juuli 28, 2008

Taaskohtumine komandör Tahel Shirzadiga

Kakskümmend aastat tagasi võitlesid Afganistani mudžahiidid lääneriikide abil NSV Liiduga. Nüüd on Afganistani ja Lääne suhetes tarku tegusid ja möödalaskmisi võrdselt: seis on 2:2.

Kakskümmend aastat tagasi võitlesid Afganistani mudžahiidid lääneriikide abil NSV Liiduga. Nüüd on Afganistani ja Lääne suhetes tarku tegusid ja möödalaskmisi võrdselt: seis on 2:2.


Atis Lejinš

Taaskohtumine komandör Tahel Shirzadiga

Kakskümmend aastat tagasi võitlesid Afganistani mudžahiidid lääneriikide abil NSV Liiduga. Nüüd on Afganistani ja Lääne suhetes tarku tegusid ja möödalaskmisi võrdselt: seis on 2:2.

Kohtusin Mohammed Tahel Shirzadiga esimest korda tema majas ühel 1986. aasta augustiööl. Mul ei olnud aimugi, kes ta on, sest ainult üks neljast mehest, kes mind tema juurde viisid, oskas inglise keelt nii palju, et öelda: “Hea poiss!” Seda ütles ta õige mitu korda, kui põgenesime venelaste pealetungi eest, mis oli tabanud ootamatult meid eelmise päeva koidikul.
Mudžahiidide ja nende Surhabi kuru kantsi vallutada üritava Nõukogude armee vahel puhkes äge lahing. Mind toimetas sealt eemale Sofi, kes oligi see, kes oskas inglise keeles kahte sõna, ning mitmed võitlejate rühmad, kes meid teel kaitsesid. Kord, kui oleksin nõlvast laskudes peaaegu musta auku kadunud, sosistas ta neid sõnu mitu korda järjest. Üks meestest jõudis õigel ajal mul käest haarata ja välja tirida – valgust lasta ei tohtinud. Tegin ühe vale sammu ja me oleksime võinud peaaegu hukkuda. Me olime vaenlase territooriumil, valitsus kontrollis küla ja ainus “legitiimne” valgustus oli seal Afganistani kommunistliku sõjaväe garnisoni prožektorid, mis lakkamatult vihklesid üle hääletute põldude ja savionnide kobarate.
Ma ei karda, kui teie ei karda!
Järgmisel päeval ärkasin üle küla lendavate suurte helikopterite tugeva müra peale. Alles siis nägin korralikult oma heategijat, komandör Mohammed Tahel Shirzadi, kes kutsus mind endaga hommikust sööma ja suurt kogust rohelist teed jooma. Istusime, seljad majaseina vastas, ja vaatasime koptereid, mis liikusid kõrvetavas kuumuses aeglaselt edasi vaevalt saja meetri kõrgusel. Maa värises, kopterid paistsid nagu hiiglaslikud rohutirtsud – terve taevas oli neid täis! Selgus, et käib veel üks lahing Dubandys ja meie küla jääb just kahe lahingu vahepeale. Komandör vaatas mulle ettevaatlikult otsa ja küsis ühe kohalikust võitlejast tõlgi vahendusel, kes oli enne Nõukogude sissetungi töötanud insenerina ja oskas üsna hästi inglise keelt, kas ma ei karda. Vastasin, et ei – kui tema ei karda. See meeldis talle, aga kui küsisin tema käest, mis saab siis, kui kopterid siin maanduvad, vastas ta lihtsalt, et siis tuleb nendega võitlusse astuda!
Ma elasin selles “valitsuse kontrolli” all külas kümme päeva, kuni sain turvaliselt Pakistani naasta. Mitu korda käisime lähedalt mööda garnisonist, mille kohal lehvis punalipp. Kuid Afganistani valitsusväed pidasid nähtavasti kinni kuldsest reeglist – ela ise ja lase teistel elada. Käis sissisõda ja külaelanikud koristasid oma tagasihoidlikku nisusaaki täpselt samamoodi, nagu nad olid seda teinud juba keskajal. Nii olid seda teinud ka minu esivanemad, ainult et Lätis tehti tööd hobustega, mitte härgadega. Paistis, nagu oleks aeg peatunud, välja arvatud öösel, kui talumeestest said võitlejad ja nad läksid relvastatult ümbruskonda kontrollima. Ka minust oli abi: kandsin tankitõrjerakette RPG-7.
Taaskohtumine 20 aastat hiljem
2006. aastal oli taas turvaline minna Afganistani, et tasuda oma võlg mehe ees, kes päästis mu elu. Parajasti käisid maa ajaloo esimesed parlamendivalimised ja ma leidsin ühe vana tuttava, kes viis mu just samasse külla. Aga kui Tahel Shirzad mulle lähemale astus, pikk ja uhke välimusega, nagu puštud ikka, märkasin kohe, et ta käib kuidagi teistmoodi, tõstab jalga jala ette üsna ettevaatlikult. Me embasime teineteist afgaani moel, sest läbielatu ei olnud meile kummalegi lihtne. Sõda liidab inimesi, eriti, kui võitled samal poolel – ja võidad! Pärast kõike, mis oli juhtunud pärast meie hüvastijättu, oli ta ikka veel elus! Kuid ta keeldus mu pakkumisest osta lammas lõunalaua tarbeks, millega üritasin oma tänu üles näidata. Ta kutsus mind oma uude majja ja laskis ohtralt katta laua; see väljapanek erines tunduvalt toonasest spartalikust menüüst. Kogu tema suurpere, see tähendab, kõik selle meesliikmed, uurisid pilte, mis ma olin teinud paarikümne aasta eest, ja arutasid, kes on surnud, kes veel elus ja mida toonased lapsed nüüd täiskasvanutena teevad. Tahel Shirzadi pisipoiss oli nüüd üliõpilane ja tudeeris põllumajandust. Ja siis selgus tõde.
Veidi pärast seda, kui ma olin lahkunud, oli korraldatud haarang kõigis majades, mis jäid provintsipealinna Pol-i-Alami viiva tee äärde. Selle võttis ette Nõukogude armee koos Afganistani valitsusvägedega. Tahel osutas ägedat vastupanu ja sai raskelt jalast haavata. Põhimõtteliselt ta kaotas jalad, sest sai mitukümmend automaaditabamust. Mehed viisid ta nii kiiresti kui võimalik Pakistani Peshawari ning sealt toimetati ta Saksamaale. Ameerika sõjaväehospidalis Frankfurdis suudeti tema jalad päästa.
Aga halvem oli veel ees. Pärast Nõukogude vägede lahkumist järgnes kõige hullemat laadi sõda – kodusõda. Tahel sattus Talibani vaenamise alla ja põgenes. Tema väike poeg võeti kinni ja teda piinati, kuid ta keeldus isa reetmast. Ja siis tulid, tänu taevale, lõpuks uuesti ameeriklased, kes ajasid minema aru kaotanud Talibani, kes ei lubanud isegi lastel tuulelohet lennutada või jalgpalli mängida.
Meenutasime oma vestlusi kuumal augustikuul kahekümne aasta eest. Minu toonasele küsimusele, mida ta teeb halbade meeste võimuletuleku vältimiseks Afganistanis pärast seda, kui venelased on välja aetud, oli ta vastanud: “Meie, tavalised afgaanid, koondume ja takistame radikaalidel võimule tulemast. Probleem on selles, et ameeriklased annavad enamiku relvi radikaalidele, meie, mõõdukad, saame aga vaid palukesi nende laualt. Tegelikult varastab Pakistan suurema osa relvadest.”
Vigu parandame praegu
Nüüd me teame, et asjad ei läinud nii. Gulbuddin Hekmatyar, üks radikaalide juhte, sai suurel hulgal relvi, sest teda peeti kõige tugevamaks jõuks, mis suudab vastu seista Nõukogude armeele. Strateegid ei taibanud, et ta oli tugev just sellepärast, et ta sai relvi. Gulbuddin liitus Talibaniga võitluses Afganistani rahvuskangelase Massudi vastu, kelle Taliban mõrvas just enne Ameerika ründamist.
Teine strateegiline prohmakas tehti pärast Nõukogude armee taganemist Afganistanist 1989. aastal. Võit oli käes, ülesanne täidetud! Washington aga ei saanud hakkama “riigiloome” ja ülesehitustööga, mida kümme aastat surma ja hävingut näinud maa hädasti vajas. Selle hind oli Ameerikale ränk: suutmatus tagada Afganistani tulevik 1989. aastal jõudis bumerangina tagasi 11. septembri kujul.
Seda viga parandatakse praegu – edaspidi võib-olla veel ka NATO abil –, ehkki samal ajal käib sõda Iraagis. Kuid kas polnud samuti strateegiline prohmakas astuda sõtta Saddamiga, enne kui Afganistanis töö tehtud? Kui kas või murdosa rahast ja verest, mis on läinud Iraagi peale, oleks kulutatud Afganistani peale, võiks sel õnnetul maal sõda narkootikumide ja terrori vastu vahest juba lõppenud olla.
Lahingus Afganistani pärast on seis praegu 2:2. Ameerikale on punkte andnud (A) osa Nõukogude armee lüüasaamises Afganistanis, mis enesestmõistetavalt aitas suurel määral kaasa Nõukogude impeeriumi langemisele, ning (B) Talibani minemakihutamine. Negatiivse poole pealt on miinuspunktideks (A) suutmatus aidata kaasa Afganistani ülesehitamisele pärast 1989. aastat ning (B) uue sõja alustamine Iraagis, enne kui Afganistanis on võit kindlustatud.
Milline saab olema lõpptulemus? See sõltub meist. Aga palun – rohkem strateegilisi prohmakaid pole vaja! Afganistan on ikka veel meie poolel.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar