november 28, 2016

Trump tuleb võimule: USA välispoliitika muutumine

Reuters/Scanpix

Küsimus on, kas valimiskampaania ajal välja hõigatud lubadused ka ellu viiakse.

Valimiskampaania-aegsete avalduste alusel on üsna keeruline ette näha, millist poliitikat hakkab Donald Trump ajama, kui ta jaanuaris USA presidendiks saab. Kui kõik läheks nii, nagu ta on kõnedes visandanud, siis keskenduks Trump USA liidusuhete ümberkorraldamisele, loobuks kaubanduslepingutest ning kallutaks USA strateegilist orientatsiooni, milles Hiina asemel tähtsustuks Venemaa. Kui ta tõepoolest kõik selle teoks teeb, ei ole sugugi välistatud, et me võime juba lähiaastatel näha USA välispoliitika viimaste aastakümnete kõige tõsisemat suunamuutust.
Ei saa muidugi välistada, et nagu poliitikud ikka, on ka Trump varjanud või moonutanud oma tegelikke veendumusi, et minna paremini peale valijatele ja huvirühmadele. Ehkki vabariiklastel on enamus Kongressi mõlemas kojas, võime eeldada parlamendilt vastuseisu nii mõnelegi presidendi poliitilisele kavale, ehkki välispoliitika alal on USA presidendil suurem tegutsemisvabadus kui riigisisestes küsimustes ning ta võib Kongressi vastuseisust jagu saada ka määruste varal, nagu tegi näiteks Barack Obama Iraani tuumatehingu puhul. USA põhiseadus annab samuti ülemkohtule võimaluse tõkestada need presidendi sammud, mida hinnatakse konstitutsioonivastaseks, mis võib lüüa jalad alt Trumpi plaanidel kitsendada teatud inimrühmade USAsse rändamise võimalusi või võtta terrorismis kahtlustatavate puhul kasutusele karmimad ülekuulamisvõtted. Ka välisriikide valitsused ja USA enda ettevõtted võivad avaldada Trumpile tõsist survet mõningatest kavadest loobumiseks. Rahvusvahelised olud sunnivad tihtipeale USA presidente varasematest plaanidest kõrvale kalduma. Nii näiteks sai George W. Bushi administratsioonist kogu USA ajaloo kõige interventsionistlikum valitsus, ehkki Bushi valimiskampaania oli suurel määral üles ehitatud vastandumisele Clintoni rahvusvahelise aktiivsusega.
Sellisele ebamäärasusele lisandub asjaolu, et Trumpil puudub välispoliitiline kogemus: ta pole olnud tegev tipptaseme poliitiku ega sõjaväelasena, tema valdkondadeks on olnud eelkõige ettevõtlus ja välisinvesteeringud. Omaette probleem on Trumpi nõunike ahas valik, kelle sekka vähemalt enne valimisi ei kuulunud vähegi tuntumaid isikuid. Valimiskampaania ajal sarjas Trump Washingtoni koondunud USA riikliku julgeolekuga tegelevat ringkonda aastakümnete taha jääva iganenud mõtteviisi ja tegutsemise pärast ning ümbritses end asjatundjatega, kes nägid maailma temaga samamoodi. Vastukaaluks sedastasid paljud varasemates administratsioonides kõrgemaid positsioone hoidnud isikud avalikult Trumpi kõlbmatust riigi tähtsaimale ametikohale ning kinnitasid, et isegi tema võidu korral ei hakka nad Trumpiga koostööd tegema. Trumpi tulevase meeskonna kokkupanijad ei ole neid avaldusi mõistagi unustanud.
Lisaks soodustab Trump ebamäärasuse ja ebakindluse süvenemist, tugevdades oma läbirääkimispositsioone ja USA diplomaatilist paindlikkust. See võib küll heidutada mõningaid vastaseid, kuid liitlaste julgustamine on sellevõrra keerulisem. Trumpi tõotus „teha Ameerika taas suureks” on piisavalt hämar, et võimaldada selle taha koondada ükskõik millist poliitilist joont. Pealegi on Trumpile vägagi omane otsuste langetamine vaistu, enda parema äranägemise ja finantsnäitajate alusel ning ta usub kaljukindlalt oma suurepärastesse läbirääkimisoskustesse. Seegi pigem raskendab tulevase poliitika palgejoonte ennustamist.
Kuid sellest hoolimata võib Trumpiga seostada omajagu asju, mis talle meeldivad või on vastumeelt. Avalikes esinemistes on ta öelnud eelkõige seda, mis tooks kasu lähiperspektiivis, pidades samal ajal tähtsusetuks investeerimist pikema aja peale tulu andvatesse ühistesse väärtustesse ja põhimõtetesse, näiteks kollektiivsesse julgeolekusse ja vabakaubanduslepingutesse. Talle meeldib „võita”, tugevdada riiklikku suveräänsust, teha mõistlikku poliitikat ajades „ilusaid asju” ning rajada suhted välisriikide juhtidega vastastikusele austusele ja usaldusele.
Samal ajal vihkab Trump „kehvi tehinguid”, näiteks Iraani tuumakokkulepet, sanktsioone ja muid piiranguid USA ärimaailmale, rahvusvahelisi terroriste ja enamikku mitmeriigi-vabakaubanduslepinguid, eriti Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingut (NAFTA) ja kavandatavat Vaikse ookeani ülest partnerlust (TPP). Erinevalt viimase aja USA presidentidest suhtub Trump ükskõikselt rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, näiteks NATOsse ja teistesse USA kaitseallianssidesse, samuti üleilmsetesse algatustesse võitluses kliimamuutuste ja teiste globaalsete ohtudega, pidades neid ainult sel määral väärtuslikuks, mil määral need toovad vahetut majanduslikku ja julgeolekualast kasu Ameerika Ühendriikidele.
Valimiskampaania ajal kutsus Trump üles radikaalselt ümber korraldama NATOt ja vastastikuse kaitse lepinguid Põhja-Korea ja Jaapaniga, nii et liitlased tasuksid alliansis oma „õiglase osa” ning toetuksid enda kaitsmisel Ühendriikide asemel eelkõige iseendale. Trumpi arusaamist mööda kasutavad liitlased Ühendriike ära oma sõjaliste kulutuste minimeerimiseks ja seeläbi enda majandusliku konkurentsivõime tõstmiseks. Trump andis mõista, et võib niisuguse olukorra otsustavaks muutmiseks tõmmata vastavate riikide territooriumilt välja seal asuvad USA sõjalised jõud ning seada USA kaitse pakkumise tingimuseks selle, et asjaomased riigid maksaksid enda kaitsmise eest senisest rohkem.
Mõned on nimetanud Trumpi neoisolatsionistiks, mis majandust silmas pidades on üldiselt ka õigustatud, aga läheb siiski vastuollu nüüdseks presidendiks valitud mehe tõotusega tappa agressiivselt terroriste kogu maailmas. Trump läheneb mitmepoolsetele institutsioonidele ja välispoliitikale tervikuna põhimõtteliselt riigikesksest ja majanduslikust seisukohast: tema arvates kannatavad Ühendriikide julgeolek ja majandus läbimõtlematult sõlmitud kaubanduslepingute, tänamatute liitlaste ja üleilmastumisprojekti tõttu, mis on keskklassi ameeriklastele kaasa toonud tööhõive garanteerinud tööstuse kokkuvarisemise.
Julgeoleku vallas on Trump pooldanud relvajõudude isikkoosseisu suurendamist, uue relvastuse hankimist ning investeeringute suurendamist sõjatehnika arendamiseks. Ta on kritiseerinud Obama administratsiooni liiga passiivse reageerimise pärast rahvusvahelistele probleemidele ning kiidelnud, et ei kõhkleks hetkegi taastamaks USA auväärsust ja mõju. Samal ajal on ta kritiseerinud igasugust USA sõjalist sekkumist, pidades seda liiga kulukaks ja mõnel juhul täiesti ebavajalikuks. Põhimõtteliselt on Trump üritanud ühte liita soovi teha lõpp USA kui ülemaailmse politseiniku rollile ning kava suurendada ja tugevdada USA sõjaväge väitega, et USA vägevus tõrjub igasugust ohtu palju edukamalt, nõudmatagi sõjalise jõu otsest demonstreerimist. Küll on tal samal ajal kavas võimsalt kärpida makse ja kulusid, mis seaksid löögi alla nii kaitse-eelarve kui ka Trumpi väljaöeldud soovi kahandada riigivõlga, kui ta ei suuda just kindlustada väga märgatavat majanduskasvu, mis suurendaks tulu isegi madalama maksumäära korral.
Viimaks tasub mainida, et Trump on juba hakanud taganema mõnestki eriti problemaatilisest retoorilisest väljaütlemisest, näiteks ideest, et tuumarelva levik võiks sisuliselt asendada senised USA alliansid. Sedamööda, kuidas ilmet võttev administratsioon konkureerivaid poliitilisi sihte üheks tervikuks siduda püüab, tuleb kahtlemata seniste avaldustega võrreldes suunamuutusi veelgi.

Venemaa ja NATO

Trump on kõnedes öelnud, et soovib vähendada pingeid suhetes Moskvaga, taastada vastastikuse usalduse ja teha koostööd võitluses ühiste ohtudega. Trump on isegi nimetanud Venemaad mitmes USA välispoliitika olulises valdkonnas potentsiaalseks partneriks, pidades eelkõige silmas praegust võitlust rahvusvahelise terrorismiga, kaugemale vaadates aga ka Hiina kasvava mõjuvõimu probleemi. Trump on väljendanud tuntavat optimismi Venemaa ja USA erimeelsuste lahendamise osas, hinnates eelkõige oma suurepäraseid läbirääkimisoskusi, aga ka arvates, et Venemaa juht Vladimir Putin, keda Trump on kiitnud juhiomaduste ja oskuse eest saavutada paremaid tulemusi kui viimased USA juhid, austab teda rohkem kui seniseid USA presidente, keda Kreml Trumpi meelest on pidanud vaenulikuks või nõrgaks.
Mitmeski mõttes meenutab valimiskampaania ajal lahti rullunud Trumpi maailmavaade praeguse Venemaa võimuladviku oma. Trump on süüdistanud varasemaid USA administratsioone suhete rikkumises Moskvaga suutmatuse tõttu näidata üles austust venelaste suhtes (näiteks pidades Venemaad nurjunud ja revanšihimuliseks endiseks üliriigiks) ning liigse sekkumise tõttu asjadesse, mida venelased peavad eluliselt oluliseks, näiteks Venemaa sisepoliitika ja Moskva suhted mõne kunagise liiduvabariigiga. Sarnaselt Putiniga (ja Hiina juhi Xi Jinpingiga), kes peab enda riigi missiooniks varasema suuruse tagasivõitmist, soovib Trump taastada Ameerika uhkuse ja au ning jätta selja taha aastad, mida tema meelest iseloomustab alandus ja ärakasutamine välismaiste konkurentide poolt.
Trump on öelnud, et suudab edendada kahe riigi vastastikust austust ja usaldust, vältides tarbetut Venemaa-vastast retoorikat ja kehtestades ennast tugeva juhina. Trump on kiitnud heaks Venemaa sõjalise tegevuse Süürias, kus võideldakse mõlemat ohustavate terroristidest vaenlastega, ning sõnanud, et võib vähemalt kaaluda, kui ka mitte tingimata kohe muuta, USA senist poliitikat, mille kohaselt ei tunnistata Krimmi poolsaare annekteerimist Moskva poolt 2014. aasta märtsis, mis omakorda tõi kaasa Ühendriikide (ja tema liitlaste) Venemaa-vastased sanktsioonid. Trumpi arusaama mööda on Ukraina konflikt esijoones Euroopa mure, millega ta on vihjanud, et võimaliku vastasseisu kulu peaks kandma Euroopa. Samuti võimaldaks selline seisukoht pingete leevendamist või vähemalt astuks vastu USA Kongressi survele saata aina rohkem relvi Ukrainasse ja teistesse endistesse liiduvabariikidesse, kes pelgavad Venemaa sõjalist ohtu.
Äsjase Euroopa-visiidi ajal püüdis president Obama NATO liitlasi ja partnereid julgustada, et Trumpi võit ei muuda põhimõtteliselt Euroopale antud USA julgeolekugarantiid. Euroopa juhid on väljendanud sügavat muret mõningate Trumpi valimiskampaania-aegsete avalduste suhtes, milles nimetati NATOt iganenud struktuuriks, mis tuleb ümber kujundada nii, et eurooplased maksaksid enda kaitsmise eest senisest rohkem ja kogu allianss annaks suurema panuse USA terrorismivastases võitluses. Nii teatas Trump ajakirjanduses ilmunud intervjuudes, et ei kavatse hakata tingimusteta täitma NATO vastastikuse kaitse garantiid ning peab selle juures silmas liitlaste varasemaid kaitsekulutusi ja muulaadset panust USA julgeoleku tagamisel. Ei saa muidugi välistada, et Trump tegi niisuguseid avaldusi ainult USA positsiooni parandamiseks edasistel läbirääkimistel, aga eurooplased on ometi tundnud tõsist muret, et juba üksi selline suhtumine ajendab Moskvat Euroopat jõulisemalt survestama, kuna nad ei pea enam nii palju muretsema Washingtoni reaktsiooni pärast. Trumpi valimise järel on NATO peasekretär Jens Stoltenberg ühtaegu tõotanud Euroopa kaitsekulutuste jätkuvat kasvu ja rõhutanud eurooplaste juba niigi märkimisväärset panust võitluses rahvusvahelise terrorismiga nii Afganistanis, Lähis-Idas kui ka enda territooriumil.
Pole siiski võimatu, et Trumpi ennustamatus ning Venemaa sügav huvi saavutada kindlasti partnerlussuhe soodsat suhtumist ilmutava USA valitsusega, mis võib tühistada Venemaalt ränka hinda nõudvad sanktsioonid ja kaasa aidata Kremli pikaajaliste eesmärkide saavutamisele Euroopas, sunnib Moskvat vähemalt mõneks ajaks hoiduma igasugustest sammudest, mis võiksid Trumpi välja vihastada. Suuremat muret valmistab pigem see, et Trump võib järgida varasemate presidentide mustrit, mida ta ise on nimetanud „vaenutsükliks”: nad on taotlenud suhete parandamist Moskvaga, ent siis tagasilöökide tõttu selles pettunud. See võib olla eriti hävitava toimega juhul, kui Trump peab nurjumise süüdlaseks isiklikult Putinit.
Trumpi nõunikud on lükanud tagaplaanile tavapäraselt Washingtoni ja Moskva suhteid pingestanud teemad, näiteks relvastuskontrolli ja piirkondliku julgeoleku, ning tundnud rohkem huvi koostöö vastu julgeolekuga vähem seotud valdkondades, näiteks energeetikas ja majanduses. Kui seda saadab edu, suudetaks sel moel kahepoolsetes suhetes edasi liikuda külma sõja aegsete probleemide juurest, mis on kaua tekitanud Washingtoni ja Moskva vahel lahkmeelt, ning panna alus paremini tasakaalus tihedamate suhete loomisele. Kuid sellise koostöö ees seisavad tõsised tõkked, kas või näiteks Venemaa eemaletõukav investeerimisõhustik, mille parandamisele ei saa USA valitsus omal käel õieti kuidagi kaasa aidata.
Putin ja teised Venemaa võimuladviku liikmed eelistasid üldiselt Trumpi Clintonile, keda Venemaa juhid pidasid oma huvide suhtes märksa vaenulikumaks. Enne valimisi sõnas Putin, et Moskva pooldab igati Trumpi „sõnu, mõtteid ja kavatsusi Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhete normaliseerimiseks”. Trump sobib nende tugevate ja isepäiste Lääne riigijuhtide ritta, kellega Putin on juba aastaid eelistanud asju ajada. Päris tõsiselt arutati selle üle, kas Kremli-meelsed aktivistid üritasid Trumpi võidule kaasa aidata nõndanimetatud kompromaadi ehk kompromiteerivate materjalide sihikindla lekitamisega nii Clintoni kui ka teiste juhtivate demokraatide kohta. Mõned Venemaa juhid on siiski möönnud, et ei ole kindlad, kuidas Trumpi harjumatu käitumine mõjutab USA konkreetseid algatusi, kas ta suudab saavutada püsivaid muudatusi USA tavapärases poliitikas, mida kaitseb kogu hingest USA senine riikliku julgeoleku ringkond, ja millised võivad olla mõne Trumpi poliitilise algatuse kõrvalmõjud (mida nagunii on ääretult raske ette näha, sest need sõltuvad tugevasti teiste oluliste välisriikide reaktsioonist).
USA suhted Euroopaga muutuvad probleemseks aga ka ilma Venemaad puudutavate erimeelsusteta. Enamik eurooplasi muretseb Trumpi poliitilise kogenematuse pärast: Clintonis nähti euroopalikku traditsiooni kuuluvat poliitikut, kes pikaajalise poliitikas tegutsemise järel valitakse viimaks riigijuhiks, samal ajal kui Trumpi toetasid peamiselt parempoolsed opositsioonierakonnad (kelle populaarsus võib nüüd Trumpi võidu tõttu omajagu kasvada). Trump ei ole küll otsesõnu lahti ütelnud kavandatavast Atlandi-ülesest kaubandus- ja investeerimispartnerlusest (TTIP), küll aga pakkus ta kohe erinevalt Obamast eraldi kaubanduslepingu sõlmimist Suurbritanniaga, kui viimane peaks hääletama EList lahkumise poolt (nagu britid hiljem hääletasidki). Saksamaa juht Angela Merkel reageeris Trumpi valimisele avaldusega, milles kinnitas traditsioonilist Euroopa arusaama, et igasugused partnerlussuhted peavad tuginema tavapärastele liberaaldemokraatlikele väärtustele.

Prioriteetide muutumine Vaiksel ookeanil

Kontrastis positiivse tooniga Venemaa suhtes on olnud Trumpi väga teravad väljaütlemised Hiina aadressil. Ta kinnitas valimiskampaania ajal, et „me ei saa lubada, et Hiina meie riiki vägistab”, mille näiteks olevat „suurim vargus kogu maailma ajaloos”: töökohtade röövimine, valuutamanipulatsioonid, intellektuaalse omandi kaitse rikkumine, „illegaalsed” eksporditoetused. USA tugevnev surve tuleb Pekingile halval ajal, mil Hiina majanduskasv on aeglustumas ning kaubavahetuse ülejääk Ameerikaga saavutanud rekordilise taseme. Ameerika ettevõtted tunnevad samuti muret kasvavate raskuste pärast, mis on tekkinud välisinvesteeringute ette Hiinas, ning USA intellektuaalse omandi suureulatusliku varguse pärast Hiina küberkurjategijate poolt. Trump on isiklikult tõsiselt pühendunud Hiina turu ligipääsu avamisele ja kaubamärkide kaitsele.
Erinevalt Clintonist ei ole Trump Hiina majanduspoliitika kriitikat mahendanud üleskutsetega teha koostööd teistes valdkondades, näiteks piirkondliku julgeoleku tagamisel või võitluses üleilmsete kliimamuutustega. Nii on Trump öelnud, et astuks tunduvalt jõulisemalt vastu Hiina saare-ehitusele ja territoriaalsetele nõudmistele Ida-Aasias. Mõned Trumpi nõunikud on pooldanud ulatuslikku mereväe moderniseerimist ja muid kaitsealgatusi, mis on üsna otse suunatud Hiina vastu, ning soovivad välja töötada selgepiirilisema Pekingi vaoshoidmise strateegia, millesse oleksid kaasatud nii USA traditsioonilised liitlased, näiteks Jaapan ja Austraalia, kui ka uued Vaikse ookeani piirkonna partnerid, näiteks India ja Venemaa.
Hiinas on siiski leidunud ka neid, kes on näinud Trumpi saamises presidendiks pikemaaegset tulu. Nad on näiteks avaldanud lootust, et ta nõrgestab USA kaitseliitu Jaapaniga, ajab protektsionistlikku kaubanduspoliitikat, mis kahjustab USA majandust ja võimaldab Hiinal leida toetust märksa eelistatavamale piirkondlikule laiaulatuslikule majanduspartnerlusele (RCEP), ning loobub kavandatavast raketitõrjesüsteemi THAAD paigutamisest Lõuna-Koreasse majanduslikel kaalutlustel – nimelt on Soul nõudnud, et süsteemi paigutamise, käitamise ja hooldamise eest tasuks osaliselt Ühendriigid.
Valimiskampaania vältel kasutas Trump Hiinaga võrreldavaid negatiivseid väljendeid ka Jaapani kohta, nimetades seda Ühendriikide majanduslikuks konkurendiks ja julgeoleku mõttes „tasuta kaasasõitjaks”. Ta kinnitas, et Ühendriigid ei pea kindlasti „alla neelama Jaapani subsideerimist”. Niisugused märkused olid suhteliselt levinud 1980.–1990. aastatel, kuid kadusid Jaapani majanduses valitseva seisaku tõttu hiljem USA poliitikaelust sootuks. Jaapanlaste ärevust peegeldas peaminister Shinzō Abe otsus lennata New Yorki ja kohtuda esimese välisriigi juhina Trumpiga kohe pärast viimase valimist USA presidendiks.
Põhja-Korea suhtes pole Trumpi avaldused nii selged olnud. Ta on öelnud, et on valmis erimeelsuste lahendamiseks kohtuma Põhja-Korea liidri Kim Jong-uniga, aga ka seda, et on valmis avaldama agressiivset survet Hiinale kasutamaks viimase suhteid Põhja-Koreaga, et sundida see järeleandmistele. Vajaduse korral olevat ta valmis isegi otseseks sõjaliseks tegevuseks Põhja-Korea vastu. Samal ajal on Trump kutsunud Lõuna-Koread end jõulisemalt kaitsma ning paaril korral ka toetanud mõnes Lõuna-Korea ringkonnas levinud arusaama, et riik peaks Põhja-Korea heidutamiseks hankima endale tuumarelva.

Lähis-Ida ja muu maailm

Trump on pooldanud karme meetmeid võitluses Ühendriike ähvardava islamiterrorismi ohuga, sealhulgas sõjaliste jõudude suurendamist piirkonnas, terroristide rahavoogude äralõikamist, terroristide ülekuulamisele seatud piirangute lõdvendamist, luureandmete jagamise laiendamist piirkondlike partneritega, sealhulgas Venemaaga, ning kübermeetodite ja muude viiside rakendamist terroristide propaganda ja värbamise tõkestamiseks. Trump on andnud mõista, et soovib luua Süüria põgenikele „turvatsoonid”, millega väheneks nende ränne lääneriikidesse. Ta on mõistnud hukka Iraani tuumaleppe, kuid eri kontekstis sõnanud, et taotleb kas selle tingimuste üle uusi läbirääkimisi või lihtsalt tingimuste tõhusamat jõustamist, millest võib aru saada, et ta ei soovi seda lihtsalt üle parda heita. Mõned tema nõunikud on lootnud, et tingimuste rangemat täitmist nõudes võib Teheran ise leppest loobuda, mis lubaks administratsioonil läheneda Iraani tuumaküsimusele uue nurga alt, võttes kasutusele uued diplomaatilised käigud, halvates Iraani majandust sanktsioonidega ja kasutades vajaduse korral isegi sõjalist jõudu.
Siiski on ette näha, et Trumpil pole sugugi kerge jagu saada Lähis-Ida sügavalt vaevavatest vastuoludest. Kui ta ka näiteks toetab Venemaa sõjalist sekkumist Süürias, et vähendada USA koormust terrorismiga võitlemisel, ning paistab olevat valmis tunnistama Assadi võimu Damaskuses kui alternatiividest parimat, ei saa ta kuidagi rõõmustada Iraani ja Hizbollahi mõju kasvu üle Süürias ning peab nagunii tegelema kestva vastuseisuga Assadile Pärsia lahe koostöönõukogu riikides. Samuti valitseb ilmne pinge Trumpi soovi vahel tugevdada piirkondlikku terrorismivastast partnerlust araabia sunniidi valitsustega ning tema toetuse vahel Iisraeli uute asunduste loomisele okupeeritud aladel ja USA saatkonna üleviimisele Jeruusalemma, mis võib lausa mõned senised partnerriigid eemale tõrjuda. USA peab strateegilisel tasandil tegelema muu hulgas sellega, et terroristid on esitanud Trumpi avaldusi islami, sisserände ja terrorismi kohta kõigi muslimite vastu suunatuna. Kui Trump kärbib USA püüdeid edendada Lähis-Idas demokraatiat ja inimõigusi, tervitavad seda küllap Egiptuse, Bahreini ja teiste autoritaarsete araabia riikide valitsused, kuid ühtlasi võib see muuta need valitsused märksa tundlikumaks äärmusliikumiste, režiimivahetuse ja emigratsiooni suhtes.
Trump on seni piirdunud Lõuna-Ameerika suunal naaberriigi Mehhikoga, kellele ta on süüks pannud USA seaduste ärakasutamist kurjategijate ja vaeste eksportimiseks Ühendriikidesse. Valimiskampaania ajal kutsus ta rajama USA-Mehhiko piirile „müüri” ning panema Mehhiko selle eest maksma, lubades keeldumise korral kehtestada majanduslikud sanktsioonid. Samuti on ta pooldanud kõigi dokumentideta immigrantide väljasaatmist Ühendriikidest, ajutise keelu kehtestamist Mehhiko immigratsioonile ning legaalse immigratsiooni muutmist tuntavalt keerulisemaks ja kulukamaks. Trumpi seisukohad Aafrika suhtes on veel ebaselgemad: ainsana võib esile tuua piirkondliku terrorismivastase võitluse toetamist.

Pilk tulevikku

Kui Trump on määranud paika suurema osa kõrgematest riikliku julgeoleku ametnikest, hakkab küllap pilt mitme olulise küsimuse osas selginema. Kuid üleminekuprotsessis on juba ilmnenud, et nõunikud ja võimalikud tulevased administratsiooni esindajad on eri meelt õige mitmes otsustava tähtsusega küsimuses, näiteks selles, kui tihedat koostööd teha Venemaaga. Mõned on töötanud varasemates vabariiklaste administratsioonides või meelsuselt vabariiklaste poole kalduvates mõttekodades või lihtsalt kuulunud juba pikemat aega riikliku julgeoleku ringkonda. Nemad pooldavad üldjuhul USA jõulisemat poliitikat Venemaa ja Hiina suhtes, toetavad kindlalt NATOt ja teisi traditsioonilisi alliansse ning seavad sihiks tugeva USA sõjaväe ja sõjaliste kulutuste suurendamise. Kuid mõnedki nimekad valimiskampaania-aegsed abid ja muud Trumpi kaaskondlased ei ole Washingtoni võimukoridorides nii kodus ning nad on toetanud mõtteid teha Venemaaga koostööd, vähendada USA sõjalisi kulutusi ning keskenduda Ühendriikide rahvusvahelise majandusliku konkurentsivõime taastamisele isegi siis, kui see peaks tekitama vastuolusid traditsiooniliste liitlastega.
Praegu tundub, et Trumpil jagub silmi ja kõrvu eelkõige viimastele. Tema riikliku julgeoleku nõuniku kohale võib nähtavasti tõusta kunagine Kaitseluureagentuuri ülem kindral Michael Flynn. Ta on tuntud otsustavate meetmete pooldajana „radikaalse islamiterrorismi” vastu ning koostöö pooldajana Venemaaga selles ja teisteski küsimustes. Uueks peaprokuröriks on valitud senaator Jeff Sessions, Luure Keskagentuuri uueks juhiks aga Esindajatekoja liige Mike Pompeo. Sessions on olnud üks kindlameelsemaid Trumpi toetajaid: ta oli esimene senaator, kes valimiskampaania ajal andis toetuse just Trumpile. Sisserände osas on ta olnud väga jäigal seisukohal. Pompeo on algusest peale seisnud avalikult Iraani tuumaleppe vastu. Kuid tuleb meeles pidada, et Valgel Majal on vaja uue administratsiooni jaoks leida veel tuhandeid uusi poliitilisi kaastöötajaid. Kõrgemate ametnike puhul tuleb lisaks arvestada sellega, et nad peavad saama ka Senati heakskiidu.
Poliitilised erimeelsused on USA administratsioonides olnud igati tavalised. Carteri administratsioonis võitlesid mõju pärast „tuvid” ja „pistrikud”. George W. Bushi administratsioonis üritasid vabariiklased piirata valitsuskulusid, neokonservatiivid aga edendada demokraatiat kogu maailmas. Lahkuvas Obama administratsioonis oli progressiivseid jõude, kes olid Obama taga olnud juba valimiskampaania algusest peale, ja tsentriste, kes liitusid koos Hillary Clintoniga. Küllaltki levinud tava kohaselt annavad paljud, kes nägid vaeva valimiskampaania ajal, teatepulga üle neile, kellel on suuremad valitsemiskogemused. Trumpi puhul üritavad kahtlemata Kongressi vabariiklaste enamus ja välisriikide valitsused suunata teda määrama välispoliitika ja riikliku julgeolekuga seotud kõrgematesse ametitesse traditsioonilisema mõtteviisiga isikuid. Kuid Trump on viimaste USA presidentide taustal esile kerkinud tahtejõulise ja isepäise isikuna, kes ei pelga ebaharilikku käitumist ja poliitilisi seisukohti, nii et see protsess võib võtta tavapärasest kauem aega.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.