Tervisediplomaatia Euroopas

Tervisediplomaatia on seisnud rahvusvaheliste tervisealaste tegevuste keskmes sealtpeale, mil riigid hakkasid üldse tervishoiu alal koostööd tegema. Juba üle saja aasta – alates esimestest rahvusvahelistest sanitaarkonverentsidest kuni Rahvasteliidu terviseorganisatsiooni ja lõpuks Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) rajamiseni – on riigid oma tegevust koordineerinud ja koostööd teinud nii inimeste tervist kahjustavate ühiste ohtude vältimiseks kui ka paljude rahvatervist mõjutavate tegurite parandamiseks. Üleilmastuvas maailmas, kus terviseohte esineb aina enam, on just WHO õiguspärane jõud, mis saab paika panna tegevuskavasid, vastu võtta lepinguid ja koordineerida rahvusvahelist rahvatervisealast tegevust. Tänapäeva tervisediplomaatia ei hõlma kõigest paljusid jõude ülemaailmsel rahvaterviseareenil, vaid ka uusi mehhanisme, mis võimaldavad kaasata suuremal määral avalikkust. See on kahesuunaline tänav: tervis aitab luua sidemeid riikide vahel ja võib kujutada endast rahusilda, diplomaatia aga võimaldab luua liite, mida on vaja tervishoiualaste eesmärkide saavutamiseks.

Tervis on inimõigus, kuid rahvusvahelistes lepingutes ei seata sugugi alati esikohale (või jäetakse suisa mainimata) võrdse ligipääsu vajalikkust tervishoiuteenustele ja universaalsele tervisekindlustusele. Tervisediplomaadid peavad rahvatervise küsimuste üle kokku leppides arvestama teiste valdkondade ja teiste globaalsete jõudude huve, et tervishoid oleks ikka tõesti alati poliitikaelus kõrgel kohal. Ülemaailmse tervishoiu kui „meie aja olulise välispoliitilise teema” väga suurt tähtsust tunnistasid kindlalt Norra, Prantsusmaa, Brasiilia, Indoneesia, Senegali, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Tai välisministrid, kes võtsid 2007. aastal Oslos vastu tervishoiu ja välispoliitika deklaratsiooni.¹ Tervise tähtsust riikide heaolule, jõukusele ja turvalisusele kajastavad samuti Unesco 2015. aasta järgne programm (Post-2015 Agenda) ja üha kasvav huvi terviseküsimuste vastu ÜRO peaassamblee aruteludel.² Terviseküsimused on nüüdseks jõudnud paljude üleilmsete ja piirkondlike kohtumiste päevakavva, millest mitmedki toovad kokku riigi- ja valitsusjuhte, näiteks G7, BRICS, ASEAN, Euroopa Liit, kui nimetada vaid üksikuid. Sellega arvestatakse ka siis, kui maailma ärijuhid kohtuvad Maailma Majandusfoorumil.

WHO raames tehakse suurem osa tervisediplomaatiast Maailma Terviseassambleel, WHO juhatuse istungitel ja piirkondlikes komiteedes. Need kohtumised on viimaste kümnenditega tuntavalt muutunud, eeskätt seetõttu, et delegatsioonide ees seisab aina ulatuslikum ja keerukam päevakava, mis nõuab nii intensiivset ettevalmistumist kui ka rohkeid valdkondadevahelisi konsultatsioone. Terviseküsimused kuuluvad nüüd laiemate probleemide raamesse: julgeolekuarutelusid võib kanda hirm ülemaailmsete pandeemiate ees, majandusaruteludel võib tooni anda tervishoiusektor, mille väärtus üleilmsel tasandil ulatub seitsme triljoni dollarini ja aina kasvab, ühiskondliku õigluse üle arutledes kerkib aga tervishoid üles sotsiaalse väärtuse ja inimõigusena.

WHOs peetakse paljusid keerulisi ülemaailmseid läbirääkimisi. Riigid üritavad koostöös kokku leppida mitmesugustes meetodites ja mehhanismides, mis edendaksid tervist kui meie ühist sihti: resolutsioonid, üleilmsed ühised tegevuskavad, rahvusvahelised raamistikud ja koodeksid, samuti õiguslikult siduvad instrumendid, nagu tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsioon ja rahvusvahelised tervise-eeskirjad. Teemad ulatuvad võitlusest mittenakkavate haigustega ja ligipääsu tagamisest turvalistele ravimitele kuni universaalse tervisekindlustuse propageerimise ja tervishoiutöötajate rändega seotud küsimuste reguleerimiseni. Tehnilised ja poliitilised probleemid kipuvad aina põimuma ning tihti satub rahvusriikide suveräänsuse kaitsmise vajadus konflikti vajadusega ühiselt tegutseda, näiteks pandeemiate tõkestamisel.

Üleilmastuvas maailmas, kus terviseohte esineb aina enam, on just WHO õiguspärane jõud, mis saab paika panna tegevuskavasid, vastu võtta lepinguid ja koordineerida rahvusvahelist rahvatervisealast tegevust.

Niisugustel juhtudel pole lootust edu saavutada ilma kogenud läbirääkijateta, keda tänapäeval nimetatakse sageli tervisediplomaatideks. Seda tunnistasid WHO liikmesriigid 12. üldtööplaanis, mis sätestab WHO kõrgema taseme strateegia 2014.–2019. aastaks. Selles sedastatakse üha suuremat tähtsust, mida on omandanud üleilmse rahvatervise võimete loomine ja tervisediplomaatide väljaõpetamine.³ Sellest johtuvalt on WHO ja liikmesriigid asunud koostöös akadeemiliste asutustega (näiteks Genfi rahvusvaheliste ja arengu-uuringute kõrgema instituudi globaalse tervishoiu programm) välja õpetama spetsialiste, sealhulgas nii riikide kui ka tervishoiu- ja välisministeeriumide esindajaid. Viimasel kümmekonnal aastal on üleilmse tervisediplomaatia teemal tekkinud rohkelt kursuseid, ilmunud palju raamatuid ja tehtud arvukaid uurimusi.⁴

WHO Euroopa regioonis võibki keskkonna- ja tervishoiuprotsesse pidada tänapäevase tervisediplomaatia praktiliseks väljundiks. 1980. aastate lõpul algatasid Euroopa riigid kõigi aegade esimese koostöö inimtervist enim kahjustavate keskkonnaohtude kõrvaldamiseks. Selle eesmärgi poole liikumise edenemist jälgivad ja korraldavad iga viie aasta tagant peetavad ministrite tasandi konverentsid ning asja koordineerib WHO Euroopa regioon.⁵ Eduka tervisediplomaatia näiteks on samuti Euroopa tervisepoliitika raamistiku „Tervis 2020” kaks aastat väldanud väljatöötamine (2010–2012)⁶ ning koostöö Euroopa Liiduga tervishoiuküsimustes. Kuna juhtimisorganite kohtumiste süvenev poliitiline iseloom on tekitanud aina tõsisema vajaduse tervisediplomaatia järele, nõuti WHO Euroopa regionaalkomitee 60. istungil 2010. aastal Moskvas resolutsiooniga „Tervis välispoliitikas ja arengukoostöös: rahvatervis on maailmatervis” muu hulgas regiooni direktorilt „panust diplomaatide ja tervishoiuametnike rolli tugevdamisel ülemaailmses tervisediplomaatias”.⁷

Selle nõudmise täitmiseks on WHO Euroopa regioon korraldanud aastail 2010–2015 Euroopa tegevjuhtide (kahe- kuni viiepäevasi) õppepäevi, sealhulgas Kagu-Euroopa tervishoiuvõrgustiku ja Sõltumatute Riikide Ühenduse maades, samuti piirkonnaüleseid üritusi ja üleilmseid võrgukursusi, millel on osalenud ka inimesi Euroopast. Euroopa regioonis on seni osalenud tervisediplomaatia väljaõppes ligikaudu 300 liikmesriikide esindajat ja WHO ametnikku. Neis õpitubades satuvad kokku rahvatervise professionaalid ja diplomaadid, kes saavad üksteiselt palju õppida, eriti praktiliste harjutuste käigus. Tervisediplomaatia edendamise tulevikuplaanidesse kuulub Euroopale kohandatud näidetega õpiku väljaandmine, mis aitaks ühtlustada õpet, ja WHO toetatud kursuste laiendamine Euroopa Liidu liikmesriikidele.

Eeloleva aasta jooksul avanevad Euroopa riikidele tervisediplomaatia alal tohutud võimalused. Tervelt kolm kõrgetasemelist rahvusvahelist kokkusaamist peavad paika panema säästva arengu uue ajajärgu põhijooned, sealhulgas rahvatervise alal:

● rahvusvaheline abi rahastamise konverents juulis Addis Abebas,

● erakorraline säästva arengu tippkohtumine septembris (2015. aasta järgse arenguplaani kaua kestnud määratlemise kulminatsioon),

● ÜRO kliimakonventsiooni osapoolte 21. konverents detsembris Pariisis.

Need konverentsid on omavahel seotud ning nende ühtsus ja vastastikune toetamine on oluline ka rahvatervise seisukohalt. 68. Maailma Terviseassamblee tõstis ebola kiiluvees ülemaailmse tervisejulgeoleku taas teravalt päevakorda, mis nõuab lisaks riikidevahelistele läbirääkimistele põhjalikke kõnelusi ka paljude valdkondade ja asutuste vahel. Mõnes mõttes on WHO ja tervisediplomaatia naasnud juurte juurde: suveräänsuse loovutamises tuleb kokku leppida kõigi hüvanguks. Sama mõtet väljendas Saksamaa liidukantsler Angela Merkel pöördumises 68. Maailma Terviseassamblee poole: „WHO on ainuke rahvusvaheline organisatsioon, millele kuulub globaalse tervishoiu küsimustes üleüldiselt tunnustatud poliitiline legitiimsus.”⁸ Kohustuse aidata kõigil inimestel saavutada võimalikult hea tervis täitmisel seisab kesksel kohal just tervisediplomaatia.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.