Suessi kriisi kurb juubel

Tänavu möödub Suessi kriisist 50 aastat. See vahejuhtum, mida viimastel aastatel peaaegu ei meenutatagi, kuna lähiajalugu kubiseb tunduvalt sensatsioonilisematest sündmustest, väärib siiski äramärkimist nii täna kui ka tulevikus, seda nimelt oma mõju tõttu kogu maailma geopoliitilisele olukorrale ja rahvusvaheliste suhete seisule. Suessi kriisi tagajärjed on võrreldavad Esimese ja Teise maailmasõja tulemusel kujunenud muutustega maailmapoliitika jõudude vahekorras, riikide ümbergrupeerumises ja suurriikide ümberrivistumises. Nii ulatuslikku murrangut kui 1956. aastal ei nähtud enne 1991. aastat, kui lagunes NSV Liit ja ajalukku vajus sotsialistlike satelliitriikide blokk. Seega kuulub Suessi kriis 20. sajandi tähtsündmuste hulka, mille tagajärgedes sipleme veel praegugi ja kes teab, kui kaua veel.

Nii nagu igal sündmusel on oma eellugu, on see ka Suessi kriisil, ning see ulatub väga kaugesse minevikku, ligikaudu sajandi taha. Meenutame: 19. sajandi keskpaiku kuulus Aafrikat ja Aasiat ühendav Suessi maakitsus Türgi impeeriumi koosseisu nii nagu kogu Egiptus. Samas nõrgenes Türgi riigi haare oma kaugemates valdustes kiiresti, mis omakorda suurendas Euroopa suurriikide huvi nn haige mehe pärandi vastu, nagu Türgit tol ajal kutsuti. Rahvuslik vabastusliikumine, mis teatavasti raputas vägevalt kogu 19. sajandi keskpaiga Euroopat, ei olnud Lähis-Idas veel tuult tiibadesse saanud ning kohalikku rahvast eriti arvesse ei võetud. Egiptus oli, tõsi küll, varemgi hambaid näidanud ja oma jõudu demonstreerinud, kuid see oli olnud pigem feodaalsete valitsejate võimuvõitlus kui rahvuslik vastupanu. Kohalike valitsejate rivaliteet oli muidugi eurooplastele tõhusaks abiliseks Türgi põlvili surumisel.

Kriisi juured on kanalis

Suessi kriisini viinud sündmuste käik sai alguse, kui prantslane Ferdinand de Lesseps sai 1854. aastal Egiptuse valitsejalt kontsessiooni rajada Vahemerd Punase merega ühendav kanal. Kanalit ehitati kümme aastat (1859 – 1869) ning kontsessioon kehtis 99 aastat, seega pidi lõppema 1968. aastal. 1875. aastal ostis Suurbritannia Egiptusele kuulunud kanali aktsiad (44%) ning Suessi Kanali Kompaniist sai Briti-Prantsuse ühisettevõte. 1888. aastal sõlmiti inglaste ja prantslaste eestvõtmisel Istanbuli konventsioon, millega kuulutati kanal avatuks kõigile ja seega ei tohi seda sulgeda isegi sõjaajal. Tegelikult otsustas aga Suurbritannia, kes tohivad kanalit kasutada, ja see ilmnes selgelt nii Vene-Jaapani sõja kui maailmasõdade ajal.

Suessi kanalit puudutas Lähis-Ida poliitiline arengupilt tugevalt. Kasutades ettekäändena Arabi-paša eurooplastevastast ülestõusu, okupeeris Suurbritannia 1882. aastal Egiptuse ja allutas kanali piirkonna oma sõjalisele administratsioonile. 1914. aastal, kui Suurbritannia sattus Türgi vastaspoolel sõtta, muudeti Egiptus Briti protektoraadiks ning Türgi ülemvõim lõppes ka nominaalselt. 1922. aastal tehti aga Egiptusest brittide eestvõtmisel iseseisev riik, mis jäi sisuliselt aga täieliku Briti kontrolli alla ja selline “iseseisvus” Egiptuse eliiti ei rahuldanud. 1936. aasta Inglise-Egiptuse lepinguga said britid õiguse hoida oma sõjaväge kanali piirkonnas vees 20 aastat ehk siis 1956. aastani.

Suessi kriisi seisukohalt ei saa jätta tähelepanuta sündmuste käiku Egiptuse naabermaal Palestiinas. Juba 19. sajandi teisel poolel käivitasid sionistid juutide Palestiinasse ümberasumise kava. See protsess hoogustus aga eriti pärast Esimest maailmasõda, kui Palestiina läks Türgi alluvusest Suurbritannia mandaatterritooriumiks. Britid, kes püüdsid hästi läbi saada nii araablaste kui juutidega, hakkasid laveerima ja jagasid katteta lubadusi nii ühele kui teisele poolele. 1939. aastaks olid aga juudi ja araabia kogukonna vahel kujunenud teravad pinged, mis viisid kohati terroriaktideni. Juudid nõudsid üha kõvemini juudi riigi (Iisrael) rajamist Palestiinasse, mis oli mõistetavalt vastukarva araablastele, kes pidasid Palestiinat oma jagamatuks kodumaaks. Inglastele läks piirkonna valitsemine üha tülikamaks. Pärast Teist maailmasõda otsustas ÜRO jagada Palestiina kaheks riigiks: Iisraeliks ja araabia riigiks. Huvipakkuv on täheldada, et ÜROs toetasid seda otsust nii NSV Liit, USA kui Prantsusmaa, erapooletuks jäi aga Suurbritannia, kes ei suutnud jätkuvalt valida, kas toetada juutide nõudmisi, mis tähendas paratamatut konfrontatsiooni araabia riikidega; või pöörata selg mõjukale juudi kogukonnale kogu maailmas. Brittide jätkuv laveerimine ei toonud neile paraku edu ei Iisraelis ega araabia maadel.

Suessi kriis kuulub 20. sajandi tähtsündmuste hulka, selle tagajärgedes sipleme praegugi ja kes teab, kui kaua veel.

Araabia riigid reageerisid Iisraeli riigi väljakuulutamisele rünnakuga, mille eesmärk oli Iisrael maa pealt minema pühkida. Üllatusena tuli sõjast võitjana välja hoopiski Iisrael, andes sellega hoobi araabia maade mainele. Eriti valusalt tabas see Egiptust, kelle algatusel 1945. aastal oli asutatud Araabia Liiga, kuid kelle liidriroll araabia maailmas kannatas kaotuse tõttu sõjas tugevasti. See omakorda tekitas võimsa siseopositsiooni nii kuningas Faruk I kui monarhia vastu üldse. Eeskätt sõjaväelaste, aga tegelikult kogu haritlaskonna seas laiemalt hakkas kujunema veendumus, et monarhia ei suuda Egiptuse vajadusi enam rahuldada ning britid, kelle “armust” monarhia püsib, peaksid lahkuma. Viimast arusaama toitis tugevasti ka üha nähtavam araabia natsionalism ja pan-araabia liikumine, mis seadis sihiks kõigi araabia alade ühendamise ühte riiki ja väilismaiste mõjude minimaliseerimise.

Nasser astub lavale

1952. aastal korraldasid noored ohvitserid, kes olid koondunud organisatsiooni Vabad Ohvitserid, riigipöörde ning kuningas Faruk I sunniti troonist loobuma. Aasta hiljem kuulutati Egiptus vabariigiks, 1954. aastal sai valitsusjuhiks ning 1956. aastal presidendiks Gamal Abdel Nasser. Feodaalse monarhia asemel valitses Egiptuses sõjaväeline diktatuur.

Nasser oma eesmärke ei varjanudki: Egiptuse soovis ta reformida araabia rahvusriigiks, selle moderniseerida ja lõpetada brittide domineerimine Egiptuse elu korraldamisel. Mingil määral olid noored ohvitserid nakatunud ka sotsialistlikest ideedest, kuid Nõukogude orientatsioon ilmselt alguses Nasseril siiski kavas ei olnud. Pigem tingis selle brittide ja prantslaste valuline reaktsioon Nasseri poolt ette võetud sammudele. Igatahes aja jooksul sai Nasseri rajatud majandus-poliitiline süsteem tuntuks kui araabia sotsialism ning levis hiljem laialdaselt araabia maadel nii Lähis-Idas kui Põhja-Aafrikas.

Vähem ambitsioonikas ei olnud Nasseri välispoliitika: teravalt võttis ta sihikule Iisraeli ja hakkas kujundama araabia maade ühisrinnet selle riigi hävitamiseks. Ühtlasi alustas ta pan-arabistlikku ühinemispoliitika elluviimist ja panustas Egiptuse liidrirolli taastamisele araabia maailmas.

Tüliõunaks, mis kasvas välja Suessi kriisiks, sai Nasseri otsus rajada Niiluse jõele Assuani pais ja ehitada hüdroelektrijaam, et suurendada Egiptuse energiatootmist, mis omakorda oli vajalik majanduse arengu kiirendamiseks ja niisutatava põllumaa laiendamiseks. Idee ehitada pais tuli tegelikult inglastelt, kes lootsid selle abil suurendada oma mõju Nasseri üle. Sellega punuti Egiptusele lõks ja püüti panna Nasser finantssõltuvusse brittide tahtest. Kuna Egiptusel ei olnud ressursse paisu ehitamiseks, pöördus Nasser Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA poole taotlusega seda laenuga rahaliselt toetada ning sai neilt finantseerimise osas ka nõusoleku. Paraku ei vaadanud Nasser üksnes lääne poole, nagu inglased ja prantslased olid harjunud, vaid lõi sidemed ka idablokiga. Eeskätt üritas Nasser saada Ida-Euroopast relvi ja vastav ostutehing Tšehhoslovakkiaga tuligi peatselt päevavalgele. See aga šokeeris ja vihastas lääneriike üsna põhjalikult.

Tagantjärele on raske hinnata, millised olid Nasseri motiivid suhete loomisel idablokiga. Võimalik, et Nasser lihtsalt haaras kinni NSV Liidu poolt visatud söödast ja teadlikku soovi lääneriikidele kohta kätte näidata tal polnudki. NSV Liit, kes oli kuni Stalini surmani Lähis-Idas võrdlemisi passiivset rolli mänginud ja toetas 1948. aastal pigem Iisraeli kui araabia maid, aktiviseerus Hruštšovi ajal äkitselt just viimasel suunal. NSV Liit pakkus Nasserile lihtsalt sedavõrd soodsat relvatehingut (bartertehing relvad puuvilla vastu, mille turustamisega oli Egiptusel raskusi), et sellest loobumine oleks vaesuses virelevale Egiptusele tundunud lausrumalusena. NSV Liidu plaane Egiptuses kanda kinnitada ja Lähis-Ida poliitikasse tungida ei pruukinud Nasser läbi näha. Tšehhoslovakkia oli siinjuures üksnes NSV Liidu tegevuse kattevari. Kui NSV Liit teadis suurepäraselt, et relvamüük Egiptusele teravdab konfrontatsiooni Lähis-Idas ning rikub Egiptuse ja lääneriikide suhteid, siis Nasser ei osanud nii kaugele tõenäoliselt ette mõelda ega võinud uneski näha, missugune supp siit kokku keeb. Samas mõistis Nasser, et NSV Liitu saab kasutada lääneriikidelt vajalike järeleandmiste väljapressimiseks ja seepärast on nende suhete arendamine kasulik ja pragmaatiline. See asjaolu hakkas suruma Egiptust üha enam NSV Liidu rüppe.

Nii ulatuslikku murrangut kui 1956. aastal ei nähtud enne 1991. aastat, kui lagunes NSV Liit ja ajalukku vajus sotsialistlike satelliitriikide blokk.

Nasseri aktiivne tegevus tõi ilmsiks ka lääneliitlaste omavahelised vastuolud. Hoolimata sellest, et Suurbritannia ja Prantsusmaa olid USA partnerid NATOs, õõnestasid ameeriklased nii brittide kui prantslaste koloniaalpoliitikat ja üritasid haarata initsiatiivi noortes riikides. Seepärast vaatasid ameeriklased brittide positsiooni nõrgenemisele Lähis-Idas pigem rahuloluga ja tervitasid esialgu Nasseri võimuletulekut. Just ameeriklased olid need, kelle survel nõustusid britid kinni pidama 1936. aasta lepingust Egiptusega ja väed Suessi tsoonist välja viima. Paraku ei olnud Nasser sugugi huvitatud brittide mõjusfäärist USA omasse sattumisest, vaid püüdis oma sõltumatust tagada, panustades mitmekülgsetele sidemetele ja jäi kõrvale USA eestvõtmisel rajatud Bagdadi paktist, hilisemast CENTOst. Kui Egiptusel aga tekkis koostöö NSV Liiduga, kelle mõju USA iga hinna eest ohjeldada püüdis, kadus USA-l sümpaatia ka Nasseri vastu. Nasseri otsuse peale tunnustada kommunistlikku Hiina Rahvavabariiki läks ameeriklastel kops lõplikult üle maksa. Inglaste ja ameeriklaste reaktsiooniks oli Assuani paisu finantseerimisest keeldumine, mis seadis Egiptuse ülimalt ebamugavasse olukorda. Kohe oli aga valmis abistavat kätt pakkuma NSV Liit, lubades tammi ehitamist rahastada. See tõukas Nasseri veelgi sügavamalt NSV Liidu rüppe ning USA ja Suurbritannia võimalused mõjutada Nasserit kahanesid olematuks. Nasser sai aga vabad käed teha nii, nagu pidas vajalikuks. Vähe sellest, et Egiptuse suhetes USA ja Suurbritanniaga oli tulnud jääaeg – Nasser pidas vajalikuks rikkuda suhted ka Prantsusmaaga ja hakkas vähemasti sõnades toetama Alžeeria vabadusvõitlust.

Kanali Kompanii natsionaliseerimine

Lääneriikide keeldumine Assuani tammi ehituse finantseerimisest and Nasserile ettekäände Suessi Kanali Kompanii natsionaliseerida. Natsionaliseerimisega saadust tulust pidi kompenseeritama paisu ehitamist ja tehtama palju muudki Egiptuse majanduse arendamiseks. See samm pani Briti ja Prantsuse valitsuse aktiivselt tegutsema.

Brittide ja prantslaste esialgne plaan oli saada kontroll kanali üle tagasi võõraste kätega, nimelt Iisraeli ja Egiptuse vastasseisu ära kasutades. Iisrael oli pidevas valmisolekus kaitsma end Araabia riikide agressiooni eest, kuid ka andma ennetavat lööki ja naaberriike ründama. Egiptus oli 1948. aastal sulgenud Suessi kanali Iisraeli laevadele, kanali natsionaliseerimine tegi aga kanali kasutamise Iisraelile reaalselt võimatuks. Samuti oli Iisraelil põhjust karta, et natsionalistlik ja agressiivne Nasser ründab Iisraeli varem või hiljem niikuinii.

Samas ei olnud Iisraelil araabia maade vastu tõsiseid liitlasi. Britid laveerisid jätkuvalt, ameeriklased huvitusid pigem araabia režiimide mobiliseerimisest NSV Liidu vastasesse ohjeldamispoliitikasse ega soovinud Iisraelist ülemäärast tüli. Ka NSV Liidul ei olnud Iisraeli ja araabia maade konfliktis selget seisukohta. Seepärast oli algatus, millega tehti 1956. aasta 1. septembril teatavaks, et Prantsusmaa tervitaks Iisraeli rünnakut Egiptusele ja see leiaks Prantsusmaa ja Suurbritannia toetuse, Iisraelile igati meeltmööda. Ettepaneku alusel toimus Sevres’is 22. – 24. oktoobrini Briti, Prantsusmaa ja Iisraeli esindajate nõupidamine, kuid paraku ei tuldud toime rünnakuplaani kooskõlastamisega. Seepärast otsustas Iisrael rünnata üksinda, jäädes ootama inglaste ja prantslaste sekkumist. 29. oktoobril alustas Iisrael rünnakut ja jõudis kiiresti kanali lähedusse. Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes üritasid näidata end erapooletu jõuna ja lootsid konflikti vahendamist mängides oma eesmärgi saavutada, esitasid nii Iisraelile kui Egiptusele ultimaatumi, nõudes mõlema riigi vägede tagasitõmbamist Suessi kanalist 10 miili kaugusele. Mõni aeg hiljem otsustasid nad saata oma väed kanalit kaitsma. Paraku oli Suurbritannia ja Prantsusmaa initsiatiiv Egiptuse-vastase agressiooni korraldamisel sedavõrd läbinähtav, et põhjustas kogu maailmas tormilise reaktsiooni nende riikide vastu. ÜRO julgeolekunõukogu võttis vastu karmi resolutsiooni, millega mõisteti rünnak hukka. Leidis aset ka pretsedent: ainus kord ÜRO ajaloos hääletas USA koos NSV Liiduga oma liitlaste Suurbritannia ja Prantsusmaa vastu ja ähvardas, et kui britid ja prantslased panevad sellele veto, siis viib USA probleemi ÜRO peaassambleele. Kuigi inglased ja prantslased algul ÜRO resolutsiooni ignoreerisid, sai neile peagi selgeks, et ettevõtmine kanal oma kontrolli alla tagasi saada on läbi kukkunud. 21. novembril sisenesid Suessi kanali tsooni ÜRO väed ning 3. detsembril viisid Suurbritannia ja Prantsusmaa oma väed välja. See oli Kanada tähetund Lähis-Idas – ÜRO vägedeks olid nimelt Kanada sõdurid. Iisrael lahkus Siinailt 1957. aasta kevadel. Võitjana oli Suessi kriisist väljunud Nasser.

Nasser ei vaadanud üksnes lääne poole, nagu inglased ja prantslased olid harjunud, vaid lõi sidemed ka idablokiga.

Suessi kriisi ei saa vaadelda lahus mujal maailmas toimuvast. Kogu 1956. aasta kestis kommunistlikus blokis ärev pulbitsemine. Hruštšov mõistis hukka stalinismi ja käivitas sellega stalinistide väljapuhastamine enamike Ida-Euroopa satelliitriikide juhtkondadest. Poolat tabasid võimsad töölisrahutused, mis suruti sõjaväe abil maha. Suessi kriisiga samasse aega langes Ungari ülestõus, mille Punaarmee verre uputas.

See ei takistanud NSV Liidul etendamast Suessi kriisi ajal rahutuvi ja agressiooniohvrite kaitsja rolli. Nõukogude retoorikat iseloomustas äärmuslik bravuurikus, agressiivsus ja juba harjumuspäraseks saanud demagoogia. Selline kompositsioon kujuneski Hruštšovi-aegse Nõukogude välispoliitika tooniks. Esmakordselt valis NSV Liit Lähis-Ida konfliktis poole ja astus välja Egiptuse kaitsjana ning sellest ajast iseloomustab Nõukogude välispoliitikat ka terav Iisraeli-vastasus. Lääneliitlaste erimeelsused andsid nõukogulastele avara mänguruumi, mida ka kõige küünilisemalt ära kasutati, tekitades lääneriikides korraliku segaduse. NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Bulganin pöördus vaid ööpäev pärast Suurbritannia ja Prantsusmaa ultimaatumit nende riikide, Iisraeli ja ÜRO julgeolekunõukogu esimehe poole teravasisulise kirjaga, mille sisuks oli nõue lõpetada viivitamatult “kiskjalik” agressioon, ning ähvardas lääneriike raketirünnakuga. NSV Liit pakkus ameeriklastele ühisaktsiooni läbiviimist “agressorite purustamiseks” ning viitas Kolmanda maailmasõja võimalusele. Just samal päeval lämmatasid Nõukogude tankid Budapesti ülestõusu, sõites üle tänavatel meelt avaldava relvastamata rahvamassi.

Arusaadavalt ei nõustunud USA NSV Liidu pakkumisega ja hoiatas, et astub vastu igasugusele Moskva ühepoolsele tegevusele. Samas ei otsinud USA ühist keelt ka Suurbritannia ja Prantsusmaaga, vaid isegi tugevdas neile survet vägede väljaviimiseks Egiptusest. Seega võimendas USA oma NATO liitlaste niigi rasket olukorda ja piinlikkust, mille ebaõnnestunud aktsioon oli nende rahvusvahelisele mainele kaasa toonud. Nii Briti kui Prantsuse valitsus olid sunnitud õige pea tagasi astuma ja viga tunnistama. See aga ei parandanud mingilgi moel USA positsioone Nasseri silmis – Egiptus oli langenud NSV Liidu mõjusfääri.

Võitjad ja kaotajad

Tagasi vaadates 1956. aasta sündmustele ja sellele, mis järgnes, tuleb tunnistada, et Suessi kriisi tagajärjed rahvusvahelisele olukorrale olid ootamatult põhjapanevad. Esiteks muutis Suessi kriis kõigi selles osalenud riikide seisundit nii geopoliitiliselt kui ka mõjujõu osas rahvusvahelistele suhetele.

Egiptus tõusis tegijate hulka. Nasser taastas Egiptuse positsiooni araabia maade liidrina ja tema araabia sotsialismi ideoloogia saavutas peale araabia maade suure mõju ka teistes arengumaades, eeskätt Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas. Nasser asus ellu viima oma keskset unistust ühendada araabia rahvad ühte riiki. Selle huvides moodustati 1958. aastal ühisriik Süüriaga (Ühinenud Araabia Vabariik), millega liitus konföderatsioonilisel alusel ka Jeemen. Egiptuse-Süüria liitriik läks küll 1961. aastal lahku, kuid Nasseri-meelne araabia sotsialismi propageeriv Taassünni partei (Baath) on võimul tänini. Suurbritannia-meelne režiim kukutati 1958. aastal ka Iraagis ning seal kaotas Baath oma võimu alles Saddam Husseini kukutamisega. Nasseri ideoloogiast lähtuvad režiimid tulid võimule ka Liibüas ja Sudaanis, osaliselt toetusid Nasseri pärandile Alžeeria, Tuneesia ja Mauritaania. Lääneriikide võimalused Egiptuse tegevuses kaasa rääkida olid kadunud. Suurbritannia ja Prantsusmaa kaotasid oma viimased tugipunktid Lähis-Idas, USA ei suutnud neid aga luua. NSV Liidu vastane kordon oli Lähis-Idas õige pea likvideeritud. Egiptus tõusis Iisraeli-vastase koalitsiooni etteotsa ja initsieeris nii 1967. aasta kui 1973. aasta sõja Iisraeliga. Paraku olid mõlemad Egiptusele võrdlemisi katastroofilised, mis pani Nasseri järeltulija Anwar Sadati muutma kurssi ja lähenema USA-le. 1976. aastal tühistas Sadat sõpruse ja koostöö lepingu NSV Liiduga ja sõlmis Iisraeliga 1979. aastal separaatrahu. Oluline on veel märkida, et aastatel 1967 – 75 oli Suessi kanal laevaliiklusele suletud.

Iisraeli mainele mõjus Suessi kriis samuti äärmiselt negatiivselt. Kui 1948. aasta sõja järel suhtuti Iisraeli kui araabia imperialismi ohvrisse, kes peab oma vabaduse hoidmiseks kaitsma end ülekaalukate ja kompromissitute vaenlaste vastu, siis Suessi kriisis, mis Iisraeli jaoks oli ka Siinai sõda, osutus Iisrael agressoriks. Käegakatsutavat ohtu, et Egiptus oleks võinud Iisraeli rünnata, ei olnud, kuigi pikemas perspektiivis võis Nasseri selliseid kavatsusi küll oletada. Iisrael osutus Suurbritannia ja Prantsusmaa käes musta töö tegijaks ja seda sõda ei saa seepärast isegi liigitada Iisraeli ja araabia maade sõdade hulka (1948, 1967, 1973, 1982), kus Iisrael kaitses ikkagi omaenese huve. Suhted NSV Liiduga, kes oli leidnud uue liitlase Egiptuse näol, muutusid pingeliseks, kuid USAst sai Iisraeli truu liitlane.

Kuigi Suurbritannia ja Prantsusmaa olid USA partnerid NATOs, õõnestasid ameeriklased nii ühe kui teise koloniaalpoliitikat ja üritasid haarata initsiatiivi noortes riikides.

Suurbritanniale ja Prantsusmaale tõi Suessi kriis kaasa ajaloolise murrangu: pärast 1956. aastat ei saa neist enam rääkida kui suurriikidest. See oli ka viimane suurem aktsioon, mille inglased ja prantslased iseseisvalt ette võtsid. Ühtlasi tähendas see mõlema koloniaalimpeeriumi lõplikku lagunemist. Prantsusmaa kaotas kaheksa aastat väldanud Alžeeria sõja ja tunnustas 1962. aastal vastumeelselt viimase iseseisvust. Iseseisvusid ka teised Prantsusmaa Aafrika kolooniad (Tuneesia ja Maroko juba 1956. a). 1960 oli Briti koloniaalimpeeriumi loojangu aasta Aafrikas. Ühtlasi tähendas Suessi kriis murrangut nii Suurbritannia kui Prantsusmaa orientatsioonis. Varem olid need kaks NATO riiki olnud väga tihedalt seotud ja koordineerisid peaaegu kogu oma välispoliitilist tegevust täpselt nii nagu ka 1930. aastatel. Pärast Suessi kriisi sai Suurbritanniast aga USA käepikendus Euroopas, kusjuures seda suunda on ajanud nii konservatiivid kui leiboristid. Prantsusmaa aga kaugenes USAst ja Suurbritanniast. 1958. aastal laiade volitustega presidendiks saanud Charles de Gaulle hakkas otsima tihedat koostööd Saksamaa jt Mandri-Euroopa riikidega ning püüdis igati vähendada sõltuvust USAst. De Gaulle’i poliitika kõrghetkeks oli Prantsusmaa lahkumine NATO sõjalisest organisatsioonist. Prantsusmaa poliitika muutus jahedamaks ka Iisraeli suhtes ja üha enam hakkas Prantsusmaa otsima liitlasi araabia maade seast.

USA poliitika Suessi kriisi ajal ei toonud samuti edu. Vastasseis liitlaste Suurbritannia ja Prantsusmaaga andis NSV Liidule võimaluse Lähis-Idas kanda kinnitada. USA tegi valearvestuse, kui lootis, et tema kaasabi koloniaalimpeeriumide lammutamisel tagab Kolmanda Maailma riikides USA kontrolli. Pärast Suessi kriisi langesid üksteise järel läänemeelsed režiimid Lähis-Idas, USA eestvõtmisel moodustatud Bagdadi pakt (CEATO) ei ilmutanud kunagi elujõulisust ja lagunes peatselt. USA-le jäi Lähis-Idas ainsaks kindlaks liitlaseks Iisrael. Kuid sellegipoolest tõusis USA just Suessi kriisi tagajärjel maailma liidriks. 1957. aastal võttis USA kongress vastu Eisenhoweri doktriini, mille järgi USA võttis endale ülesande kaitsta rahvaste vabadust kõikjal maailmas. USA hakkas sellest lähtuvalt aktiivselt sekkuma Lähis-Ida protsessidesse. Vaid kaks aastat hiljem viis USA oma väed Liibanoni.

NSV Liidul läks korda Suessi kriisiga purustada Teise maailmasõja järel välja kujunenud mõjusfääride piirid ning tungida bravuurikalt Lähis-Idasse. Peale Egiptuse sai NSV Liit oma mõju alla ka Süüria, Iraagi, Alžeeria, Liibüa ja 1967. aastal iseseisvunud Lõuna-Jeemeni (endine Aden). Iisraeli ja araabia maade konfliktis asus NSV Liit jäägitult araablaste poolele.

Ungarisse aga veeresid tankid

Ja lõpetuseks veel kord Ungari juurde. Kogu demokraatlik maailm pidas küünilisuse tipuks NSV Liidu kahepalgelist käitumist, kus ühelt poolt esineti agressiooniohvri raevuka kaitsjana ja samaaegsel teostati teises riigis – Ungaris – ise agressiooni. NSV Liidul õnnestus mängida lääneriigid üksteise vastu välja ja püüda sogases vees suur kala. Suurbritannia ja Prantsusmaa uskusid inertsist, et nad on veel tegijad ja suudavad ka ilma ameeriklasteta maailmapoliitikat teha. Kuid jätsid tähelepanuta, et nad riivavad vähemasti kahes asjas põhjalikult USA huve. Esiteks tõmbas Suessi kriis ära tähelepanu Ungari ülestõusu mahasurumiselt, teiseks langes kriis USA presidendivalimiste-eelsele ajale, mistõttu USA poliitika oli kõikvõimalike ebameeldivuste suhtes eriti tundlik. See tõi omakorda kaasa USA võrdlemisi ebaadekvaatse käitumise Suessi kriisi ajal. USA surus oma liitlastele peale alanduse, kuid jättis ungarlased Punaarmeega üksi silmitsi.

Võimalik, et Nasser läks lihtsalt NSV Liidu visatud sööda otsa ja teadlikku soovi lääneriikidele kohta kätte näidata tal polnudki.

Demokraatlikud riigid mõistsid mõlemad agressioonid hukka, kuid sellega maailma avalikkuse roll ka piirdus. Kõik läks ikka nii, nagu NSV Liit tahtis. Punaarmee tankid lämmatasid Ungari demokraatia ja taastasid kommunistliku režiimi. Võib spekuleerida, kas Suessi kriisil ja Ungari mässu mahasurumisel on mingi suurem seos kui lihtsalt ajaline kokkulangemine? Igatahes on mitmed USA analüütikud arvanud, et Suurbritannia ja Prantsusmaa mängisid NSV Liidule trumbid kätte nii Lähis-Idas kui Ungaris. Üldiselt võib selle seisukohaga nõustada. NSV Liidul oli Suessi kriisi kattevarjus tunduvalt lihtsam Ungaris toimetada ja maailma tähelepanu oli hajunud kahe suursündmuse vahel. Kuid samas ei ole usutav, et NSV Liit oleks loobunud Ungari ülestõusu mahasurumisest ja andnud Ungarile võimaluse idablokist lahku lüüa, kui Suessi kriisi poleks olnud. NSV Liit ei olnud valmis leppima idabloki kaotusega, demokraatia püsimajäämine Ungaris oleks aga käivitanud ahelreaktsiooni kogu Ida-Euroopas. Ilmselt ei oleks ka lääneriigid käitunud Ungari suhtes märkimisväärselt jõulisemalt, kui Suessi kriisi poleks olnud. Ei USA ega tema NATO liitlased oleks olnud valmis Ungari pärast viima olukorda Kolmanda maailmasõjani, NATO vägede viimine Ungarisse aga oleks suure tõenäosusega kaasa toonud NSV Liidu vastulöögi. Seepärast tunti ungarlastele üksnes kaasa, toetati moraalselt ja lohutati, et küll see vabadus kunagi ikka tuleb. Õige varsti aga suheldi NSV Liidu poolt ametisse pandud Ungari marionettvalitsusega edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

Suessi kriis kinnistas juba 1946. aastal alanud maailma jagunemise kahe suurvõimu, USA ja NSV Liidu vahel 35 aastaks. Suurbritannia ja Prantsusmaa olid suurriikidena lakanud olemast, Hiina ja India ei olnud veel tõusnud.