Ülihelikiirusega relvad: kiired, vihased … ja asjatud?

Ülihelikiirusega relvad, mis suudavad enam kui viiekordse ülihelikiirusega püsivalt liikuda mööda ennustamatut trajektoori, ilma et nad kuni viimase hetkeni reedaksid oma sihtmärki, kujutavad raketitehnoloogias kõige märkimisväärsemat edusammu alates mandritevahelistest ballistilistest rakettidest (ICBM).

Võrrelduna ballistiliste rakettidega, mis on kiired, ent liiguvad ennustataval trajektooril nagu püssikuul, ja tiibrakettidega, mis on täpsemad, ent aeglasemad, ühendavad ülihelikiirusel relvad endas kummagi eeliseid: kiirust ja täpsust. Kuna ülihelikiirusega relvad lisavad üllatusmomendi ning kitsendavad reageerimisaega vaatle-orienteeru-otsusta-tegutse-otsustustsüklis, annavad need sõjapidamisele uue ilme.

Tavaliselt nii reklaamitakse ülihelikiirusega relvi avalikkusele. Ülihelikiirusega relvade sõjaline tõhusus ja usaldusväärsus püsivad siiski tuntud tundmatuna. Nende relvadega kaasnenud maania ei tundu tehniliselt õigustatuna ning poliitikakujundajad kalduvad ülihelikiirusega relvasüsteemide suutlikkust üle hindama, seda eriti strateegilise stabiilsuse kontekstis.

Ent peamised ülihelikiirustehnikat sõjandusse juurutavad riigid – USA, Venemaa ja Hiina – on lennukalt otsustanud konkureerida tehnilise eelise nimel, mis põhiliselt näib olevat rahvusliku uhkuse ja prestiiži küsimus. Ajal, mil Venemaa hirmutab välispublikut ülihelikiirusega tiibraketi demonstratsiooniga, nõuab Pentagon lisaraha ülihelikiirusega relvade uuringuiks, millele 2017. aastal kulutati 800 miljonit dollarit, aga 2022. aastaks taotletakse lausa 3,8 miljardit dollarit.

Ehkki ülihelikiirusega relvade mõju strateegilisele tuumastabiilsusele võib jääda minimaalseks, tuleb tunnistada, et konkreetsel operatsioonialal võib neil olla tegelik sõjaline väärtus. Hoolimata ülihelikiirustehnikal baseeruvate relvade suurtest puudustest usuvad nii Hiina kui ka Venemaa, et uued relvad võivad pakkuda vastust nende julgeolekumuredele, võimalust kasutada neid staapide ja merejõudude löögirühmade vastu ning ettevaatusabinõuna USA ballistiliste rakettide tõrje süsteemi vastu.

Tugevused ja nõrkused

Uute relvade ülisuur kiirus kahandab drastiliselt kaitsja otsustusaega, ent sama kehtib ülihelikiirusel liikuvate ICBMide kohta. Kuna ülihelikiirusega relvade lennutrajektoor küünib pealegi ebaharilikele kõrgustele, arvatakse, et olemasolevad maapealsed ja kosmoses paiknevad sensorid ei suuda neid avastada.

USA, Venemaa ja Hiina on lennukalt otsustanud konkureerida tehnilise eelise nimel, mis põhiliselt näib olevat rahvusliku uhkuse ja prestiiži küsimus.

Ent kanderaketiga üles lennutatavad lauglevad lendrelvad ehk liugurid (gliders) kaotavad sihtmärgile lähenedes energiat ja kiirust. Iga manööver suurendab õhutakistust, mis nõuab kiiruse hoidmiseks veel tõukejõudu, ent otsevoolu (scramjet) reaktiivmootorid ei suuda õhutakistust kompenseerida (liuguritel puudub ka mootor). Mida enam nad manööverdavad, seda väiksem on tegelik kokku-

põrkekiirus, mis võib langeda alla viiekordse helikiiruse. See kehtestab liuguri manöövervõimele piiranguid ning seab kahtluse alla, kas mandritevahelistel distantsidel saab tugineda üksnes raketi kineetilisele toimele.

Ülihelikiirusega relvi näib reetvat nende ülisuur kiirus. Suur kiirus ja hõõrdumine kuumendavad ülihelikiirusega õhusõidukite välispindu üle 2000 °C ning tekitavad ioniseeritud gaasi jooni, mis võib navigatsioonisignaale häirida.

Õigupoolest on kõigil sõidukitel, mis läbivad mandritevahelisi distantse, täpsusega raskusi – ICBMidel on tõenäoline keskmine ringhälve 120 meetrit. Pealegi on tekkiv plasma võrreldes lendrelva endaga paremini nähtav radaritele, kosmoses paiknevatele sensoritele ja isegi suurtele seiredroonidele. Kui arvatakse, et parem manöövervõime aitab kaitsjat segadusse ajada, millisele sihtmärgile raketiga löök antakse, siis atmosfääris madalal kõrgusel lendamisest tingitud füüsikalised piirangud reedavad maapealsete radarite eest maakera kumeruse taha peituvaid ülihelikiirusega relvi.

Suure kiirusega manööverdavad ülihelikiirusega relvad võivad olla edukad lühi- ja keskmaa ballistiliste ja tiibrakettide vastu, nagu kõrgulatusega maa-ala raketitõrjerakettide süsteem (THAAD) ja Aegis. Mitmed riigid on õigeaegse hoiatuse saamiseks rajanud maapealsed radarid, mis ei sobi ülihelikiirusega rakettide vastu, sest need lendavad ballistiliste rakettide püüdurite tegevuskõrgusest madalamal, ent kaugmaa õhutõrje raketisüsteemi Patriot tegevuskõrgusest ülalpool. Lühemaid distantse läbivad need raketid kiiresti ja radaritele nähtamatult nii, et kaitsja ei jõua isegi taibata, mis toimub, rääkimata õhutõrjeraketi teele saatmisest.

Venemaa on tuumavõimekusega ülihelikiirusel relvi soovinud selleks, et tugevdada oma tuumaheidutust, mis Moskva veendumust mööda nõrgenes, kui USA lahkus 2002. aastal raketitõrjesüsteemide piiramise lepingust.

Ekspertide arvamused lähevad lahku. Ühelt poolt võib ülihelikiirusega relvade juurutamine muuta regionaalsetes konfliktipiirkondades strateegilisi kaalutlusi. Teiselt poolt võib liugurite kiirus olla manööverdamise tõttu palju väiksem, mis tähendab, et THAAD saab ülihelikiirusega relvi lauglemis- või lõppfaasis avastada. Ehkki neid süsteeme võib ülihelikiirusega relvade püüdmiseks kohandada, suudavad need katta vaid väikest ala ning nende kasutamine suurema ala kaitseks võib olla liiga kulukas.

Ülihelikiirusega relvade eelised ootavad endiselt kainet tehnilist hinnangut, ent nii Venemaa kui ka Hiina jätkavad investeerimist ülihelikiiruse programmidesse geostrateegiliste julgeolekumurede tõttu, staatuse tõstmiseks ning konkureerimiseks USAga tehnilise edumaa ja rahvusliku prestiiži nimel.

Väidetavasti võttis Venemaa oma esimese ülihelikiirusega relvasüsteemi Avangard tarvitusse 2019. aasta detsembris ning Hiina oma ülihelikiirusega liuguri DF-ZF 2020. aastal, ent USAs on ülihelikiirusega relvad tõenäoliselt kasutuses 2023. aastaks. Lisaks on Venemaa töötanud õhust tulistatava ballistilise raketi H-47M2 Kinžal kallal, mis väidetavasti suudab 2000-kilomeetrise tegevusulatuse juures jõuda kümnekordse helikiiruseni. Hiina on katsetanud 2500-kilomeetrise tegevusulatusega ballistilist raketti DF-17 ja mandritevahelist ballistilist raketti DF-41, mis väidetavasti võib Hiina vastulöögisuutlikkuse tõstmiseks kanda tavalisi või tuumarelvaga ülihelikiirusel liugureid (nagu ka Kinžal). Iseäranis häiriv on nende topeltfunktsionaalsusega rakettide kasutamisega kaasneda võiv ettekavatsemata eskalatsioon.

Võimsuse kasvatamine

Nii Venemaa kui ka Hiina soovivad samuti omandada taktikalisi ülihelikiirusega relvi, nimelt laevatõrjerakette, mis võiksid lennukikandjaid uputada. Nende uute relvasüsteemide – Venemaa 3M22 Tsirkon ja Hiina Xing Kong-2 (ehk Starry Sky-2) – tegelikku sooritusvõimet on keeruline hinnata, ent leidub tõendeid, mis osutavad, et ülihelikiirusega relvade tootmine Venemaal on alarahastatud.

Venemaa on tuumavõimekusega ülihelikiirusel relvi soovinud selleks, et tugevdada oma tuumaheidutust, mis Moskva veendumust mööda nõrgenes, kui USA lahkus 2002. aastal raketitõrjesüsteemide piiramise lepingust. Venemaa näeb ülihelikiirusega relvades uut kvaliteeti USA raketitõrjest jagusaamisel.

Ehkki ülihelikiirusega relvade eelised on kõige nõrgemad mandritevahelistel distantsidel, kujutavad need Venemaale riskide maandamise strateegiat.

Seevastu Hiina on ülihelikiirusega relvi arendanud selleks, et levitada oma sõjalist võimsust kaugemale Lõuna-Hiina merele ja Taiwani saare kohale, vältides ühtlasi USA raketitõrjesüsteeme Aasia – Vaikse ookeani piirkonnas. Põhjus, miks Hiina varustab DF-41 mitme liuguriga, paistab seisnevat hiinlaste hirmus USA ennetuslöögi ees, mis kahjustaks Hiina tuumaarsenali ning jätaks ta vastulöögi andmise võimalusest ilma.

USA otsus eraldada lisaraha ülihelikiiruse tehnoloogiasse on vastus Venemaa ja Hiina hiljutistele edusammudele ülihelikiirusega relvasüsteemide kasutuselevõtul.

Ehkki USA on ülihelikiirusega relvade uurimisse investeerinud programmi Prompt Global Strike kaudu, on otsus eraldada lisaraha ülihelikiiruse tehnoloogiasse vastus Venemaa ja Hiina hiljutistele edusammudele ülihelikiirusega relvasüsteemide kasutuselevõtul. Huvitaval kombel on Pentagon ametlikult välja töötanud üksnes prototüüpe ning relvade hankeprogrammi pole, ent see võib varsti muutuda. Hoolimata üksikutest vastupidistest kuuldustest, on USA erinevalt Hiinast ja Venemaast avalikult eitanud soovi lisada tuumavõimekusega ülihelikiirusel relvad oma arsenali.

USA raketitõrjeagentuur (MDA) on loonud ülihelikiirusega rakettide vastaseid süsteeme üheskoos kosmosearenduste agentuuriga osana rahvuslikust kosmosekaitsearhitektuurist. 550 satelliidist koosnev süvakaitse püüab esmajoones tagada sidevõrkude toimepidevust, ent sinna kuulub ka sensorikiht, et USA suudaks keerukaid ülihelikiirusega hädaohte jälgida ja sihikule võtta nii suurel kui ka väiksel kõrgusel. Ent siht luua kosmoses paiknev ülihelikiirusega rakettide vastane sensorikiht, mis jälgiks kogu maakera, võib esialgu osutuda teostamatuks. MDA uurib ka võimalusi kasutada ülihelikiirusega rakettide vastu selliseid relvi, nagu laserkahurid ja püüdurhävitajad.

Kas mull lõhkeb?

Kuigi võidurelvastumisest on asi kaugel, on praegused uuringud ja arendustööd ülihelikiirusega relvade vallas juba ohutaju moonutanud. Probleem pole ülihelikiiruse tehnoloogias endas. Uus põlvkond ülihelikiirusega süsteeme, mis lendavad kiiremini, tabavad sihtmärki tugevamini ja kaugemalt, võib olla pigem evolutsioonilist kui revolutsioonilist laadi ning on kahtlejaid, kas see pakub strateegilist eelist varasematele mandritevahelise tegevusulatusega süsteemidele. Ülihelikiirusega relvade taktikalisel kasutusel võib siiski olla tõelist sõjalist potentsiaali ajatundlike sihtmärkide vastu või meresõjas laevatõrjerakettidena.

Ent suurriikide juhid, kes omavaheliste ebastabiilsete suhete tingimustes väljendavad liigset õhinat relvasüsteemide suhtes, mis kannatavad tõsiste tehniliste probleemide all, loovad viljakat pinnast väärarusaamadeks ja pingete ettekavatsematuks kasvuks. Ülihelikiirusega relvad võivad olla küll ülepingutus, ent selles tehnikavaldkonnas toimuval konkurentsil on potentsiaali põhjustada tuumavõidurelvastumist. Ülihelikiirusel relvadest on kujunemas uus strateegilise stabiilsuse ohustaja.

Ülihelikiirusega relvade leviku piiramiseks tuleb need lisada tulevastesse relvastuskontrolli lepingutesse. Hoolimata nende tegelikust sõjalisest sooritusvõimest ja oodatavatest eelistest, on üle-

helikiirusega tehnika relvastusse rakendamisel potentsiaali, et julgeolekukeskkonda veel enam destabiliseerida, kuna need võivad ohutaju moonutada.

Ehkki ideaalis võiks ülihelikiirusega relvade katsetamise keelustada, on see stsenaarium ebarealistlik. Riigijuhtidelt pole tõenäoline loota sellise relvastuse piiramist ajal, mil nad on hõivatud selle täiustamisega. Konfliktide vältimisel võiks abi olla mitteametlikest meetmeist. See võib hõlmata vastastikust otsust kärpida ülihelikiirusega relvastuse programmidesse tehtavaid investeeringuid ning osa ebarealistlike programmide tühistamist.

Ülihelikiirusega relvade taktikalisel kasutusel võib siiski olla tõelist sõjalist potentsiaali asjatundlike sihtmärkide vastu või meresõjas laevatõrjerakettidena.

Ülihelikiiruse tehnoloogia ei anna tulevikurelvi ega too sõjandusse pööret. See on tärkav tehnoloogia, mis tõotab lähitulevikuks sensatsioonilisi tulemusi, ent tõenäoliselt ei jõua eksperimentaalfaasist kaugemale. Inseneridele ja tehnikutele tähendab selline relvastus aerotermodünaamika ja vastupidavate materjalide arendamisel suurt proovikivi.

Ülihelikiirusega relvade laialdasem kasutus on ebatõenäoline, kuna tehnilised nõuded jäävad keerukaks ja neil on küljes kallis hinnasilt. Ent laiemas tehnika arengu pildis võivad ülihelikiirusega relvad süvendada muudest tärkavatest tehnoloogiatest lähtuvaid vapustusi, samuti võib nende programmide vähene läbipaistvus suurendada konfliktide eskaleerumise võimalusi ning tähendada keerulisemaid julgeolekuvalikuid.

---

Analüüs on tõlgitud ingliskeelsest originaalist ja see ilmub RUSI loal, kuid RUSI ei vastuta tõlke eest. Autor väljendab artiklis isiklikke vaateid.