Ühe müüdipurustuse asemel kaks

Ehkki taasiseseisvunud Eestil on Soomega ilmselt tihedamad suhted kui mis tahes teise riigiga, pole neid akadeemiliselt uuritud. Olemas on varasemaid ülevaateid kahe riigi suhete ja ajaloo kohta, kuid praegu tundub, et suhtlus Soomega põhineb stiilil „me teame seda niigi“. Tõsi, mõni artikkel on siiski suhete kohta ka kirjutatud, kuid laiaulatuslikku ülevaadet ikkagi pole.

Heikki Rausmaa on asunud nüüd seda lünka täitma ja kummutanud oma doktoriväitekirjaga kohe ka müüdi, nagu poleks Soome, eriti toonase presidendi Mauno Koivisto isikus, toetanud Eesti iseseisvuspüüdlusi ja ignoreerinud sündmusi Baltimaades.

Kaugeltki mitte. Tegelikult formuleeris Soome välispoliitika hilisem suursaadik Eestis Jaakko Blomberg: 1) hoida ülal häid suhteid Moskvaga; 2) toetada baltlaste iseseisvuspürgimusi; 3) vältida selle kahe põhimõtte vastuollu sattumist. Välispoliitika seisnebki tihti lihtsuses ja selguses ja alati on kuskil mingid rusikareeglid, mis esindavad mingi riigi huve. Iseküsimus on, kuidas neid reegleid ellu viiakse, s.o kuidas lastakse neil välja paista.

Heikki Rausmaa ei teinud oma väitekirja eelmise aasta lõpus Soome saatkonnas esitledes saladust, et Soome lähtus selle poliitika ajamisel puhtalt oma reaalpoliitilistest huvidest. Seega ei ole tegemist rahvusromantilise käsitlusega ja Koidula ning Jakobsoni aja Soome silla otsingutega.

Et Soome oli võtnud suuna, mille järgi ei saanud baltlaste, eriti eestlaste iseseisvustaotlusi avalikult toetada, tuli rakendada varjamist ja pugemist kultuuri taha. Koivistolt pärinev nimitsitaat raamatu kaanel „Kultuuri nimel võib küll teha päris paljut“ ütlebki tegelikult, millest käib jutt. Et kultuurisidemete varjus toetas Soome Eestit tegelikult ka poliitiliselt.

Tegelikult nullist Eesti 1991. aastal ei alustanud. Raamatu lõpuosas teeb Rausmaa vägagi selgeks Soome abi ulatuse. Ainuüksi 1991. aastal sai Eesti Soomelt 50 miljonit Soome marka.

Eesti poliitikud said sõnumist aru – üksnes Edgar Savisaar on hiljem kritiseerinud Soomet lahja toetuse eest iseseisvuspüüdlustel. Õigupoolest käivitus kummalgi poolel Soome lahte edukas hämamistaktika – soomlased väitsid Moskvale, et asi seisneb vaid kultuuris, ja ehkki Moskva ja sealne saatkond jälgis mängu tähelepanelikult, suurt kisa ei järgnenud. Siinpool aga – vähemalt algusaastail – seisnes ju ametlikult mängu ilu perestroika toetamises (võib-olla oli Eestis ka neid, kes seda siiralt uskusid). Alles siis, kui 1990. aasta kevadel olid toimunud valimised nii Eesti Kongressi kui ka ülemnõukokku, kadus lõplikult EKP võim ja võeti suund täielikule iseseisvusele.

Hämamisel oli aga siiski oma hind. Lisaks Moskvale ei saanud Soome toetusest aru ei Soome ega Eesti avalikkus. Koivisto populaarsus Soomes vähenes pidevalt, sest soomlased toetasid ja abistasid erinevalt ametlikust Soomest Eestit ja eestlasi täiesti avalikult. See on kummaline fenomen Soome ühiskonnas, arvestades, kui kaua aastaid olid presidendid Juho Kusti Paasikivi ja Urho Kaleva Kekkonen suutnud ajada Soome välispoliitikat nii, et avaliku arvamusega polnud vaja väga arvestada. Kuid maailm oli muutunud vabamaks, Nõukogude haare ehk lõdvemaks ning rahvas ei suutnud siseringis vastu võetud hämamist alla neelata. Tegemist oli kummalise poliitkahvliga – kui rahvale oleks asja olemus lahti seletatud, oleks kära tõusnud Moskvast. Nii pidid Soome poliitikud Koivistoga eesotsas leppima ebapopulaarsusega. Samuti eraldus Soome teistest Põhjamaadest, kes soovisid ametlikult Baltimaid rohkem toetada.

Rausmaa ongi oma pilgu pööranud Soome poliitilisele eliidile. Pikalt ja põhjalikult on ta uurinud, mida kirjutasid Soome poliitiliste parteide häälekandjad Eesti kohta. Seda on kasulik teada, kuid üldpilti ikka ei saa, sest Rausmaa on mingil põhjusel jätnud analüüsist välja avalikkuse reaktsiooni, s.o Helsingin Sanomat ja Yle. Olid ju ikkagi need kanalid, eriti Yle, mida jälgiti ka siinpool Soome lahte. Yle reportaažid Eestist ja ka teistest Baltimaadest mõjutasid avalikkust ja ilmselt ikkagi ka poliitikuid kordades rohkem kui partei häälekandjad.

Ehkki Rausmaa lõhub ühe müüdi – ametliku Soome soovimatuse Eestit abistada –, ja selle tagajärjel jõuab ta tahtmatult teisegi, võib-olla isegi suurema müüdi paljastamiseni. Nimelt tavatarkuseni, millel on osaliselt põhinenud ka praegune Eesti välispoliitika, et 1991. aastal alustasime kõik nullist ja vaadake, kus on Eesti nüüd.

Tegelikult nullist Eesti 1991. aastal ei alustanud. Raamatu lõpuosas teeb Rausmaa vägagi selgeks Soome abi ulatuse. Ainuüksi 1991. aastal sai Eesti Soomelt 50 miljonit Soome marka. Nii ka aastail 1992 ja 1993.

Üksnes Edgar Savisaar on hiljem kritiseerinud Soomet lahja toetuse eest iseseisvuspüüdlustel.

„Kahtlemata oleks Nõukogude Liit 1991. aasta augustis kokku kukkunud ja koos sellega Eesti iseseisvunud täiesti sõltumata sellest, kas oleks Soome Eestit toetanud või mitte. Tänu Soomest saadud toetusele oli Eesti 1991. aasta augustis märkimisväärselt rohkem valmis iseseisvuseks, kui see oleks olnud ilma toetuseta,“ kirjutab Rausmaa.

Siia ongi koer maetud. Eestil oli taasiseseisvumise momendiks olemas juba päris palju. Toored, aga siiski toimivad institutsioonid, rahaline abi (Soome abi polnud ilmselt ainus, palju tuli ka mujalt Skandinaaviast ja Saksamaalt) jm. Muidugi, Eesti tahe saada iseseisvaks riigiks oli määrav ning tulekski uurida kasvõi võrdleva poliitikateaduse raames, miks ühes riigis abiandmine on olnud edukas, teise riigi puhul, kus abi on antud aastakümneid, ei ole midagi välja tulnud. Kuidas siis ikkagi 1991. aasta Nõukogude Liit lagunes ja mis pagasiga läksid endised liiduvabariigid vastu iseseisvusele?

Rausmaa väitekirja lugedes saab taas selgeks, et taasiseseisvumisaja uurimiseks on akadeemilist materjali veel küllaga. Ning loomulikult ka Eesti-Soome suhete uurimiseks. Praegune väitekiri on kindlasti tugev samm sel teel ning loodetavasti ei jää lisa tulemata.