite kasvavad hinnad ning kõrge tööhõive julgustasid peresid üha rohkem tarbima ja üha vähem säästma isegi siis, kui igapäevase töötasu reaalne ostujõud ei kasvanud.

Kokkuvõttes võib öelda, et külmale sõjale järgnenud 15 aastat olid USA paindlikule, vaba ettevõtlust soodustavale ja turupõhist innovatsiooni toetavale majandusele väga edukad. Ameeriklased kasutasid maailma majanduse avanemisega kaasnenud võimalusi tulemuslikult ja täies mahus. Kasvas majanduse tootlikkus ja tööhõive, mis omakorda julgustas inimesi tarbima ja investeerima. Ameerika majandus elas selles kontekstis suhteliselt kergesti üle ka 2001. a septembri terrorirünnakud. Kuid nagu tavaliselt ikka, peidab kiire kasv endas tulevasi probleeme. Nii oli see tagantjärele olukorda hinnates ka USAs. Finantssüsteemi väga kiire areng ja üldiselt liiga optimistlik vaade tulevikku tõid kaasa liigse riskivõtmise, mis nüüdseks on kaasa toonud tõsise majanduslanguse.

Finantssüsteemi vabanemine ja riskid

Võib päris suure kindlusega väita, et pangandus ja finantssüsteem tervikuna on USA ja kogu maailma viimase pikema tõusutsükli puhul mänginud väga suurt rolli. Võib-olla isegi enneolematut rolli. Pangalaenude ja investeerimisfondide kogumahu plahvatuslik kasv suurendas väga lühikese aja jooksul inimeste, ettevõtete ja riikide võimalusi investeerida ja tarbida oluliselt rohkem, kui igapäevased sissetulekud seda veel kümmekond aastat tagasi oleksid võimaldanud. Tõeliselt ülemaailmse finantsturu tekkimine ning rahvusvaheliste raha- ja kapitalivoogude plahvatuslik kasv oli külma sõja lõpu üks kõige tähtsamaid majanduspoliitilisi tulemusi.

Finantssüsteemi vabastamisel kogu Teise maailmasõja järgsel perioodil kehtinud piirangutest oli mitu olulist tahku, mis kõik soodustasid hüppelist arengut. Panganduse ja USA finantsturu struktuuri muutis põhjalikult seadusandlike tõkete kaotamine panganduses, mis seni olid takistanud suurte finantsgruppide arengut uutesse turusegmentidesse. 1990. aastatel algaski kiire muutus pangandusturul.

Seni peamiselt hoiuste ja tavapäraste pangalaenudega tegelenud kommertspangad hakkasid kiiresti laienema finantsturu siiani teatud mõttes eksootiliseks ja spetsialiseeritud ettevõtete pärusmaaks peetud investeerimispangandusse. Pankadel avanesid senisest mõõtmatult suuremad võimalused kasumi teenimiseks ning teiselt poolt said senini peamiselt rikaste ja suurte klientide finantsvarasid hallanud investeerimispangad juurdepääsu tavainimeste säästudele. Riigi järelevalve all tegutsenud panganduse ning tavapärase aktsia- ja väärtpaberituru osakaal hakkas väga kiiresti kahanema. Nad tegid ruumi võõrvahendite arvelt kõrgeid riske võtvatele erinevatele investeerimisfondidele. Seni olid pangad laenanud hoiustatud vahendeid ise laenuvõtjatele ning fondid investeerisid oma osanike raha vahetult aktsia- ja võlakirjaturgudele. Nüüd aga vahendasid pangad hoiustajate raha eelkõige riikliku kontrolli alla mitte kuulunud suurematele ja väiksematele investeerimisfondidele, kes võõrvahendeid paigutasid pankadest suuremaid riske võttes edasi turgudele ja uutesse investeerimistoodetesse. Pankade maksevõime sõltus seega üha rohkem riikliku regulatsiooni alt väljas seisvate fondide tootlikkusest ja nende kaudu investeeritud varade väärtusest.

Külmale sõjale järgnenud 15 aastat olid USA paindlikule, vaba ettevõtlust soodustavale ja turupõhist innovatsiooni toetavale majandusele väga edukad.

Lisaks seadusandliku raamistiku muutumisele soodustas finantssüsteemi plahvatuslikku kasvu tehnoloogia revolutsioon. Informatsiooni hankimise, töötlemise ja jagamise võimaluste piiramatu kasv ja sellega seotud kulude vähenemine võimaldas finantseerimisasutustel igapäevases investeerimistegevuses kasutada üha keerulisemaid mudeleid ning nende alusel välja töötada üha keerulisemaid finantsinstrumente. Usk infotehnoloogia ja mudelite suutlikkusse ennustada seniste turuandmete põhjal tulevikku tõi automaatselt kaasa riskide lootusetu alahindamise kõigi turuosaliste poolt. Veel mõned aastad tagasi olid hindade ja investeeringute pidevas kasvus ühtmoodi kindlad nii väikehoiustajad kui ka miljardeid dollareid haldavad investeerimispankurid.

Finantsturgu reguleeriva seadusandluse ja infotehnoloogia areng suurendas oluliselt finantsteenuste kättesaadavust tavainimesele. Pankade ja investeerimisfondide vahendusel suunati senisest võrreldamatult rohkem raha aktsia- ja võlakirjaturule, mis tõi kaasa finantsvarade hindade kiire kasvu. Kuid veelgi suuremat mõju tavainimesele omas kinnisvarahindade kiire tõus. Finantsvahenduse areng laiendas oluliselt kõige tavalisemate perede laenuvõtmise võimalusi ning tulemuseks oli tõeline eufooria laenuturul. Laenuvõimaluste suurenemine tõstis kinnisvarahindu ning kõrgemad hinnad võimaldasid omakorda üha enam laenu võtta mitte ainult maja ostmiseks, vaid ka lihtsalt tarbimiseks. Panganduse vabastamine piirangutest ja finantsinnovatsioon omasidki kõige suuremat mõju nimelt USA peredele, kelle võlakoormus suurenes väga kiiresti.

USA finantssüsteemi areng viimaste aastate jooksul on seega paljuski sarnane iga järsu tehnoloogilise muutuse mõjuga majandusele tervikuna. Usk finantstehnoloogiate kõikvõimsasse mõjusse ja sealt tulenevatesse kasumitesse tõi paratamatult kaasa liiga kergekäelised ja liiga riskantsed investeeringud. Pangad laenasid raha liiga kergekäeliselt ning pankadele ja investeerimisfondidele anti laenu liiga kergekäeliselt.

Rahvamajanduse tasakaalutus

Tootlikkuse kasv, ülimalt optimistlikud kasvuväljavaated ning eriti finantssüsteemi ja laenude kiire kasv hakkas 1990. aastate teisest poolest alates üha enam mõjutama USA rahvamajanduse põhinäitajaid. Globaliseeruv majandus, odavad importkaubad ning tootmise kõrge efektiivsus hoidsid tarbijahindade kasvutempo suhteliselt madalal. Inflatsiooniohu vähenemine ning palkade mõõdukas kasv lubas keskpangal omakorda hoida intressimäärasid küllaltki madalal tasemel. Tootlikkuse tõus lubas rääkida «uuest paradigmast” majanduspoliitikas, mida iseloomustas üheaegselt nii kiire kasv kui ka püsivalt madal inflatsioon. Eriti agressiivselt aga langetas USA keskpank intresse pärast 2001. a terrorirünnakuid, et omalt poolt toetada majanduskasvu kiiret taastumist pärast septembrikuist šokki. Föderaalreserv tegi ka kõik selleks, et vältida likviidsusprobleeme panganduses ning hoida käigus finantsturud. Sellistel sammudel oli aga oluline mõju rahapoliitilisele keskkonnale. Inflatsioon ei olnud küll probleemiks, kuid väga madalad intressid ja kasvavad hinnad kinnisvara- ja väärtpaberiturul suurendasid 2000. a esimesel poolel järjest laenunõudlust. Lootes keskpanga madalate intressimäärade jätkumisele, olid pangad enam kui valmis suurt laenunõudlust omalt poolt rahastama. USA majapidamised investeerisid ja tarbisid kõige selle tulemusena üksjagu rohkem, kui nende jooksev sissetulek oleks võimaldanud. Puuduva säästu tegi aga tasa kinnisvara ja väärtpaberite hindade tõus.

Finantsvahenduse areng laiendas oluliselt kõige tavalisemate perede laenuvõtmise võimalusi ning tulemuseks oli tõeline eufooria laenuturul.

Kuid finantsturgudele ei toonud uut likviidsust mitte ainult Ameerika enda pangandus ja finantssüsteem. Globaliseeruv majandus ja eelkõige USA ettevõtete ja tarbijate üha kasvav nõudlus odava impordi järele toetasid ekspordil põhinevat kiiret kasvu Hiinas ja Ida-Aasias. Kuivõrd enamiku Ida-Aasia riikide valuutakursid olid fikseeritud dollari suhtes, kasvatas Aasia üha paisuv kaupade väljavedu väliskaubanduse ülejääki ja seeläbi välisreserve. Suur osa välisreservidest investeerisid Aasia valitsused ja keskpangad aga jällegi USAsse. Seega tekkis tõeline nõiaring. USA kasvav sisenõudlus tõi kaasa üha suureneva kaupade sisseveo Ida-Aasiast. Aasia riigid laenasid aga kaubandusülejäägi tulemusena kasvanud säästud uuesti Ameerika pankadele ja ettevõtetele, mis veelgi suurendas USA sisenõudlust. Seetõttu tugines USA majanduskasv üha enam – ja maailma kõige suurema riigi jaoks liiga palju – välisraha sissevoolule.

USA majanduse kahanev säästmiskalduvus ning üha enam levinud harjumus rahastada investeeringuid tulevaste sissetulekute ja kasumite arvel tõi loomulikult kaasa suurenevad riskid. Mõni negatiivne sündmus panganduses või muutus rahvusvahelistes rahavoogudes omas väga tõsist potentsiaalset negatiivset mõju USA majandusele. Neile lühema perspektiivi riskidele lisandub aga ühe olulisema tegurina ka USA föderaal-eelarve tulevaste tulude ja kulude kasvav vahe. Lühidalt öeldes toob elanikkonna vananemine föderaalvalitsuse jaoks kaasa üha kasvavad väljaminekud pensionidele ja tervishoiukuludele. Seega lisandus USA rahvamajanduse lühiajalisele haavatavusele ühe olulisema riskitegurina ka eelarve jätkusuutlikkus pikemas perspektiivis. Eelmise presidendi püüded süsteemi reformida ja suurendada inimeste säästmist pensioniks põrkusid aga poliitilisele vastuseisule ja jäidki ellu viimata.

Mis juhtus 2007. ja 2008. aastal?

Igale majandusele on iseloomulik, et kiire kasv reeglina varjab süsteemi struktuurseid nõrkusi. Kui sissetulekud tõusevad ja tööpuudus alaneb, on kerge laenu võtta ning olukorra teevad veelgi kergemaks madalad intressimaksed. Varade hindade tõus parandab üha enam ettevõtete ja majapidamiste bilansse ja maksevõimet, mis omakorda suurendab pankade soovi laenu anda. Kuid mida pikemalt selline eufooria kestab, seda raskem on langemine. Täisvõimsusel töötavas majanduses hakkavad intressid paratamatult varem või hiljem tõusma ja kasv aeglustuma. Sellest hetkest alates saavad kõik korraga aru, et laenu on võetud liiga palju. Senine liigne kulutamine asendub kiiresti üha kasvava säästmisega, kinnisvarahindade tõus järsu langusega.

USA majanduses algas selline teatud mõttes paratamatu protsess 2007. aastal. Intressimäärad olid tõusnud juba mõnda aega, kinnisvarahindade kasv oli peatumas ning kõige madalama sissetulekutega laenuvõtjatel tekkisid esimesed raskused eluasemelaenude teenindamisel. Kui veel möödunud aastal saadi oma kohustuste täitmiseks võtta uut laenu, siis muutunud oludes osutus see võimatuks. Olukorra muutis nende jaoks keerulisemaks ka esialgse laenupuhkuse perioodi lõppemine – ei olnud harvad juhtumid, kui esimese aasta-pooleteise jooksul ei olnud vaja tagasi maksta ei laenu põhiosa ega intresse.

Iseendast ei oleks pidanud kinnisvaraturu kõige nõrgema osa raskused levima finantssüsteemis väga kaugele. Väga madala maksevõimega klientidele antud rämpslaenude maht oli iseendast suhteliselt väike. Kuid veel kümme aastat tagasi suhteliselt lihtsalt hallatav probleem osutus mõõtmatult suuremaks 21. sajandi finantstehnoloogide poolt hallatud süsteemis. Pangad olid nende kinnisvaralaenude tagatisel välja andnud võlakirju, eeldades, et laenuvõtjad ei satu korraga makseraskustesse. Nagu kindlustuses, arvati ka panganduses, et riskide hajutamine ehk võlakirjade tagamine üheaegselt paljude laenudega vähendab kokkuvõttes investori jaoks riske. Kuid loomulikult ei pidanud see enam paika siis, kui muutus üldine turuolukord ja makseraskused ähvardasid üheaegselt paljusid laenuvõtjaid. Sellest hetkest alates ei suutnud enam keegi hinnata, kui palju ja kas üldse rämpslaenudega tagatud kohustused midagi väärt on.

USA majapidamised investeerisid ja tarbisid kõige selle tulemusena üksjagu rohkem, kui nende jooksev sissetulek oleks võimaldanud.

2008. aasta jooksul levis paanika järk-järgult väikesest turunišist USA ja kogu maailma finantssüsteemi ja pangandusse. Probleemid kinnisvaraturul nihkusid järjest ülespoole, seni kindlaks peetud maksejõuga segmentidesse. Kauplemine enamiku uute finants-instrumentidega maailma turgudel seiskus sootuks ja kõigi vähegi riskantsemate võlakirjade hinnad hakkasid kiiresti kukkuma. Et pangad olid kas ise või oma tütarettevõtete kaudu teinud suuri investeeringuid uutesse instrumentidesse, sattus otseselt löögi alla nende netoväärtus ja maksevõime. 2008. a sügisel lõi finantskriis lõpuks tõeliselt täie jõuga välja Wall Streetil. Nüüdseks on nõudluse vähenemine kõikjal maailmas ja krediidimahtude kokkukuivamine viinud USA ja maailma majanduse langusesse, mida võrreldakse 1930. aastate suure majanduskriisiga.

Uue administratsiooni esimesed ülesanded

Barack Obama administratsiooni majanduspoliitika eesmärgid on eelöeldu taustal iseendast lihtsad ning USA ja maailma majanduse poolt sõna otseses mõttes ette antud. Kõige lühemas perspektiivis tuleb valitsusel ükskõik mis hinna eest peatada majandusolukorra edasine halvenemine ning kõigi käepärast olevate vahenditega toetada nõudluse järkjärgulist taastumist. Natuke pikemas perspektiivis tuleb taastada majapidamiste ja ettevõtete usaldus omaenda ja riigi majanduse tulevikku. Need ülesanded on iseendast niivõrd mahukad, et paljud põhimõttelisemad küsimused, eelkõige pikema perspektiivi eelarveprobleemid jäävad tõenäoliselt ootama aega, kui uus kasvufaas on juba mõnda aega kestnud.

Kuivõrd USA intressimäärad on tänaseks jõudnud praktiliselt nullini, siis majanduse kogunõudluse kiireks toetamiseks on jäänud ainukese võimalusena eelarvepoliitika. Veebruaris jõustus ligi 800 miljardi suurune eelarvestiimul, millest üle kolmandiku moodustasid maksualandused ja ülejäänu erinevad jooksvad kulutused ja investeeringud. Ei ole kindel, millises ulatuses avaliku sektori täiendavad kulutused majandust elavdavad, liiatigi on kavale ette heidetud liigset poliitilist kallutatust. Eelarvekulutuste mõju majandusele tervikuna sõltub eelkõige sellest, kas riigi poolt majandusse suunatud ressursid ka tegelikult suurendavad tarbimist ja investeeringuid või kasvatab erasektor nende arvelt lihtsalt oma sääste. See võib juhtuda näiteks juhul, kui kardetakse eelarve puudujäägi edasist kasvu ja kõrgemaid makse tulevikus või kui erasektori võlakoormus on lihtsalt liiga suur. Võib oletada, et fiskaalstiimul USA majandusele mingit mõju avaldab, kuid seda iseloomustava nn fiskaalkordaja ehk valitsuse täiendavate kulutuste ja selle arvelt suurenenud SKP suhe ei pruugi olla väga kõrge. Järgmiste sammudena on presidendil tõenäoliselt varus jõukamate ameeriklaste maksukoormuse suurendamine keskklassi arvelt, kuigi ei ole kindel selle sammu suurus. Kui majanduskasv olulisel määral ei taastu, on tõenäoline ka täiendav eelarvestiimul.

Kui eelarvepoliitika on praeguses olukorras peamine vahend sisenõudluse vahetuks toetamiseks, siis võti usalduse taastamiseks majanduse vastu peitub peamiselt ja ennekõike finantssüsteemi toime järkjärgulises taastamises. Ka siin on administratsiooni peamine kiireloomuline eesmärk piisavalt iseenesestmõistetav – pankade bilanssidest tuleb välja saada halvad varad ja eelkõige võlakirjad ja finantsinstrumendid, mille tegelikku väärtust keegi hinnata ei oska. Ilma selleta on võimatu hinnata suurte pankade maksevõimet ja vajadust täiendava kapitali järele. Kuni ei ole teada pankade kapitalivajadus ja maksevõime, ei saa loota ka krediidituru järkjärgulisele toibumisele.

Panganduskriisi lahendamisel on USA juba katsetanud erinevaid võimalusi. Eelmise administratsiooni ajal otsustati osta 350 miljardi dollari eest pankade aktsiaid, kuigi pankade natsionaliseerimisest üldiselt ei räägita ning ka praegune valitsus rõhutab erakapitali rolli pankade maksevõime hoidmisel. Igal juhul kinnitab aga erinevate finantskriiside ajalugu, et valitsus peab otsustavalt tegutsema nii pankade varade kui kohustuste poolel, st rekapitaliseerimine ei anna tulemust ilma halbade varade välja viimiseta.

2008. aasta jooksul levis paanika järk-järgult väikesest turunišist USA ja kogu maailma finantssüsteemi ja pangandusse.

Uue administratsiooni oodatust hiljem välja töötatud plaan näebki ette luua nii avaliku sektori kui ka erakapitalil põhinev investeerimisfond, mis ostab pankadelt välja nende halvad varad. Avaliku sektori poolt panustatakse eelmise administratsiooni plaanidest järele jäänud summad, mida laiendatakse tõenäoliselt föderaalse hoiusekindlustuse poolt ning Föderaalreserv peaks samuti andma täiendavaid garantiisid. USA valitsuse hinnangul võib sellist skeemi kasutades pankadelt osta 500 miljardi kuni 1 triljoni dollari väärtuses varasid. See peaks põhimõtteliselt olema praeguste hinnangute kohaselt piisav päris suure osa halbade varade omandamiseks.

Lisaks pankade bilansside puhastamisele on Föderaalreserv toetamas võlakirjaturgu ning on märtsis muu hulgas lubanud aasta lõpuks lisada turule üle 1,25 triljoni dollari kinnisvaraga tagatud võlakirjade, samuti USA valitsuse võlakirjade ostude kaudu.

Kindlasti on veel vara öelda, kui kiiresti ja millises ulatuses suudavad valitsus ja keskpank taastada finantssektori toime, mis on eelduseks majanduskasvu taastumisele. Teatud kindlust lisab plaanide mastaapsus ja turule paisatava raha hulk.

Kuidas edasi?

Teatud mõttes sarnaneb maailma lähiajalugu Lääne ajaloo eelmiste suurte vastasseisude lõpugaw. Nii näiteks järgnes Napoleoni Prantsusmaa üle saavutatud võidule 19. sajandi esimesel poolel Inglismaa tõus tolle aja mõistes vaieldamatuks üliriigiks. Ka USA esimene tõeliselt globaalne majanduslik ekspansioon leidis aset pärast Esimest maailmasõda. Kuivõrd inimesed saavad oma elu korraldamisel õppida ainult ja eelkõige ajaloost, siis peab ka USA ja kogu läänemaailma ees kaasajal seisvad küsimused asetama ajaloolisse konteksti. Eelnevalt toodud ajalooliste epohhide vahetumise näidetest saab kõige peamise kogemusena välja tuua aga kaks asjaolu. Esiteks, absoluutse võidu saavutanud ühiskonnamudeli kriitikavaba järgimine sisaldab endas eelseisvate probleemide algeid. Ning teiseks, absoluutse võidu saavutanud riik ammendab uut maailmakorda tagades varem või hiljem oma ressursid, mida valijad ja maksumaksjad on nõus uue maailmakorra tagamiseks kulutama.

Ei ole ilmselt vale väita, et USA praeguse administratsiooni ees seisvad poliitilised ja majanduslikud probleemid on eeltoodud protsesside loomulik ja poliitilise arengu mõttes isegi paratamatu tulemus. Praegu tuleb pühenduda kriisi kõige akuutsemate probleemide lahendamisele, mida USAlt ootab kogu maailm. Natukenegi pikemas perspektiivis on aga oluline, et struktuursed reformid, olgu siis finantssüsteemi järelevalve ümberkorraldus või taastuvenergeetika toetamine uue kasvu allikana tugineksid vaba turumajanduse põhimõtetele. Ameerika fundamentaaltugevused – vaba ettevõtlus, erainitsiatiiv, innovaatika ja uute tehnoloogiate järjekindel kasutamine majanduses – ei ole kuhugi kadunud. Vaatamata möödunud kümnendi eufooriast tulenenud probleemidele on USA jätkuvalt maailma kõige dünaamilisem majandussüsteem.