Tavasõda on moest läinud. Käes on halli tsooni agressiooni aeg

Viimase mõne aasta jooksul on agressioon sõja ja rahu vahelises hallis tsoonis pidevalt kasvanud ja agressoril on siin tohutu eelis: ta võib aina uusi vorme võtta. Kui sihtriigid keskenduvad katsele nurjata või ette näha iga agressiooni vormi, on nad alati nõrgemas olukorras. Selle asemel peaksid nad suurendama ühiskonna kerksust ja andma märku, et ei jäta agressiivseid tegusid karistamata.

Vaid kaks-kolm aastat tagasi ei olnud halli tsooni agressioon kellegi päevakorras kuigi tähtsal kohal. Agressioon ise vaieldamatult siiski toimus: pidevad küberründed, desinformatsioon, ettevõtete vaenulikud ülevõtmised, kuid eraldi võetuna ei vapustanud ükski neist tegudest kedagi. Isegi see, kui Hiina ettevõtted võtsid üle Rootsi kolm tipptasemel pooljuhtide tehast, ei tekitanud meedias sedalaadi pealkirju, nagu teinuks sõjaline rünnak.

Tegelikult on halli tsooni agressioon harva pealkirjadesse pääsenud. Erandina võib tuua Venemaa kübersissetungi Emmanuel Macroni valimiskampaaniasse 2017. aastal ja Venemaa Petya pahavara rünnaku Ukraina vastu samal aastal, mis puudutas ka mitmeid rahvusvahelisi ettevõtteid. Selliseid rünnakuid vaadeldi üksikjuhtumitena, kuigi tegelikkuses olid need osa laiemast ponnistusest, kus eelkõige Venemaa ja Hiina püüavad nõrgestada lääneriike ja tugevdada oma positsiooni.

Väike kulu, suur kasu

Nüüd on nii otsustajad kui ka avalikkus hakanud teadvustama tõsiasja, et halli tsooni agressioon nende ühiskondades on reaalsus ja võib kätkeda mis tahes tööriistu, olgu selleks küberagressioon, pantvangidiplomaatia või ettevõtte survestamine. Need, kes soovivad rohkem süveneda mõnda tänapäeva lääneriikide vastase halli tsooni agressiooni vormi, on oodatud tutvuma raamatuga „The Defender’s Dilemma: Identifying and Deterring Grayzone Aggresion“ („Kaitsja dilemma: halli tsooni agressiooni tuvastamine ja ärahoidmine“), mille Ameerika Ettevõtlusinstituut andis välja oktoobris.

Muidugi võivad agressorid kasutada vahendeid, mida veel olemaski ei ole. Kuni maini poleks lääneriigid võimalikuks pidanud, et üks riik võib sisse vedada tuhandeid migrante ja siis transportida nad teise riigi piirile eesmärgiga külvata kaost. Jah, läinud aastal ähvardas Türgi president Recep Tayyip Erdoğan „avada värava“ Euroopasse, sundides Kreekat ehitama piirimüüri, mis just hiljuti valmis sai, kuid need migrandid juba olid Türgis, samal ajal kui Valgevene toob migrante sisse kindla eesmärgiga toimetada nad seejärel Leedu, Läti ja Poola piirile.

Migrante relvana kasutades demonstreerib Valgevene president Aljaksandr Lukašenka riukalikult, kuivõrd üüratut kasu halli tsooni agressioon teostajale pakub.

Migrante relvana kasutades demonstreerib Valgevene president Aljaksandr Lukašenka riukalikult, kuivõrd üüratut kasu halli tsooni agressioon teostajale pakub. Ta kahjustab Valgevene kolme NATO-naabrit, sundides neid pöörama tähelepanu ja suunama jõude Valgevene piirile ning paluma Brüsseli abi; ta süvendab ebakõla Varssavi ja Brüsseli vahel; ta põhjustab konflikti Saksamaa ja Poola piiril, kui Saksa paremäärmuslastest aktivistid ilmuvad kohale, et takistada Lukašenka Poolasse jõudnud migrante Saksamaale sisenemast (mitu tuhat sellist migranti on juba ületanud Saksamaa piiri), ja ta põhjustab lahkhelisid Euroopa Liidus. Ega eriti üllatagi, et Lukašenka jätkab sedavõrd tulusat ettevõtmist.

Loomulikult, just seetõttu, et hind (arvestatuna veres ja rahas) on nii madal ja oht karistada saada nii kaduvväike, on igati loogiline, et halli tsooni agressiooniga tegelevad ka Venemaa ja Hiina ning vähemal määral Iraan ja Põhja-Korea. Halli tsooni agressiooni kasutamine on täiesti loogiline teiselgi põhjusel: tavasõjad on moest läinud.

Sõjaoht on ilmselgelt endiselt olemas, kuid pärast Teise maailmasõja lõppu on sõjad arenenud riikide vahel järsult vähenenud (sellest räägib näiteks Oona Hathaway ja Scott Shapiro raamat „The Internationalists“). Sellest vaatenurgast on Venemaa sõda Ukraina vastu kõrvalekalle. Võimatu on teada, kas Venemaa ja Hiina hoiduvad sõjast NATO riikide vastu, kuna NATO heidutus töötab või siis seepärast, et nad ei ole huvitatud territoriaalsõjast (sealhulgas vallutatud alade haldamisega kaasnevatest tohututest kulutustest ja jõupingutustest), kuid kummalgi juhul ei pea nad praegu kineetilist sõda ühegi nimetatud riigi vastu.

Demokraatiate kättemaks

Kuid nagu oleme näinud, tegelevad nad halli tsooni agressiooniga. Praeguse olukorra muudab eriti ohtlikuks see, et geopoliitiline vastasseis põrkub üleilmastunud majandusega. Viimane pakub agressoritele tohutuid võimalusi, sest tänapäeval on neil ja sihtmärgiks olevatel riikidel lugematu arv kokkupuutepunkte. Näiteks sõltuvad Lääne ettevõtted Hiina müügiturust ja Hiina tootjatest oma tarneahelais, peale selle reisivad lääneriikide kodanikud ringi kõikjal maailmas.

Raamatus „The Defender’s Dilemma“ kirjeldan ma strateegiaid, mida lääneriigid saavad nii eraldi kui ühiselt halli tsooni agressiooni piiramiseks järgida. Nende esimene samm peab olema ühiskonna kerksuse tugevdamine, mis võiks hõlmata näiteks teismeliste teadlikkuse suurendamist, valikulist ajateenistust kõigis julgeolekuga laiemalt seotud riigijuhtimise valdkondades, regulaarset teabevahetust äriringkondadega ning sõjaväe ja tööstuse halli tsooni ühisharjutusi või nende kombinatsiooni. Tšehhi alustas sel aastal edukalt selliste halli tsooni õppustega.

Sihikule võetud riigid peaksid agressoritele ka teada andma, et nad hakkavad kätte maksma – mitte agressorite räpaste meetoditega, vaid liberaalsele demokraatiale omaste vahenditega.

Sihikule võetud riigid peaksid agressoritele ka teada andma, et nad hakkavad kätte maksma – mitte agressorite räpaste meetoditega, vaid liberaalsele demokraatiale omaste vahenditega. Kuigi see võib tunduda nõrga ähvardusena, mõelge näiteks sellele, et väga suur hulk vaenuliku riigi ametnikke ja nende pereliikmeid naudib Lääne hüvesid.

Kaitsja dilemma on tõsine, kuid koos saame halli tsooni agressioonile piiri seada.