Süüria „suurkuningate“ võimu lõpp?

Süüria on alati olnud multietniline riik, kus leidub samuti väga palju erinevaid usulisi konfessioone, suurimateks neist on šiiidid, sunniidid, druusid ning kristlased. Ajalooliselt on Süüria alad mänginud väga suurt rolli Lähis-Ida ja Vahemere regiooni poliitikas juba tuhandeid aastaid. Esimesed muistsed linnalised asulad Süürias kerkisid esile kiviajal 7.-6. eelkristlikul aastatuhandel. Alates kolmandast eelkristlikust aastatuhandest oli seal mitmeid võimsaid linnriike ja kuningriike. Üks kõige tuntumaid neist oli Ebla linnriik umbes 30.–23. saj eKr, kust muuhulgas on väljakaevamiste käigus leitud suurel hulgal tähtsaid kiilkirjatekste, mis on tänaseni ühtedeks peamisteks Lähis-Ida 3. aastatuhande aja- ja kultuuriloolisteks allikateks teadusuuringutes. Samuti olid väga tuntud Mari linnriik ja Süüria mererannikul asunud Ugarit, mille 12. saj alguses eKr hävitasid mererahvad. Ugaritist on pärit ka esimene teadaolev tähestik inimkonna ajaloos, kus ühele häälikule vastas üks konkreetne kiilkirjamärk. Seega arutledes tänase poliitilise situatsiooni üle Süürias, peame meeles pidama, et tegu ei ole vähearenenud ja kahtlase „kolmanda maailma“ riigiga, vaid ühe tänase Euroopa ja ka Idamaade tsivilisatsiooni sünnipaigaga. Ajalooliselt on läänemaailm Süüriaga võrreldes alles lapseeas – ajal, mil tänaseks rikkad põhjaeurooplased kivist relvadega loomi küttisid ja korilusest elatusid, kirjutati Süürias juba luulet ja eeposi, jalutati kuningalosside uhketes aedades ja arvepidamiseks kasutati keerulisi matemaatilisi valemeid.

Geograafiliselt asuvad Süüria alad sarnaselt Iisraeli ja Liibanoniga piirkonnas, mis on tihtipeale jäänud omavahel rivaalitsevate suurriikide sõjatandriks. Nii Ugariti kui ka Iisraeli riik olid sõltumatud just neil perioodidel, mil parasjagu ükski suurriik ei omanud piisavalt ressursse või tahet Vahemere-äärseid alasid täielikult enda kontrolli alla haarata. Sama võime väita ka Eesti kohta – iseseisvad oleme ju olnud ainult siis, kui ümbruskonna suurriikidel ei ole olnud parasjagu piisavalt jõudu, et naabruskonna perifeerseid alasid enda külge liita.

Süüriat üritasid kordamööda kontrollida akadlased, hurriidid, babüloonlased, hetiidid, egiptlased ning esimese eelkristliku aastatuhande alguses vallutas selle võimas Assüüria impeerium. Kunagi Põhja-Süüriat ja Anatooliat valitsenud Hetiidi kuningas Hattušili III (13. saj. eKr), isehakanud kuningas ja despoot, kes nimetas ennast „suurkuningaks“ ja „Hatimaa kuningaks“, sõlmis rahvusvahelise lepingu Egiptuse suurkuninga Ramses II ca 1259. a. eKr. Leping sõlmiti natuke rohkem kui tosin aastat pärast egiptlaste ja hetiitide vahel peetud Kadeši lahingut Süürias, milles kumbki pool ei suutnud otsustavat võitu saavutada. Kahe suurriigi omavaheline konflikt toimus mõlema riigi puhvertsoonis Süüria aladel. Kuid juba 70 aastat pärast rahulepingu sõlmimist lakkas Hetiidi impeerium olemast ning tundmatust piirkonnast sisserännanud mererahvad hävitasid oma teel Egiptuse poole mitmeid linnu ja riike. Võimalik, et Piibli Vanast Testamendist tuntud vilistide rahvas, kes elunes umbkaudu tänase Gaza sektori aladel, koosnes rahvuslikult just sisserännanud mererahvastest.

Damaskus, linn, mida mainiti allikates juba II eelkristliku aastatuhande keskel, võimas ja esinduslik juba esimese eelkristliku aastatuhande alguses, oli magnet Assüüria vallutajate jaoks. Assüüria kuningas Salmanassar III (859–824 eKr), üks võimsa Uus-Assüüria impeeriumi loojatest, tegi mitu katset Süüria alade – eelkõige Damaskuse ja  tema liitlaste Foiniikia ning ka Iisraeli – vallutamiseks. Tema erakordset huvi Süüria vastu näitab see, et  oma 32st sõjalisest kampaaniast 13 võttis ta ette Põhja-Süüria riikide vastu.¹ Damaskus oli Assüüria-vastase liidu eestvedaja ning selleks, et purustada Damaskust ja Damaskuse allianssi, olevat Salmanassar III kogunud lausa 120 000 sõjameest, mis oli oma aja kohta pea pretsedenditult suur arv.²

Seejärel on Süüriat vallutanud babüloonlased, pärslased ja lõpuks ka kreeklased Aleksander Suurega eesotsas. Üks tuntumaid hilisemaid Süüria alade valitsejaid oli kreeklane Seleukos I Nikator (312–281 eKr), Aleksander Suure endine kindral, kes päris Aleksandri impeeriumi suurema osa – Süüria, Mesopotaamia, Iraani alad –  ja kes rajas Antiookia linna. Tema poeg Antiochos I Soter (281–261 eKr) oli samuti märkimisväärselt edukas valitseja. 2. saj eKr ei läinud Seleukiidide riigil enam nii hästi kui varem. Riik lagunes, Iraani alad iseseisvusid ning seal kerkis esile Partia riik. Lõpuks jäid Seleukiidid püsima vaid Süürias, kuid 64. a eKr langes ka see riik roomlaste kätte. Sellest ajas peale oli Süüria Rooma impeeriumi provints, hiljem aga kuulus Bütsantsi koosseisu, kuni langes araablaste kätte 7. saj keskel pKr.

Rooma impeerium (hiljem Rooma järglasena Bütsants) ning Iraan võistlesid mitu sajandit Põhja-Mesopotaamia ja Süüria alade pärast, kuna need olid mõlemale impeeriumile strateegiliselt olulised.

Pärsia kuningad Sassaniidid (224–651) tahtsid jõuda Vahemere rannikule, roomlased aga üritasid pärslaste katseid nurjata ning hõivata lisaks Süüriale ka Mesopotaamia alad. Võitlusele roomlaste (bütsantslaste) ja pärslaste vahel tegid lõpu araablased, kes alustasid oma võidukäiku pärast seda, kui Muhamed 7. saj alguses kuulutas välja uue usu islami ning Araabia poolsaar oli juba islamiseeritud. Esimesed kaliifid hävitasid Sassaniidide impeeriumi ning võtsid Bütsantsilt ära kõik lõunapoolsed territooriumid alates Süüriast ja Palestiinast kuni Egiptuseni. Omaijaadide dünastia rajaja kaliif Muavija  (valitses 661–680) kolis 7. saj II poolel Medinast ära ning valis oma uueks pealinnaks just muistse Damaskuse, mis on ka praeguse Süüria riigi pealinn.³

Kui Araabia kalifaat nõrgenes, hakkasid selle siseasjadesse sekkuma türgi hõimud, hiljem mongolid. Seejärel langes Süüria ja Palestiina koos Egiptusega 16. saj juba Osmani impeeriumi kätte. Esimeses maailmasõjas Türgi kaotas ning Iraak, Süüria ja muud alad vabanesid osmanite ülemvõimust, kuid Süüria sattus varsti prantslaste võimu alla. Kui Prantsuse väed sealt 1946. a lahkusid, sai Süüria de facto sõltumatuks. Perioodil 1945–1970 leidis Süürias aset mitu riigipööret, mille käigus üks diktatuur vahetas välja teise. 1960ndatel hakkas üha suuremat rolli mängima Hafez al-Assad. Ta osales sõjalistes riigipööretes 1963. ja 1966. a. 1970. aastal kukutas Hafez al-Assad Salah Jadidi, kes oli sisuliselt Süüria valitseja. 1970. a saigi Hafez riigi oma kontrolli alla. Rohkem revolutsioone Süürias ei toimunud ja Assadite „dünastia“ on võimul juba ligi 42 aastat. Süüria oli aktiivne välispoliitikas, muuhulgas osaleti mitmes sõjas Iisraeli vastu – kuupäevases sõjas 1967. a ja jom kippuri sõjas 1973. Nagu teada, polnud sõjad araablaste jaoks edukad ja Süüria ning tema liitlased said lüüa. 

Ka tänapäeval ei ole Süürias toimuv mitte Süüria siseprobleem, vaid seal ristuvad mitme suurriigi ja välise mõjutaja huvid. Iisraelile on kindlasti kasulik, et Süüria ei oleks sõjaliselt liialt tugev, kuid samas on ekstremistide poolt valitsetud ebastabiilne Süüria Iisraelile samaväärselt ebameeldiv. USA lähtub oma välispoliitikas alati eelkõige Iisraeli huvidest, kuid varasemad konfliktid Iraagis ja Afganistanis on ka ameeriklased muutnud väga ettevaatlikuks kõikvõimalike läbimõtlematute sõjaliste invasioonide suhtes. Samas on aga Süüria küsimus olulisel kohal USA presidendivalimiste kampaaniaretoorikas, sest mitte just liialt agressiivselt tegutsevale president Obamale saab vabariiklaste poolelt ette heita leigust inimõiguste kaitsel ja süüdistada teda tegutsematuses. Venemaa, kellel on Süüria praeguse režiimiga soojad suhted juba nõukogude ajast peale, üritab aga loomulikult igal viisil oma positsioone regioonis säilitada – ning samaaegselt kindlasti ka läänemaailmale n-ö alternatiivina vastanduda. Piirkonna suurriigile Iraanile on samuti eluliselt tähtis, et Süüria ei langeks täielikult nende mõjusfäärist välja, sest Süüria abil saab Iraan Hizbollahi kaudu mõjutada ka Liibanoni. Kuid saudid soodustavad igati praeguse režiimi lagunemist ning on kindlalt just sunniitide poolel. Radikaalne ülemaailmne islamistlik liikumine või siis mõttesuund aga jällegi tervitab kindlasti igat konflikti, mille tulemusena võiks juurde tekkida uusi islamistlikke teokraatiaid. 

Bashar Assad on oma riigis valitseja, kelle võim on võrreldav Saddami, Gaddafi ja muude diktaatorite või isegi muistsete despootidega. Isikukultus, absoluutne võim, karm valitsemisviis, repressiivmeetodid, küüditamine – kõik need asjad on olnud väga omased kõikidele Lähis-Ida despootidele alates juba muistsest Assüüriast või isegi varasemast perioodist. Olles oma isa järglane, valitseb Bashar riiki, nagu seda valitsesid muistsed hõimuliidrid ja despoodid, määrates oma alaviitidest suguvõsa, klanni ja hõimu esindajaid ning sõpru tähtsatesse ametitesse.

„Suurkuningaid“ ja muid despoote oli Süürias juba alates 3. eelkristlikust aastatuhandest. Üks sellistest tuntud militaristlikest sõjapealikest ja despootidest oli ühe amorea hõimu liider Šamši-Adad I (1815–1781 eKr), kes nimetas ennast „maailma kuningaks“, püstitas enda auks ausambaid ja kujusid Maris, Aššuris, Ekallatumis ning muudes Süüria ja Põhja-Iraagi linnades, mille ta oli vallutanud. Ta rajas seal võimsa militaristliku suurriigi, mis küll pärast tema surma hakkas kõikuma ning varises tema poegade ajal kokku. Ka praeguse presidendi Bashar al-Assadi isa Hafez al-Assad oli suur militarist, kes lõi enda isikukultuse nagu muistsed Süüria, Anatoolia ning Mesopotaamia suurkuningad ja despoodid ning püstitas endale mälestusmärke Damaskuses, Aleppos ja kõikjal mujal. Tema poolt loodud Ba’athi partei diktatuur Süürias muutus pärilikuks ning pärijaks sai aastal 2000 tema poeg Bashar, esimeselt hariduselt silmaarst, kes pidi isa nõudmisel omandama ka sõjalise kõrghariduse. Assadite perekonna, suguvõsa ja sõpruskonna liikmed ehk klanni liikmed said riigis enda kätte võtmepositsioonid. Samas vaimus nagu isa, jätkas ka poeg Bashar. Kuid nagu ajalugu on näidanud, dünastiad vahelduvad Lähis-Idas pidevalt ning võimsa ja kõigutamatu dünastiarajaja poolt loodud riike ei suuda järgnevad põlvkonnad tavapäraselt kuigi kaua koos hoida.

Praegusel hetkel on olukord Lähis-Ida regioonis loomulikult väga ebastabiilne ning eriti pingeliseks on läinud Süürias just 2012. aastal. Juba mitmendat kuud kestab kodusõda ja kogu maailma uudismeedia arutleb selle üle, mis saab Süüriast. Kas president Assad jääb võimule või lahkub areenilt ning kui lahkub, siis kuidas? Kas Hosni Mubaraki kombel – ehk kas kroonimata Assadite dünastia viimane esindaja Bashar kukutatakse ning ta läheb kohtu alla  –või leiab ta hoopis endale Tuneesia endise presidendi Ben Ali kombel varjupaiga mingis muus riigis? Või hukatakse Assad omakohtu vormis sarnaselt Liibüa diktaatori Gaddafiga? Loomulikult ei saa välistada ka seda, et valitsev režiim suudab leida mässajatega mingi kompromissi ja üleminekuperioodi jooksul asutakse riiki reaalselt ümber korraldama moel, mis säilitaks teatava võimu nii praegusele süsteemile kui annaks privileege ja ametikohti ka rahulolematutele. Assadite püramiidimudelile ülesehitatud riiklik klikisüsteem võib aga osutuda liialt jäigaks, et see üldse oleks reformitav. Tehes kasvõi mõne järeleandmise, variseks ka kogu püramiid kokku nagu kaardimajake. Kuigi hetkel Assad veel püsib, võib öelda, et tema jalge all on tünn, mis on täis püssirohtu ning taht juba põleb. Kui Assad siiski võimu kaotab, kerkib üles küsimus, mis saab edasi alaviitidest, kes on rohkem kui 40 aastat riiki valitsenud ja  võrreldes sunniitidega Süürias selgelt suures vähemuses.

Enamiku analüütikute ja vaatlejate arvates on Assadi kadumine poliitiliselt maastikult vaid aja küsimus. Tema vägivaldne valitsemine ja aastaid kestnud repressiivne hirmupoliitika on sisuliselt viinud selle isiku poliitilise enesetapuni. Küsimus aga seisneb selles, kaua ta püsib, ning kui ta võimu kaotab,  kes siis Süürias võimule pääseb. Mis oleks alternatiiv Assadi dünastiale? Kas võimule pääseb keegi sõjaväelastest nagu Egiptuses pärast Mubaraki lahkumist areenilt või tulevad Süürias võimule usulised radikaalid nagu Muslimi Vennaskond? Või kerkib esile uus „presidentide dünastia“ ja võimu haarab taas mingi klann, etniline või usuline grupp? Või laguneb Süüria riik ja killustub nagu Iraak? Võimalikke stsenaariume on mitmeid ning valdav enamik ei paista olevat positiivsed. Jutte demokraatlikest ja inimõigusi austavatest mässulistest ei maksaks väga tõsiselt võtta. „Süüria demokraatia ja inimõigused“ võivad olla ehk kasulikud retoorilised nipid USA presidendivalimistel, samuti võiks neisse uskuda mõni väga sinisilmne ja kogu elu turvalises läänemaailmas elanud inimõigusaktivist, kuid reaalpoliitilises arutelus ei ole hetkel mõtet Süüria demokratiseerumisest isegi rääkida. Uus kord – olgu ta siis milline tahes – ei too Süüriasse kindlasti lähiajal ei demokraatiat⁴, inimeste elatustaseme tõusu ega ka suuremaid vabadusi. Nagu iga sõda – ja Süürias toimuvat võib hetkel juba kindlasti kodusõjaks nimetada –, toob ka sõda Süürias eelkõige kaasa etniliste ja usuliste konfliktide süvenemise, palju isiklikke tragöödiaid, mõrvu, rüüstamisi ning mõttetut hävitamist. Nagu õigesti märkis 23. juuli Postimehe arvamusartiklis Riigikogu liige Marko Mihkelson: „Süürias toimuv kodusõda pole sugugi mustvalge heade ja pahade võitlus, mistõttu võib segaduste periood kesta kauem kui üksnes võitlus Assadi režiimi lammutamise nimel.“⁵

Milline lõpptulemus ka poleks, on selge, et Süüria eri usuliste ja etniliste rühmituste jaoks oleks parem olnud järkjärguline üleminek Assadi diktatuurilt leebemate valitsusvormide suunas ning üleüldise sõja vältimine. Võimalik, et üha tugevneva opositsiooniliikumise tingimustes suudab ka Iraan rahumeelselt järgnevate aastakümnete jooksul üle minna rahvusvahelisele üldsusele aktsepteeritavamate valitsemisvormide poole. Sõjaline invasioon aga hävitaks juba kujuneva kodanikualgatuse. Süürias kujunes välja aga kodusõda, mille käigus pole siiani selgunud, kes siiski moodustavad opositsiooniliikumise, kes on potentsiaalsed uued liidrid ning mis üldse on mässuliste liikumise põhisihid. Kaosest väljuvad tavaliselt võitjatena mitte poliitilised jõud, kes esindavad mingi riigi inimlikumat mõttelaadi, vaid eelkõige need, kes on oma sihtide saavutamisel kõige nahaalsemad, valelikumad ja samas aktiivsemad.

Tänapäeva Süüria riigi ebastabiilsuse üks aluseid on kindlasti ka see, et riik pole kunagi olnud monoliitne. Nii  muistsel ajal, nagu Assüüria impeeriumi hegemooniaperiood 9.–7. saj eKr, mil Süüria aladel elasid assüürlased, foiniiklased, babüloonlased, aramealased, kaldealased, juudid, hetiidid, luuvilased, araablased ja paljud muud rahvad kui ka Aleksander Suure ajal 4. saj eKr, mil lisaks pärslastele ja meedialastele lisandusid veel kreeklased ning makedoonlased, on ka tänapäeva Süürias etniline pilt väga kirju. Sama mitmekesine on ka sealne konfessionaalne pilt.

Süüria riik asub araabia maades mõnes mõttes erilisel kohal. Formaalselt on tegu sekulaarse võimuga, kuid tegelikkuses on Süüria paljuski usufanatismi, radikalismi põhjustaja Lähis-Idas. Barry Rubin kirjeldab Süüriat järgnevalt: „Islamismi mõttes on Süüria tähelepanuväärselt anomaalne piirkond. Süürias on ametlikult sekulaarne riigikord, mida juhivad mittemuslimid, kuid hoolimata sellest on Süüriast saanud üks peamisi islamismi toetajaid araabiakeelses maailmas.“⁶

Bashar al-Assad, kes tuli võimule pärast oma isa Hafez al-Assadi surma 2000. a, jättis vasakpoolsuse ja sekularismi, mida ta isa edendas 1970ndatest peale. Bashar al-Assad kuulub alaviitide konfessiooni, mis on Süürias selge vähemus (ca 15% elanikkonnast). Kõige suurem konfessioon Süürias on sunniidid ning neid on rohkem kui pool Süüria rahvastikust. Formaalselt on alaviidid šiia muslimid ja sunniidid ei usalda neid. Selle põhjuseks on paljuski nende rituaalid ja ka asjaolu, et nad on liiga klannilikud. Suuruselt teine usuline vähemus Süürias on druusid. Druuse on palju ka Liibanonis, kuid neid leidub ka Iisraelis. Neid peetakse muslimiteks, kuid nende rituaalid sisaldavad palju kristliku liturgia elemente ning erinevad nii šiiitide kui sunniitide omadest. Lisaks neile on Süürias veel arvukalt kristlasi, kes juba tänaseks on sattunud islamiäärmusluse ründemärklauaks. Araablaste kõrval on Süürias veel ca 1,7 miljonit sunniidist kurdi, mis on ligi 9% riigi rahvastikust.⁷ Süürias elavad veel ka juudid, türklased, armeenlased jne. Mõned kristlikud kogukonnad kasutavad siiamaani oma usutalituses muistset aramea keelt. Kõikidel nendel etnilistel või konfessionaalsetel gruppidel on omad isepärased eesmärgid, huvid ning vaated.

Nagu valdavale osale inimkonnast, on ka süürlaste jaoks eelkõige oluline see, et jätkuks perekonnale toitu ning et lapsed õhtul elusalt koju tuleksid. Suur osa ja võib-olla isegi enamik Süüria rahvast ei ole sugugi otseselt Assadi vastased. Hetkel Süürias valitsev „dünastia“ suutis siiski garanteerida teatava stabiilsuse ja vältida ka konfessionaalset vägivalda, muuhulgas tagada turvalisuse Süüria kristlikele kogukondadele. On ebatõenäoline, et tavalise Süüria elaniku jaoks lähiajal midagi head tulemas on. Teise maailmasõja jooksul juhtunu põhjustab rohkem kui pool sajandit hiljem vägivalda isegi tänases Eestis, nagu ka 2007. aasta aprillisündmused kujukalt demonstreerisid. Võib vaid oletada seda, millise jälje jätab 2011.-2012. aastal toimunud kodusõda Süüria eri etniliste ja konfessionaalsete kildkondade kollektiivmällu ning mida toob tulevik Süüria Araabia Vabariigile. Süüria kirjalik ajalugu on tänaseks ligi 5000 aastat pikk. Lääne-Euroopa fikseeritud ajalugu on sellest peaaegu kaks ja Eesti oma viis korda lühem. Kindlasti ei saa Süüriast kunagi „läänelikku demokraatiat“, kuigi paljud utopistlikud mõtteavaldused näivad säärast stsenaariumi justkui eelistavat. Seda kasvõi juba seetõttu, et demokraatia mõiste tähistab ka paljude araablaste arvates eelkõige võimet tarbida ning osta ja segamatult elu nautida ehk n-ö „uskmatust“, mitte aga seda, mida rahvakoosoleku või siis rahva võim algselt tähendada võis. Kodanikele avatud ja eri rahvaste ning uskude õigusi arvesse võttev keskne Süüria riigivõim on aga kindlasti ettekujutatav – seda aga ainult juhul, kui suudetakse vältida fanaatilis-usuliste jõudude sattumist riigi etteotsa.