juuni 19, 2015

ÜRO kestliku arengu eesmärgid ja tervishoiu parandamine maailmas

AP/Scanpix

Oluline on terve elanikkonna, mitte teatud rühmade toetamine.

ÜROs toimuvad pingelised arutelud, et 2015. aasta septembris kokku leppida universaalsed, kõiki maailma inimesi ja riike puudutavad kestliku arengu eesmärgid. Need on jätkuks aastatuhande arengueesmärkidele, mille täitmise tähtajaks on 2015. aasta. Kuigi 2000. aastal kokkulepitud kaheksa suhteliselt lihtsalt sõnastatud eesmärgi elluviimisel on tulnud ette puudusi, on need siiski olnud arengukoostöös läbimurdelise tähtsusega. Eesmärgid on aidanud arengukoostööd saavutatud rahvusvahelise koosmeele abil suunata, koordineerida ja ka maailma valuteemade leevendamiseks ressursse mobiliseerida.
Aastatuhande arengueesmärkide täitmisest kokkuvõtteid tehes leiti, et ka järgnevaks perioodiks oleks vaja uusi arengueesmärke, mille keskmes oleks vaesuse vähendamine, kuid mis oleksid samas laiemad kui kaheksa aastatuhande eesmärki. Lisaks leiti 2012. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO kestliku arengu maailmakonverentsil, et kestliku arengu saavutamiseks tuleb võrdselt keskenduda nii majandusele, sotsiaalkaitsele kui ka keskkonnateemadele. Arutelud uute kestliku arengu eesmärkide teemal on nüüdseks ÜROs toimunud juba mitu aastat ning nende kaasabil on jõutud põhimõttelisele kokkuleppele, et koordineeritud ja ühtseid eesmärke oleks vaja kogu maailmale, nii arenguriikidele kui ka jõukatele riikidele. Kaheksa senise aastatuhande eesmärgi asemel võetakse 2015. aasta septembris järgmiseks 15 aastaks ilmselt vastu 17 kestliku arengu eesmärki koos neid toetava 169 alaeesmärgiga. Need hakkavad kehtima võrdselt nii Eestile, Ameerika Ühendriikidele, Hiinale kui ka Naurule. Kui kokkulepe saavutatakse, tekib iga riigi valitsusel vajadus siduda eesmärgid oma rahvusliku kestliku arengu strateegia ja rakenduskavadega.
Tulles tervisevaldkonna teemade juurde, siis tervist on juba pikka aega peetud üheks põhiliseks inimõiguseks. Ka ÜRO küsitlused on seda näidanud. Samas võib ka väita, et ühiskonnaliikmete hea tervis aitab kaasa ühiskonna jätkusuutlikkusele. Seega on täiesti loomulik, et neli kaheksast aastatuhande arengueesmärgist olid otseselt või kaudselt seotud inimkonna tervisega1. Üleilmseid pingutusi haiguste vastu võitlemisel on tehtud varemgi – näiteks Maailma Tervishoiuorganisatsiooni loomisega 1948. aastal ning Almatõ konverentsil kokkulepituga 1978. aastal. Suurem edu saavutati tervishoiuvaldkonnas aga just pärast arengueesmärkide vastuvõtmist 2000. aastal.
Eesmärgid aitasid üleilmset tähelepanu ja ka ressursse suunata valuküsimustele tervishoiuvaldkonnas kogu maailmas, sh vähendada nälga, parandada emade ja laste tervist ning võidelda HIVi ja malaaria vastu. Lisaks aitasid tervishoiuvaldkonna edendamisele kaasa tervishoiualase teaduse areng, moodne meditsiin ning ka arengud toidu kasvatamisel ja tootmisel. Koostööd tervishoiuvaldkonna probleemide leevendamiseks ja lahendamiseks tegid omavahel nii rahvusvahelised organisatsioonid, valitsused, vabaühendused kui ka eraettevõtted. Üheskoos suudeti vaesust vähendada poole võrra ning saavutada oluline edasiminek malaaria- ja tuberkuloosivastases võitluses ning enam kui kahele miljardile inimesele muutus joogivesi igapäevaselt kättesaadavaks. Tervishoiuvaldkonnast leiab ka kõige edukamaid avaliku ja erasektori koostöö programme, nagu näiteks „Roll Back Malaria“ või „Global Alliance for Vaccines and Immunization“.
Ka Eesti on oma arengukoostöö projektidega panustanud tervishoiueesmärkide saavutamisesse – näiteks toetanud Moldova tervishoiusüsteemi arengut ning aidanud neil luua selleks vajalikke e-teenuseid, toetanud tervishoiualase nõustamise süsteemi loomist Makedoonias ning viinud läbi koolitusi Afganistanis.
Vaatamata paljudele edulugudele aastatuhande arengueesmärkide elluviimisel on tulemuste analüüsimisel leitud ka mitmeid puudujääke – areng tervishoiuvaldkonnas on olnud ebaühtlane nii riikide sees kui erinevate riikide lõikes. Näiteks on oodatav eluiga sünnimomendil arenenud riikides praeguseks umbes 80 aastat, vähemarenenud riikides aga ainult 60 aastat (Eestis 77,28 aastat2). Maailmapanga hinnangul sureb alla 5-aastaseid lapsi aastatel 2010–2015 maailmas keskmiselt 52 last 1000st. Arenenud riikides on see näitaja 7 ja arenguriikides 57, vähemarenenud riikides lausa 99 last 1000st. Kroonilist alatoitumust, laste ja emade suremust on suudetud maailmas vähendada, kuid samas on selles osas veel endiselt väga palju ära teha. Miljonid lapsed, eelkõige arenguriikides, surevad igal aastal haiguste tõttu, mida oleks võimalik ennetada või ravida. Paranenud on üldised teadmised HIVi/AIDSi kohta, diagnostika ning efektiivsemad ravimid aitavad HIV-positiivsetel kauem elada. Samas ei ole paljudele need ravimid kättesaadavad, vajalik on pidev ennetustöö ning vältida tuleb HIVi/AIDSi haigete diskrimineerimist.
Aastatuhande arengueesmärkide kogemus näitas, et paremaid tulemusi saavutasid riigid, kes investeerisid oma tervishoiusüsteemi nii, et see toetaks kogu elanikkonda, mitte ainult teatud osa elanikest (nt rasedad, lapsed ja naised). Uuringud on näidanud, et vaesemates riikides aitavad isegi väikesed lisainvesteeringud tervishoiusüsteemi rahva tervise paranemisele märkimisväärselt kaasa. Seega on edaspidi vaja lisaks konkreetsete haigustega tegelemisele investeerida tervishoiusüsteemidesse laiemalt. Üheks hiljutiseks halvaks näiteks nõrgast tervishoiusüsteemist on ebolaepideemia ja selle haiguse kiire levik Lääne-Aafrikas. Lisaks on maailm alates 2000. aastast väga palju muutunud, seda ka tervishoiuvaldkonnas.
Vaatamata meditsiinivaldkonnas toimunud positiivsetele arengutele on seal esile kerkinud ka uusi probleeme. Nii arengumaades kui ka arenenud riikides sureb järjest enam inimesi mittenakkushaigustesse – insult, vähkkasvajad ja diabeet. ÜRO aruteludes on palju juttu olnud ka sellest, et enam tuleks tegeleda inimeste vaimse tervise ning sellega seotud terviseteenustega. Rohkem tähelepanu vajaks ka keskkonna mõju tervisele – näiteks õhukvaliteet nii sise- kui välisruumides ning vee puhtus ja kasutatavus. Sõltuvalt riigi arengutasemest on valukohad osaliselt erinevad, aga kohati ka sarnased. Mitmetes väga kiire majandusarenguga riikides on areng olnud ebaühtlane – osa elanikkonnast kannatab endiselt probleemide käes, mida käsitlesid aastatuhande arengueesmärgid, teine osa aga juba nii-öelda moodsamate haiguste käes, nagu diabeet ja südame-vereringkonna haigused. Üleilmastumine, reisimine ja migratsioon on kaasa toonud selle, et erinevad piirkonnad on omavahel järjest tihedamalt seotud, näiteks jõuavad inimeste liikumise tõttu haigused piirkondadesse, kus neid ei ole juba aastakümneid täheldatud.
Lisaks on ÜRO liikmesriigid seniste arutelude käigus teinud ettepaneku, et 2015. aasta järgses kestliku arengu päevakavas vajab tervishoid omaette sõnastatud eesmärki. Sellest tulenevalt on üheks 17st kestliku arengu võimalikuks eesmärgiks sõnastatud järgmine siht – võimaldada kõigile tervislik elu ja parandada heaolu. Eesmärgil on üheksa alaeesmärki, millega soovitakse jätkata seda tööd, mis arengueesmärkide elluviimisel lõpetamata jäi – vähendada emade ja laste suremust, panna piir AIDSi levikule ning tuberkuloosi, malaaria ja teiste troopiliste haiguste epideemiatele, võidelda nakkushaigustega. Lisaks on alaeesmärkides kirjeldatud ka uusi elemente – tuleb vähendada mittenakkushaigustest põhjustatud surmajuhtumite hulka, tegeleda senisest enam ennetustööga, edendada vaimset tervist ja inimeste üldist heaolu; võidelda narkootikumide ja alkoholi väärkasutamisega, vähendada liiklusõnnetustest põhjustatud surmade ja vigastuste hulka, tagada universaalne juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele, suurendada juurdepääsu tervishoiuteenustele ja vaktsineerimisele ning vähendada surmade ja haiguste hulka, mida põhjustavad ohtlikud kemikaalid ning õhu, vee ja maapinna reostus.
Tervishoiualased üleilmsed eesmärgid, mis eeldatavasti 2015. aasta septembris toimuval tippkohtumisel aastateks 2015–2030 vastu võetakse, on seega ambitsioonikad. Nende elluviimisel tuleb pingutada nii arenguriikidel kui ka rikastel riikidel. Eesti on mitmetes valdkondades eeskujulik. Näiteks on meil emade ja imikute suremus üleilmses võrdluses väga väike, meil on UNICEFi aruannete järgi maailma kõige puhtam õhk (2013). Samas on meil vaja pingutada HIVi/AIDSi vastu võitlemisel, probleeme on multiresistentse tuberkuloosiga ja meil tuleb tegeleda mittenakkushaiguste vähendamisega ning ennetustööga.
______
1 Eesmärgid 1 (likvideerida täielik vaesus ja nälg) , aga eelkõige eesmärgid 4 (vähendada laste suremust), 5 (parandada emade tervislikku olukorda) ja 6 (võidelda HIVi/AIDSi, malaaria jt haigustega).
2 2013. aastal, statistikaamet (12.09.2014)