Kui Kasahstani võimud otsustasid tänavu 9. mai paraadi ära jätta, andsid nad hoobi venelaste enesepildile ja räigele militarismile, mis etendab selles keskset osa. Ehkki ametlikult tehti otsus rahanduslikel põhjustel, oli kõigile arusaadav, et nii reageeriti Ukraina ründamisele Venemaa poolt. Venemaa ise nägi seda nii.
Kõige rohkem on juttu olnud telesaatejuht Tigran Keosajani hoiatusest kasahhidele, et nüüd saavad nad tagajärgi tunda. „Vaadake tähelepanelikult, mis Ukrainas toimub,“ kõneles Keosajan. „Kui te arvate, et oma kavaldamisega puhtalt pääsete, siis eksite. Maailm on teistsugune, kõik on teisiti.“
Maailm pole tõepoolest enam endine. Venemaa on paljastanud oma salgamatu neoimperialistliku olemuse. Kui analüütikud heitsid kõrvale Venemaa idee korraldada üldpealetung Ukrainale, osutasid nad seejuures tihti sellele, millise lõhe ajaks säärane kallaletung Venemaa ja tema ametlike liitlaste vahele endiste nõukogude vabariikide hulgas.
Venemaast sõltumine
Kriitikud toonitavad, et „endiste nõukogude vabariikide“ mõistest tuleks loobuda ning näha neid riike nende praegusel ja tulevasel kujul, mitte sellisena, millised nad olid varem. Mõistagi on see tõsi. Ukrainale kallale tungides on Venemaa paraku näidanud, et ta peab nende riikide suveräänsust endiselt millekski, mida tohib oma suva järgi rikkuda. Teisisõnu: ta ei pea neid riikideks, pigem endisteks kolooniateks. Ühtlasi nähtub siit, et nende riikide vastus Vene neoimperialismile võtab varjamatult postkoloniaalse heitluse kuju.
Nii on iseäranis Kesk-Aasias, kus viis riiki endiselt püüavad kahandada oma sõltuvust Venemaast. Suhteid Venemaaga iseloomustab jätkuvalt suur ebavõrdsus, mis kehtib eriti riikidele, kelle majandus sõltub ligipääsust Vene tööturule ja rahaülekannetest. Venemaal on oma tööturu näol olemas mugav vahend, millega premeerida või karistada riike, kes ühes või teises küsimuses tema hoiakut toetavad või vastustavad.
Ukrainale kallale tungides on Venemaa paraku näidanud, et ta peab endiselt nende riikide suveräänsust millekski, mida tohib oma suva järgi rikkuda.
Olemas on ka sõjaline sõltuvus. Viimati ilmnes see 2022. aasta jaanuaris Kasahstanis, kui Venemaa juhitavad väeosad korraldasid Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (KJLO) lipu all kiire interventsiooni president Kassõm-Žomart Tokajevi palvel, keda siis painasid laialdased poliitilised rahutused. Vene väed saadeti tema autoritaarset võimu taastama ning hoidma ära ebastabiilsuse levikut regioonis ja võib-olla veel kaugemale.
Sõjalist sõltuvust on selgesti näha ka Tadžikistanis, kus Venemaa 201. sõjaväebaasis asub lausa 7000 sõjaväelast. Nõukogude perioodist pärinev rajatis, milliseid sõjaväevõimud rajasid igasse impeeriumi nurka ja millele omistati strateegilist tähtsust, on Venemaale tähtsat rolli täitnud 30 aastat alates Tadžikistani kodusõjast kuni Talibani naasmiseni Kabuli 2021. aastal. See on Vene sõjaväe kaugeim eelpost, mis alguses oli määratud impeeriumi sise- ja välisohtude eest kaitsma ning hiljem edendati sellega Vene riigi huve.
Hiina ahvatlev embus
Kasahstan, Tadžikistan ja Kõrgõzstan on kõik KJLO liikmed. Usbekistan oli asutajaliige, ent Vene-orientatsioonist loobumisega lahkus sealt. Usbekistani võimud põhjendasid otsust uuesti 2021. aastal: „Tänapäeval ei pea me vajalikuks, et Usbekistan KJLOga uuesti ühineks, sest me ei arva, et meile võiksid kallale tungida rügemendid, armeed või diviisid /…/. Paraku ei saa välistada ohte ja probleeme terroriorganisatsioonidelt, kes jätkavad Afganistani territooriumil tegutsemist.“
Igatahes kuuluvad kõik neli riiki Shanghai Koostööorganisatsiooni (SKO). Venemaale kuulub selles teisejärguline roll, sest kaalukaim liige on Hiina. Äsja on Hiina oma embusse suutnud tuua kõik Kesk-Aasia riigid, sealhulgas neutraalse Türkmenistani. See kehtib ka sõjanduse kohta, kus Hiina juhib säärast koostööd, mida usbekid silmas pidasid: see on sihipärasem ning mõeldud väiksemate, arvatavasti irregulaarjõududega võitlemiseks. Kui pidada silmas sõda Ukrainas, võib koostöö olla varasemast isegi ahvatlevam – kui Kesk-Aasia riikidele „tungiksid kallale rügemendid, armeed või diviisid“, oleksid need väga tõenäoliselt Venemaa omad.
Äsja on Hiina oma embusse suutnud tuua kõik Kesk-Aasia riigid, sealhulgas neutraalse Türkmenistani.
Kesk-Aasias toimuvat sõjalist koostööd määravad edaspidi ilmselt vastakad tegurid. Ühest küljest sooviksid Kesk-Aasia riigijuhid tagatisi poliitiliste rahutuste eest, mis ähvardavad neid võimult tõugata. Samamoodi valmistavad neile muret Talibani võimule naasmise kestvad tagajärjed – Afganistani ideoloogia kiirgumine regiooni raputaks suuresti ilmalikke Kesk-Aasia režiime, iseäranis Tadžikistani. Sellise ebamäärasuse tõttu satuksid liidrid kiusatusse säilitada sõjalisi sidemeid Venemaaga, eriti KJLO kaudu, sest neist loobumine oleks talumatult kulukas.
Teisest küljest mäletatakse Venemaa Ukraina invasiooni varjamatult neoimperialistlikku olemust veel kaua, see hoiab närvilisena regiooni juhte, kes mõistatavad, kes on järgmine. Arvatavasti see närvilisus üksnes tugevneb, sest Venemaa president Vladimir Putin radikaliseerib oma režiimi, et Ukrainas lüüasaamise tagajärgedega toime tulla. See annab Kesk-Aasia liidreile põhjust liidusidemeid Venemaaga ümber hinnata. Kujunenud olukorras on ainus realistlik alternatiiv Hiina. Sõjaline koostöö Kesk-Aasias võib seepärast osutuda orienteerumiseks Hiinale – esmajoones seepärast, et Venemaa tungis Ukrainale kallale.
Seotud artiklid
Kesk-Aasia keset Vene ja Hiina pingeid
Kesk-Aasia majandusruum ja geopoliitiline asend muudavad piirkonna nii Venemaale kui Hiinale hindamatuks. Kuna kahe suurjõu suhted tulevikus ilmselt halvenevad, jätab see Kesk-Aasia keset pingeid. Euroopa Liit saaks pakkuda Kesk-Aasiale sel keerulisel ajal hädavajalikku partnerlust.
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina, USA sisepoliitika, 2024. aasta valimismaraton, Jeemeni konfliktikolle
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadurid annavad ülevaate viimase ja ees ootava nädala tähtsamatest välis- ja julgeolekupoliitilistest sündmustest ja protsessidest. Ukraina: õhukaitse …
Spioonid ja valed: pilguheit Hiina luureteenistuste salajasse maailma
Tunnustatud Hiina mõjutustegevuse uurija Alex Joske eelmise aasta lõpul ilmunud raamat “Spies and Lies: How China's Greatest Covert Operations Fooled the World” (“Spioonid ja valed: Kuidas Hiina varioperatsioonid maailma haneks vedasid”) pajatab Hiina luureteenistuse Julgeolekuministeeriumi (Ministry of State Security, MSS) varjatud operatsioonidest.
Kikee Doma Bhutia: Maailma kahe suurriigi – India ja Hiina – vastasseis Himaalaja piirkonnas
Hiina ja India pidevad kokkupõrked ja pingete teravdamine Himaalaja regioonis süvendab hirmu, et kaks suurriiki võivad vastasseisu eskaleerida sõjaks. Kas tuumariigid suudavad jääda omavahelises kisklemises üksnes kaigaste ja nuiade juurde?
Venemaa agressioon Ukraina vastu – Ida-Aasia riikide perspektiivid
Ida-Aasia riigid suhtuvad Venemaa agressiooni Ukrainas vastavalt oma liitlassuhetele. Hiinat ja Venemaad ühendavad huvid panevad Pekingit Moskva selja taga seisma. Demokraatlikud Taiwan, Lõuna-Korea ja Jaapan on ühinenud lääneriikide kehtestatud sanktsioonidega Venemaa vastu.