Teisaldatud, aga mitte unustatud – Pronkssõduri vendeta sakslase pilguga.

Mässumeelne põlvkond oli hädas massilise tööpuudusega, astus vastu oma vanemate väärtustele ning vabadust ihkavaid hingi lämmatavale Briti klassiühiskonnale tervikuna, püüdes end sellest lahti rebida.

Youngi sõnu võib kasutada ka Eesti lõhestunud ühiskonna põhisümboli, nimelt Pronkssõduri mälestusmärgi kohta. Kahe aasta eest valasid sajad noored venelased välja oma viha Andrus Ansipi valitsuse otsuse üle kaevata üles juba 1944.-1945. aastal Tõnismäele maetud nõukogude “fašismist vabastajate” surnukehad ja matta nad tavalisele sõjaväekalmistule, kuhu kavatseti viia ka niinimetatud Aljoša, maetute kohal kõrgunud kurvailmeline, aga siiski uhke ja majesteetliku välimusega punasõduri pronkskuju. Suuresti tänu “kuningas” alkoholile kasvas meelepaha avaldamine peagi üle massilisteks rahutusteks, rüüstamiseks ja puhtaks vandalismiks. Pronksiööga sattus väike ja tundmatu Eesti äkitselt keset rahvusvahelist meediatähelepanu. Mida oleks küll Johnny Rotten arvanud venelaste No Future põlvkonna spontaansest vastupanupuhangust?

Tõsi, neid eristab Rotteni põlvkonnast üks väga märkimisväärne erinevus. Pronkssõduri isehakanud kaitsjad ei astunud (ega astu) oma vanemate ja vanavanemate väärtuste vastu, see tähendab, ei vaidlusta nende arusaamu ajaloost. Vastupidi, nad on hoopis võtnud omaks nõukogude arusaama Eesti (ning Läti ja Leedu) vabatahtlikust ühinemisest Nõukogude vennasrahvaste perega 1940. aastal, Balti rahvaste aktiivsest koostööst väärastunud antisemiitliku natsismiga aastail 1941-1944 ning nende ja teiste rahvaste vabastamisest Hitleri ikke alt 1944. aastal. See ning Venemaa lõputu hädakisa “jõleda fašismi taassünni” pärast Eestis on pannud eestlasi tõsiselt mõtlema enda kui (Nõukogude ja Euroopa) ajaloo ohvrite rolli peale. Sellest vaatepunktist süvendas peaminister Ansipi otsus kuju ja selle alla maetute säilmed ära toimetada vaid veelgi Eesti ühiskonnas valitsevaid pingeid ega lahendanud midagi – mis puutub venekeelse vähemuse integreerimisse, siis lükkasid 2007. aasta tormilised sündmused ja selle järelkajad kellaosutid tagasi 1991. aastasse.

Münch, kes on põhjalikult teinud ära kodutöö ning uurinud tohutul hulgal allikaid erinevates keeltes, sealhulgas eesti keeles, annab kõigepealt lugejatele ulatusliku ülevaate „mälestusmärkide sõjast”

Vähemalt võib niimoodi kokku võtta hiljuti avaldatud väga huvitava ja teaberohke raamatu Pronkssõduri vendeta kohta. Selle autor Felix Münch on paljulubav noor saksa ajaloolane ja politoloog, kes on mõnda aega õppinud ka Venemaal, Poolas ja Eestis (Tartus). See on esimene väljaspool Eestit ilmunud selleteemaline raamat. Münch, kes on põhjalikult teinud ära kodutöö ning uurinud tohutul hulgal allikaid erinevates keeltes, sealhulgas eesti keeles, annab kõigepealt lugejatele ulatusliku ülevaate „mälestusmärkide sõjast” (Pärnu 2002, Lihula 2004 ja Tallinn/Tõnismägi 2005-2007). Seejärel käsitleb ta Ansipi (osaliselt luhtunud) katset leida 2007. aasta jaanuaris-veebruaris kuju eemaldamisele korralik juriidiline põhjendus – Münch kipub küll selle juures unustama, et sel ajal oli Keskerakond veel Reformierakonna koalitsioonipartner; märtsikuiseid parlamendivalimisi, kuju eemaldamist ja rahutusi, kaasa arvatud politsei tegevust; vahetut järelkaja (küberrünnakud, Eesti saatkonna piiramine Moskvas Naši poolt) ning reageeringuid Eestis, Venemaal ja teistes Euroopa riikides, samuti Iisraelis ja Brüsselis. Ülevaade on üksikasjalik ja korralikult tasakaalus, kuigi võib ka väita, et autor hindab niisuguseid venekeelseid uudisteallikaid nagu The Voice of Russia, RIA Novosti, Kommersant ja Regnum liiga kergekäeliselt usaldusväärseks, ehkki tegelikult tuleks nende andmeid alati tõsiselt üle kontrollida, eriti kui neis on tsiteeritud Eesti või teisi Balti poliitikuid. Vaid üks näide: viimastel kuudel on RIA Novosti mitmel korral väitnud, et Eesti valitsus on valmis leevendama oma (negatiivset) seisukohta Põhja-Euroopa gaasijuhtme rajamise osas Läänemere põhja, mis lihtsalt ei vasta tõele.

Seejärel üritab Münch seada “mälestusmärkide sõja” laiemasse teoreetilisse raamistikku, mis hõlmab Eesti 1991. aasta järgset Vergangenheitsbewältigung’i (“minevikust jagusaamine”) ning riigiloomet, osutades sealjuures Jan Assmani, Pierre Nora, Stefan Troebsti, Jürgen Trimborni ja teiste töödele. Erilist tähelepanu pööratakse “mälukultuurile” ja “ajaloopoliitikale”, mis vastavalt loovad kõikvõimalikke rahvuslikke pühaks peetavaid rituaale ning asetavad rahva ja riigi ajaloo õigele poolele (kui tsiteerida kunagist Hollandi välisministrit). Mõlema eesmärk on luua Wir-Gefühl ehk meie-tunne. Autor asub nii kaude kui ka otse kriitilisele positsioonile sel moel tekitatud meie-tunde tipphetke, nimelt kaheteistkümne nõukogude sõduri säilmete ja Pronkssõduri kuju eemaldamise suhtes. Ta kasutab teiste autorite väljendeid, mis mõnikord on ilmselgelt liiga suuresõnalised (“etniliste venelaste karistamine”, “sümboolne mõrv”, “memoritsiid”), ning väidab, et “Eestis on eesmärk jõuda mineviku osas kokkuleppele teisenenud otse vastupidiseks – tekitatud on tondid, mida peeti juba ammu unustatuks, sest valitsus alahindas saatuslikult monumendi tähendust”. Viimane märkus ei käi ainult sõjamehe enda tähenduse kohta – tegemist on kangelasliku võitlusega fašismi vastu ja selle käest “vabastamisega” -, vaid ka nähtuse kohta, mida Münch nimetab dekontekstualiseerimiseks: et mälestusmärk eemaldati linnasüdamest, kaotas ta oma sümboolse tähenduse. Ilma algupärase kontekstita (Tõnismägi) on sõjamehest saanud tavaline mälestusmärk, mis sarnaneb paljude samasuguste poolunustatud monumentidega.

Suuresti tänu „kuningas” alkoholile kasvas meelepaha avaldamine peagi üle massilisteks rahutusteks.

Siiski jääb õhku suur küsimus: miks Eesti võimud otsustasid seda teha alles 2007. aastal, ehkki “mälukultuur” ja “ajaloopoliitika” said alguse juba pea kohe pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal? Miks ei eemaldatud Aljošat 1994. aastal pärast Venemaa sõjajõudude lahkumist või 2004. aastal pärast Eesti ühinemist ELi ja NATOga? Vahest oli Ansipi vihje kuju eemaldamisele populistlik valimisloosung, mis pidi aitama enda poole tõmmata konservatiivseid valijaid? Võib-olla muutusid tema sõnad isetäituvaks ennustuseks, sest valitsusse pääsenud Isamaa ja Res Publica Liit nägi siin oma võimalust? Münch ise rõhutab, järgides selles osas eesti juurtega Austria juuraprofessorit Henn-Jüri Uibopuud, “eliidi püsimist” poliitikas ja õigussüsteemis ka pärast 1991. aastat. Kõrgetel ametikohtadel endised kommunistlikud ametnikud, kellest paljud pääsesid 1995. aastal riigikokku, ei olnud huvitatud minevikust jagusaamisest, sest see oleks võinud paljastada mitmeid ebameeldivaid tõiku nende enda mineviku kohta. Alles siis, kui nad olid lavalt lahkunud, hakkasid kuhjuma pinged Venemaaga. Seegi arusaam on liialt piiratud, sest sellised juhtivad poliitikud nagu president Lennart Meri, Mart Laar ja Siim Kallas kritiseerisid Venemaad tugevalt juba 1990. aastatel, “kompenseerides” mõnes mõttes parlamendiliikmete tõrksust sama teha. Küll on Münchil õigus, kui ta mainib, et Kreml hakkas “fašismi taassünni” mantrat kasutama alles üsna hiljuti, milleks talle andis hea võimaluse Euroopas, USAs ja Iisraelis levinud pahameel Pärnu ja Lihula mälestusmärkide pärast.

Keskmine Eesti lugeja võib kergesti jõuda järeldusele, et Münch lähtub “tüüpilistest Saksa/Lääne-Euroopa” postmodernsetest ideedest, sest ta osutab korduvalt sellele, et Eesti peab jagu saama oma mineviku negatiivsetest aspektidest. Ta puudutab kaht väga tundlikku teemat: uurimise lõpetamist 2005. aasta detsembris Harri Männili asjus, kes teenis natsiokupatsiooni ajal politseis ja keda Simon Wiesenthali keskus peab vastutavaks sadade juutide ja kommunistide hukkumise eest, ning 36. politseipataljoni mõrvarlikku tegevust 1942. aastal Valgevenes, milles osalesid väidetavalt ka eestlased. Mida ka arvataks tähelepanust, mida Münch pöörab natsidega koostöö tegemise teemale, on tal õigus, kui ta kirjutab, et Eesti on liiga kergekäeliselt lükanud vastutuse juudivastases vägivallas Natsi-Saksamaale. Ta mainib näitena Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni aruannet “Estonia 1940-1945” (2006), mille eessõnas märgitakse, et “üldine vastutus enamiku, kui mitte kõigi raportis käsitletud kriminaalsete episoodide eest lasub Saksa sõjaväe- ja tsiviilokupatsioonivõimudel”. Münchi meelest tuleneb selline “Eesti aktiivse [sic!] osalemise eitamine holokaustis paratamatult [Eesti] rahvusajaloo konstrueerimisest, mis distantseerib ennast Nõukogude Liidust ja Venemaast”. Ta märgib ka seda, et komisjoni kuulunud vabahärra Wolfgang von Stetten oli Weikersheimi uurimiskeskuse esimees. Keskuse näol on tegemist Saksamaa vastuolulise äärmus-konservatiivse mõttekojaga, mida tihtipeale seostatakse Saksa paremäärmuslaste niinimetatud intellektuaalse väljundiga ehk uusparempoolsetega (Neue Rechte).

Autor hindab niisuguseid venekeelseid uudisteallikaid nagu The Voice of Russia, RIA Novosti, Kommersant ja Regnum liiga kergekäeliselt usaldusväärseks.

Sellist kriitikat ei tohi muidugi pidada tõsiseks süüdistuseks “ulatuslikus” koostöös, mida hüsteeriliselt püüab väita Venemaa. Samas kirjutaks Münch kindlasti alla arvamusele, et võib täiesti mõista, miks 48 aastat kestnud nõukogude okupatsioon ja repressioonid kipuvad varjutama juutide saatust palju lühema natsiokupatsiooni ajal. Aga kui Eesti tahab ühekorraga ja lõplikult vabaneda ebameeldivatest süüdistustest, tuleb tahes tahtmata asuda põhjalikult uurima aastaid 1941-1944. Eeskujuks võib olla Leedu, kus on viimastel aastatel avaldatud mitmeid teaduslikke uurimusi osalemise kohta natsikuritegudes ning antisemitismi juurte kohta.

Münch kutsub Eestit üles tõsisemalt pingutama praegu omavahel põrkuvate ajalooversioonide lepitamise nimel, et pluralistlikus ühiskonnas võiks võidule pääseda ühtekuuluvustunne (Zusammengehörigkeitsgefühl). Seepärast peaks mälukultuur ja ajaloopoliitika olema kaasavad, mitte välistavad. See ei ole muidugi sugugi algupärane seisukoht ning seda on pooldanud ka mitmed Eesti enda juhtivad ühiskonnateadlased. Siiski jääb püsima otsustava tähendusega küsimus: kuidas täpselt saavutada niisugune ühine, “demokraatlik” mineviku mõistmine? Münch jääb siinkohal abstraktse arutelu pinnale, ent nendib, et see on keeruline ülesanne, sest Eesti “põrkuvad” ajalookäsitlused on alates 2007. aasta aprillist üksteisest veelgi enam lahku triivinud. Ta ei varja oma poolehoidu Aleksandr Astrovi sihilikult ülepaisutatud teooriale, mille kohaselt venelane on uus homo sacer, isik, kes antiikaja Roomas seati väljapoole seadust ning kelle suhtes ei kehtinud õieti mingid muidu kodanikku kaitsvad reeglid. Lisaks soovitab Münch Eestil eirata Venemaa “ajaloost tingitud” reflekse ning näidata selle asemel üles oma “demokraatlikku üleolekut”.

Selle juures tekitab suure probleemi aga tõsiasi, et Eesti-Venemaa modus vivendi eeldab mineviku sellise tõlgenduse omaksvõtmist, mis ei lähtu sugugi selgelt ajaloolistest faktidest. Ei pea üldse olema rahvuskonservatiiv, Mart Laari jünger või Kaitseliidu paadunud liige, et mõista, et see ajalooversioon, mida tõstetakse kilbile Venemaal ja suures osas vene diasporaas, tugineb sürrealistlikule (nõukogude) mütoloogiale ega vasta kuigi palju tegelikkusele – seda on hakanud mõistma isegi enamik Lääne-Euroopa ajaloolasi. Mõistagi ei ole see omane ainult Venemaale – ka Prantsusmaal kulus üle neljakümne aasta, enne kui hakati tunnistama Vichy režiimi (liigagarat) koostööd Natsi-Saksamaaga, ning Holland ei soovi seniajani avalikult ja selgelt välja öelda, et usinate Hollandi tsiviil-ametnike tegevus andis suure panuse nende juutidest kaaskodanike küüditamisse, rääkimata juba tõese hinnangu andmisest räpastele koloniaalsõdadele, mida Holland pidas 1940. aastate teisel poolel Indoneesias. Siiski on Prantsusmaa ja Holland demokraatlikud riigid, mis on juba suutnud või lõpuks suudavad tõele silma vaadata ja täita ka rahvusajaloo mustemad leheküljed.

Ta ei varja oma poolehoidu Aleksandr Astrovi sihilikult ülepaisutatud teooriale, mille kohaselt venelane on uus homo sacer, isik, kes antiikaja Roomas seati väljapoole seadust.

Venemaa Vergangenheitsbewältigung ei ole aga samas isegi veel alanud ning võib ainult imetleda selliseid teadlasi nagu Boriss Sokolov ja Jelena Zubkova, kes on söandanud arvustada Kremli ajalooversiooni ja kramplikku “Suure Isamaasõja” esileupitamist. Eesti ei saa siin kuigi palju kaasa aidata ja samamoodi ei saa loota, et Eestis suudaks keegi tõsiselt võtta nii pentsikuid valesid ja moonutusi, mida esitab näiteks Aleksandr Djukovi raamat “Müüt genotsiidist: nõukogude võimu repressioonid Eestis (1940-1953)”. Teisisõnu: dialoog Eesti venekeelse vähemusega ning üldisemas plaanis venelaste osalemine Eesti poliitilises ja ühiskondlikus elus on äärmiselt tervitatav ja sellele tuleks võimalikult palju kaasa aidata, kuid see ei saa tähendada tegelikkusest irdunud ajalooarusaama kaasamist Eesti rahvusajaloo narratiivi. Kuigi käesoleva artikli autor ei poolda natsismi ja kommunismi võrdsustamist, võrduks niisugune kaasamine sellega, kui Saksamaa järsku “võtaks arvesse” Kolmanda Reich’i “positiivseid jooni” ning asuks pooldama juba mainitud Weikersheimi uurimiskeskuse seisukohti. Meeleheitlikud katsed ühitada vastandlikke, teineteist välistavaid “okupeerimise” (Eesti) ning “vabatahtliku liitumise” ja “vabastamise” (Venemaa ning venekeelne vähemus) dogmasid on ette läbi kukkunud. Selle asemel tuleks Eesti venekeelsetele elanikele hoopis jõulisemalt tutvustada seda, mis tegelikult juhtus maal, mis nüüdseks on ka nende kodumaa. Selleks tuleb neile pakkuda korralikku ja objektiivset teavet vene keeles.

Münchi peamine teene seisab selles, et ta tutvustab “vana Euroopa” laiemale publikule eesti ja ka vene hinge iseärasusi. See on seda olulisem, et praegune Vergangenheitsbewältigung Eestis ja teistes endistes kommunistlikes riikides puudutab ka Euroopa Liitu tervikuna, nagu näitavad selgelt Euroopa Parlamendi “uute” liikmete, näiteks Tunne Kelami korduvad katsed mõista üleeuroopalisel tasandil hukka ka kommunistlike režiimide kuriteod. Raamat sisaldab mõningaid pisivigu – nii on Diena Läti, mitte Leedu ajaleht; Naši protestijad ei hõivanud Eesti saatkonda Moskvas; Venemaa välisminister Lavrov osales 2007. aasta aprillis Oslos NATO, mitte aga ELi kohtumisel; 1938. aasta Kristalliöö leidis aset Hitleri, mitte aga Weimari vabariigi ajastul -, kuid need on piisavalt pisikesed, et mitte muuta üldmuljet. Ja see üldmulje ütleb, et seda raamatut tuleks lugeda kõigil, kes tunnevad huvi Eesti püüdluste vastu kujundada rahvusidentiteeti ning Eesti ühiskonnas peituvate pingete vastu. See raamat näitab veenvalt, et – kui kasutada taas Neil Youngi sõnu – there’s more to the picture than meets the eye (on pildil kujutatud enam, kui palja silmaga võib näha).

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane