Jäta menüü vahele
Nr 30 • Märts 2006

Tõlkimatud karikatuurid

Taani on islamimaailmast kaugel ja ise ohutu, kuid esindab NATOt, Iraagi sõja koalitsiooni ning Euroopa Liitu ehk kõike islamimaailmale vastanduvat. See tegi temast ideaalse rünnakuobjekti kõikidele sise- või maineprobleemides vaevlevatele islamimaadele.

Eerik-Niiles Kross

julgeolekuanalüütik

Viimased kuud poolt maailma raputanud karikatuurikonflikt lääne- ja islamimaailma riikide või vähemasti lääne ja islamimaade ühiskonnasegmentide vahel on seni Eestist üsna vaikselt mööda läinud. Mõned Eesti valitsusvälised organisatsioonid ja üksikisikud on küll kutsunud eestlasi üles avaldama solidaarsust Taaniga, sest Taani on sattunud mitme islamimaa ja paljude radikaalsete islamiliikumiste lemmikründeobjektiks.

Eesti avalikkus on olnud ettevaatlik reageerima. Välisminister on küll avaldanud Taanile toetust ning peaminister pakkunud abi Taani peaministrile, ent laiemalt on karikatuurikonflikti suhtutud pigem kui võõrasse muresse.

Esmapilgul ongi nii mõistlik. Islamimaadest on Eestil saatkond vaid Türgis ja ajalooliselt meil olulisi huve Lähis-Idas ei ole olnud. Samuti puudub Eestis märkimisväärne islamikogukond. Ometi viitavad viimased aastad meie huvi või vähemasti aktiivsuse kiirele kasvule Lähis-Ida ja Kesk-Aasia suunal. Eesti on Iraagi sõja koalitsiooni aktiivne liige ning on varsti kolm aastat hoidnud väikest, ent aktiivset lahingukontingenti Iraagis. Afganistanis on Eesti koos Suurbritanniaga alustamas oma iseseisva ajaloo suurimat välismissiooni. Kaitseliidu üksus on saadetud oma ajaloo esimesele välismissioonile Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Peatselt avab Eesti saatkonna Egiptuses, mis on Eesti turistide viimaste aastate populaarseim puhkusepaik. Eesti päästemeeskond võttis aktiivselt osa tsunami tagajärgede likvideerimisest Indoneesias. On ilmne, et oleme valmis oma inimeste eluga riskima ka islamimaailma probleemide või hädade lahendamisel. Eesti murelikku osalemist NATO ja ELi terrorismivastases koostöös pole siinkohal ilmselt tarvis spetsiaalselt rõhutadagi.

Sel taustal oleks ootuspärane, et Eesti jälgiks karikatuurikonflikti dünaamikat erilise tähelepanuga. Kasvab tõenäosus, et toimuv hakkab ühel või teisel moel puudutama ka meid.

Teen siinkohal katse pisut rohkem avada karikatuuride ilmumise järel toimunut ehk kriisi dünaamikat. Euroopa meedia on sõjakamatele reaktsioonidele keskendudes tekitanud keskmisele tarbijale mulje, nagu käituks islamimaailm karikatuurikonfliktis enam-vähem ühtse jõuna. Kõik muhameedlased oleksid justkui koondunud Taani-vastaseks ja veel hullem, läänemaailma-vastaseks rünnakuks. Tegelikult on olukord märksa mitmekülgsem ja ehk ka mitte nii traagiline.

Karikatuurikonflikti algusest

Taani ajaleht Politiken avaldas möödunud aasta 17. septembril artikli, kus kirjeldas kirjanik Kí¥re Bluitgeni raskusi oma lasteraamatule “Prohvet Muhamed ja tema elu” illustraatori leidmisega. Juba kolm kunstnikku olid teatanud, et kardavad oma elu pärast ega julge seetõttu prohvetit pildil kujutada. Sellest algas Taani ajakirjanduses elav diskussioon enesetsensuuri teemal. Lisaks mainitud kolmele teatasid veel mitmed ajakirjanikud ja meediategelased, et nemad ei riski islamiga nalja heita. Enesetsensuuri lahkava debati käigus otsustas konservatiivne päevaleht Jyllands-Posten kutsuda umbes neljakümmet Taani kunstnikku üles esitama karikatuuris oma nägemuse Muhamedist. Kutsele vastas 12 kunstnikku, kelle pildid leht 30. septembril publitseeris, saatjaks artikkel enesetsensuuri teemal. Jutu mõte oli, et muhameedlased on osa Taani ühiskonnast ja peavad leppima moodsa, sekulaarse ühiskonna reeglitega, kus kehtib demokraatia ja sõnavabadus. Kui Taanis võib kõigi üle nalja heita, siis miks ei peaks võima Muhamedi üle. Suur osa Taani 270 000 muhameedlasest nii ei arvanud.

Rahvusvahelises meedias on jõutud juba küllalt palju spekuleerida teemal, kuidas ikkagi need 12 karikatuuri viisid Taani kõige tõsisemasse välispoliitilisse kriisi pärast Teist maailmasõda; kuidas on võimalik, et need põhjustasid kümneid riike vapustanud meeleavaldusi ja tänaseks vähemasti 50 inimese hukkumise, rääkimata sadade miljonite eurodega mõõdetavast hoobist Taani ekspordile.

Esimesed protestid

Väidetud on, et probleemi ajas rahvusvaheliseks Taani enda imaamkond eesotsas noore Ahmed Akkariga, kes lisas lehes ilmunud karikatuuridele kontrollimata päritoluga muhameedlasi solvavaid pilte kui näidiseid Taanis levivast islamipõlgusest ning sooritas neid tutvustava reisi Kairosse. On tõsi, et novembris 2005 kohtusid Taani muhameedlaste delegatsiooniga nii Egiptuse mufti kui Araabia Liiga esindajad ja kõrged Egiptuse välisministeeriumi ametnikud. Kindlasti aitas Akkar õli tulle valada, ent ometi oli asja rahvusvaheliseks ajamine selleks ajaks juba otsustatud.

Esimene islamimaade tõsise riikliku rahulolematuse märk oli 11 riigi, s.o Türgi, Saudi Araabia, Iraani, Pakistani, Egiptuse, Alžeeria, Indoneesia, Bosnia ja Hertsegoviina, Liibüa, Maroko ning Palestiina suursaadikute kiri Taani peaministrile Anders Fogh Rasmussenile 12. oktoobril 2005. Kirjas väljendasid suursaadikud oma riigi muret Taani ühiskonnas väidetavalt leviva laimukampaania pärast. Jyllands-Posteni karikatuurid on vaid üks näide, mis kirjas toodi ning mis seal hukka mõisteti. Suursaadikud palusid peaministrit “maa seadustele vastavalt võtta uskudevahelise harmoonia, parema integratsiooni ning Taani üldiste suhete huvides islamimaailmaga vastutusele kõik, kes on vastutavad”. Samuti palusid suursaadikud kiireloomulist kohtumist peaministriga.

On ilmne, et oleme valmis oma inimeste eluga riskima ka islamimaailma probleemide või hädade lahendamisel.

Vähemasti tagantjärele vaadates tundub, et Taani valitsuse reaktsioon kirjale ei olnud ülemäära kaugelenägelik. Suursaadikuid peaministri juurde ei lastud. Selle asemel saadeti neile 21. oktoobril peaministri kiri, kus oli öeldud, et Taanis kehtib sõnavabadus ning valitsus ei saa mingil moel sekkuda lehtede tegevusse. Samuti selgitas peaminister, et end solvatuna tundjad võivad alati pöörduda kohtusse ja nõuda solvajale karistust. Taani muhameedlased väidavad, et meedia ja valitsus jätsid tähelepanuta ka kõik nende pöördumised ja petitsioonid, kus juhiti tähelepanu sellele, et islami usku on vähemasti nende arvates solvatud.

On ilmne, et suursaadikud ja nende valitsused ei pidanud Taani peaministri reaktsiooni adekvaatseks, küll aga solvavaks. Tagantjärele targutades võiks öelda, et peaminister alahindas asja rahvusvahelist mõõdet ning pidas olulisemaks näidata end põhimõttekindla sõnavabaduse ja tugeva taanluse kaitsjana sisepoliitikas. Kuid oluline on ka teadvustada, et suursaadikute kirja saabumise ajaks oli Kopenhaagenis toimunud juba vähemalt 5000 muhameedlase rahumeelne protestimeeleavaldus karikatuuride avaldamise vastu. Samuti olid mõned radikaalsed islamirühmitused juba ähvardanud karikatuuride autorid tappa, Jyllands-Posteni toimetuse õhku lasta ja korraldada terroriaktsioone Taani vastu.

Taani islamiorganisatsioonid üritasid ka algatada kriminaalasja Jyllands-Posteni vastu, esitades vastava avalduse politseile 27. oktoobril. Etteruttavalt tuleb öelda, et 2006. aasta 6. jaanuaril lõpetas piirkondlik prokurör algatatud uurimise, kuna ei leidnud piisavalt alust arvata, et ajaleht on Taani seaduste järgi toime pannud kuriteo. Taanis on pühaduseteotus küll kriminaliseeritud, kuid senistele pretsedentidele ja asjaolude kaalumisele tuginedes leidis prokuratuur, et Jyllands-Postenit ei saa avaldatud karikatuuride eest Taanis kriminaalkorras vastutusele võtta.

Aktseleratsiooni anatoomia

Nagu eespool öeldud, peavad paljud karikatuurikonflikti tegelikuks lõkkelepuhujaks Taani imaame eesotsas Ahmed Akkariga. Akkari juhtimisel tegid imaamid detsembris 2005 mitu reisi Egiptusse, Liibanoni ja Süüriasse, kutsudes islamimaid Taani usuvendi toetama.

Asjaolu, et Akkari reiside põhisihtkoht oli Egiptus, pole ilmselt juhuslik. Tegelikult oli esimene islamiriigi juhtpoliitik, kes karikatuuride teema rahvusvaheliselt suure kella külge pani, nimelt Egiptuse välisminister Ahmed Aboul Gheit, keda üldiselt tuntakse leebe, mõõduka ja mitte sugugi läänevaenuliku poliitikuna. Juba novembri alguses kirjutas ta kirjad ÜRO peasekretärile, OSCE-le ning mitmetele islamimaade riigijuhtidele, protesteerides karikatuuride avaldamise vastu. Muuhulgas palus Gheit oma adressaatidelt, et need sekkuksid olukorda, kuna karikatuuride avaldamine rikkuvat rahvusvahelisi kokkuleppeid ja seadust. Samuti teatas ta 14. novembri pressikonverentsil Kairos, et tegu on skandaaliga ning et taanlased peavad vabandama. Ühtlasi teatas ta, et “araabia- ja islamimaailm peab võtma ühise seisukoha”.

Niisiis pole sugugi välistatud Egiptuse välisministeeriumi teatav abi Taani imaamidele nende eduka propagandareisi korraldamiseks kaks nädalat hiljem.

On ehk huvitav märkida, et tegelikult avaldati osa karikatuure juba 17. oktoobril ka ühes Egiptuse bulvarilehes, teadaolevalt ei tekitanud see aga mitte mingisuguseid avalikke reaktsioone. Millest siis ikkagi tasakaalukana tuntud Egiptuse välisministri äkiline initsiatiiv? BBC tuntud Lähis-Ida vaatleja John Simson võttis asja kokku niimoodi: “Võib-olla oli see Egiptusele mugav viis näidata pisut islamimeelsust, samal ajal mitte rünnates ühtki Egiptusele tegelikult korda minevat riiki.” Ilmselt tegi Egiptuse valitsusele muret islamierakondade suhteline edu viimastel valimistel. Kampaanias ründasid Mubarak ja tema seltskond neid erakondi üsna ägedalt. Nüüd oli ilmselt aeg näidata end suurte usukaitsjatena, nii nagu Taani peaministrile oli tundunud, et vaja on end näidata suure sõnavabaduse kaitsjana. Taanist võis islamimaailm ja Egiptusest Taani siinjuures tõesti paista sobivalt kauge ja sisepoliitiliselt ohutu paigana.

Välisminister Gheit ei piirdunud kirjade ja pressikonverentsiga. Niipalju kui meediakajastustest aru saada, oli just tema see, kes tõi karikatuuride teema Islamikonverentsi organisatsiooni (OIC) tippkohtumisele Mekas 7. ja 8. detsembril. Seal jagas ta Ahmed Akkari poolt Taanist toodud kogumikku, mis sisaldas ka karikatuure, mida Jylland Postenis polnud avaldatud. OIC tippkohtumise, 57 islamimaad ühendava organisatsiooni riigijuhtide kogunemise lõppkommünikee mõistis karikatuuride avaldamise hukka ning “rõhutas kõikide valitsuste vastutust kõikide religioonide täieliku respekteerimise tagamisel”. Nüüd oli karikatuuride teema kõigi islamimaade ametlikus agendas.

Detsembri teisel poolel võttis Ahmed Akkar ette retke oma sünnimaale Liibanoni, kus Taani muhameedlaste delegatsioon kohtus Liibanoni mufti Muhamed Rashid Kabbani ja Liibanoni šiiitide vaimse juhi šeik Muhamed Hussein Fadlallah’ga. Ehk olulisemgi on, et seltskond esines Hizbollah’ satelliitkanalis Manar TV, mida loetakse araabiamaailma populaarsuselt teiseks telekanaliks Al-Jazeera järel. Manar TVd, nagu ka iga terroriorganisatsioonide nimekirja ülemises otsas leiduvat Hizbollah’d ennast finantseerib põhiliselt Iraan. Kanalit vaatab päevas vähemalt 10 miljonit inimest Liibanonis, Palestiinas, Süürias, Jordaanias jm. Manar TV ise on oma missiooniks nimetanud “psühholoogilist sõda sionistliku vaenlase vastu”.

Asjaolu, et Taani imaamide reiside põhisihtkohaks sai Egiptus, pole ilmselt juhuslik.

Egiptuse välisminister ilmselt jätkas oma islamimaade kolleegide aktiivsusele õhutamist. Vähemalt Liibanoni välisminister on kinnitanud, et detsembri keskel kohtus ta Egiptuse suursaadikuga, kes andis talle Gheiti kirja koos karikatuuridega sealtsamast Akkari kollektsioonist.

Detsembri keskpaigaks oli kombinatsioon islamimaade valitsuste tõusvast huvist ning Akkari pressikonverentsidest ja teleintervjuudest, alanud Interneti-blogindus ja islamimaade ajakirjandus teinud karikatuuridest Lähis-Ida rahvaste ühe põhilise jututeema. Üha enam hakati rääkima Taani kaupade boikoteerimisest. Kuu lõpus avaldas Islami Haridus-, Teadus- ja Kultuuriorganisatsioon (ISESCO), mille liikmeks on 51 riiki, oma veebilehel üleskutse, kus mõistis hukka “agressiivse kampaania, mida peetakse islami ja tema prohveti vastu”, ning teatas, et liikmesriigid peaksid boikoteerima Taanit niikaua, kuni karikatuuride pärast on vabandatud. “Me kutsume oma liikmesriike Taanit boikoteerima nii majanduslikult kui poliitiliselt niikaua, kui Taani esitab ametliku vabanduse joonistuste pärast, mis on haavanud maailma muhameedlasi”, teatas organisatsiooni peasekretär. ISESCO ülesanne on muu hulgas “kaitsta islamitsivilisatsiooni tunnuseid ja erilist iseloomu” ning “kaitsta muhameedlaste islami-identiteeti mitteislami maadel”.

Jaanuari lõpul nõudsid 17 araabia riigi ministrid oma kohtumisel Tunises Taanilt veel kord kõigi karikatuuride avaldamise eest vastutajate karistamist. Taani peaminister teatas 31. jaanuaril, et distantseerub küll isiklikult neist piltidest, kuid ei saa sõnavabaduse austamise tõttu sekkuda ajalehtedes avaldatavasse. Ühtlasi kutsub ta üles rahumeelsele dialoogile Taani ja islamimaailma vahel.

Kriisi põhjustest

Kriisi areng meenutab paljuski tuntud mängufilmi “Saba liputab koera” (“Wag the Dog”) stsenaariumi. Filmis sattus USA president enne valimisi sisepoliitilisse skandaali ning lasi selle summutamiseks välja mõelda sõja Albaaniaga. Üles keerati tohutu Albaania-vastane patriotismipuhang USA huvide kaitsel. Asja juhtmotiiv oli, et kui saba oleks targem kui koer, liputaks saba koera. Kaks kuud tagasi oli nii Egiptuses, Iraanis, Süürias kui Palestiinas sellise koera rollis Taani.

Nagu märgitud, oli kriisi algfaasis üks põhilisi õli tulle valajaid Egiptuse välisminister. Egiptusele sobis islamiväärtuste kärarikas kaitsmine väljaspool Egiptust kaugel Taanis sisepoliitiliselt väga hästi. Mäletatavasti lasi Mubarak enne sügisesi presidendivalimisi arreteerida põhilise opositsiooniliikumise Moslemi Vennaskonna juhid ning on olnud pidevas hädas islamiliikumise populaarsusega riigis. Nüüd oli väga sobiv Taani kallal oma usutruudust demonstreerida. Ka rahvusvaheliselt oli prohvet Muhamedi ja kogu islami au kaitsmine Egiptusele sobiv teema.

Kui Egiptus oli asja islamimaailma organisatsioonides ametlikku agendasse toonud ning Taani imaamid ka Liibanonis ja Süürias oma töö teinud, mõistsid veel mitmed valitsused karikatuuriteema kasulikkust. Tegelikult oli see ükskõik millise muhameedliku elanikkonnaga riigi valitsusele sobiv teema. Lisaks sattusid mitmed riigid parajasti mingite probleemidega hädas olema: Iraan võitles Euroopa Liidu ja ÜROga oma tuumaprogrammi pärast, Süüriat süüdistati Liibanoni endise peaministri tapmises, Palestiinas võitis detsembris valimised Hamas, kes ei soovinud vägivallast loobuda ja keda ähvardas seetõttu rahvusvaheline boikott. Kõigile neile oli karikatuuride teema – liiatigi selline teema seoses Taaniga, kes on ise ohutu, kuid esindab NATOt, Iraagi sõja koalitsiooni ning Euroopa Liitu ehk kõike islamimaailmale vastanduvat – igati sobiv ülespuhumiseks.

Iraan ja Süüria on riigid, kus demonstratsioone korraldatakse vastavalt valitsuse tellimusele. Palestiinlastele on massimeeleavaldused igapäeva eluvorm ja nad tulevad, kui Hamas kutsub. Liibanonis on elu üldse rahutu ning mitte ammu lõppenud Süüria okupatsiooni järel leidub palju neid, kes vastava signaali peale kogunevad ja segadusi korraldavad.

Samas on pühaduseteotus prohvet Muhamedi suhtes muhameedlasi nii universaalselt ühendav teema, et paremat poleks OIC või ükski teine islamimaailma ühtsuse pärast muretsev organisatsioon osanud tahta; samal ajal kui ükskõik millises neile olulises julgeolekupoliitilises küsimuses, alates Iraagi sõjast, lõpetades Iraani tuumaprogrammi või Lähis-Ida rahuprotsessiga, on islamimaadel olnud ühise positsiooni leidmisega viimastel aastatel raskusi. Ent usu au kaitsmises, eriti veel deklaratsioonidega mingisuguste taanlaste vastu, said kergesti ühineda muidu täiesti erinevate poliitiliste huvidega riigid Türgist Iraani ja Nigeeriast Aserbaidžaanini.

Nüüd oli Mubarakil aeg näidata end suure usukaitsjana, nii nagu Taani peaministrile oli tundunud, et vaja on näidata end suure sõnavabaduse kaitsjana.

Loomulikult peavad kõik muhameedlased oma prohveti au kaitsmist oluliseks. Loomulikult ei olnud Jyllands-Posteni karikatuurid ja eriti nende avaldamisele järgnenud käigud Taanis ülearu läbimõeldud. Ent teistsuguse tähtede seisu juures võinuks imaam Akkari reis Egiptusse jääda täiesti tähelepanuta.

Oluline on tähele panna, et meeleavaldused leidsid aset riikides, kus nende toimumine juhtis tähelepanu kõrvale muudest probleemidest: Iraanis, Liibanonis, Palestiinas, Süürias. Pakistan on ehk pisut erandlik, kuna seal on opositsiooniline islamiliikumine teinud karikatuuriprotestidest oma leivanumbri. Vastavalt on valitsus arreteerinud sadu meeleavaldajaid ning lubanud nüüd vangi panna igaühe, kui koguneb üle viie inimese.

Nagu sellistel puhkudel ikka juhtub, lähevad meeleavaldused, ja eriti vägivaldsed meeleavaldused, valitsustele kiiresti ebameeldivaks. Kellelegi ei meeldi, kui nende territooriumil saatkondi põletatakse ja mingil hetkel peab valitsus olukorda kõva käega kontrollima asuma. Nii on ka igal pool juhtunud.

Nüüdseks on ka OIC mõistnud hukka karikatuurikonfliktiga kaasnenud vägivalla ja kutsunud muhameedlasi üles asja rahulikult võtma. Poliitilised punktid, mida siin võtta sai, on kõigis riikides ilmselt juba võetud.

Mõtlemisainet Eestile

Mõtlemisainet Eesti Egiptuse saatkonna avajatele peaks pakkuma ka Egiptuse välisministri viimane aktsioon Taani ajakirjanduses. Nimelt on ta võtnud endale rahuingli rolli ning väidab, et olevat algusest peale üritanud karikatuurikonflikti ära hoida, kui hoiatas taanlasi võimalike vääritimõistmiste eest islamimaadel ja pakkus ennast vahendajaks. Taani valitsus ei olevat teda kuulda võtnud. Samuti süüdistab ta Taani välisministrit, et see olevat keeldunud tema kõnedele vastamast. Taani välisministeerium kinnitab, et mingeid kõnekatseid Egiptuse ministrilt pole olnud.

Selline abi meenutab pisut telejaam Al-Jazeerat, kes ka üritas konflikti leevendada, näidates 31. jaanuaril Jyllands-Posteni kultuuritoimetaja intervjuud. Toimetaja alustas intervjuud vabandusega kõikide solvumiste pärast, mida leht on muhameedlastele põhjustanud. Al-Jazeera jättis selle lause araabia keelde tõlkimata.

Karikatuurid andsid Egiptusele mugava võimaluse näidata pisut islamimeelsust, samal ajal mitte rünnates ühtki Egiptusele tegelikult korda minevat riiki.

Eesti on alustamas suhete arendamist Lähis-Ida riikidega. Nende riikide ootamatult erinevad reaktsioonid ja käitumine karikatuurikonfliktis räägivad väga palju riigi tegelikest huvidest, siirusest või silmakirjalikkusest ning ehk ka sisuliste suhete arendamise perspektiivikusest. Islamiriikide reaktsioon on karikatuurikonfliktis olnud näilisele ühtsusele vaatamata äärmiselt erinev. Silmakirjalikuna tunduv Egiptus on üks näide, Taaniga diplomaatilised suhted ja kõigi karikatuure avaldanud ajalehtede päritolumaadega majandussuhted katkestanud Iraan hoopis teine. Saudi Araabia on mõistnud karikatuurid ametlikult hukka, kutsunud Taanist tagasi oma saadiku ja algatanud Taani kaupade boikoti, kuid seal pole toimunud mingeid meeleavaldusi. Samas on küll Jordaania parlament pärast OIC avaldust karikatuuride avaldamise hukka mõistnud, ent Jordaania ajakirjanike hulgas leidub küllalt neid, kes häälekalt kutsuvad jordaanlasi ka taanlasi mõistma. Vaatamata sellele, et Jordaanias karikatuurid avaldanud ajakirjanikud arreteeriti, on Jordaania kuningas väga selgelt kutsunud üles vägivallast hoiduma, asja tolerantselt käsitlema ning austama “meie ühist judaistlikku-kristlikku-islami traditsiooni”.

On selge, et Taani valitsus ei hinnanud 2005. aasta sügisel olukorra tuleohtlikkust õigesti. Ent pole sugugi kindel, et ka õigeaegsed vabandused oleksid kriisi ära hoidnud. Need oleksid võinud kergesti jääda araabia keelde tõlkimata.

Seotud artiklid