Artikli pealkiri on: Trumpi ja Putini suur näitemäng

Trumpi administratsioon on Venemaaga majandussuhteid taastamas, kuigi Moskva jätkab sõda ja pole oma territoriaalsetest ega Euroopale esitatud nõudmistest loobunud. Washington põhjendab järeleandmisi sooviga Putin läbirääkimiste laua taha tuua, survestades samal ajal Ukrainat ja Euroopa liitlasi leppima tingimustega, mis vastavad Venemaa huvidele. Võttes aluseks viimase poole aasta otsused, on põhjust käsitleda seda Venemaa rahvusvahelise rehabiliteerimise poliitikana.

Surve läbi rääkida

Läbirääkimiste keskmes on Donetski, Luhanski, Hersoni ja Zaporižžja oblastid, mille Venemaa on kuulutanud enda osaks ja märkinud ära põhiseaduses. Putin nõudis juba 2024. aasta juunis Ukraina vägede lahkumist kõigi nelja oblasti territooriumilt, ka sealt, kuhu Vene armee polnud jõudnud. Lisaks Putini libaajalookäsitlusele kasutab Kreml ka põhiseadust oma nõudmiste põhjendamiseks. Läbirääkimistele seab täiendava piirangu põhiseaduse artikli 67 lõige 2.1: see keelab Venemaa territooriumi loovutamisele suunatud tegevuse, tehes erandi naaberriikidega ühise piiri delimiteerimisele, demarkeerimisele ja redemarkeerimisele. 

See kinnistab Moskva territoriaalsed nõudmised riigisiseses õiguses. Põhiseaduses on siiski sätestatud ka selle muutmise kord, sealhulgas artiklis 136. Seega ei välista nende nõudmiste põhiseadusesse kirjutamine neist hiljem loobumist. Samas tähendaks neist aladest loobumine Putinile senise sõjapoliitika läbikukkumise tunnistamist. Teiste eesmärkide, näiteks Ukraina sõjaliste piirangute ja sanktsioonide tühistamise üle saab kaubelda. Seni puudub aga igasugune alus arvata, et Venemaa oleks valmis loobuma soovist määrata Ukraina julgeolekuvalikuid.

Lisaks Putini libaajalookäsitlusele kasutab Kreml ka Venemaa põhiseadust oma nõudmiste põhjendamiseks.

Lisaks majanduslikule ja sõjalisele Ukraina survestamisele tegeleb USA ka rahvusvahelise kogukonna mõjutamisega. USA välisminister Marco Rubio oktoobrikuine väide, et sõda käib 11 protsendi pärast ühest Ukraina piirkonnast, aitab territoriaalseid järeleandmisi esitada rahu väikese hinnana. Ta pidas silmas osa Donbassist, mitte 11 protsenti kogu Ukrainast ja möönis, et Venemaa ei suuda seda sõjaliselt vallutada. 

Ukraina peaks seega loovutama läbirääkimistel alad, mida ta on suutnud kaitsta. Kuna tegemist on ka piirkonnaga, kus paikneb ülioluline Ukraina kaitseliin, siis sealsete linnade, ühendusteede ja kaitserajatiste kaotamine nõrgestaks Ukraina võimet järgmist rünnakut tõrjuda. Selle tagajärgi ei saa hinnata üksnes territooriumi suuruse järgi. On väga vähe tõenäoline, et Rubio seda ei tea. Seega survestab ta teadlikult Ukrainat positsiooni, kus järgmine Venemaa rünnak võiks olla tõenäoliselt fataalne Ukraina paljude linnade, sh Kiievi jaoks.

Teenimisvõimalused

Selle aasta mais kuulutas Trump välja kolmepäevase relvarahu (mida Venemaa loomulikult ei austanud) ja vangide vahetuse, samal ajal jätkusid ajutised erandid Vene nafta sanktsioonidele. Septembris käivitasid Witkoff ja Kushner uue kõneluste vooru. Kuu lõpus kinnitas Rubio Putini kutsumist Miami G20 tippkohtumisele. Kutse pakub Putinile võimalust naasta teiste riigijuhtide sekka ilma sõja lõpetamiseta.

Oktoobris lisandusid otsesed majanduslikud soodustused. 9. oktoobri diislitehinguga kaasnes sanktsioonierand ning 16. oktoobril jättis Trump erandite kaudu rakendamata Grahami seaduses ette nähtud meetmed. USA oli seega valmis Venemaa majanduslikku survestamist leevendama juba enne rahukokkulepet.

Arutatavate tehingute ring on märksa laiem. Kõne all on USA investorite osalemine Nord Streamis ja Lukoili välisvarade ostmises, Sahhalini naftaprojektid, Družba tarned ning koostöö titaanitootmises ja lennunduses. Dmitrijev on teatanud ka ühiste andmekeskuste arutamisest, kuid kokkulepped pole veel avalikult teada. 2. novembril kirjeldas WSJ Washingtoni ettepanekut taastada Vene gaasi transiit Ukraina kaudu. Reklaamides seda Ukrainale kui majanduslikult tulusat tehingut, mis võiks anda panuse ka Ukraina ülesehitamisse pärast sõda. 

Washington loodab, et äri muudab Putini kompromissialtimaks, kuid ajalugu sellist praktikat ei kinnita.

Tegemist on järjekordselt USA erakordselt küünilise tegevusega suruda Ukraina ja Euroopa Venemaa sõltuvusse ning paluda ohverdada igasugused julgeolekumured kroonilise agressori suhtes. Ilmselgelt peegeldab sellise ettepaneku loogika praeguse USA administratsiooni enda suhtumist julgeolekusse, kus materiaalne kasu kaalub iga kell üles riigi huvid ja pikaajalised liitlassuhted.

Suurem osa neist plaanidest pole õnneks veel lepinguteks saanud. Ometi võimaldavad juba antud soodustused Moskval rahukõnelustest kasu saada sõda lõpetamata. Washington loodab, et äri muudab Putini kompromissialtimaks, kuid ajalugu sellist praktikat ei kinnita. Venemaa hakkab mängima järjest rohkematele pakkumistele, samal ajal oma nõudmisi säilitades.

Küll aga on kohe kadumas sanktsioonidega kehtestatud piirangud Venemaa lennundussektorile. Belavia juhi teatel lubas USA kaubandusministeerium Boeingul lennufirmale otse varuosi, komponente ja tarkvara tarnida ning alustada lennukite müügikõnelusi. Ilma igasuguse kahtluseta jõuavad need varuosad Valgevene kaudu ka Venemaale. Tekib põhjendatud kahtlus, et see on osa suuremast sanktsioonide leevendamise poliitikast.

Sõjalise abi mäng ja poliitiline surve

Venemaale tehtud soodustustega samal ajal on Washington ähvardanud piirata Ukraina relvavarustust. FT teatas 11. oktoobril, et USA hoiatas PURL-i relvaostude peatamise eest, kui Kiiev jätkab Vene rafineerimistehaste ründamist. Valge Maja ei kinnitanud ega kommenteerinud neid teateid. PURL-i kaudu ostavad USA liitlased ja partnerid Ukrainale Ameerika relvi oma raha eest, NATO korraldab tarneid. Seega ähvardab Washington takistada ka teiste riikide rahastatud abi.

12. oktoobril kinnitas NATO ametnik, et PURL-i tarned jätkuvad. Nädal hiljem ütles Zelenskõi, et Pentagon viivitab partnerite poolt juba tasutud rakettide saatmisega ning üks pakett ootab kaitseminister Hegsethi allkirja. See ei tõenda kogu programmi peatamist, kuid näitab, et Ukraina mure puudutab ka konkreetsete tarnete venimist.

USA lubas 30. oktoobril Ukrainale tarnida 500 PAC-3 raketti. Siinkohal tasub meenutada Trumpi poliitilist mängu Tomahawkidega 2025. aastal. Toona arutas ta juulis nende andmist Ukrainale, kuid raketid tarnepaketti ei jõudnud. Oktoobris tõi Trump võimaluse uuesti avalikkuse ette: 12. oktoobril ütles ta, et võib anda Ukrainale Tomahawke, kui Putin sõda ei lõpeta. Pärast 16. oktoobri telefonikõnet Putiniga ei toonud järgmisel päeval toimunud kohtumine Zelenskõiga siiski tarneotsust. 2. novembril ütles Trump juba, et ta hetkel Tomahawkide andmist ei kaalu, kuigi jättis endale võimaluse meelt muuta. Ukraina kaitsevõime tugevdamise võimalust hoiti kuude kaupa avalikus arutelus, kuid selle episoodi tulemuseks jäi tarneotsuseta surveähvardus. 

Seekordne Patriotide näitemäng on veelgi küünilisem. On enam kui kindel, et selle administratsiooni eluajal Ukraina neid ei näe; kui MAGA jätkab USA valitsemist, siis ehk mitte kunagi. Pole statistikat selle kohta, kui palju mõjutas vabariiklaste toetusprotsenti vahevalimistel Starlinki piiramine ja muu sõjalise Ukraina abi piiramine. Kuid on olemas arvamusküsitlused USA elanike toetusest Ukrainale. Oktoobrikuise küsitluse kohaselt on toetus sõjalise abi saatmisele Ukrainale alates juulist vähenenud. Kuid siiski leiab 46% registreeritud valijatest, et USA peaks Ukrainale sõjalist abi saatma, samas kui 34% on sellele vastu. Juulis pooldas abi saatmist 56% registreeritud valijatest ja 28% oli selle vastu. Võimalik, et Washingtonis tehti viimastel tundidel kiire arvutus, et ebaseaduslik diislilepe Venemaaga ei too hääli, kuid ennast Ukraina toetajaks maskeerides võiks siiski mõne hääle vähem kaotada. 

Jättes kõrvale poliitilised kaalutlused, on fakt, et USA ei suuda füüsiliselt PAC-3 rakette Ukraina jaoks toota enne 2030. aastat, pigem isegi hiljem. Käesoleva aasta talveperiood on Ukrainale selle sõja jooksul kõige raskem ning ainult äärmiselt kontsentreeritud lääne koalitsiooni (USA ei kuulu siia) ühine pingutus aitaks Ukraina ühiskonnal seda üle elada. USA administratsiooni üleskutsed tapmine Ukrainas lõpetada võib paista siira hoolivusena, kuid konteksti arvestades kõlab umbes sama absurdselt kui väited, et Venemaa on sügavalt usklik ja traditsioonilisi väärtusi kaitsev riik. 

Euroopa maksab USA tarnitavate relvade eest, kuid Washington otsustab, millistel poliitilistel tingimustel need Ukrainasse jõuavad. 

Relvatarnete sidumine nõudega säästa Vene naftataristut on pesueht šantaaž. Ukrainalt nõutakse loobumist ühest vahendist, millega ta saab Venemaa sõjapidamist raskendada, ähvardades vastasel juhul piirata tema enda kaitsevõimet. Moskvale pakutakse samal ajal võimalust teenida kütusemüügilt rohkem ja vähendada Ukraina vastulöökide ohtu. Euroopa maksab USA tarnitavate relvade eest, kuid Washington otsustab, millistel poliitilistel tingimustel need Ukrainasse jõuavad. 

Hiljuti tegi USA uue ettepaneku, nõudes suuremat panustamist järgmiste USA relvade ja laskemoona eest. Kui see oleks üksikjuhtum, võiks ju seda käsitleda kui ainult Trumpi erakordset kasumiahnust. Siiski tuleb seda vaadelda just viimaste sündmuste (kuid miks ka mitte kogu Trumpi teise valitsemisaja) valguses. Poliitikaks on Venemaale poolehoidu näidata ja tema soosingut taotleda, Ukrainat survestada ja alavääristada ning Euroopat eksitada ja hirmutada. Venemaa saab samal ajal rahulikult tappa Ukraina tsiviilelanikke – rindel ju Venemaal saavutused puuduvad –, ja tegutseda koos USA-ga Euroopa lõhestamisel, hirmutades, meelitades või korrumpeerides poliitikud ja ühiskondi. 

Elon Muski ja asepresident JD Vance’i kurameerimisest Saksamaa AfD liidri Alice Weideliga on mitmeid ülestähendusi, kus Weideli toetust üritatakse kasvatada. Ungari Viktor Orbánit üritasid tagasi valida nii Trump kui ka JD Vance. USA avaldab ka survet Venemaa suhtes kriitilistele liitlastele. Pentagoni esindajad palusid väidetavalt Balti riikidel Venemaa ohtu puudutavaid avaldusi vaos hoida. Eesti kaitseministeerium vastas, et ametlike kanalite kaudu pole selliseid soovitusi saadud. On selge, et USA ei hakka saatma sellise sõnumi edastamiseks ametlikku paberit või kutsuma suursaadikuid vaibale. Sellised vihjamised tehakse hoopis vaiksemalt kuluaarides.

Balti riikide vaigistamine teeniks täiendavat Venemaa rehabiliteerimist. Kui Venemaa naabrid räägivad ohust vähem, saab Washington esitada suhete taastamist ka neile vastuvõetava poliitikana. Eesti huvides on jätkata oma ohuhinnangute ja hetkeolukorra selgitamist, ja just eriti siis, kui see muudab USA ja Venemaa kokkulepete sõlmimise ebamugavamaks. Ajal, mil Euroopas niigi tajutakse Venemaa ohtu järjest erinevalt, on Eesti ja teiste Balti riikide kohustus reaalsust pildis hoida. Tasub meenutada, kuidas alates täiemahulisest Venemaa kallaletungist Ukrainale kiitsid Euroopa partnerid meie aastatepikkust ettenägelikust. Nüüd tahab USA selle tasalülitada.

Mis saab edasi

Kõige tõenäolisem on, et pärast vahevalimisi surve Ukrainale tugevneb. Politico kajastatud NATO diplomaadid kordavad siinkirjutaja kaks nädala tagasi antud hinnangut, et USA Venemaa-poliitika seletamine ainult vahevalimistega on ohtlik enesepettus. Valimised võivad mõjutada otsuste ajastust, kuid ärihuvid ei kao koos kampaaniaga. Euroopa peab arvestama võimalusega, et Trump seob USA vägede kohaloleku nõudmisega leevendada sanktsioone või toetada Venemaale sobivat Ukraina kokkulepet.

Üks, milles saab täiesti kindel olla, on see, et Trumpi ja Putini näitemäng jätkub. Juba järgmisel nädalal, 10.–11. novembril, on kõigil teatrihuvilistel võimalik Abu Dhabis jälgida Trumpi suuvoodrite Steve Witkoffi ja Jared Kushneri etteastet USA vahendatud Venemaa ja Ukraina läbirääkimistel. 

Euroopa peab arvestama võimalusega, et Trump seob USA vägede kohaloleku nõudmisega leevendada sanktsioone või toetada Venemaale sobivat Ukraina kokkulepet.

Venemaa on juba teatanud, et võtavad seda etendust väga tõsiselt ja saadavad pealäbirääkijana lavale pseudoajaloolase Vladimir Medinski. Seda rolli on ta ka varem kandnud, muutes läbirääkimised alati tõeliseks palaganiks. Tema uuesti pealäbirääkijaks saatmine on Ukraina delegatsioonile näkku sülitamine ja prognoosib selle kohtumise võimalikku tulemust, sest ta esindab Putini ajalookäsitlust, millega põhjendatakse Venemaa nõudmisi Ukrainale. Poola Ida-uuringute Keskus OSW kirjeldab teda Venemaa imperiaalse mälupoliitika kujundajana. 

Sama allika analüüs kirjeldab ka tänasesse päeva tabavalt sobivat Venemaa 2025. aasta läbirääkimiste eesmärki: kõneluste venitamine, et heidutada Trumpi administratsiooni jätkamast (piiratud) toetust Ukrainale ja Kiievile esitatud nõudmiste võimalikult täielik täitmine – seda peamiselt sõjaliste vahendite, kuid ka diplomaatiliste kanalite kaudu. Trumpi valitud peanäitleja Witkoffi sõnul keskenduvad arutelud sõjajärgsele julgeolekukorraldusele, deeskalatsioonile, humanitaartegevusele ja järgmistele sammudele rahu suunas. 

Trump ja Putin ning nende näitlejad on etendusele seadnud tragikoomilised eesmärgid. Nüüd peab Ukraina olema see kaine hääl publikust, kes ütleb, et enne kui Venemaale midagi pakkuda, võiks Putin sõja lõpetada.