Ukraina NATOsse astumisest võidaksid mõlemad

„NATO on teretulnud Ukrainaga ühinema. Ukrainal on NATO suhtes avatud uste poliitika.“ Säärased naljad olid väga armastatud 2022. aasta märtsis, esimestel nädalatel pärast Venemaa täiemõõdulist kallaletungi Ukrainale. Nii pilgati NATO avatud uste poliitikat Ukraina ja Gruusia suhtes, jäljendades kaitsealliansi dokumentide sõnastust viimastest aastatest. Naljade varjus on NATO ja sinna soovivate riikide suhted keerukad.

Valearusaamad ja suhtlusvead

Ukraina on liikumist NATOsse 2019. aastast peale kiirendanud. Sel aastal lisas ta põhiseadusse eesmärgi ELi ja NATOga ühineda. 2020. aastal sai Ukraina NATO eripartneri staatuse. Veebruariks 2022 oli põhjust loota, et Ukraina pälvib juunis Madridis toimuval tippkohtumisel erilist tähelepanu ning NATO uues strateegilises kontseptsioonis kõneldakse otsekoheselt tema võimalikust liikmesusest.

Veebruarist alates on Ukraina ja NATO tulevaste suhete kohta tekkinud hoopis rohkem küsimusi kui visioone. See, mida on nimetatud võimaliku takistusena – et NATO laienemise korral paneb Venemaa Ukraina suhtes toime agressiooni –, on saanud teoks isegi ilma laienemiseta. Paljud Euroopa poliitikud ei saanud endiselt aru, et takistades Ukrainat NATOga ühinemast ning keeldudes talle teekaarti (MAP) pakkumast, ei hoidnud nad Venemaa tegevust ära, vaid tegid selle hoopis tõenäolisemaks, sest Kreml märkas, et ähvardamine oli edukas.

Märtsis esinesid NATO tippametnikud arvukate avaldustega teemal, mida NATO ei saa teha. Ta ei saa lennukeelutsooni kehtestada, reaktiivlennukeid tarnida ega oma vägesid riiki tuua. See oli esimestel sõjanädalatel kaitsealliansi strateegilise kommunikatsiooni suurim viga. Need avaldused jätsid mulje nõrgast ja jõuetust organisatsioonist. Ukrainas muutusid populaarseks meemid, milles väideti, et NATO on kõige argpükslikum organisatsioon. Seda sõnumit võimendasid venemeelsed isikud veelgi.

Veebruarist alates on Ukraina ja NATO tulevaste suhete kohta tekkinud rohkem küsimusi kui visioone.

Kuna teatud poliitikud Ukrainas polnud NATO suutlikkustest piisavalt informeeritud, puhusid nemad NATO-le seatavaid ootusi liiga suureks. Neid vääritimõistmisi võimendas kaitsealliansi ja üksikute liikmesmaade suutlikkuste pidev äravahetamine. NATO otsustamatust mõisteti ja kirjeldati tema läbikukkumisena. Üha enam poliitikuid kahtles, kas NATO jaksab Ukrainat sõjas aidata, veel enam, kas niivõrd nõrga organisatsiooni poole tasub püüelda. Sotsioloogilise küsitlusega, mida uuringufirma Rating viib läbi iga kahe nädala järel, tuvastati, et toetus NATO-le tõusis Ukrainas 62 protsendilt jaanuaris 76 protsendile märtsis, ent aprilliks oli langenud tagasi 68 protsendi juurde.

Ukraina ja NATO olid nõiaringi sattunud. NATO ametnikud kordasid alatasa, et allianss ei saanud Ukrainat kaitsta, sest ta polnud liige (samad ametnikud olid aastaid vaielnud vastu Ukrainale teekaardi andmisele, et Ukraina ja Atlandi-ülest julgeolekut mitte ohtu seada). Ukraina väitis omakorda, et kui NATO ei soovi Ukrainat oma liikmeks, peab ta seda avalikult tunnistama, et Ukraina saaks asuda oma julgeolekule muid tagatisi otsima.

NATO on enamat kui artikkel 5

Vaid vähesed eksperdid ja poliitikud taipasid seletada, et NATO-protsess tähendas Ukrainale enamgi kui artikkel 5 kollektiivkaitse tagatist. Ukraina relvajõud olid NATO standardite nimel tehtud reformidest ja väljaõppest palju võitnud. Erinevused Ukraina ja Venemaa sõjaväelises kultuuris olid ilmsed sõja alguspäevadest peale. Ukraina vanemohvitseride algatusvõime (erinevalt Venemaa jäigast sõjaväehierarhiast), parem side ja koordineerimine ning Läänest saabuva relvastuse paindlik omaksvõtt võimaldasid Ukraina relvajõududel asuda kaitsesse, mis oma vastupidavuselt ületas arvukate Euroopa poliitikute ootusi tunduvalt.

Asjaolu, et Ukraina kohta jäid selged avaldused tulemata, aitas paraku kaasa Venemaa mõjuoperatsioonidele Ida-Euroopa riikides, kus kahtlused NATO suutlikkuses neid kaitsta on laialt levinud. Ukrainal ja NATO-l oli tõsiselt vaja kommunikatsioonistrateegiat muuta – selle asemel et teatada, mida NATO ei saa teha, oli vaja kõnelda sellest, mida NATO oli teinud või hakkab tegema. Muudatus sai ilmsiks pärast NATO erakorralist tippkohtumist 24. märtsil, kui uutmoodi kõlasid nii pressiteade kui ka NATO riigipeade ja valitsusjuhtide deklaratsioon. Aga Ukraina liikmestaatuse küsimust asuti vaigistama.

Erinevused Ukraina ja Venemaa sõjaväelises kultuuris olid ilmsed sõja alguspäevadest peale.

Peaaegu kakskümmend aastat on Ukrainale soovitatud Soome neutraliteedimudelit. Seda, et Soome oli Teise maailmasõja järel valinud neutraalse staatuse, esitati meetodina suveräänsuse ja iseseisvuse hoidmiseks. Ukraina põhiseaduse muudatused 2019. aastal ilmselt välistasid säärase valiku. Ikkagi mainiti seda Vene-Ukraina kõnelustel Istanbulis taas.

Ukraina välisministeerium on kaks viimast aastat teinud palju juttu vajadusest luua riigi julgeoleku parandamiseks kahe- või mitmepoolseid alliansse. Ettepanekute hulgas on Lublini kolmnurk (Ukraina-Poola-Leedu), Ukraina-Türgi kvadriiga (kohtumistel osalevad mõlema riigi kaitse- ja välisministrid – toim) ning äsjane Ukraina-Poola-Ühendkuningriigi kokkulepe. Sääraseid algatusi ei peetud NATO alternatiivideks, vaid lisavariantideks, mida taotleda ajal, mil alliansi täisliikme staatus polnud veel mõeldav.

Vastuseta põhiküsimus

Istanbuli läbirääkimiste järel teatati ajakirjanduses ettepanekutest – mis olevat lähtunud Ukrainalt –, et ta võiks soostuda neutraalse staatusega ning vastutasuks julgeolekutagatiste eest loobuks igasugustest NATO-väljavaadetest. Teadaannetes visandati järgmised põhimõtted: need uued garantiid peavad olema Budapesti memorandumi kinnitustest tulemuslikumad, need peavad olema tugevamad NATO artiklist 5 ning garantriikide nimekiri peab tulema pikk. Ettepanekutes sisalduvaid sätteid sõjalise toetuse ja raskerelvastuse andmise kohta ei saanud siiski plussidena esitada, sest Ukraina oli säärast toetust vastu võtnud juba ilma igasuguste julgeolekugarantiideta.

Üks pakilisemaid muresid oli, et keegi ei osanud seletada, mida tähendas „tugevamad NATO artiklist 5“. Ruttu kinnitasid Ühendkuningriik ja teised riigid, et artikkel 5 kollektiivkaitse põhimõtet saab ellu viia üksnes NATO raames. Vastuseta jäi põhiküsimus: millised oleksid julgeolekutagatised, mida Ukraina võiks võtta vastu selle eest, et ta loobub oma suveräänsest õigusest valida sõjaliste liitude vahel.

Üha enam poliitikuid kahtles selles, kas NATO jaksab Ukrainat sõjas aidata, isegi selles, kas niivõrd nõrga organisatsiooni poole tasub püüelda.

Teine tähtis küsimus oli võimalike garantriikide nimekiri. Esmalt nimetati 11 riiki – Hiinat, Iisraeli, Itaaliat, Kanadat, Poolat, Prantsusmaad, Saksamaad, Ühendkuningriiki, Türgit, USAd ja Venemaad, kellele saaks lisada riike, kes selleks soovi avaldavad. Loetelu paistis kahtlane. Rumal oleks tõe pähe võtta garantiisid Venemaalt, kes on rikkunud tervet hulka kahe- ja mitmepoolseid lepinguid. Hiina ei garanteeri kunagi teiste riikide julgeolekut ning pealegi oli ta sõja alguses võtnud venemeelse hoiaku. Esialgu olid ka Itaalia ja Iisrael Venemaa tugeva mõju all ning hakkasid alles mais sõja kohta teistsuguseid arvamusi väljendama. Saksamaa, kes oli enne sõda tõkestanud Ukraina varustamist relvadega ning alustas relvade tarnimist pärast kahekuulist innukat õigustamist, miks ta seda teha ei saa, jättis loetelus veidra mulje.

Ukraina läbirääkimiste ja julgeolekutagatiste otsingutega samal ajal otsustas sõjalisi liite vältinud Soome, keda oli pidevalt Ukrainale eeskujuks toodud, Vene ähvarduste tõttu loobuda aastakümnete pikkusest praktikast ja hakata NATOsse kandideerima. Nii saavutas Venemaa Föderatsioon soovitule vastupidise tulemuse. NATO laienemist oli Venemaa pidanud eksistentsiaalseks ohuks, kuid Venemaa provotseerimata agressioon Ukrainas kutsus esile NATO jõulisema kohaloleku oma idatiival ning arvatavasti kõige kiirema uute liikmete – Soome ja Rootsi – vastuvõtu.

NATO topeltstandardid?

Paraku ilmnes seejuures Ukraina ja Soome ebavõrdne kohtlemine. Ehkki mõlemad riigid piirnevad Venemaa Föderatsiooniga ja Moskva on mõlemat ähvardanud, kutsuti Soomet ja Rootsit NATOsse astuma niipea, kui nad teatasid, et on valmis oma staatuse üle järele mõtlema, ehkki Ukraina on NATO väidetavasti avatud uksele aastaid koputanud. Aprillis ütles NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et „Soome ja Rootsi võetakse avasüli vastu, kui nad otsustavad 30 riigist koosneva sõjalise organisatsiooniga ühineda, ning neist võivad liikmed saada õige ruttu“.

Loomulikult toetasid Ukraina eksperdid Põhjala riikide astumist NATOsse, aga samal ajal tekkisid neil põhjendatud küsimused. Miks ei peetud Venemaa ähvardusi ja ühist piiri Soome puhul takistuseks, aga Ukraina puhul olid nad seda aastakümneid olnud? Isegi kui kiire vastuvõtu lubadust saab põhjendada Soome ja Rootsi demokraatia kõrge taseme ja võimega teha NATOga koostööd, siis miks ei kuulnud Ukraina ja Gruusia kordagi, et neid võetakse avasüli vastu? Paaril viimasel aastal on jäänud mulje, et NATO uksed on küll avatud, aga uued liikmed pole tegelikult teretulnud.

NATO laienemist oli Venemaa pidanud eksistentsiaalseks ohuks, kuid provotseerimata agressioon kutsus esile NATO jõulisema kohaloleku oma idatiival ning arvatavasti kõige kiirema kahe uue liikme vastuvõtu.

Kolm sõjakuud on tõendanud, et Ukraina relvajõud ja rahvas väärivad kohta NATOs ning allianss võidaks Ukraina vastuvõtust. Ehkki relvajõud olid koostalitusvõime kallal juba töötanud, kiirendasid Läänest pärinevate relvade vastuvõtt ja nii saadavad praktilised kogemused arengut tohutult. Ukrainal on tõelisi sõjakogemusi, mis puuduvad mitmel NATO liikmesmaal. Ukraina on oma truudust demokraatlikele väärtustele ja põhimõtetele kinnitanud valmisolekuga nende eest võidelda.

Kolm sõjakuud on tõendanud, et kui Venemaad ja tema tegusid karta, on kaotus selge veel enne võitluse algust. Kui ise mitte karta, siis kaotab hoopis Venemaa. Ukraina on nüüd tugev mitte ainult oma relvajõudude vastupanu poolest, vaid ka tänu sellele, et ta tunnetab NATO riikide tuge. NATO-Ukraina-Venemaa kolmnurgas on põhimõtteliste muutuste aeg. Allianss peaks Moskvale mõtlemise asemel hakkama mõtlema iseendale ning sellele, kui tugev ta oleks, kui tema ridades oleksid Soome, Rootsi ja Ukraina.