Ümbermõtestatud suveräänsus

Äkki koalitsioonide moodustamise oskus? Või koguni lojaalsus oma parteile? Puusalt tulistamine oma oponentide pihta?

Missugune üllatus – Patten kirjutab hoopis üleilmastumisest, terrorismist, võimalikest vee- ja energiasõdadest, keskkonnakaitsest ja kliima soojenemisest ning lõpuks ka liberaalse demokraatia väärtuste kestvusest.
Raamat on täis vastuolusid ja neist on teadlik ka Patten ise, kuid siiski tundub, et kirjutada, kuidas 21. sajandil ellu jääda, on liialt ambitsioonikas mõte. Enamik Patteni “tõendusmaterjalist” pärineb ju 20. sajandist ja vaid kübeke 21. sajandist. Ja kui ennustada 20. sajandi kulgu selle esimese kümnendi põhjal…

Sellegipoolest on Patteni mõtted nauditav lugemine. Olles olnud tegevpoliitik ja Euroopa Komisjoni välissuhete volinik, ei peatu ta üksnes teoorial, vaid võib vabalt sisse tuua näiteid ka oma kogemusest. Nii on see kerge irooniaga kirjutatud lõigus Albaanias leiduvatest Mercedes-Benzi viimastest mudelitest või loos sellest, kuidas Prantsusmaa toonane president Jacques Chirac reageeris Briti toonase peaministri Tony Blairi tähelepanekule vastuolu kohta Prantsusmaa poliitikas: Pariis kõneleb ühtaegu vajadusest võidelda vaesusega Mustas Aafrikas kui ka oma toetusest põllumajanduslikule protektsionismile.

Ilma irooniata: Eesti poliitikule võib Patteni lugemine olla kohati raske. Esiteks tema keelekasutus, mis ei arvesta eriti võõrkeelsete lugejatega (siinkirjutaja on kuulnud ka tema kõnet Oxfordis, kus tsitaatidega Shakespeare’ilt ja teisteltki kirjandusklassikuilt väga ei koonerdatud). Teiseks on kindlasti asjaolu, et Briti poliitikuna pühendab Patten palju aega Aafrikale ja, olles olnud ka Hongkongi kuberner, Aasiale.

Ilma irooniata: Eesti poliitikule võib Patteni lugemine olla kohati raske.

Tegelikult ei ole Patteni raamat lihtne lugemine, seda mitte üksnes geograafilise haarde, vaid ka sisu poolest. Tavaliselt kõnelevad tänapäeva rahvusvahelistest suhetest kirjutavad raamatud ikka jõujoontest, sisse on tulema hakanud ka keskkonnateemasid ja jätkuvalt hoiab kõigi meeli üleval üleilmastumine. Ent relvamüügist, laiemalt rahvusvahelisest kuritegevusest, haigustest ja veeprobleemidest räägitakse vähem. Patteni raamat paneb vähemalt mõtlema, et võib-olla on ka need teemad olulised, kui tahta rahvusvahelise elu mõtestamisel kaasa rääkida.

Raamatu lõpuosas üritab Patten vastata küsimusele, kuidas kõikide nende probleemidega toime tulla. Loomulikult tekib vastuolu juba selles, et kui tahta riikide suuremat koostööd keskkonnakaitse, rahvusvahelise kuritegevuse vastu võitlemise või kas või energiaressursside alal, jääb õhku rippuma küsimus suveräänsusest. Ehk küsimus: kas 1648. aastal Vestfaali rahuga alguse saanud rahvusriikide süsteem jääb senisel kujul püsima?

Patten nendib, et tavapäraselt eeldab tõesti rahvusvaheline koostöö suveräänsuse ülekandmist millekski, mis funktsioneerib tõhusamalt. “Siiski tähendab üleilmsete probleemidega paremini hakkamasaamine mitte üksnes rahvusvahelist koostööd,” kirjutab Patten. “Ebaefektiivne sisepoliitika narkootikumide suhtes paljudes arengumaades hoiab sõjapealikud tegevuses Afganistanis; luudeni paljad avalikud tervishoiuteenused mõnes vaeses riigis pakuvad toitepinnast epideemilistele haigustele, mis ähvardavad nii neid kui ka rikkaid riike.”

Patteni elegantne teemapüstitus peaks siin-kohas andma vastuse küsimusele, miks on oluline toetada demokratiseerimisprotsessi, head valitsemistava ja õigusriiki üle maailma. Mõtteviis “tehku nad seal, mis tahavad” võib muutuda hukatuslikuks meile kõigile.

Niisiis, sisepoliitika tuleb ikkagi mängu! Patteni arvates on ka rahvusvaheliselt olemas vastus – vähemalt hea alguse teinud ÜRO raames tehtava “vastutus kaitsta” (responsibility to protect – R2P) poliitika näol. Nii peakski R2P vältima olukorda, kus mingi riigi territooriumil toimub vägivald selle elanike vastu. Loomulikult eeldab see Patteni arvates ka mingisugust muudatust riigi suveräänsuse mõistmisel ja jätkuvalt ÜRO tugevdamist. Kuid samas kasutada ka muid kooslusi, kui ÜRO kaudu tulemuseni ei jõuta.

Tundub, et kirjutada, kuidas 21. sajandil ellu jääda, on liialt ambitsioonikas mõte.

Venemaast kirjutab Patten keerutamata ja ilmselt nii, nagu on meelepärane enamikule Eesti poliitikuist. Samas ei arva ta, nagu sooviksid peaminister Vladimir Putin ja president Dmitri Medvedev viienda impeeriumi loomist. Kuid Venemaa energeetikapoliitika ees pole tal mingeid illusioone. Ei loonud Venemaa suhtes Patten illusioone ka oma 2005. aasta raamatus (meiegi raamatupoodides saadaval) “Not Quite the Diplomat: Home Truths About World Affairs”.

Siiski tundub olevat Vene riigiduumas ootava Vene ajalooseaduse eelnõu valguses huvitav küsimus, kas Patten, kui tal peaks olema tahtmine Venemaad külastada, üldse sinna jõuab või kui jõuab, siis kas teda ei panda mitte vangi. Nimelt kirjutab ta Teise maailmasõja lõpus Punaarmee vägistatud kahest miljonist Saksa naisest. Dmitri Medvedevi loodud ajalookomisjonil hakkab ilmselt olema palju tööd.

Toimetajatöö on sedakorda olnud nõrgavõitu. Kuidas muidu seletada, et Patten kõneleb kellestki Helmut Schröderist. Vaatasin järele lausa indeksist ja ka sinna on see viga jõudnud. Mõeldud on ikka Saksamaa ekskantslerit Gerhard Schröderit (mitte Helmut Kohli või Helmut Schmidti!). Ehk kaob raamatu pehmekaanelises versioonis see viga.

Kui lugeda üleilmse majanduskriisi valguses raamatuid ja artikleid peatselt saabuvast maailmalõpust või vähemalt kapitalistliku, liberaaldemokraatliku korra kadumisest, on Patteni teos tubli lohutus. Kõik ei olegi kadunud, selgub.