Üksmeelsed täiskasvanud

Möödunud suvel külastas Jaapani toonane peaminister Junichiro Koizumi Ameerika Ühendriike. Visiidi tipphetk oli Koizumi ja president George W. Bushi külaskäik Elvis Presley legendaarsesse kodupaika Gracelandi. Presley ammune austaja Koizumi oli juba pikka aega soovinud “palverännakut” ette võtta ja tema sõber, Ameerika president, tuli talle meelsasti vastu. Gracelandis pani Koizumi ette päikeseprillid ja ümises Elvise lugusid. Pole vaja öeldagi, et ajakirjandus oli vaimustuses.

Riigi poolt kinnimakstud lapsikus jättis varju mõningad muidu silmatorkavad faktid. Ajal, mil Washingtoni rahvusvaheline maine on väidetavalt kõigi aegade madalaim, tihenevad Ühendriikide ja Jaapani suhted tormiliselt. Kaks riiki on tihedalt ja sõbralikult seotud kõikvõimalikel tasanditel. Lahutamatult ollakse seotud ka majanduse poolest. Niinimetatud pehme võimu valdkonnas tarbivad mõlemad teineteise kultuuri, nii kõrg- kui ka argikultuuri.

Koizumi kasutas oma viis aastat kestnud peaministriametit edukamalt kui enamik tema eelkäijaid ära vastastikuste julgeolekusuhete arendamiseks. Tema paljude saavutuste seas tasub mainida Jaapani patsifistliku põhiseaduse tõlgendamist viisil, mis võimaldas saata Jaapani mereväe India ookeanile toetama USA juhitud koalitsiooni tegevust Afganistanis, hiljem aga võimaldas lähetada Jaapani enesekaitsejõudude (sõjaväe ametlik nimetus) maaväelasi Iraaki Ameerikat sõjaliselt abistama. Jaapani avalikkus pole varem suhtunud välismaal sõjalise sekkumise mõttesse sugugi hästi, mistõttu need sammud kujutasid endast Koizumi jaoks tublit riski. Kuid risk õigustas ennast ning soe vastuvõtt Valges Majas möödunud aastal näitas, mil määral hindab Washington Koizumi riskivalmidust nende liidu tugevdamisel.

Maailma tähtsaimad kahepoolsed suhted

Koizumi kohtumist Bushiga nimetati ka sayonara-kohtumiseks, sest see pidi jääma peaministri viimaseks visiidiks Ühendriikidesse enne seda, kui ta 2006. aasta septembris tagasi astub. Kuid sellest ei tasu lasta ennast eksitada – kahe maa tihedad suhted ei tugine mitte isiksustele, kui olulised viimased ka poleks, vaid ühtelangevatele ja püsivatele elulistele huvidele. Hoolimata Hiina esilekerkimisest ja Jaapani majanduslikust allakäigust 1990. aastatel on Jaapani majandus endiselt mahu poolest maailmas teisel kohal ning Jaapani tipptehnoloogia äratab endiselt kogu maailmas kadedust. Ameerika on Jaapani kasumlike toodete põhiturg, mille eest Tokyo on rõõmuga valmis üles ostma USA võlakirju.

Ida-Aasia on praegu maailma kõige dünaamilisemalt arenev piirkond ning nii Jaapan kui ka Ühendriigid sõltuvad piirkonna stabiilsusest. Hiina esilekerkimine pakub mõlemale ääretuid võimalusi, kuid potentsiaalselt ka konkurentsi. Nii Washington kui ka Tokyo peavad tuumarelvaga Põhja-Koread tohutuks, kohe sekkumist vajavaks julgeolekuohuks. Mike Mansfield, Ronald Reagani aegne Tokyo suursaadik, rääkis mäletatavasti Jaapani-Ameerika alliansist kui “kõige tähtsamatest kahepoolsetest suhetest kogu maailmas”.

Ajal, mil Washingtoni rahvusvaheline maine on väidetavalt kõigi aegade madalaim, tihenevad Ühendriikide ja Jaapani suhted tormiliselt.

Tõepoolest, Põhja-Korea esimene tuumakatsetus oktoobris tõestas kujukalt, et Jaapani-Ameerika koostöö julgeoleku vallas lausa peab lähiaastatel veelgi tugevnema. Koizumi järglane peaministriametis Shino Abe on näidanud, et tema on selleks igati valmis. Välispoliitika asjatundjana on ta juba pikka aega sõnaselgelt pooldanud Jaapani “realistlikumat” julgeolekustrateegiat, mis tähendab ka tugevamaid suhteid Washingtoniga. Muide, ta on Nobusuke Kishi lapselaps. Sõjajärgse Jaapani peaministrina aitas too kaasa 1960. aasta julgeolekulepingu sünnile, see on seniajani jäänud kahe riigi alliansi aluseks. Leping oli vastuseks Jaapani patsifistliku põhiseaduse piirangutele, sealhulgas tõsistele tõketele, mis takistavad Jaapanit saatmast sõjalisi jõude välismaale. Selle kompenseerimiseks nägi leping ette suure arvu USA sõjaväelaste paigutamise Jaapani territooriumile (praegu on Jaapanis ligikaudu 50 000 USA sõjaväelast, kellest umbes pool asub strateegiliselt olulisel Okinawa saarel).

Abe ei ole jätnud kahtlust, et üks tema prioriteete peaministrina on põhiseaduse, eriti aga selle 9. artikli muutmine. See artikkel keelustab sõjapidamise kui poliitika tööriista ja Jaapani relvajõudude loomise – tõsi, see ei ole takistanud Jaapani poliitikutel nutikate vahenditega rajamast üht maailma võimsamat sõjaväge. Tegevus India ookeanis ja Iraagis tõi samas ilmsiks, et vägede saatmine välismaale tekitab endiselt poliitilisi komplikatsioone ja nõuab keerulisi seadusandlikke mänge. 9. artikli muutmine võib tähendada lihtsalt möönmist, et Jaapanil on õigus omada täisväärtuslikku sõjaväge, kuid võib ka sisaldada spetsiaalset märget, et kodumaa kaitsmine tähendab ühtlasi Jaapani kõige olulisemate liitlaste toetamist.

Viimane punkt, mida enamasti nimetatakse “kollektiivse enesekaitse õiguseks”, võib kergesti kujuneda Abe valitsuse kaitsereformide suurimaks probleemiks. Jaapani valitsus on aastakümneid iseäraliku, peaaegu põikpäise järjekindlusega kinnitanud, et järgib oma kohust USA-Jaapani liidus äärmise täpsusega. Valitsuse sõnul on Jaapanil otsene “kollektiivse enesekaitse õigus”, see tähendab õigus astuda samme, mis kaitsevad Jaapani liitlasi, kuid vastavalt põhiseaduse piirangutele on Jaapan loobunud seda õigust kasutamast (samas on näiteks isegi Ühendriigid lubanud kaitsta Jaapanit oma “tuumavihmavarjuga”).

Tänapäeval on aga see püha põhimõte sattunud surve alla. Peamiselt seisab surve taga tõdemus, et Jaapan elab pingeterohkes ja aina vähem ette ennustatava arenguga piirkonnas. Suurim tundmatu on mõistagi Põhja-Korea, mis on demonstreerinud oma tuumarelvavalmidust ja lisaks sellele sooritanud näidiskatsetusi oma kesk- ja kaugmaarakettidega, mis on võimelised tabama ka Jaapanit (sealhulgas USA baase Jaapani territooriumil). Selline oht on sundinud USAd ja Jaapanit tihendama koostööd raketikaitse vallas.

Ameeriklased paigaldasid hiljaaegu võimsa raketitõrjeradari Jaapani põhisaare Honshū põhjatippu Aomorisse ning mõlemad riigid on saatnud Jaapanist lääne poole ristlema raketiristlejad, mis on varustatud võimsa raketitõrjesüsteemiga Aegis. (Sellised laevad võivad Põhja-Korea raketid sihikule võtta kohe pärast nende starti, kujutades sel moel mitmekihilise raketitõrjesüsteemi esimest kaitsekilpi.) Tokyo on isegi leevendanud kaitsetehnoloogia ekspordi eeskirju, mis võimaldavad Jaapanil jagada USAga kõiki kodumaal raketitõrje vallas saavutatud uuendusi.

Niinimetatud pehme võimu valdkonnas tarbivad USA ja Jaapan teineteise kultuuri, nii kõrg- kui ka argikultuuri.

Ilmselgelt tõstatab see varasemast veelgi teravamalt kollektiivse enesekaitse küsimuse. Seepärast pole imestada, et Põhja-Korea tuumakatsetuse järel kerkis probleem iseenesest päevakorda. Kahtlemata peaks ju Jaapan tulistama alla Põhja-Koreast teele läkitatud raketi, kõlas üks argument – isegi kui raketi trajektoor lubab arvata, et sihtmärgiks on USA. Novembris käisid Abe ja tema lähemad nõunikud välja idee, et Jaapan võib peagi uuesti läbi vaadata 2003. aastal paika pandud suunised, mille kohaselt Jaapan ei ründa rakette, mis ei ole suunatud Jaapani enda pihta. Nii USA Jaapani suursaadik Thomas Schieffer kui ka USA kaitseministri asetäitja Aasia ja Vaikse ookeani küsimustes Richard Lawless on kutsunud Tokyot avalikult üles senisest poliitikast loobuma.

Abe kodumaised üleskutsed käsitleda Jaapani julgeolekut realistlikumalt leiavad tänulikke kuulajaid Washingtonis. Ameerika poliitikaeliidi Jaapani-meelsed liikmed on juba ammu taotlenud, et Jaapan võtaks kaksikliidus endale aktiivsema osa. Selle üks vahest kuulsamaid näiteid on 2000. aasta niinimetatud Armitage’i raport, mis nimetati aruande ühe peamise koostaja Richard Armitage’i järgi, kes tõusis Bushi administratsioonis riigisekretäri asetäitjaks (2001 – 2005). “Me peame [USA-Jaapani] alliansi eeskujuks Ühendriikide ja Suurbritannia erisuhteid,” kirjutasid Armitage ja aruande teised autorid. Sellesse lausesse oli oskuslikult peidetud nii julgustus (Jaapani poliitikutele, kes tunnevad muret, et Ameerika tähelepanu tõmbavad endale mõned muud imperiaalsed kohustused) kui ka manitsus (jaapanlaste õhutamine paremini täitma Washingtoni soove).

2005. aasta oktoobris jõudsid maad “erisuhetele” lähemale, sõlmiti ulatuslik kokkulepe, millega korraldati ümber USA vägede paiknemine Jaapanis (muu hulgas toimetati 7000 merejalaväelast Okinawalt USA-le kuuluvale Guamile), nähti ette Jaapani suurem vastutus oma riigi kaitsmise eest ning planeerimise ühitamine USAga konflikti puhkemise korral. Washingtoni vajadust arendada tihedamaid suhteid Jaapaniga on süvendanud viimaste aastate pinged suhetes Lõuna-Koreaga, mille valitsus on püüdnud pingeid Põhja-Koreaga leevendada nii innukalt, et paljud Ameerika poliitikud kahtlevad juba, kui suurel määral saaks konflikti korral Lõuna-Koreale üldse tugineda.

Naaber Hiina tõstab pead

Õigustatult võib väita, et Ameerika poliitikud on juba ammu soovinud, et Jaapan võtaks liidus endale aktiivsema osa, jaapanlased on aga tavaliselt osutanud oma põhiseaduse piirangutele, mis annab neile suurepärase võimaluse senist asjakorraldust mitte muuta. Praeguses olukorras aga status quo jaapanlasi enam ilmselgelt ei rahulda. Lisaks Põhja-Korea kasvavale sõjakusele on probleemiks Hiina. Kahtlemata on Pekingi ja Tokyo suhted Abe ametisseastumisest saadik mingil määral soojenenud.

Koizumi andis nii Hiina kui ka Lõuna-Korea silmis Jaapani mainele tugeva löögi, külastades Yasukuni pühamut. See Tokyos paiknev tempel on pühendatud sõjas langenud jaapanlastele, sealhulgas neljateistkümnele suuremale sõjaroimarile, kes mõisteti pärast Teise maailmasõja lõppu surma. Abe oli lubanud Hiinaga suhteid parandada ja ta täitis lubaduse, sooritades peaministrina esimese välisvisiidi just Pekingisse, millele järgnes peagi vähemalt sama oluline visiit Souli. Abel oli igati põhjust tõtata. 2005. aastal tõusis Hiina Ühendriikide asemel Jaapani suurimaks väliskaubanduspartneriks ning Tokyo ja Pekingi kaubandussuhetest on juba kujunemas maailmamajanduse üks põhitelgi.

Ometi kiirustavad geopoliitikud ütlema, et see ei tähenda veel sugugi, nagu kaoks Hiina ja Jaapani konkurents pelgalt võlukepi viibutusega. Mõned eksperdid väidavad, et Hiina ja Jaapan ei ole kunagi varem olnud korraga suurriigid. Vaadata tasuks kas või merele. Üks Hiina elulisi huve on endiselt Taiwani kontrolli all hoidmine. Jaapani majandus sõltub samas peaaegu täielikult naftast ja gaasist, mis imporditakse peamiselt Pärsia lahest. See aga tähendab vajadust kaitsta mereteid, mis ühendavad Jaapanit energiatarnijatega. Enamik mereteid kulgeb Taiwani ja Hiina vahelt. Lisaks on Tokyo, üritades Pekingi mõju tasakaalustada või vaos hoida, pakkunud meelehead ka Taiwani avalikkusele ning ühes viimastest USA-Jaapani kokkulepetest mainitakse Taiwanit kui “ühist probleemi”.

Kahtlemata peaks ju Jaapan tulistama alla Põhja-Koreast teele läkitatud raketi – isegi kui raketi trajektoor lubab arvata, et sihtmärgiks on USA.

Abe valitsus kavatseb esitada spetsiaalsed eelnõud, mis lubaksid Jaapanil abistada USA vägesid Hiina ja Taiwani konflikti korral. Hiina on üha avameelsemalt kõnelnud soovist luua ookeanilaevastik, mis võimaldaks riigil oma mõju laiendada. Aga kui Hiina allveelaevad tahavad kiiresti Vaiksele ookeanile pääseda, tuleb neil enne läbida Nansei saareahelik (üks selle osa on Okinawa).

Potentsiaalsed hõõrdekohad sellega veel ei piirdu. Jaapan ja Hiina on saanud rivaalideks ka mõju pärast diplomaatilisel areenil (alates ÜROst kuni Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioonini) ning konkurentideks maailma tooraine- ja eksporditurgudel. Peking peab aga Jaapani ja USA katseid rajada raketitõrjekilp pigem oma mandritevaheliste rakettide kui Põhja-Korea armetu raketiväe vastu suunatuks.

Ühendriigid sooviksid näha, et Tokyo ja Peking oma erimeelsused võimalikult minimaliseeriksid. Kahtlemata ei ole Washingtoni huvides, et Kirde-Aasia konkurendid satuksid vahetusse konflikti, samuti ei soovi Washington, et Jaapan arendaks välja omaenda tuumarelva (Jaapani poliitikud on seda võimalust kaalunud, eriti Põhja-Korea kasvavat tuumapotentsiaali silmas pidades, kuid üldisemas plaanis ei ole Tokyo seda siiski kasulikuks hinnanud). Sama selge on aga seegi, et Washington jätkab julgeolekusuhete tihendamist Tokyoga ning üritab lähendada Jaapanit ja teisi Ameerika liitlasi antud piirkonnas (tasub ära märkida NATO hiljutist lähenemist Jaapanile, Austraaliale, Uus-Meremaale ja Lõuna-Koreale).

Kindlasti ilmneb häirivaid tegureid ka edaspidi. Kunagi ei lakka täielikult kaubandustülid, näiteks hiljuti kaotati Jaapani keeld USA loomaliha impordile. Vaidlusi tekitab see, kui suurel määral kasutab Pentagon Jaapanis dislotseeruvaid jõude kahepoolsete suhete raamest ilmselgelt väljuvatel eesmärkidel. Veel üks alatine probleem on vastutuse jagamine: eriti Okinawa elanikud on vastu suure Ameerika väe viibimisele oma saarel ning mõnigi kord on ka teised Jaapani piirkonnad ilmutanud rahulolematust USA vägede pärast. (Jaapanlaste kaebused ärritavad tublisti Washingtoni, kus nõutakse, et Tokyo selgitaks jaapanlastele tõhusamalt USA kohaloleku põhjusi, mida Jaapani ajakirjandus vahetevahel tõlgendab Jaapani suuremeelse, isegi seletamatult lahke žestina, mitte aga faktorina, mis tugevdab tunduvalt Jaapani julgeolekut.) Kuid need pole just väga suured probleemid ning enamasti ei taba nad kedagi ootamatult. Jaapani-Ameerika alliansi põhiküsimus ei ole täna mitte see, kas liit jääb püsima, vaid see, kui palju annab seda veel kindlustada.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane