Torrey Taussig: Atlandi-ülene julgeolek Trump 2.0 järel

Saavutamaks strateegilist tegutsemisvõimet, peavad Euroopa riigid tegema kolme asja: suurendama märkimisväärselt kaitsekulutusi ja -tootmist, survestama Ameerika Ühendriike jätkama NATO juhtimist ja säilitama tugevat sõjalist jalajälge Euroopas ning tugevdama vastupanuvõimet Hiina majanduslikule ja sõjalisele survele. Miski sellest ei kujune lihtsaks; see nõuab Euroopalt rohkema ära tegemist vähemaga ja suhtlemist Valge Majaga, mis on osutunud Euroopa julgeoleku- ja majandushuvide suhtes parimal juhul ükskõikseks ja halvimal juhul vaenulikuks.

Kaitsekulutuste ja -tootmise suurendamine

NATO liitlaste kaitsekulutuste suurendamisele ei ole alternatiivi. Nii nagu ka Trumpi esimese administratsiooni ajal, on president sidunud USA sõjalise abi tingimusega, et liitlane täidab NATO kaitsekulutuste eesmärki kaks protsenti SKTst. Veel enam, sellele hoiatusele tuginedes on president Trump kutsunud nüüd üles iga liitlast kulutama kaitsele vähemalt viis protsenti SKTst. Liitlaste õhutamine kulutusi kasvatama ei ole vaid Trumpi administratsioonile ainuomane (iga president alates Eisenhowerist on eurooplasi selles suunas nüginud) ning NATO peasekretär Rutte on samuti küsinud suuremaid eelarveid, et alliansi kaitseplaane tõhusalt rahastada ja Venemaast lähtuvate ohtudega toime tulla. Kuid see, mis varem oli suunis, on kiiresti muutunud nõudmiseks.

Euroopa riigid peavad näitama Ukrainale (ja Putinile), et nad toetavad Kiievit ka pärast lahingute lõppu – et säilitada Ukraina suveräänsus ja Euroopa tulevane julgeolek.

Liitlased võtavad juba hoogu. Euroopa Komisjon on andnud liikmesriikidele kaitsekulutuste tegemisel suurema paindlikkuse, mis võib nelja aasta jooksul potentsiaalselt vabastada 650 miljardit eurot, kui kaitsekulutused tõusevad keskmiselt 1,5 protsenti SKTst. Saksamaa, Ühendkuningriigi, Eesti, Poola, Hispaania ja teiste riikide hiljutised avaldused on paljutõotavad märgid, et Euroopas on toimumas põhimõtteline nihe. Kuid see on alles esimene samm. Euroopa poliitikutel tuleb oma avalikkusele järjekindlalt ja veenvalt selgitada, miks on vaja kulutada enam kaitsele siseriiklike ja sotsiaalsete prioriteetide arvelt. Euroopa pealinnad peavad samuti kasvatama tööstustootmist viisil, mis ei suurenda killustatust ega sea riiklikke tööstusharusid esikohale NATO standardite ja koostalitlusvõime arvelt.

Samal ajal kui Euroopa tugevdab omaenda kaitsevõimet, tuleb liikmesriikidel jätkata Ukraina toetamist võitluses Venemaa agressiooni vastu. Brittide ja prantslaste juhitud jõupingutused relvarahujärgse Euroopa kindlusjõu loomiseks Ukrainas ei tohi toppama jääda, eelkõige seetõttu, et Trumpi administratsioon võtab tõsiselt ainult tugevat ja usaldusväärset sõjalist kohalolekut. Ühendkuningriigi ja Saksamaa otsus võtta üle Ukraina kaitse kontaktgrupi juhtimine on samuti vapper katse säilitada üle 50 riigist koosnevat koalitsiooni Ukraina sõjalise abi koordineerimiseks. Kuna USA administratsioon vihjab, et võib Venemaa ja Ukrainaga peetavatelt relvarahu läbirääkimistelt minema kõndida, peavad Euroopa riigid näitama Ukrainale (ja Putinile), et nad toetavad Kiievit ka pärast lahingute lõppu – et säilitada Ukraina suveräänsus ja Euroopa tulevane julgeolek.

Ameerika hoidmine NATOs ja Euroopas

Ameerika hoidmine NATOs pole kunagi olnud olulisem. Venemaa on näidanud tahet ja võimet oma naabreid rünnata ning tõenäoliselt taastab oma relvajõud pärast Ukraina sõja kuuma faasi lõppu kiiresti. Positiivse külje pealt on president Donald Trump, kaitseminister Pete Hegseth ja riigisekretär Marco Rubio taas avalikult kinnitanud USA pühendumust NATO-le ja alliansi 5. artikli kollektiivkaitse garantiile.

Kuid administratsioon annab ka igati märku, et vähendab Ameerika sõjalist jalajälge Euroopas. Valitsus on isegi välja käinud idee loobuda NATO liitlasvägede ülemjuhataja (SACEUR) positsioonist. Kaitseministeeriumi riigikaitse strateegilise juhtimise vahearuandes märgitakse, et Pentagon seab esikohale Hiina ohjeldamise ja oma maa kaitse, toonitades piiride turvalisust ja Ameerika huve läänepoolkeral nende positsiooni arvelt Euroopas. Kui kaitseministeerium globaalse positsiooni läbivaatuse käsile võtab, vähendavad ametnikud tõenäoliselt Ameerika võimet ja vägesid Euroopas ning püüavad nihutada suurema osa julgeolekukoormusest eurooplaste õlule.

Eelseisva USA positsiooni ülevaatamise ajal peavad liitlased otsima loomingulisi viise, kuidas võita aega Ameerika vägede võimaliku väljaviimise eel Euroopast. Ameerika Ühendriikidel on praegu Euroopas umbes 85 000 sõdurit, olles Venemaa täiemahulise sissetungi järel Ukrainasse 2022. aastal tõusnud ligikaudu 20 000 sõduri võrra. Sõja kestel on USA vägede koguarv Euroopas jäänud vahemikku 75 000 – 105 000, olenevalt kavandatud õppustest ja regulaarsest rotatsioonist.

Halvima stsenaariumi korral saabub äkiline teadaanne USA vägede ja võime vähendamise kohta, millele järgneb rutakas vägede väljaviimine Euroopast.

Kuigi USA võime ja vägede vähenemisega on võimalik toime tulla, on Euroopal märkimisväärsed võimelüngad ja ta sõltub suuresti Ameerika Ühendriikidest õhukaitse, pikamaarünnakute, strateegilise õhutranspordi, lahinguvälja juhtimise ja kontrolli ning satelliidipõhise luure ja side vallas. Euroopa suudaks mõne neist lünkadest – nimelt pikamaarünnakud ning lahinguvälja juhtimine ja kontroll – viie aasta jooksul täita, kuid muude võimete arendamine võtab rohkem aega.

Seetõttu peaksid liitlased tegema ametkondadevahelist koostööd kolleegidega USAs, visandamaks võimelüngad, mida eurooplased saaksid lähitulevikus täita, pakkudes samal ajal välja pikema ajakava selliste võimekuste tagasitõmbamiseks, mida Euroopa liitlased ei suuda nii järsult asendada. USA vägesid Euroopas vastuvõtvad riigid – Poolast Itaaliani – peaksid administratsioonile ja Kongressi liikmetele järjepidevalt edastama sõnumeid selle kohta, kuidas USA kohalolek nendes riikides (mida nad aitavad rahastada) toetab USA valmisolekut ja globaalse mõjujõu projektsiooni.

Halvima stsenaariumi korral saabub äkiline teadaanne vägede ja võime vähendamise kohta, millele järgneb rutakas väljaviimine, mis jätab eurooplased ette valmistamata ja haavatavaks Venemaa tulevase agressiooni suhtes. Säärane tulemus kahjustaks ka USA huve. Ameerika suurima kaubanduspartneri ja välisinvesteeringute allikana panustab Euroopa märkimisväärselt Ameerika majanduslikku õitsengusse. Administratsioonist oleks arukas mitte pidada Euroopa julgeolekut ega stabiilsust enesestmõistetavaks.

Hiinast lähtuva riski leevendamine

Kuigi USA administratsiooni välispoliitilised eesmärgid pole veel täielikult paigas, on tõenäoline, et Hiina Rahvavabariigi tekitatud probleemid Indo-Vaikse ookeani piirkonnas ergutavad USA vägede paigutuse otsuseid Euroopas. Samamoodi peaks Hiina faktor elavdama Euroopa mõtlemist sellest, kuidas nad soovivad Atlandi-üleseid suhteid ümber kujundada. Strateegilise tegutsemise tagatiseks on eeldus, et Euroopa ei laseks tekkida uusi sõltuvusi Pekingist ja teatud küsimustes järgiks Washingtoniga kooskõlastatud lähenemisviisi.

Kaks sellist küsimust hõlmavad tarneahelate kindlustamist ja tipptehnoloogiate kaitsmist. See on õppetund, mida Trumpi administratsioon peaks oma eelkäijalt õppima. Kui Bideni administratsioon asus reguleerima USA tipptasemel tehisintellekti ja pooljuhttehnoloogia eksporti Hiinasse, oli selge, et keskpikas ja pikaajalises mõttes annab see strateegia tagasilöögi, kui teised kiipe tootvad riigid eeskuju ei järgi. Seetõttu töötasid administratsiooni ametnikud selle nimel, et tagada koostöö Jaapani ja Hollandiga (suured pooljuhtide tootjad), et nood liituksid ekspordikontrolliga. Leping ei olnud mitte ainult diplomaatiline võit, vaid muutis ka Hiina juurdepääsu piirangud sellele tehnoloogiale veel tõhusamaks.

Ühise lähenemisviisi väljatöötamine Hiina mõjule ja tehnoloogia arengule vastamiseks on kaua olnud Ameerika ja Euroopa ühistes huvides.

Kui Trumpi administratsioon kujundab Hiina Rahvavabariigi suhtes terviklikuma julgeolekustrateegia, peaksid Euroopa partnerid olema valmis arutama konkreetseid viise, kuidas USA ja Euroopa saavad ühiselt töötada tipptehnoloogiate ja tarneahelate kindlustamise nimel. Euroopa Liit ja liikmesriigid on viimastel aastatel teinud märgatavaid edusamme majandusliku ja julgeolekualase kerksuse tugevdamisel Hiina Rahvavabariigi mõju vastu. Need suundumused peavad jätkuma ja seda tehes leiab Euroopa tõenäoliselt Washingtonis teotahtelise partneri.

USA puhul osutavad Hiina eksperdid õigesti, et Washington peaks püüdma luua ühistolle ja -eeskirju Hiina Rahvavabariigi ebaõiglaste kaubandustavade vastu, töötama välja ühised lähenemisviisid tööstuspoliitikale, investeerimisreeglitele, ekspordikontrollile ja teadusuuringute kaitsele ning süvendama USA täiustatud sõjatehnoloogia koordineerimist liitlastega ja nende varustamist vajalikuga. Ühise lähenemisviisi väljatöötamine Hiina mõjule ja tehnoloogia arengule vastamiseks on kaua olnud Ameerika ja Euroopa ühistes huvides; mõlemal pool Atlandi ookeani tuleks kindlustada, et poliitilised erimeelsused ei takistaks seda laiemat koostööd.

Tulevikku vaadates

Tänane sügav Atlandi-ülene lõhe ei jäta eriti põhjust optimismiks. Kuid kui Euroopa soovib oma strateegilist rolli Atlandi-ülestes suhetes tugevdada, peaksid Euroopa liitlased ellu viima rea ​​poliitikaid, mille eesmärk on tugevdada oma kaitsevõimet, kaasata Trumpi administratsiooni USA hoidmiseks NATOs ja Euroopas ning süvendada Atlandi-ülest koostööd Hiina-poliitikas.

Strateegilisele autonoomiale või täielikule Washingtonist eraldumisele suunatud lähenemisviis, mis võtab samal ajal omaks soojemad suhted Pekingiga, ainult nõrgestaks Euroopat ja kõike, mille ülesehitamise nimel Ameerika Ühendriigid ja Euroopa on viimastel aastakümnetel tööd teinud. Nüüd on Euroopal aeg end kokku võtta ja teed näidata.