Üks on kindel: geograafia ei muutu. Või siiski?

Minu toa aknast on näha kaks kindlust: töntsaka nelinurkse Pika Hermanniga Narva linnus ja mõõtmatult suurem, pimedusse vajunud Ivangorod, ajalooline Jaanilinn. Ju on see kogu maailmas kõige sümboolsem kahe kultuuri, kahe kiriku – lääne ja slaavi-ortodoksi – ning kahe mõtteviisi piir. Just läbi Narva tõmbas 1996. aastal oma raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine“ piiri Samuel P. Huntington. Seejuures ei pidanud USA teadlane seda piiri sugugi kõige konfliktsemaks maailmas.

Ma püüan kirjutada Eestist 100 aasta pärast Euroopa väravas Narvas. Sada aastat tundub hirmutavalt pikk, aga see 25 aastat, mis on möödunud Eesti taasiseseisvumisest, on ju neljandik sajast. Mõned nädalad tagasi kogesin, et selle ajaga on muutunud vähe, liiga vähe. Olin üks ligi paarikümnest inimesest, kes hiljuti kohtus peaminister Jüri Ratasega Narvas. Peaminister tegi väga mõistliku ettepaneku: igaüks kasutab vestluses seda keelt, milles ta end mugavalt tunneb. Minul on ühtviisi mugav nii eesti kui ka vene keeles. Ma ei tunne vene keelt kõneldes midagi erilist ega poliitilist, keel on suhtlemise vahend. Kahjuks oli paljudele Narva delegatsioonist eesti keel arusaamatu. Üks on selge: suur osa sõnumist läks tõlkes kaduma. Mul oli kuulajatest siiralt kahju. See tunne, kui sa istud ja midagi aru ei saa või siis veidi saad, tekitab ebakindlust, ka piinlikkust. Aga hetke pärast läheb see ju üle, sest peaminister lahkub kiirustades.

Vene keele osatähtsus kasvab

Kirjeldatud olukord ei vasta sugugi sellele, kuidas me Eestit aastal 1991 ette kujutasime. Siis olime kindlad, et meie venelased õpivad kohe-kohe ära eesti keele ja juba 1994. aastal hakkab gümnaasiumides toimuma õppetöö põhiliselt eesti keeles. Üle kivide ja kändude jõudsime me selle lahenduseni aastal 2007.

Ma ei julge uskuda, et midagi 100 aastaga suuresti muutub. Meie tänased vene noored õpivad küll eesti keele ära ja järgmine põlvkond eesti keeles suhtlemises mingit probleemi ei näe. Aktsent jääb ja sellega on aeg kõigil eestlastel leppida. Aga meile tulevad uued venekeelsed inimesed ja me ootame neid enam kui kaugemalt, teisest kliimast ja kaugetest riikidest tulijaid.

Meie tänased vene noored õpivad küll eesti keele ära ja järgmine põlvkond eesti keeles suhtlemises mingit probleemi ei näe. Aktsent jääb ja sellega on aeg kõigil eestlastel leppida.

Kui aastal 1918 oli venekeelseid inimesi Eestis neli protsenti ja praegu on alla 30 protsendi, siis 100 aasta pärast on neid pigem tänasest rohkem. Vene keel oli ja on Eestis teisena kasutatav keel ning jääb selleks. Minu väidet kinnitab asjaolu, et iga kolmas Eestisse tulija räägib vene keelt. Ilmselt vajame me Eesti rahvaarvu säilitamiseks aina rohkem sisserändajaid. Eespool nimetatud Huntington nägi kõige suuremat pinget just lääne ja islami kultuuri vahel, seega valime pigem teadlikult vähem pingeid.

Mis saab uutest Eestisse tulijatest täna ja 20 aasta pärast, sõltub meie koolist, meie haridussüsteemist. Täna on kombeks rääkida ühtsest eesti koolist. Üsna ettevaatlikult, sest iga Eesti poliitik mõtleb eesseisvatest valimistest, eesti ja vene häältest. Teeme selle ühtse eesti kooli ära ja ärme hoia noori eraldi. Saja, aga ma usun, et juba 10 aasta pärast ollakse neile tänastele otsustajatele tänulik.

Kodanike eristamiseks on vaja kleeppaberit

Esialgu saavad poliitikud vastu päid ja jalgu, seletagu nad, kui palju tahavad. Tegelikkuses ei ole see ühtne eesti kool, mida siinkirjutaja silmas peab, midagi koledat. Selles koolis õpitakse esimese keelena nii eesti kui ka vene keelt, seda vastavalt oma emakeelele, mõnda õppeainet õpitakse eesti keeles koos, mõnda eraldi. Ja lõpuks ei juhtu midagi hirmsat, kui ITd või geograafiat õpitakse hoopis ühiselt ja inglise keeles.

Loodetavasti suudab järgmine riigikogu koosseis esimese asjana võtta vastu otsuse, et kõik Eestis sündinud lapsed saavad Eesti kodakondsuse. Praegu on süsteem nii segane, et sellest arusaamiseks tuleb kasutada erinevat värvi kleeppabereid: Eesti kodanikud, Vene kodanikud ja mittekodanikud. Kunagi õppisin ma nii aru saama X- ja Y-kromosoomist. Igal juhul täna mittekodanike laps ning Vene kodaniku ja mittekodaniku laps Eesti kodakondsust ei saa.

Kui kõigile Eestis sündinud lastele antaks Eesti kodakondsus, saaks see küsimus lõpuks lahenduse ning 100 aasta pärast oleks see otsus kauge ajalugu, mida ilmselt isegi ühiskonnaõpetuse õpikutes ei mainitaks.

Ka vastsündinud Eesti kodanike lapselt ei küsita sünnitusmajas, mis kodakondsust ta soovib. Talle lihtsalt antakse Eesti kodakondsus, hiljem saab teadliku valiku kodakondsuse osas teha igaüks ise. Kui kõigile Eestis sündinud lastele antaks Eesti kodakondsus, saaks see küsimus lõpuks lahenduse ning 100 aasta pärast oleks see otsus kauge ajalugu, mida ilmselt isegi ühiskonnaõpetuse õpikutes ei mainitaks. Täna saavad uued tulijad aru, et eesti keel tuleb ära õppida. Muidugi kui me justkui kiusatuseks ei paku samal ajal neile puhtaid vene- ja ingliskeelseid haridussüsteeme.

Küll on täna ja edaspidigi üleval küsimus ühistest väärtustest. Julgen arvata, et ka 100 aasta pärast on see samamoodi. Eesti valitsus ja riigikogu on liikmete rahvusliku kuuluvuse poolest kindlasti mitmekesisemad kui praegu ning endiselt murtakse pead, kuidas riiki kõigi siin elavate inimesteni viia, eriti pealinnas ja riigi idaosas. Nendes riigi osades on uutel tulijatel omakeelne kogukond ees ning keele ja kultuuri mõttes on uutel tulijatel just siin kergem oma kodu luua.

Narva – Eesti värav või tagahoov?

Ühes arutelus tekkis Narvas mõned päevad tagasi idee luua Eestimaa omnibuss – nii nagu looduse omnibuss. Seda projekti peab juhtima särava vene keelega ja Eestimaad armastav inimene. Igal kevadisel ja suvisel nädalavahetusel peaks ta kohalikke venelasi viima Eestimaa erinevatesse paikadesse. Kes selle eest maksab – osaliselt kindlasti inimesed ise –, on siin teisejärguline küsimus. Usun, et sellist Eesti omnibussi on vaja ka 100 aasta pärast, sest miski muu kui armastus ühe maalapi vastu ei ühenda meid rohkem.

Mis küll on selleks ajaks saanud Narvast endast, sümboolsest Eesti väravast ning tänase Eesti ühest murelapsest – ehkki nii pole korrektne öelda, aga mõelda küll. 100 aastat tagasi keerles Narva elu Kreenholmi ümber, mis viis inimesed vanalinnast, väikeste akende ja paksude seintega majadest, tolle aja kohta moodsamasse keskkonda. Järgmistel aastakümnetel alustasid tööd põlevkivikaevandused ja inimesed liikusid parema leiva järele. Siis vähenes Narva elanikkond 17 aasta jooksul 17 protsenti.

Ka praegu liigutakse piirilt ära, ehkki ilmselt on Narva 100 aasta pärast jätkuvalt Venemaa läänepoolse välispiiri suurim linn. Lihtne matemaatika kinnitab, et linna elanikkond on viimase kümne aasta jooksul vähenenud 10 protsenti. Muidugi ei saa selle põhjal teha järeldust, et linn on sajandi pärast inimestest tühi. Aga ilmselt on tõsi see, et kui tänane Narva püsib tootmisel, sest Narvas on kombeks tehases tööl käia, siis 100 aastaga toimub siin murrang. Ilmselt on Eesti elujärg niipalju tõusnud, et lihtsaid allhankeid ei ole mõtet ka Narvas teha. Narva inimesed ei ole enam rahul kümme kuni kakskümmend protsenti madalama palgaga kui paarisaja kilomeetri kaugusel.

Linnas antavast baasharidusest hakkab sõltuma, milline saab olema Narva ettevõtlus. Julgen uskuda, et turismi osakaal on linnas suurem kui täna. Seda kahe maailma piiri tullakse vaatama lähemalt ja kaugemalt, selleks ajaks on linnused veel 100 aastat vanemad. Olen kindel, et ka kolme põlvkonna pärast armastavad inimesed merd ja männimetsa. Seda ei võta Narva-Jõesuult keegi.

Mis on Narvast alles 100 aasta pärast?

Tänasel päeval ei ole enam nii suur mure, kuidas siinset ettevõtlust toetada, vaid see, kust seesama ettevõtlus leiab oma töökäed. Praegu leiab Narvas 30- kuni 55-aastase naise või mehe, kes tööliini taga seisab. Aga tippinseneri ei leia. Tipptööjõuga on olukord keeruline kogu Eestis. Aga kui leidub sobiv inimene Tallinnast või Peterburist, siis on tulija üsna arusaadavalt pretensioonikas elukeskkonnas suhtes.

Peterburist või Ukrainast tulija vähem, Tallinnast tulija rohkem. Esimestel saabujatel on siia keeruline tulla. Loodan, et me unustame lähimal ajal oma integreeritud arguse ja ülearenenud isamaalisuse ning lubame Eestisse meile vajalikele erialadele sisse tippspetsialiste niipalju, kui on vaja. Eriti siia, riigi idaossa.

Olen kindel, et ka 100 aasta pärast mõtlevad meile kõige armsama riigi inimesed samamoodi kui vaikimisi täna – kui Narva on meie, on kogu Eesti meie.

Majad ja asjad peavad vastu kauem kui inimesed, kuid ajahambale ei pea ilmselt vastu enamik Narva hoonetest, hruštšovkadest ja 80ndate aastate 9-korruselistest „Hiina müüridest“. Mis saab sellest 85 000 inimesele mõeldud linna keskkonnast, kus elab poole vähem inimesi? Kas meil jagub järgmistel aastakümnetel tarkust selle linna ümberkujunemist suunata ja mitte karta vastasseisu? Hirm kriitika ees, pidevalt märg laup avaliku arvamuse pärast hakkab takistama Eesti edenemist. Igal juhul on Narva linnakeskkonna arendamisel potentsiaali saada Eesti tõeliseks edulooks, selleks, millest 100 aasta pärast loetakse arhitektuurialbumitest. Näiteks vajab Narva linnatänavat, just seda tänavat, kuhu inimesed tulevad jalutama ja kohvikusse. Narva vajab kohtumiste kohta. Kas selleks kujuneb kohe-kohe väljaehitamisele minev Raekoja plats? Kas sealt saab olema edasi tänav jõe äärde?

Vaatan enda ümber ringi ja mõtlen, mis võiks olla see asi minu kodus, mis on alles ka 100 aasta pärast ja meenutab tänast elu Narvas. Ju see on mõni raamat, sest CDd videolõikudega või fotod mälupulgal on ilmselt hävinud või tuleb nende imetlemiseks pöörduda muuseumisse, kus on igivana aparaat, et ajalugu taaselustada. Nüüd jääb veel küsimus, milline see raamat on. Korralikku eestikeelset Narva ajaloo ülevaadet ei olnud arusaadavalt saja aasta eest ja pole nüüdki. Ajalugu on aga hea elu õpetaja. Ja Narva ajaloost on õppida. Paistab, et see raamat, mida 100 aasta pärast lugeda, on siin linnas veel kirjutamata.

Üks on kindel – ka 100 aasta pärast on Eesti piirilt, euroopaliku kultuuri väravast Tallinna 210 ja Peterburgi 140 kilomeetrit. Muide, alles 101 aastat tagasi, veebruaris 2017, hakkas kogu Narva kuuluma Eestimaa rahvuskubermangu. Enne kuulus Narva linn Peterburi kubermangu ja Kreenholm Eestimaa külge. Vene mõjudest me ei pääse, harjume sellega, õpime sellega elama ja vahest seda ka enda kasuks pöörama. Just siin on meie välispoliitika suur väljakutse. Olen kindel, et ka 100 aasta pärast mõtlevad meile kõige armsama riigi inimesed samamoodi kui vaikimisi täna – kui Narva on meie, on kogu Eesti meie.