november 27, 2013

ÜRO aastatuhande arengueesmärgid ja Eesti

Uued aastatuhande arengueesmärgid saavad tõenäoliselt olema loomult universaalsed ning puudutavad seega ka jõukamaid riike ning ühiskondi

Alustada võib kujutluspildist, millel on konditsioneeritud õhuga ÜRO peakorteri üks saalidest, kus mikrofone täis laudade taga istuvad kenasti riides erinevas vanuses ja erineva nahatooniga mehed ja naised. Nad räägivad tunde vaesuse vähendamisest, võrdsetest võimalustest, kliimamuutustest, kõrbestumisest, töökohtade loomise vajadusest ja kaasavast majanduskasvust, inimõigustest ja naiste määravast rollist ühiskonna arengus, korruptsioonist ja vägivallast. Nad lepivad kokku mitmeid kõrgematasemelisi ja eksperttasandi töögruppe ning paneele, nad töötavad välja raporteid, nad kommenteerivad ja vaidlevad tunde formuleeringute üle. Kõigil neil inimestel on oma taust, poliitilised suunised ja kogemused – ühed soovivad vedada, teised pidurdavad. Aga nad kõik soovivad omal moel ja oma arusaamist mööda väljuda võitjatena 2015. aasta septembris, kui on aeg kokku leppida ühised universaalsed arengueesmärgid. See on ÜRO oma täies mänguilus.
Kuigi ÜRO töögruppides töö ja diskussioonid hoogsalt käivad ning pingelisemad arutelud seisavad järgmisel kahel aastal ees, siis näib praegu tekkivat üha laialdasem konsensus, et 2000. aastal pigem patroneerival moel ja mittekaasavalt kokku lepitud küllaltki kitsad aastatuhande arengueesmärgid peavad jätkuma ka peale 2015. aastat. Vaesuse vähendamine jääb peamiseks eesmärgiks, aga sellele on soov ja vajadus läheneda oluliselt laiapõhjalisemalt.
Juurde veel üks kujutluspilt just iseseisvuse saanud Lõuna-Sudaanist, kus valitsus peab peale aastakümneid kestnud sõjalist konflikti üles ehitama riigi. Elanikud on konfliktist  traumeeritud, valitsusel pole eelarvet ega administratiivset võimu ning ta ei suuda  pakkuda kasvõi minimaalseid teenuseid, nagu julgeolek, arstiabi, haridus. Toimib laialdane korruptsioon. Riigile peaks õnne toovaks hõbelusikaks olema naftaväljadest terendav jõukus, mis tagaks hea elu ka valitsejatele. Aga erinevatel põhjustel see jõukus veel „ei tööta“. Inimesed elavad kõrbestunud aladel, kus puuduvad niisutussüsteemid ja kiviklibu vahel kraabivad põllusaaki küürus naised, lapsed selga seotud, sest igapäevase toidu lauale toomine on peamiselt nende õlul, kuid oma maad neil pole. Või elatakse pealinna slummis, kus puudub nii kanalisatsioon kui joogivesi ja inimesed proovivad elatist teenida, müües ükskõik mida. Kogu riigis on kõva katte all vaid mõni kilomeeter teed ning enamikus asulates puudub elekter. Riigis on ÜRO poolt saadetud eriesindaja ning see, mis toimub, toimub tänu doonorite ja ÜRO allorganisatsioonide abile ja tööle – või tänu Hiina investeeringutele. Konflikt Sudaaniga eskaleerus uuesti. Ei ole rahu, ei ole arengut, ja vastupidi: ei ole arengut, on pinnas konfliktiks.
Kui tervist saab kirjeldada läbi haiguse, siis Lõuna-Sudaan on hea näide, kus on eriti kõnekalt nähtavad kõik haiguse sümptomid, millega maadlevad moel või teisel ka liiga paljud teised riigid ning mille vastu otsitakse ÜRO laudade taga toimivaid lahendusi. Üheks lahenduseks on ühised eesmärgid, mis aitavad fokuseerida tegevusi ja mobiliseerida vahendeid.
Aastatuhande arengueesmärgid 2000–2015
Algusest. Kuna oli selge, et koordineerimata ja ühtsete eesmärkideta arenguabi ja arengukoostöö ei vii oodatud tulemuseni, siis olid ÜROs 2000. aastal sõlmitud rahvusvahelised aastatuhande arengueesmärgid  (ingl k: millennium development goals) arengukoostöö maailmale läbimurdelise tähtsusega. Esmakordselt lepiti kokku kaheksas lihtsalt sõnastatud aastatuhande arengueesmärgis, millest esimene ja keskseim oli ekstreemses vaesuses (kuni 1,25 USA dollarit päevas) elavate inimeste hulga ja nälja vähendamine; teised eesmärgid puudutasid  süvavaesusega otseselt seotud kõrvalmõjusid, nagu kuni 5-aastaste laste tervis, naiste suremus sünnitusel, laste õigus haridusele – sh just tüdrukute õigus põhiharidusele –, ligipääs puhtale joogiveele; HIV/AIDS, malaariasse ja tuberkuloosi suremuse vähendamine jt. Eesmärkidele lepiti kokku mõõdikud, mille täitmist hakatakse mõõtma 2015. aastal.Tulemusi mõõdetakse ka iga-aastaselt suuremate geograafiliste regioonide kaupa. Oluline on välja tuua, et aastatuhande arengueesmärgid on vaesemate riikide eesmärgid, mille saavutamist lubasid toetada rikkamad riigid  arengukoostöö kaudu (piisavaks arvestati 0,7 protsenti SKTst arenguabisse) ja ka läbi soodsa kaubanduspoliitika ning tehnoloogiate kättesaadavuse.
Vaatamata puudustele osutusid aastatuhande eesmärgid õigeks lähenemiseks, mis lisaks valuteemade selgele teadvustamisele on suunanud ning mobiliseerinud vajalikku ressurssi nende leevendamiseks.
Kuigi lõplike kokkuvõtete aeg on vähem kui 800 päeva pärast ning regiooniti on olukord erinev, siis üldise trendina näitavad iga-aastased statistilised mõõtmised, et täna on peamine eesmärk – ekstreemse vaesuse ja nälja vähendamine poole võrra – juba täidetud ning seda ka rahvastiku kasvamise juures. Väga edukad on olnud pingutused malaariasse ja tuberkuloosi suremuse vähendamise osas ning ka kaubanduses on soodustingimustest võitnud kõige enam just vähimarenenud riigid. Väga lähedal ollakse pidevalt nälga kannatavate inimeste hulga vähendamise eesmärgile, kuid ka eesmärgi täitumisel on maailmas iga kaheksas inimene krooniliselt alatoitunud – samal ajal kui teine osa maailmast maadleb ületoitumusega kaasnevate probleemidega. Praegusi arenguid farmaatsiavallas arvestades tundub olevat ka võimalik saavutada eesmärk, et kõigil HIVi/AIDSi nakatunutel oleksid kättesaadavad retroviiruse ravimid. Lahendamata on siiski probleem viiruse leviku tõkestamisega.  Tuleb kindlasti rõhutada, et tegemist on üldistava statistikaga, ehk see ei pruugi reaalsuses väga nähtavalt kajastuda ka keskmise arengutasemega riikides kõigile elanikele.
On ka eesmärke, milleni jõudmine on osutunud keerulisemaks, nagu näiteks  kuni viieaastaste laste  suremuse ja naiste sünnitusel suremuse vähendamine  soovitud hulgal, nii tüdrukute kui poiste ligipääsu tagamine  baasharidusele või sanitaartingimuste parandamine (tualettide olemasolu). Jätkuvalt suureneb hädavajalike teenuste kättesaadavuse lõhe linna ja maakohtade vahel ning ülekaalukal osal naistest ei ole meestega kaugelt võrdseid võimalusi luua heaolu.
Suure teene on arengueesmärgid viimase 13 aasta jooksul kindlasti teinud teadlikkuse tõstmisel sooliselt võrdsete võimaluste osas ning naiste heaolu tähtsuse rõhutamisel ühiskonna arengus, sest üle poole maailma populatsioonist moodustavate naiste kanda on väga suures osas maailma riikides pere igapäevane toit, rääkimata vastutusest laste tervise ja hariduse pärast. Kohustused on, aga õigusi väga ei ole. See on teema, mis kindlasti saab ka edaspidi palju tähelepanu.
Aastatuhande arengueesmärkides oli kestliku keskkonna teemasid  vaid üks: puhta joogivee kättesaadavus ja loodusressurssidega vastutustundlik ümberkäimine – joogivee teema laheneb jõudsalt, loodusressursside oma  mitte liiga jõudsalt.  Kõige enam on aga ÜRO saalides kulmud kortsus kaheksanda ehk arengupartnerluse eesmärgi täitmisel, mis  erinevatele alaeesmärkidele sisaldab ka arengu rahastamise kohustust rikaste riikide poolt.
On selge, et arengu rahastamine on väga kompleksne teema ning mõneti ongi kõige lihtsam rünnata kergesti mõõdetavat doonorite poolt täitmata jäänud 0,7 protsenti SKTst vaeste riikide abistamiseks ja tunda, et vaesed riigid on oma eesmärkide ja pingutustega üksi jäetud. See on ka tõsi, sest doonoritel tuli vahepeal üle elada raske majanduskriis ning ametlik kahepoolse arenguabi osakaal on arengu rahastamises ühtlaselt langustrendis. Ametliku arenguabi kohustuse täitmise teemat hoiavad vaesed riigid ÜROs kindlalt ja nõudlikult laual, mis võib tunduda kohati ka ebaõiglane, kui arvestada, et riikide antud ametlik arenguabi moodustab vaid väikese osa kogu riigi arengu rahastamise süsteemist, aga poliitilised solidaarsuslubadused on siiski ka lubadused, mille täitmise pingutust tuleb näidata.  Eesti liigitub maailmas rikkaks riigiks ning ametlik arenguabi on püsinud viimased aastad 0,1 ja 0,12 protsendi juures kogurahvatulust, valitsus peab kokkulepet seda osa võimaluste piires tõsta.
Arenenud riigid toovad välja, et vastutus riigi arengu eest lasub eelkõige igal riigil endal ning  arengurahastamises tuleb lisaks traditsioonilisele mittejätkusuutlikule arenguabile pöörata palju enam rõhku teistele arengut toetavatele valitsuse võimalustele nagu näiteks: maksude kogumine, maksuraha väljavoolu takistamine, korruptsiooni vastu võitlemine, erainvesteeringutele soodsa keskkonna loomine, sooduslaenud, vastutustundlik  rahanduspoliitika ja läbipaistev eelarve.  Lühidalt, küsimus ei ole raha hulgas, vaid selle paremas kasutamises arengu heaks.  See loob läbirääkimiste fooni edasiseks.
Kestliku arengu eesmärgid ehk pärast aastat 2015
Aastatuhande arengueesmärkide kohta kokkuvõtteid tehes on ÜROs alanud ka „kuidas edasi?“ ehk uute post-2015 eesmärkide arutelu.  On selge, et viimase dekaadiga on maailm palju muutunud ning mõjukuses on esile tõusnud uued riigid. Uued arengueesmärgid saavad olema palju laiem ja kaasavam protsess, kus ka arengumaade jõud uusi arengueesmärke mõjutada on väga suur.  Üheks teenäitajaks uute eesmärkide osas on ÜRO kestliku arengu konverents 2012. aastal ehk Rio+20 deklaratsioon „Tulevik, mida tahame“, milles on inimeste heaolu ja majandusareng seotud keskkonna- ja kliimamuutustega. Uute arengueesmärkide arutelu suundub üha selgemalt selles suunas, et kokkulepe hakkab puudutama omavahel globaalselt sidustunud valdkondi, nagu majandus, keskkond/kliima, ja sotsiaalfääri – kuna need teemad huvitavad võrdselt kõiki riike, siis peaksid eesmärgid olema suunatud universaalselt kõikidele riikidele. Ka Eestile. Kestlikkus tähendab sealjuures, et kui ühes valdkonnas olukord paraneb, aga teises halveneb, ei ole areng kestlik.
Esimene samm on tehtud. ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni poolt kokku pandud nimekate inimeste kõrgetasemeline töögrupp esitas selle aasta mais oma raporti võimalike uute kestliku arengu eesmärkide ettepanekutega ning neid sai 12. Jätkusid aastatuhande arengueesmärgid veidi ambitsioonikamal kujul ning uute  oluliste eesmärkidena lisandusid muu hulgas (taastuv)energia tagamine, kliimasoojenemise peatamine, töökohtade ja tasakaalustatud majanduskasvu tagamine, head valitsemistavad ja tõhusad institutsioonid ning rahu ja rahumeelsed ühiskonnad. Neid ettepanekuid saab ka Eesti pidada väga heaks alguseks lähiajal ees ootavateks rasketeks läbirääkimisteks.
Ei tohi üle vaadata ka arenguriikide kartusest, et on olemas oht uute arengueesmärkide kokkuleppe läbikukkumiseks, sest see sisaldab kliimamuutuste teemat, mille üle on riigid juba aastaid väheste tulemustega läbi rääkinud, ja kaubanduse teemat, mille tunnusmärk on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (ingl k: World Trade Organization, WTO) ummikseisus läbirääkimised – ei ole välistatud, et kestliku arengu eesmärgid võivad jääda nende pantvangi.  Seega, väga palju sõltub protsessi juhtimisest ja poliitilisest tahtest.
Kuigi eesmärgid võivad olla universaalsed, jääb suure tõenäosusega  rikastele riikidele lauale lubadus/nõue toetada arenguriike arenguabiga jätkuvalt 0,7 protsendi ulatuses SKTst.
Kestliku arengu eesmärkide rahastamise poliitiliselt keerulise teemaga tegeleb ÜROs eraldi valitsustevaheline töögrupp,  mis peab aasta pärast välja tulema soovitusliku raportiga, kuidas tagada parim globaalne arengu rahastamise arhitektuur. Peamine raskuskoht ei saa olema kindlasti rikaste riikide arenguabi panustel, vaid jätkusuutlikul rahastamissüsteemil, mis hõlmab muuhulgas ka  vastutustundlikku erasektorit ja pangandust ning palju vaidlustatud kliimamuutuste rahastamist. Selles töögrupis on ka Eestil oma esindaja. Ees ootavad kindlasti rasked läbirääkimised.
Juhul kui suur ja keerukas kestliku arengu eesmärkide kokkuleppimise protsess poliitiliste erihuvide tõttu liiva ei jookse ning 2015. aastal jõutakse eesmärkides kokkuleppele, tekib iga riigi valitsustel, sh Eesti omal, vajadus siduda need oma rahvusliku kestliku arengu strateegiate ning rakenduskavadega. Eestil on säästva arengu seadus olemas aastast 1995 ning kestliku arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“ aastast 2005, mis võib vajada ümbervaatamist ja kõikide ministeeriumite panust.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi täna me veel ei tea, millega arengueesmärkide arutelud ÜRO suurtes saalides päädivad, on  pikas perspektiivis kestlikust arengust võita kogu maailmal, nii Lõuna-Sudaani kui Eesti lastel.  Ja ühtsed eesmärgid aitavad hoida vajalikku fookust.

ÜRO aastatuhande arengueesmärgid aastaks 2015
1. Likvideerida täielik vaesus ja nälg.
2. Saavutada üleilmselt alghariduse kättesaadavus.
3. Edendada sugupoolte võrdõiguslikkust ja luua naistele enam eneseteostusvõimalusi.
4. Vähendada laste suremust.
5. Parandada emade tervislikku olukorda..
6. Võidelda HIV/AIDS-i, malaaria jt haigustega.
7. Tagada loodussäästlikum keskkond.
8. Luua ülemaailmne partnerlusvõrk arengu edendamiseks.
Allikas: Välisministeerium