august 12, 2008

Tagasipöördumine „normaalsesse“ maailma

Missugune on „normaalne maailm“? Kagani „normaalne maailm“ on maailm, kus suurriigid oma globaalse võimupositsiooni pärast võitlevad, nagu nad seda sajandeid on teinud. 1989. aasta sündmused panid meid uskuma, et taoline maailmakord on hääbumas. Kuid ei, ta on reaalsem kui kunagi varem.

Missugune on „normaalne maailm“? Kagani „normaalne maailm“ on maailm, kus suurriigid oma globaalse võimupositsiooni pärast võitlevad, nagu nad seda sajandeid on teinud. 1989. aasta sündmused panid meid uskuma, et taoline maailmakord on hääbumas. Kuid ei, ta on reaalsem kui kunagi varem.


Riina Kaljurand

Tagasipöördumine „normaalsesse“ maailma

Robert Kagan, „The Return of History and the End of Dreams”, Alfred A. Knopf, 2008, 115 lk.
Missugune on „normaalne maailm“? Kagani „normaalne maailm“ on maailm, kus suurriigid oma globaalse võimupositsiooni pärast võitlevad, nagu nad seda sajandeid on teinud. 1989. aasta sündmused panid meid uskuma, et taoline maailmakord on hääbumas. Kuid ei, ta on reaalsem kui kunagi varem.
Kagani viimane raamat, mis oma mahu poolest on pigem pikendatud essee, ärgitab liberaalseid demokraatiaid enesele olulist küsimust püstitama: kas me tahame ise mõjutada edasist ajalookäiku või laseme me teistel seda endi jaoks mõjutada?
Lisaks elegantsele ja intrigeerivale mõttekäigule muudab raamatu eriti huvitavaks ja asjakohaseks ka teadmine, et Kagan on väidetavalt USA presidendikandidaadi John McCaini mitteametlik nõustaja ja üks vähestest välispoliitika analüütikutest üldse, keda McCain hindab, millest annab tunnistust ka McCaini ülimalt positiivne hinnang raamatu tagakaanel.
Kagan võtab eelkõige sihikule globalistid ja internatsionalistid nagu Francis Fukuyama, kuid ka Kenichi Ohmae ja teised, kelle liigselt optimistlikud ettekuulutused ideoloogilise võitluse peatsest lõpust ning selle asendumisest ühise väärtussüsteemi ja majandushuvidega osutusid ennatlikeks.
Vahetult pärast külma sõja lõppu õitsele puhkenud lootus uuest demokraatlikust ja rahumeelsest maailmakorrast on illusioon ja ilmne liialdus. Moderniseerumine, üleilmastumine, rahvusriigi rolli vähenemine ja kultuuride ühtesulandumine ei ole siiski suutnud murda võimuargumendi selgroogu. Maailm on selline, nagu ta alati on olnud – suurriikide võimumängude tallermaa. Mida kiiremini me seda enestele tunnistame, seda enam suudame ära teha.
1990ndate optimism, mis põhines suuresti Nõukogude Liidu lagunemisel ja Berliini müüri langemisel, oli vaid verstapost, millest hakati liialt kaugeleulatuvaid järeldusi tegema. Kagani arust arvati ekslikult, et see on kõigi strateegiliste ja ideoloogiliste konfliktide lõpp.
Oma lootustele hakkasid läänemaailma liidrid ja mõtlejad toetust otsima valgustusaja ideedest, mille kohaselt demokraatlike riikide koostöö ja majanduslik areng hoiab sõjad eemal. Riigid, kel on kaubandussuhted, ei näe põhjust omavahel sõdu pidada. 90ndate ambitsiooniks oli üles ehitada täiuslik rahvusvaheline seadustele ja institutsioonidele allutatud süsteem. Ka ideoloogilises võitluses nähti liberaalse demokraatia võidukäiku ning Fukuyama ja tema mõttekaaslased pidasid seda isegi ideaalseimaks valitsemisviisiks inimkonna ajaloos, mis tuleb muuta universaalseks.
Kagani sõnul hindavad USA ja Euroopa külma sõja lõppu ja sellega kaasnenud globaalseid arenguid erinevalt ning sellest tulenevalt on ka käitumistaktika erinev. Mõlemad näevad enda poolt valitud tees maailmakorra ainuõiget mudelit.
USA jaoks tähendas külma sõja lõpp liidripositsiooni saavutamist maailmas, sest põhikonkurent Nõukogude Liit oli langenud. Majanduslik ja sõjaline üleolek andsid selleks ka põhjust. USA võidukäik ja minapilt andsid tunnistust sellest, et neil olid eelistused ja nõudmised kehtivale maailmakorrale. Üleolekuveendumus ja jõuline käitumine on säilinud tänapäevani ning pigem annab see USAle eelise taas pead tõstvate autokraatlike võimukeskustega toime tulla.
Euroopa nägemus oli idealistlikum, sillutades teed robertcooperlikule postmodernistlikule maailmakäsitlusele, mille kohaselt liberaaldemokraatlik ideoloogia ja sellega kaasnev väärtussüsteem kujunevad ajapikku ülimuslikuks rahvuslikest huvidest. Külma sõja lõpp tähendas parema ideoloogia – demokraatia – võitu. Euroopa Liit, kui „vabatahtlik impeerium“ on selle parimaks näiteks.
USA ja Euroopa vaheline dihhotoomia Kagani viimases raamatus viib mõtted tema 2002. a välja antud raamatule „Paradiis ja võim“, kus seesama maailmavaateline erinevus põhjalikult käsitletud oli. Ilmne on see, et neokonservatiivina usub Kagan pigem riigi jõusse idee kandjana kui pelgalt ideesse enesesse. Ning ta usub ka Ameerika Ühendriikidesse.
Prospect Magazine’i maikuunumbris avaldatud südamlikus kirjavahetuses Robert Kagani ja Robert Cooperi vahel, mis on kui proloog raamatule, esitab Kagan Cooperile küsimuse: „ Kas need edusammud, mida me 20 aasta jooksul teinud oleme, tuleb kirjutada ideede arvele või pigem riikide arvele, kes neid ideid kannavad?“ Ta vastab sellele ise, et pigem on tegu viimase variandiga. Moderniseerumine ja tehnoloogia areng ei soodusta mitte ainult tugevate demokraatiate, vaid ka tugevate autokraatiate tekkimist.
Kagan väidab, et jõudsalt arenenud kaubandussuhted ei ole maailma sugugi harmoniseerinud. Pigem on suurenenud konkurents ning võitlus turuosa pärast. Lääne liberaalsele demokraatiale pakub taas konkurentsi Idas pead tõstev autokraatia. Autokraatlikud riigid eesotsas Venemaa ja Hiinaga on kohanemisvõimelised ning leidnud võimaluse, kuidas vaba majandustegevust soodustades vabamad poliitilised ambitsioonid siiski kontrolli all hoida. Seesama rahateenimise võimalus, mis meelitab inimesi poliitikasse, võib neid ka poliitikast eemal hoida, eriti kui antakse mõista, et see võib neile saatuslikuks saada. Hiina ja Venemaa on muutunud pragmaatiliseks ning väidetavalt pärast seda, kui nad lakkasid uskumast kommunismi, lakkasid nad uskumast ka kõigesse muusse.
Kagan tunnustab realistide ettenägelikkust ning viitab Kissingeri mõttele, et rahvusvaheline jõukatsumine on inimloomuses ja seega ilmselt paratamatu. Euroopale omane etniline rahvusluslaine, mis on päädinud paljude väikeriikide tekkega pärast külma sõja lõppu, on mündi üks pool. Mündi teine ja hoopis värvilisem pool on rahvusluse laine suurriikide seas nagu Venemaa, Hiina, India, Jaapan ja Iraan. Kagani sõnul igatsevad endised õitsvad impeeriumid ning regioonide liidrid tagasi oma hiilgeaegu ning hiljutine hüppeline majandusareng toetab nende püüdlusi. Probleemiks on see, et nad kõik peavad oma regionaalset liidrirolli superriigi USAga jagama õppima kas siis USAga allianssi moodustades või osaledes alliansis USA vastu. India ja Jaapan paistavad olevat valinud esimese tee, Hiina, Venemaa ja Iraan teise. Varssavi pakti asemele on tekkinud Shanghai Koostööorganisatsioon , milles eelkõige Hiina ja Venemaa näevad nii sõjalist kui majanduslikku vastujõudu Läänele, mis ei ole aga ei USA ega ELi silmis liialt palju tähelepanu pälvinud.
Üks esimesi, kes Kagani viimast raamatut arvustada võttis, oli Francis Fukuyama ise, nentides, et ju see raamat talle on suunatud. Pidades Kagani käsitlust pigem post-somnambulistlikuks, heitis Fukuyama Kaganile ette ideoloogiliselt liialt bipolaarset maailmakäsitlust, mis viib mõtted külma sõja aega tagasi – demokraatiaid kutsutakse taas üles ühinema autokraatlike režiimide vastu. 19. sajandi natsionalismilainega võrreldes on tänapäeva maailm keerulisem, kaubanduse, investeeringute ja ideede poolest läbipõimunum.
Tõepoolest, seda ta on, kuid ülekohtune oleks arvata, et Kagan selle pisiasja kahe silma vahele jättis. Kagani argumentide võlu seisneb selles, et ta meenutab meile tõdesid, mille oleme unustanud.
Kagani arutlusest võib välja lugeda muret nii liberaalse demokraatia edasise arengu võimalikkuse kui ka USA liidrirolli püsimise pärast. USA on endiselt huvitatud „globaalse liidri“ mängimisest, kuid tema edu sõltub suuresti tema liitlastest ning sellest, kui kiiresti tal neid mobiliseerida õnnestub. Kagan kutsub liberaalseid demokraatiaid ning demokraatlike ambitsioonidega riike üles reaalseid ohte reaalselt hindama ning jõupingutustes ühinema. Küsimus seisneb selles, kas jätkub üksmeelt tunnustada liidrit.
„Disunity has weakened and demoralised the democracies at a moment when they can least afford it. History has returned, and the democracies must come together to shape it, or others will shape it for them.“ (Lahkhelid on demokraatialeeri demoraliseerinud ja nõrgestanud ajal, mil nad seda endile vähim lubada võivad. Ajalugu on naasnud ja demokraatiad peavad ühendama jõu selle suunamiseks – või seda teevad teised nende eest.” – toim.)
See kõlab kui Rooma impeeriumi languse ettekuulutus, kuid nõnda kõneleb Kagan ja mõjub üldises üleilmastumise eufoorias peaaegu kainestavalt.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar