Steven Blockmans: Ukraina taastamise eest tasugu Venemaa (ja selle abilised)
Venemaa varade külmutamine, tulude konfiskeerimine ja Venemaal tegevust jätkavate ettevõtete maksustamine – läänel on võimalusi, kuidas panna Venemaad ja selle abilisi Ukraina ülesehitustöö eest maksma. EL-i ja G7 liikmesriikidel on aeg oma kõhklused kõrvale heita, et Ukraina oleks suuteline jätkama võitlust Venemaa vastu.
Venemaa jätkab oma sõda Ukraina vastu, mistõttu ülesehitamiskulud muudkui kuhjuvad. Praegused hinnangud tööde maksumuse kohta küünivad sadadest miljarditest kuni triljoni euroni. Kuna Ukraina on suurendanud oma kaitse-eelarve 40 miljardi euroni ja rahvusvaheline abi kahaneb, siis on riigi sõjast räsitud majandus sattunud varinguohtu.
Ukraina vajab sel aastal välisabina vähemasti 35 miljardit eurot, et püsida maksejõulisena.
USA president Joe Bideni koostatud toetusmeetmete pakett on Kongressis takerdunud. Seega on Euroopa Liidu otsus saata nelja aasta jooksul Ukrainale eelarvetoetusena aastas 12,5 miljardit eurot riigi maksevõimetuse ärahoidmiseks hädavajalik. Siiski ei piisa sellest rahasüstist, et riik oleks sõjategevuse jätkumisel kaitstud, ammugi mitte Ukraina ülesehitamiseks paremal kujul. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel vajab Ukraina sel aastal välisabina vähemasti 35 miljardit eurot, et püsida kerkse (ja maksejõulisena).
Vajadused on niivõrd suured, et kaaluda tuleks erakordseid rahastamisallikaid. Pealegi tuleb Venemaale anda tunda, et ta juba tasub Ukraina taastamise eest. Kui ei taheta, et valimised EL-s, Suurbritannias, USA-s ning ehk ka Jaapanis kujunevad populistide pidupäevaks, ei tohi nende riikide maksumaksjaid liiga palju koormata.
Tulude kasutamine enne külmutatud varade konfiskeerimist
Juba mõnda aega on arutatud küsimust, kas Venemaa Keskpanga (VKP) varasid, mida on ligi 300 miljardi euro väärtuses külmutatud USA-s, Suurbritannias, Jaapanis, Kanadas ja eriti EL-s (191 miljardit eurot, mis põhiliselt on hoiul Euroclearis, ülemaailmses arvelduskojas peakorteriga Belgias), võiks konfiskeerida Ukraina edasiseks rahastamiseks.
USA, Belgia, Eesti ja Tšehhi Vabariik kaalutlevad juba riiklikul tasandil, kuidas külmutatud varasid kasutusele võtta. G7-s aga on debatt pikale veninud, kuna muret tuntakse nii rahvusvahelise õiguse kui ka Venemaal hoitavate välisreservide pärast. Euroopa Keskpank hoiatab, et see samm võib kahandada investorite usaldust euro suhtes, mis tooks kaasa kapitali väljavoolu ja volatiilsuse rahaturgudel.
Külmutatud varade kasutamine on juriidiliselt õigustatav riigi immuniteedi erandliku kitsendamisena.
Muretsemisega ei tohiks liiale minna. Oluline on, et tegu ei paistaks rahvusvahelistele investoritele meelevaldse ja riskantsena. See on juriidiliselt õigustatav riigi immuniteedi erandliku kitsendamisena (sest kõigil riikidel – erga omnes [ld kõikide suhtes] – lasub kohustus tagada, et Venemaa loobuks ÜRO hartas ja rahvusvahelises kriminaalõiguses sätestatud rahvusvahelise õiguse räigest rikkumisest). Lisaks annab täiendava põhjenduse sääraseks ettevõtmiseks Rahvusvahelise Kohtu määrus 16. märtsist 2022, et Venemaa peataks viivitamatult sõjategevuse Ukrainas.
Venemaa vastumeetmed tekitaksid globaalsetel turgudel vaid siis ärevust, kui Hiina, Saudi Araabia ja teised juhtivad majandused leiaksid, et eurotsoonist äritegevuse väljaviimine on mõttekas juba lühikeses või keskpikas perspektiivis. Loomulikult pole tõenäoline, et nad otsustaksid lahkuda.
Usaldusväärsuse tagamine
Euro on reservvaluutana usaldatav tänu ühisturu eelistele ja õigusriigist lähtuvatele demokraatlikele põhimõtetele. Kui konfiskeerimine toimuks ühekorraga kõigis G7 riikides, leevendaks see euro mainekaotuse riski. Et euro – aga ka dollari, jeeni ja naelsterlingi – staatus reservvaluutana ei kannataks, siis tuleks diplomaatiliste kanalite kaudu veenda G7 eeskuju järgima teisigi riike (eriti Šveitsi).
Ukrainale abikäe andmiseks on EL liikmesriigid Venemaa täiemahulise kallaletungi teise aastapäeva eel astunud üksmeelselt esimese sammu: kokku leppinud erakorraliste kasumite suhtes, mida saadakse Euroopas tõkestatud VKP varadelt. Edasised tulud (mida hinnatakse enam kui 4 miljardile eurole aastas) paigutatakse eraldi ning siit makstakse aktsionäridele dividende alles siis, kui liikmesriigid on ühehäälselt otsustanud puhaskasumi suunata EL eelarvesse Ukraina toetamiseks.
Euroopa Komisjon arvab, et see eraldis peaks olema vastavuses lepinguliste kohustustega ning järgima EL ja rahvusvahelist õigust. Komisjon kannaks raha EL eelarvesse ja sellest edasi Ukrainale.
Veel kaks mõtet
Selleks, et populiste ei saadaks kummalgi pool Atlandi ookeani hiilgav edu, tuleb leida rahastusallikaid, mis nõuaksid maksumaksjailt võimalikult vähe.
Belgia (kus hoitakse Vene rahast suurimat osa ning kus uuringufirmade teateil tulevad juunikuus üldvalimistel võitjaiks kaks flaami rahvuslaste parteid) on soovitanud G7 riikidele, et Ukraina ülesehitamise tarvis laenataks raha tõkestatud VKP varade tagatisel. Laenamisel oleks tagatis Venemaa kohustus tasuda reparatsioone, millega kaasneb kohustus jätkata VKP varade külmutamist kuni võla tagasimaksmiseni. Kui seda tähtajaks ei tehta, kuuluvad VKP varad konfiskeerimisele.
Praktilisel tasandil teevad G7 kõhklused juba kahju varade konfiskeerimise ähvardusele.
Isegi, kui pidada silmas kohustust erga omnes, siis ettepanek VKP varad tagatiseks võtta tekitab juriidilisi ja majanduslikke probleeme. Kui Ukraina annaks oma õiguse Venemaalt reparatsioone nõuda üle G7 liikmesriikidele, siis oleksid võlakirjadele tagatiseks nende oma, mitte Ukraina nõuded Venemaale. Kui jätta kõrvale aeg, mis (eriti EL-l) kulub võlakirjade emiteerimiseks ja kapitali hankimiseks, kas siis Ukraina poolt näiteks Belgiale (kes selles punktis on de facto kaheksas G7 liige) usaldatud rahalise kohustuse täitmatajätmine Venemaa poolt oleks rahvusvahelise õiguse rikkumine, mille puhul Belgia saaks vahetu kannatajana meetmeid rakendada? Õiguspädevuse nappuse tõttu on see ebatõenäoline. Praktilisel tasandil teevad G7 kõhklused juba kahju varade konfiskeerimise ähvardusele, mis peab olema investoritele usutav, et nad oleksid võla tagasisaamises veendunud.
Palju otsesem alternatiiv Ukrainale raha hankimiseks oleks see, kui G7 liikmesriigid paneksid lääne ettevõtteid, kes jätkavad Venemaal äri, selle privileegi eest maksma. Mitu maailma suurimat ettevõtet on Venemaalt täielikult lahkunud. Ent enamik EL ja G7 firmasid on kehtivatest lepingutest kinnipidamiseks Venemaal positsiooni säilitanud. Selliste firmade maksustamine tähendaks, et nad tasuvad oma panuse eest Venemaa sõjategevusse Ukraina vastu.
EL-l ja ülejäänud G7-l on aeg kõhklused kõrvale heita. Saab vaid nõustuda Maailmapanga ekspresidendi Robert Zoellickuga – kui kiita heaks Ukrainale relvade saatmine võitluseks Vene agressoriga, siis on veider, kui peljatakse anda Ukrainale majanduslikke vahendeid, millega ta saaks vastu pidada, taastuda ja end üles ehitada.
Seotud artiklid
James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu
Visalt alles hoitud müüdid loovad omaenda tegelikkuse. Kui tahta neid kummutada, tuleb nendega võidelda. Võitlejatel, kes kasutavad selleks nii aktiivseid abinõusid kui ka retoorikat, peab aga olema oma kindel siht ja arusaam tegelikkusest.
Oleksandr V. Danõljuk: Lepituspoliitika asemel sundi ja heidutust
Hoolimata kõigist lääne katsetest veenda Venemaad hoiduma Ukrainale kallale tungimast, alustasid venelased 2022. aasta veebruaris suurimat sõda, mida on Euroopas pärast II maailmasõda nähtud. Selle tulemusel on nüüdseks surnud juba sajad tuhanded ja miljonitest on saanud põgenikud. Samuti on läbi kukkunud lääne katsed eskalatsiooni ära hoida.
Ben Hodges: Võidu sepistamine
Täna seisavad Ameerika Ühendriigid ja ta liitlased silmitsi üleilmsete probleemidega. Küsimus on – kas meil jagub poliitilist tahet, tööstusvõimsust, majanduslikku mõjuvõimu ja sõjalist suutlikkust, et neid ületada? Kas suudame võidu nimel organiseeruda ... või jääme lihtsalt, käed rüpes, passima?
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Jüri Saar: Kuus teesi Venemaa kohta ja Lääne võidule viiv strateegia
Lääneriikidel on võimalik Venemaa marssimine pidama saada, kui lõpetada ülereageerimine Putini ähvardustele ja bluffimisele. Selleks on tarvilik, et Lääs kasutaks oma majanduslikku ja sõjalist võimekust ning samm-sammult suurendaks Ukrainale antavat hävitusjõulist abi. Eesmärgiks peab olema agressori kaotus, et Venemaast võiks viimaks ometi saada üks normaalne rahuarmastav riik.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.