Taiwan ja Hiina: diplomaatia on ainus lahendus

Nii Eestis kui ka mujal tuntakse Taiwani viimaste aastakümnete kiire ja eduka majandusarengu tõttu ühena nn Aasia tiigritest. Kuid Taiwani poliitiline staatus on jäänud paljudele üksjagu segaseks. Taiwan on de facto iseseisev riik, Taiwani passi tunnistavad kõik riigid iseseisva riigi kodaniku kehtiva reisidokumendina. Ometi ei tunnusta enamik riike Taiwani riigina, võrdväärse partnerina riikidevahelistes suhetes. ÜRO ja paljude teiste valitsustevaheliste organisatsioonide uksed on Taiwanile suletud. Miks on see nii, et praeguse maailma üks edukamaid riike on surutud diplomaatilisse isolatsiooni ja keegi ei tee midagi, et muuta seda ilmselt ebanormaalset olukorda?

Kõigepealt peab aru saama, et siin ei ole tegemist õigusliku küsimuse, vaid Hiina Rahvavabariigi (HRV) ja enamiku maailma riikide poliitilise otsusega. 1933. aastal vastu võetud “Riikide õiguste ja kohustuste Montevideo kokkuleppe” 1. artikkel väidab: “Riigil kui rahvusvahelise õiguse subjektil peavad olema järgmised tunnused: (a) pidev elanikkond, (b) kindel territoorium, (c) valitsus ja (d) võime astuda suhetesse teiste riikidega.” Hiina Vabariigil (HV), mida üldiselt tuntakse Taiwanina, on kõik need tunnused olemas. Niisiis on ta igal juhul riik. Edasi tuleb aga tunnustamise küsimus. Selle kohta on rahvusvahelises õiguses kaks teooriat. Üks väidab, et teiste riikide tunnustus on riikluse kohustuslik element, s.t riik ei saa olla riik ilma teiste riikide tunnustuseta. Teine väidab, et tunnustamine ei ole midagi muud kui juba kehtiva fakti deklareerimine. Riik on riik, kui tal on olemas need neli tunnust, olenemata sellest, kas teised riigid teda riigina tunnustavad või mitte. Tänapäeval on rahvusvahelises õiguses üldtunnustatud teine teooria, s.t riik võib olla riik ka teiste riikide tunnustuseta; tunnustamine ei ole vajalik eeltingimus, et olla riik. Seega on Taiwan rahvusvahelise õiguse seisukohalt kahtlemata riik, isegi kui suurem osa riike teda riigina ei tunnusta.

Kas ei loo mittetunnustamine siiski teatavaid takistusi Taiwanile astumaks kahe- ja mitmepoolsetesse suhetesse teiste riikidega? Enamikul juhtudel ei saa Taiwan ju suhelda teiste riikidega tavapärasel riikide- ja valitsustevahelisel tasemel.

Paraku on see tõsi. Praegu on Taiwanil ehk HV-l diplomaatilised suhted ainult 25 riigiga. Teised riigid käivad Taiwaniga samuti läbi, kuid mitte kui võrdväärse riigiga. Ometi pöördub iga riik, kes tahab Taiwaniga mis tahes alal asju ajada, Taipei, mitte Pekingi poole, kuigi ametlikult tunnustab viimase ühe Hiina poliitikat. Nad suhtlevad Taiwani valitsusega kas või ainult sel tasemel, et Taiwani saabumiseks peavad nende esindajad taotlema HV välisministeeriumist Taiwani viisat. Kas ei tähenda see, et kõik maailmas suhtuvad Taiwani siiski kui de facto riiki? Kuid tõepoolest, riigid, kes ei tunnusta Taiwani riigina ka de jure, ei saa astuda otsestesse ametlikesse kontaktidesse HV valitsusega. Kõiki asju aetakse kaudsel teel valitsusväliste struktuuride kaudu.

Milliste struktuuride?

Võtame näiteks Ameerika Ühendriigid. USA katkestas diplomaatilised suhted Taipeiga 1979. aastal, kuid vastastikused suhted on siiamaani olulised mõlemale. USA esindust Taiwanil nimetatakse Ameerika Instituudiks Taiwanil ja Taiwani esindust USAs Taipei Majandus- ja Kultuuriesinduseks Ameerika Ühendriikides. Mõlemad on de facto saatkonnad, kuid mitte nime poolest. Nad peavad omavahel läbirääkimisi, sõlmivad ja allkirjastavad lepinguid, mis vaikimisi on siduvad ka valitsustele. USA saab pidada Taiwaniga edukalt selliseid suhteid tänu kongressis samal 1979. aastal vastu võetud siseriiklikule seadusele, mida tuntakse “Taiwani suhete aktina” (Taiwan Relations Act). Seal on öeldud: “Mis tahes seadusi Ameerika Ühendriigid rakendavad teiste maade, rahvaste, riikide, valitsuste ja muude selliste üksustega läbikäimiseks, kõik seal sätestatud tingimused kehtivad ja need seadused rakenduvad ka Taiwani suhtes.” Võib öelda, et selle seaduse alusel suhtleb USA Taiwaniga kui “mitteriigist riigiga”. De jure Taiwani ei peeta riigiks, kuid de facto peetakse. Taiwaniga aetakse asju kui riigiga teda ametlikult riigiks nimetamata.

USA suhtleb Taiwaniga kui “mitteriigist riigiga”.

Kas ka teised riigid on läbikäimiseks Taiwaniga kohaldanud seadusi ja asutanud selleks eri institutsioone?

Mitte päris. USA “Suhete akt Taiwaniga” on üsna ainulaadne. Teised riigid ei ole selliseid seadusi vastu võtnud. Kuid paljudel maadel, sealhulgas Euroopa Liidul, on esindused Taipeis eri nimede all, nagu Taiwanil on esindused rohkem kui 80 riigis üle maailma. Kuid suhted Taiwani ja nende riikide vahel saavad olla üksnes mitteametlikud, kahepoolsed ametlikud valitsuste liikmete kohtumised on välistatud. Lubatud on kaubavahetus, turism ja kultuurivahetus, riigid tunnustavad Taiwani passi ja annavad Taiwani kodanikele viisasid. Rahvastevahelise suhtlemise tasemel toimivad kõikvõimalikud kahepoolsed suhted, kuid välistatud on otsekontaktid valitsuste vahel. Kui nende maade valitsusametnikud tahavad külastada Taiwani, saavad nad seda teha ainult eraisikuna. Selline ebavõrdne suhtumine põhjustab Taiwanile loomulikult hulga probleeme. Kuigi suhted käivad rahvaste vahel, võtavad seadusi vastu ja viivad neid ellu valitsused. Kui Taiwani valitsus ei saa otse asju ajada teiste riikide valitsustega, on väga raske lahendada paljusid, näiteks ka kaubavahetusega seonduvaid probleeme.

Kuidas siis Taiwan ajab teiste maadega asju, mis nõuavad kahepoolseid valitsustevahelisi läbirääkimisi ja kokkuleppeid?

Palju saab ära teha rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, kus Taiwanil on liikme või vaatlejaliikme staatus, nagu näiteks WTO. Kui teiste riikide valitsused ei saa või ei taha otse asju ajada Taiwani valitsusega, siis on võimalik läbi rääkida WTO liikmetena. Kuid WTOs saab läbi rääkida ainult kaubavahetuse osas, mitte teistel aladel. Sellepärast ongi väga tähtis, et Taiwan saaks ka teiste funktsionaalsete rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks lahendamaks ühiseid probleeme.

Rahvusvaheliste organisatsioonide juurde tuleme veel tagasi. Räägime nüüd aga sellest “poliitilisest otsusest”, mis jätab Taiwani välja normaalsete riikidevaheliste suhete võrgustikust. Miks siiski suurem osa maailma maid allub HRV tahtele, ei tunnusta Taiwani riigina ega sõlmi temaga diplomaatilisi suhteid?

Selline poliitiline otsus võeti vastu 1971. aastal ÜROs. ÜRO resolutsioon nr. 2758 ütleb: “Hiina Rahvavabariigi valitsuse esindajad on Hiina ainukesed seaduslikud esindajad ÜROs.” Kommenteerimaks seda sätet, tahan ma öelda, et Hiina koht ÜROs ei ole selle asutamisest saadik 1949. aastal vastanud tegelikule olukorrale. Enne 1971. aastat esindas HV ÜROs kogu Hiinat, kuigi kontrollis tegelikult vaid Taiwani ja mõnd väikesaart. Pärast 1971. aastat esindab HRV kogu Hiinat, kaasa arvatud Taiwan, mille üle tal tegelikult ei ole kunagi mingit jurisdiktsiooni olnud. Kumbki olukord ei vasta tegelikkusele. 1950. aastal laskis ÜRO peasekretär Trygve Lie seda küsimust õiguslikult uurida, kuna leidis, et HRV väljajätmine ÜROst pole õige. Memorandumis ÜROs “Esindatuse probleemi õiguslikud aspektid” väitis ta, et “esindatus peab käima lahus valitsuse tunnustamisest”. ÜRO liikmesmaa võib hääletada ka selle valitsuse esindatuse poolt, kuigi ta pole seda valitsust tunnustanud või tal ei ole sellega diplomaatilisi suhteid. Poolt hääletamine ÜROs ei pea tingimata tähendama tunnustamist ja diplomaatiliste suhete sisseseadmist.

Miks ÜRO vahetas 1971. aastal ühe ebarealistliku situatsiooni teise vastu?

Sellepärast, et liikmesmaad ei nõustunud selle uurimuse tulemustega. ÜRO liikmed ise tekitasid sellise imeliku olukorra. Nad otsustasid poliitilise, mitte õigusliku lahenduse kasuks. Kuna käis külm sõda, ei võtnud ÜRO liikmesmaad kuulda peasekretäri soovitust käsitleda mitmepoolset liikmesust eraldi kahepoolsest tunnustamisest. Kapitalistlik leer ei tahtnud HRVd ÜROsse võtta. 1971. aastal aga pöörati laud ümber ja välja jäeti hoopis HV. Võib tunduda, et kõigis Taiwani hädades on süüdi üksnes Peking, kuid ma ütleksin, et tegelikult on need samavõrra põhjustatud maailma riikide ühisotsusest ignoreerida tegelikku olukorda.

Kas 1971. aastal oleks vähemalt teoreetiliselt olnud võimalik, et ÜRO peaassamblee oleks hääletanud niinimetatud kahe Hiina esinduse loomise poolt, s.t et HRV ja HV oleksid mõlemad saanud ÜRO liikmeks, mis oleks ilmselt ära hoidnud paljud probleemid?

USA esitas vastava resolutsiooni projekti, kuid seda isegi ei hääletatud. Kahe Hiina ettepanek oli teostatav 1960. aastate algul ja veel 1960ndate keskel tegi Itaalia ettepaneku kaaluda kahe Hiina liikmesuse võimalust. Vähemalt osa maailmast oli sel ajal üsna realistlik olukorra osas Hiinas ja valmis tunnustama mõlemat, kuid sellele olid kõigest jõust vastu mõlemad Hiinad ise. Ei Taipei ega Peking olnud valmis seda võimalust vastu võtma, sest kumbki pretendeeris võimule kogu Hiina üle. Alles 1991. aastast on Taiwan olnud valmis tunnistama asjade tegelikku seisu ning isegi kasutama erinevaid nimesid, et olla esindatud rahvusvahelistes organisatsioonides. APECis on ta näiteks nime all Hiina Taipei, WTOs Taiwani, Penghu, Kinmeni ja Matsu Omaette Tolliterritoorium. Kuid Peking ei tagane oma kangekaelsest väitest, et Taiwan on Hiina osa ja HRV Hiina ainuke seaduslik esindaja ning et Taiwanil pole õigust olla esindatud rahvusvahelistes organisatsioonides. Ja kogu maailm läheb HRV nõudmisega kaasa, kuigi saab täielikult aru, et Pekingi valitsus ei esinda Taiwani rahvast.

Taiwan on rahvusvahelise õiguse seisukohalt kahtlemata riik, isegi kui suurem osa riike teda riigina ei tunnusta.

Miks maailma riigid mängivad sama mängu HRVga? Miks nad ei toimi kooskõlas oma realistliku arusaamaga?

Sellepärast, et seda nõuab reaalpoliitika. HRV-l on tugev positsioon teha Taiwani küsimuses edukat lobitööd. Esiteks on ta ÜRO julgeolekunõukogu liige ja tal on küllaltki oluline otsustusvõim rahvusvahelise rahu ja julgeoleku küsimustes ning igaüks tunnustab seda. Teiseks on Hiina kiiresti kasvav majandusvõim. Kolmandaks tugevneb HRV kiiresti ka sõjaliselt. Juba 1960ndatest on ta tuumariik. Nõnda on HRV-l väga kaalukas sõna sekka öelda maailma asjades. Paljud riigid seisavad HRV poolel, sest muidu võib too kasutada oma võimu nende huvide vastu. Ma ei usu, et ükski riik ühekaupa oleks valmis astuma vastu Hiina nõudmistele Taiwani osas. USA on praegu ilmselt ainuke piisavalt tugev riik Hiinale vastuseismiseks. Lisaks on Taiwan talle tähtis oma geograafilise asukoha tõttu otse Hiina vastas. Nõnda toimibki iga riik oma riiklikest huvidest lähtuvalt. Ma ei arva, et maailm on muutmas oma poliitilist positsiooni Taiwani suhtes, kuigi paljud asjad võiksid siis muutuda nii Taiwani kui ka ülejäänud maailma kasuks. Olukorda saaks mingeid muutusi tuua vaid see, kui kõik maad otsustaksid koos.

Millised võiksid olla tegelikud sammud selles suunas? Nagu näha, ei ole ÜRO võimeline Taiwani-Hiina sasipundart lahendama. Kes on?

Tegelikult on Taiwani vastuvõtmine ühe või teise rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks alati toimunud USA eestvõtmisel. Nii oli see Taiwani jätmisel Aasia Arengupanka, nii oli see Taiwani vastuvõtmisel APECisse ja WTOsse. See on saanud võimalikuks seetõttu, et need organisatsioonid määratlevad oma liikmeid funktsionaalsel alusel. WTO liikmeks võib näiteks saada “iga omaette tolliterritoorium, millel on täielik autonoomia oma väliskaubanduse korraldamisel”. Nõnda avas WTO selline klausel ukse Taiwanile, sest Taiwani olukord vastab sellele tingimusele.

Miks USA maailma ainsa ülivõimu ja Taiwani põhilise toetajana ei võta ette midagi enamat sundimaks Hiinat lõdvendama oma jäika positsiooni Taiwani suhtes?

Aeg-ajalt ta püüab, kuid samal ajal püüab ta ka vältida sõjalist konflikti Hiinaga. Hiina Taiwani suhtes järele ei anna. Pekingi 2005. aasta märtsis vastu võetud “Lahkulöömisvastane seadus” ütleb, et kui mis tahes separatismi ilming saab teoks, “rakendab Hiina mitte-rahumeelseid vahendeid ja vajalikke meetmeid”.

Kas HRV valitsus võib seda tõesti teha?

Kahjuks jah. Esiteks Hiinas valitsevate natsionalistlike meeleolude tõttu. Hiina väidab, et Taiwan on alati olnud Hiina osa. Qingi dünastia ajal olevat imperialistlikud riigid kiskunud Hiina küljest ära maatükke, näiteks Suurbritannia võttis Hongkongi, Portugal Macau ja Jaapan Taiwani. Esimesed kaks on Hiina tagasi saanud, kuid Taiwani veel mitte. Pekingi valitsus õhutab natsionalistlikke meeleolusid selles vaimus, et Hiina püha kohus on tuua Taiwan tagasi emamaa rüppe. Teiseks on Taiwanil strateegiline asukoht, mille valdamine avaks Hiinale tee Vaiksele ookeanile. Kolmandaks on hirm Hiina teiste separatistlike liikumiste, eriti Tiibeti ja Ida-Turkestani vabadus-liiku-mis-te ees. Pekingi juhid kardavad doominoefekti: kui Taiwan on esimene doominokivi, mis kuulutab end ametlikult iseseisvaks, järgnevad talle teised. Seepärast ma ei usu, et HRV pehmendaks oma seisukohta Taiwani osas. Kui Peking ütleb, et ta kasutab vajadusel sõjalist jõudu, siis ta mõtlebki seda. Maailm peaks seda silmas pidama, sest sõda Taiwani väinas ei kahjustaks ainult Taiwani ja Hiinat, vaid rahu ja julgeolekut kogu Aasia ja Vaikse ookeani regioonis ning kogu maailma majandust. Taiwan ja Hiina on mõlemad maailmamajanduse tähtsad tootmisbaasid ja kui nad oleksid omavahel sõjas, annaks see kõvasti tunda kogu maailma majanduses.

Võib tunduda, et kõigis Taiwani hädades on süüdi üksnes Peking, kuid tegelikult on need samavõrra põhjustatud maailma riikide ühisotsusest ignoreerida tegelikku olukorda.

Mida saaks maailm teha takistamaks Hiinat selliseid samme astumast?

Maailmal ei ole palju muud teha kui rääkida. Kõik mõistsid hukka Hiina “Lahkulöömisvastase seaduse”, kuid see oli ka kõik. Ma arvan, et maailma riigid peaksid võtma asja tõsisemalt ja väljendama resoluutsemalt oma seisukohta Taiwani väina küsimuse rahumeelse lahendamise poolt.

Kas rääkimisest piisab? Peking ju vilistab selle peale.

Kui maailm väljendab oma vastuseisu piisavalt tugevalt, peab Peking sellega paratamatult arvestama. Hiina loobub jõu kasutamisest ainult siis, kui näeb, et see on talle endale kasulik. Ta ei soovi majandusarengu katkemist. Maailm peaks Hiinale selgeks tegema, et jõu kasutamine läheks talle nii majanduslikult kui ka poliitiliselt väga kalliks maksma.

Mida saab Taiwan ise teha ületamaks Hiina ähvardusi ja kindlustamaks oma rahvusvahelist staatust? Kas võiks kasu olla riigi ametliku nime muutmisest Hiina Vabariigist Taiwaniks ja taotleda uue nime all ÜRO liikmeks saamist, millele paljud iseseisvusmeelsed taiwanlased üles kutsuvad?

ÜRO põhikirja järgi peab kandidaat kõigepealt saama heakskiidu julgeolekunõukogult ja alles seejärel vähemalt kahe kolmandiku liikmete poolthääled peaassambleel. HRV-l on julgeolekunõukogus vetoõigus. Ma ei usu, et nimevahetusest siin abi oleks. Rohkem kasu on Taiwani kaasamisest funktsionaalsetesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO). WHO ülesandeks on ära hoida nakkushaiguste levikut. Taiwani läbib aastas 225 000 rahvusvahelist lendu 27 miljoni reisijaga. Kuni Taiwan on väljaspool üleilmset tervishoiusüsteemi, jätab see sellesse suure augu. Ja see ei ohusta üksnes taiwanlaste, vaid kogu selle süsteemi elanike tervist. Iga “auk” sellises süsteemis võib üleilmastumise ajastul põhjustada kohutavaid probleeme. Kui maailm sellele tähelepanu ei pööra, võib olla hilja, kui õnnetus on ühel päeval käes. Süsteemi sujuva toimimise huvides peaksid organisatsioonid nagu WHO vaatama üle oma vastuvõtu tingimused või avama Taiwanile “tagaukse”. Taiwan on valmis osalema WHOs “tervishoiuüksuse”, mitte riigina. Selliseid pretsedente juba on. Näiteks osaleb Taiwan aastast 2000 Vaikse ookeani kesk- ja lääneosa kalavarude kaitsmise ja majandamise kokkuleppes “kalapüügiüksusena”. See on kasulik kõigile, kuna kalavarude kaitsmisest on huvitatud kõik regiooni maad.

Kas ainult “tagaukse” avamine Taiwanile ei ole vesi Pekingi ühe Hiina veskile?

Ei ole. Kui riigid tunnistavad mööndusteta ainult Hiina positsiooni ja mitte üldse Taiwani oma, ei avaks nad Taiwanile ühtki ust ja Taiwan oleks täielikus isolatsioonis. “Tagaukse” avamine tegelikult õõnestab Pekingi ühe Hiina väiteid. Kui Taiwan haaratakse kaasa, näitab see seda, et tegelikult võetakse arvesse reaalset olukorda, s.t Taiwani ja Hiinat kui eraldi riike ja selle küsimuse poliitilist tundlikkust.

Kas Taiwanile ei oleks kasulikum püüda luua diplomaatilisi suhteid suurema hulga riikidega selle asemel, et otsida võimalusi “tagaukse” kaudu maailmaorganisatsioonidesse pääseda?

Taiwan teeb ka selleks väga palju. Kuid Hiina, kes nõuab oma diplomaatilistelt liitlastelt kategooriliselt, et neil ei oleks mingeid ametlikke sidemeid Taipeiga, blokeerib need jõupingutused. Diplomaatilised suhted on loomulikult tähtsad kas või juba sümboolse tähenduse pärast vastukaaluks Pekingi ühe Hiina poliitikale ja sellest tulenevale ohule HV riiklusele. Kuid rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu läheb vähemalt sama tähtis tee, kuna neist eemalejäämine kahjustab otseselt taiwani rahvast.

Taiwan on üks maailma juhtivaid kauplejaid. Üle veerandi Taiwani ekspordist ja üle poole otseinvesteeringustest läheb Hiinasse. Kas Taiwanile ei ole ohtlik sõltuda liiga tugevasti Hiina turust?

See on asjade loomulik käik, et Taiwani investorid viivad oma tootmisbaasid sinna, kus see on neile kõige kasulikum. Kui Hiinas on odavam toota, siis nad teevad seda seal. Teine asi, mis taiwanlasi Hiinasse meelitab, on ühine keel ja kultuurinormid. Hiinas on meil palju lihtsam äri ajada kui mujal. Ma tunnistan, et nii palju Hiinasse müüa ja investeerida teeb Taiwani haavatavaks, sest Hiina ei ole normaalne turumajandusega maa. Üheparteivalitsus võib iga hetk katkestada kõik majandussuhted Taiwaniga, ja see oleks Taiwanile hukatuslik. Taiwani valitsus püüab seda vältida, seades majandussuhetele Hiinaga teatavaid piiranguid. Kuid ärimehed leiavad alati tee, et neist kõrvale hiilida. Nimetaksin sellist poliitikat riskist hoidumise poliitikaks, kuid see ei toimi. Vaja oleks riski hajutamise poliitikat. Seepärast pooldan ma võimalikult avatud majanduspoliitikat Hiinaga, näiteks otse transpordiliinide sisseseadmist. Taiwanil on pikaajaline maailmaga äriajamise kogemus ja samal ajal eelis Hiina suhtes, mis võiks meelitada rahvusvahelisi partnereid. Oluline oleks ühendada Taiwani ärihuvid Hiinas rahvusvaheliste ärihuvidega. Loomulikult ei pane keegi kõiki mune ühte korvi. Kuid Hiina on piisavalt suur korv, et panna sinna päris palju mune. Kuid Taiwanile oleks kasulik panna sinna võimalikult palju mune koos rahvusvaheliste partneritega. Siis mõtleks Pekingi valitsus kaks korda, enne kui hakkaks Taiwani suhtes midagi ette võtma, sest sel juhul kahjustaks see ka rahvusvahelisi ärihuve ja maade valitsused, kes on nende huvide taga, ei jätaks sellele reageerimata.

Taiwan on ühe või teise rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks võetud alati USA eestvõtmisel.

Kuigi Taiwani ja Hiina majandussidemed tihenevad, on Peking jõudsalt moderniseerimas oma sõjaväge ja valmistub “mässulise provintsi” tagasivõtmiseks. Te juba mainisite, et teatud olukorras võib Hiina Taiwani rünnata. Kas te arendaksite seda teemat edasi?

Ma arvan, et Taiwani väin on maailma üks sõjaohtlikumaid paiku. Hiinal on vaidlusi ka mõnede teiste aladega, aga näiteks Spratly saarte puhul Lõuna-Hiina meres ja Diaoyutai saarte puhul Ida-Hiina meres Hiina tunnistab, et vaidlus nende üle käib teiste riikidega ning ta on võtnud omaks teatud diplomaatilise käitumismalli. Kuid Taiwani küsimust peab HRV oma siseasjaks. Kui aga valitsus peab midagi oma siseasjaks, siis arvab ta, et tal on selle üle ka lõplik otsustamisõigus. Ja see otsus võib sisaldada ka jõu kasutamist, nagu me “Lahkulöömisvastase seaduse” näitel juba nägime.

Seni on USA oma märkimisväärsete sõjajõududega regioonis olnud põhiliseks julgeolekugarantiiks Hiina võimaliku agressiooni vastu. Kas nüüd, mil HRV on kasvatamas oma sõjalist võimsust, ei tuleks hakata tähelepanu pöörama Taiwani, Jaapani ja Lõuna-Korea tugevamale sõjalisele koostööle, nagu mõned asjatundjad soovitavad?

Ma ei arva, et tihedam sõjaline koostöö võiks olla hea lahendus. Samuti ei ole see eriti reaalne. Lõuna-Korea ajab oma poolsaare ühendamise poliitikat ja püüab seepärast Pekingiga hästi läbi saada. Jaapanil on muidugi Hiina vastu küllalt tugev positsioon. Aga ma ei usu, et sõjaline tee oleks Taiwanile parim. Loomulikult on tähtis olla sõjaliselt tugev, et ennast kaitsta. Kui Taiwan suudab säilitada oma kaitsevõime vastukaaluks Hiina sõjalisele kasvule, läheks rünnak Taiwani vastu Hiinale liiga kalliks maksma, et üldse vääriks mängu. Hiina-vastane sõjaline allianss aga ei lahendaks Taiwani väina probleemi. Taiwani ja Hiina vaidlused peab lahendama kahepoolsete läbirääkimiste, mitte võidurelvastumise teel. Võidurelvastumine ainult kahjustab kummagi poole rahva huve, sest valitsused peavad tegema tohutuid sõjalisi kulutusi, selle asemel et parandada rahva elujärge. Sellepärast ongi paljud taiwanlased sõjaliste kulutuste suurendamise vastu.

Nii et igal juhul diplomaatia sõja asemel?

Just. Probleemi peavad lahendama rahvad kummalgi pool Taiwani väina. Kuid maailm peaks avaldama tugevamat survet rahumeelse lahenduse teokstegemiseks. Dialoog on tähtis, sest see hoiaks mõlemat poolt kõneluste laua taga, võimaldaks kummalgi vastaspoolest paremini aru saada ja rahulikult asju ajada. Kuid praegu ei näe me mitte ühtegi ettepanekut, mida mõlemad pooled oleksid valmis vastu võtma. Olukord võib siiski muutuda ja viia mingi rahumeelse lahenduseni. Ühesõnaga, oluline on teineteisega rääkida. Hiina pool on keeldunud läbirääkimiste alustamisest Taiwaniga üle kümne aasta. See pole õige, sest see ainult tõstab pinget ja teeb olukorra üha ohtlikumaks. See pole kasulik mitte kummalegi.

Taiwanil räägivad paljud niinimetatud 1992. aasta konsensusest ja võimalustest selle juurde naasta, et puhuda läbirääkimistele Pekingiga taas elu sisse. Mida see endast õieti kujutab ja kas selle juurde naasta on reaalne?

Taiwan ja Hiina kavatsesid alustada läbirääkimisi oma poolametlike organisatsioonide kaudu 1993. aastal. Ettevalmistaval kohtumisel 1992. aastal nõudis Hiina, et ühe Hiina põhimõtte tunnustamine peab saama läbirääkimiste eeltingimuseks. Taiwani pool ei nõustunud sellega ja pani ette, et kumbki pool teeb selles küsimuses suulise avalduse. Taiwani väide oli: “Kumbki pool tunnistab küll ühe Hiina nõuet, kuid mõistab seda erinevalt (s.t HV ühelt ja HRV teiselt poolt). Hetkel on aga tähtis lahendada notarisatsiooni probleem võimaldamaks kummagi poole rahval teineteisega läbi käia.” Hiina väide omakorda oli: “Mõlemad pooled tunnistavad ühe Hiina seisukohta, kuid kõnelused funktsionaalsel tasandil ei hõlma poliitilisi küsimusi. Me püüame selle poole, et lahendada dokumentide notarisatsiooni küsimus.” 1992. aastal ei jõutud seega mitte kokkuleppele ühe Hiina poliitikas, vaid selles, kuidas seda käsitleda. Loodi protseduurireeglid, et kumbki pool saaks välja tulla oma ühe Hiina seisukohaga. 1992. aasta vaim – ma nimetaksin seda niimoodi – oli oluline, sest mõlemad nõustusid, et niikaua kui kummalgi poolel on oma, teisest erinev arusaamine ühe Hiina põhimõttest, esitab kumbki oma seisukoha, kuid siis jäetakse see küsimus ajutiselt kõrvale ja alustatakse läbirääkimisi lahendamist vajavate jooksvate küsimuste üle. Nüüd nõuab Hiina, et Taiwan tunnustaks 1992. aasta “ühe Hiina konsensust”. Loomulikult ei saa Taiwan seda tunnustada. Ma arvan, et kompromiss võiks olla, kui tunnustada nn 1992. aasta konsensust, kuid jätta täpselt määratlemata selle sisu. Lõppude lõpuks oli siis ju olemas konsensus selle kohta, kuidas käsitleda erimeelsusi.

Pekingi juhid kardavad doominoefekti: kui Taiwan on esimene doominokivi, mis kuulutab end ametlikult iseseisvaks, järgnevad talle teised.

Kas Taiwani ekspresidendi Lee Teng-Hui 1999. aastal välja käidud avaldus, et Taiwan ja Hiina peavad teineteisega suhtlema nagu “riik riigiga”, halvendas läbirääkimiste atmosfääri?

Paljud tol ajal läbi viidud avaliku arvamuse küsitlused näitasid, et suurem osa taiwanlastest pidas Hiinaga suhtlemist “riik riigiga” põhimõttel millekski, mis vastab asjade tegelikule seisule. Nii et see avaldus väljendas seda, mida mõtles rahvas. Kuid kindlasti ei teinud see suhteid Hiinaga paremaks.

Mida peaks kumbki pool praegu tegema, et naasta läbirääkimiste laua taha?

Hiina ei peaks esitama ühe Hiina nõuet läbirääkimiste eeltingimusena ja Taiwan ei peaks esitama eeltingimusena “riik riigiga” nõuet. Kõigepealt tuleks alustada läbirääkimisi jooksvate küsimuste üle ja järgemööda leidma lahendusi neile küsimustele, milles mõlemad pooled suudavad kokku leppida. Kui aga kumbki pool esitab kõigepealt lõppnõude, siis polegi ju millestki rääkida. Kõige tähtsam on olla avatud. Kumbki pool peaks asuma läbi rääkima kavatsusega leida lahendusi järk-järgult, mitte ühekorraga kõikidele küsimustele. Läbirääkimised võiksid parandada vastastikust arusaamist lühikeses perspektiivis, pikemas perspektiivis aga andma kummalegi poolele võimaluse teha ettepanekuid, millega mõlemad saaksid nõustuda.

Kas on võimalik, et pooled võiksid jõuda mingile kompromissile ühe Hiina küsimuses? Kui jah, siis mis see võiks olla?

Arvan, et see on võimalik. Ja seda võiks nimetada “konstitutsiooniliseks ühe Hiina põhimõtteks”. Mõlema riigi, HV ja HRV konstitutsioon väidab, et on ainult üks Hiina. Diplomaatias aga mängitaksegi nüanssidega. Kunagi ei öelda ega kirjutata kõike lõpuni välja. Tegelikkus on selline, et on olemas kaks valitsust ja kaks konstitutsiooni. Kumbki konstitutsioon väidab, et on olemas ainult üks Hiina. HV konstitutsioon ütleb, et selle valitsus on HV valitsus ja territoorium hõlmab ka Mandri-Hiina. HRV konstitutsioon väidab samuti, et on olemas ainult üks Hiina ja see on HRV ning Taiwan on selle osa. Ühe Hiina küsimuse peakski jätma konstitutsioonide hooleks ja minema läbirääkimistega edasi.

Kas on näha mingitki positiivset märki, et mõlema poole juhid võiksid pidada “konstitutsioonilise ühe Hiina” varianti vastuvõetavaks?

On küll. HRV esimees Hu Jintao mainis midagi selletaolist oma 2005. aasta 4. märtsi kõnes, kuid peaaegu keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Ta ütles tavapäraselt, et Taiwan on Hiina osa, kuid lisas, et see pole mitte ainult HRV seisukoht, vaid et nii on öeldud ka “mõnes Taiwanil kehtivas dokumendis”. Mis dokumente võis ta silmas pidada? Loomulikult konstitutsiooni! Diplomaatias on tähtsad nüansid. Ei saa ju oodata, et Hu Jintao ütleks otse välja, et Taiwanile oleks väga hea, kui ta tunnistaks, et HV ongi Hiina. See oleks võrdne enesetapuga. Kuid ta võib seda öelda varjatult. Ja Taiwan võiks seda lugeda samuti ridade vahelt ja sellega kaasa minna. Diplomaatiat ju niimoodi aetakse. Üks Hiina olgugi ainult “konstitutsiooniline üks Hiina”. Kuid konstitutsioone on kaks ja kummaski räägitakse erinevast Hiinast. Diplomaatias aga ei pea üks pluss üks tingimata kaks olema, see võib olla ka üks.

Kui Peking ütleb, et ta kasutab vajadusel sõjalist jõudu, siis ta mõtlebki seda.

Antud juhul missugune üks?

Seda me ei täpsusta. Ja see on ainuke viis, kuidas mõlemat poolt jälle läbirääkimiste laua taha saada. Avatus on kõige tähtsam ja mõnede otste lahtijätmine võti, mis avab läbirääkimiste uksed.

Kas Hu võiks asjade sellise käiguga nõus olla?

Ma arvan küll. Hu on väga pragmaatiline ja avatud tüüp. Ta teab, et Hiinale on rahu kõige tähtsam ja ta tegutseb selle nimel. Loomulikult teeb ta kõik, et pöörata olukord Hiina kasuks. Kuid ta püüab asju ajada diplomaatiliselt. Dialoog on parim võimalus, kuid loomulikult peab olema kindel, et vastast on võimalik üle trumbata. Mina võin alustada Hiinaga rahulikult läbirääkimisi, kui ma olen absoluutselt kindel Taiwanis. Hu on valmis alustama läbirääkimisi Taiwaniga, kui ta on absoluutselt kindel Hiinas. Võistlus tuleb mõlemale poolele kasuks. Võistlus nii majanduse ja poliitika vallas kui ka selles, kuidas ühiskonda korraldada ja juhtida. Igasugune rahumeelne võistlus tuleb aga lõpptulemusena kasuks mõlema poole rahvastele.