Tuleviku konfliktid – üha enam bitid ja baidid, mitte tankid ja tulirelvad

Riigid ja küberkuritegevusega tegelevad grupid, mis tegutsevad riikide käepikendusena, kasutavad aina enam küberründeid, et murda sisse teiste maade võrkudesse. Häiritakse parlamendiliikmete tööd, tekitatakse segadust valimiskampaaniatega, varastatakse või krüpteeritakse andmeid, külvatakse valeinfot või püütakse seisata kriitilise tähtsusega taristut. 

Ka NATO teab, et tuleviku konflikte määravad üha enam bitid ja baidid, mitte niivõrd tankid ja tulirelvad. Ent kuidas peaks küberjulgeolek olema kajastet NATO uues strateegilises kontseptsioonis, mida praegu Brüsselis visandatakse eesmärgiga avalikustada see järgmisel aastal?

Seda, et riikide vastasseisul on kübermõõde, mööndi NATOs juba pärast 2007. aastal Eestit tabanud küberrünnakuid. Siis hakati kibekiiresti välja töötama alliansi küberkaitsepoliitikat. 2014. aasta Walesi tippkohtumisel tunnustas NATO rahvusvahelise õiguse kehtivust küberruumis ning deklareeris, et kuivõrd küberründe mõju tänapäeva ühiskonnale võib olla võrreldav konventsionaalse ründega, on küberkaitse osa NATO kollektiivkaitse mandaadist. 

Märgilise tähtsusega oli 2016. aasta NATO Varssavi tippkohtumisel küberkaitse tunnustamine eraldiseisva sõjaliste operatsioonide domeenina, kus allianss „peab end kaitsma sama tõhusalt kui õhus, maal ja vees“. Edasiste sammudega lepiti kokku tegevuskavas, mis nägi ette nii NATO küberoperatsioonide doktriini kirjutamise kui ka sõjalise kübervõime loomise. 

2018. aastal otsustati luua eraldi sõjaliste küberoperatsioonide keskus (NATO Cyber Operations Centre – CYOC) NATO Monsis asuvas sõjalises väejuhatuses eesmärgiga lõimida liitlaste kübervõimed NATO sõjaliste operatsioonide planeerimisse. Mitu NATO liikmesriiki on teatanud, et soovivad vabatahtlikult panustada NATO küberoperatsioonidesse. NATO viimasel tippkohtumisel tänavu juunis võeti vastu NATO uus küberkaitsepoliitika.

Küberrünnakute korraldaja kindlaks tegemine NATO poolt jätaks vastasele vähem võimalusi varjatud operatsioonideks.

Lisaks on Eestis alates 2008. aastast NATO Küberkaitse Koostöökeskus (NATO Cooperative Cyber Defence Centre of Excellence – CCDCOE), mis pakub alliansile tuge küberjulgeoleku trendide ja ohupildi analüüsidest kuni väljaõppe ja doktriinideni. Keskuse antud nõu NATO-le arvestatakse ja hinnatakse. Nõnda on CCDCOEst kujunenud tähtis küberteadmist ja rahvusvahelist küberjulgeoleku diskussiooni koondav sõlmpunkt.

Tulevikku vaadates võiks NATO kaaluda järgmisi tegevusi.

Esiteks, küberünnakute korraldaja kindlaks tegemine. Kui rünnak on toimunud, tuleb kõigepealt aru saada, kes oli selle taga. Rünnaku korraldaja kindlaks tegemine on keeruline, aga mitte võimatu. Tähtis on muuhulgas teha selgeks, kas rünnaku taga oli riiklik tegutseja või mitteriiklik toimija. Selleks kasutatakse luureanalüüse, et määrata kindlaks, milline seos oli küberoperatsiooni toimepanija ja mõne riigi vahel. Küberrünnakute korraldaja kindlaks tegemine NATO poolt jätaks vastasele vähem võimalusi varjatud operatsioonideks.

Teiseks peab NATO leidma meetodi, et vastata rünnakutele allpool relvakonflikti lävendit. Ei tohiks peljata nii küberkaitset kui ka küberründeid, et kaitsta enda liitlasi.

Kolmandaks tuleb tagada NATO enda võrkude turvalisus ja liikmesriikide kerksus küberrünnete vastu. Tehnilise poole pealt tuleb tegeleda liikmesriikidele tähtsate valdkondade IT-süsteemide turvalise rakendamisega, teha järelevalvet ning tegeleda küberintsidentide lahendamisega. Aga kerksuse tuumaks on liikmesriikide valitsused, kes tagavad küberjulgeolekule poliitilise tähelepanu ja leiavad raha, arendavad talenti, sõnastavad pikaajalise sihi ja keskenduvad juhtimisele.

Kokkuvõtteks tasub neil, kes huvituvad NATO küberjulgeoleku arengutest, silma peal hoida, kuivõrd alliansil õnnestub selgelt ja sidusalt küberteema NATO uude strateegilisse kontseptsiooni sisse kirjutada.