Soometumise lätetel

Terminil “soometumine” on mitu erinevat definitsiooni. Euroopas (Läänes) nimetati soometumiseks loobumist välispoliitilise suveräänsuse ühest osast vastutasuks õigusele säilitada riigi sisepoliitilised alused; sisuliselt tähendas see NSV Liidu satelliidiks saamist. NSV Liidus samal ajal nimetati soometumist “tõelise heanaaberlikkuse” poliitikaks.

Soomes käibis veel teinegi selle termini definitsioon, nimelt seda mõisteti poliitika mudelina, mis võimaldas häid suhteid NSV Liiduga, samal ajal jagades euroopalikke väärtusi ja teostades koostööpoliitikat selle euroatlantilises mõistes.

Täna, kui Venemaa kuulutab oma erihuvisid postsovetlikus ruumis, näib olevat vajalik selgusele jõuda soometumise tehnoloogia mõningates nüanssides.

“7. aprilli lugu”

Paari aasta eest kaotati salastatus Vene Föderatsiooni Välisluure Teenistuse, mis on 1930. aastatel eksisteerinud siseasjade rahvakomissariaadi (SARK) välisosakonna (VO) järglane, mõningatele materjalidele. Meid huvitab SARKi VO operatsioon koodnimetusega “7. aprilli lugu”.

30ndate lõpus pidas Nõukogude juhtkond kõige suuremaks ohuks Saksamaa platvormi loomist Soome, kust Saksamaa saanuks toetada oma laevastikku Läänemerel ja alustada maismaaoperatsioone üle Karjala maakitsuse Leningradi vastu. Niisugusest võimalikust stsenaariumist rääkis alatasa Leningradi parteiorganisatsiooni sekretär Andrei Ždanov.

1937. aastal tegi SARKi juhtkond, nende seas rahvakomissar Nikolai Ježov, ettepaneku suhete rahumeelseks reguleerimiseks soomlastega ja kulissidetagusteks läbirääkimisteks. Stalinile ja Molotovile koostati õiend, kus anti hinnang Soome poliitikale ja määratleti koostööteed. Õiendis väideti, et Soome valitsus ei ole Saksa-sõbralik ja eksisteerivad reaalsed tingimused, mis võimaldavad halvata Saksamaa mõju Soomes ja tõmmata riik NSV Liidu mõjuorbiidile. Dokumendis pakuti välja võimalus teha Helsingile ettepanek sõlmida vastastikuse abistamise pakt, kus garanteeritakse piiride puutumatus. Soomlastele kavatseti garanteerida Nõukogude relvastuse ja tehnika tarned. Õiendis iseloomustati ka Soome juhtivaid riigitegelasi ja viidati võimalusele teha avalikustamata, kuid NSV Liidu juhtkonnale väga kasulikku koostööd Soome agraarparteiga. Õiend juhtis tähelepanu, et riigis on olemas Nõukogude luure võimas aparaat, mis teatud määral on võimeline mõjutama Soome sise- ja välispoliitikat.

NSV Liidus nimetati soometumist „tõelise heanaaberlikkuse” poliitikaks.

1930. aastate keskel tegutses SARKi Helsingi residentuur küllaltki edukalt (selle heaks töötas kuni kuus poliitikut ja riigiametnikku). Ent puhastuste käigus kannatas just Helsingi residentuur Londoni oma kõrval kõige enam. 1937. aasta lõpuks olid peaaegu kõik selle kaastöötajad Moskvasse kutsutud ja kas maha lastud või laagrisse paigutatud. Need “meetmed” tegelikult paljastasid Helsingi residentuuri ja katkestasid sidemed värvatud agentidega Soomes. Ainsana jäi pärast ülekuulamisi Moskvas terveks ja naasis Helsingisse Boriss Rõbkin (ka Jartsev, operatiivpseudonüüm Kin), kes töötas saatkonna teise sekretäri kattevarjus, ja tema naine Zoja Rõbkina (ka Voskressenskaja, operatiivpseudonüüm Irina), kes töötas Inturisti Helsingi osakonna ülemana.

7. aprillil 1938. aastal võttis Boriss Rõbkini vastu Stalin. Vestluse juures viibisid ka Molotov ja Vorošilov. Stalini sõnul pidi Rõbkin salajasteks läbirääkimisteks kohtuma Soome peaministriga. Läbirääkimiste peamiseks eesmärgiks oli Nõukogude riigipiiri Leningradist kaugemale nihutamine Karjala maakitsusel.

Rõbkin märkis ära, et viimasel ajal on soomlased olnud tihedalt sakslastega seotud ja vaevalt küll soovivad NSV Liiduga läbirääkimistesse asuda.

Stalin ütles, et neil tuleb asja vastu huvi äratada, pakkudes näiteks territooriumide vahetamist, ja seda isegi tingimusel, et Nõukogude pool võiks anda rohkem, kui soomlased loovutavad. Lisaks oli Stalin valmis lubama metsa lisatarneid, kuna riigi keskosas olevat soomlastel peaaegu kogu mets maha raiutud ja puidutöötlemise tehased seisvat. Stalin teatas ka, et saadik ja nõunik kutsutakse tagasi NSV Liitu, nii et Rõbkin saab automaatselt ajutiseks asjuriks ja võimaluse Soome juhtkonnaga kontakti võtta.

Läbirääkimiste sisust teadsid toona 2-3 kõrgemat soomlast, Stalin, Molotov, Vorošilov, Mikojan ja abielupaar Rõbkinid. Välisluure juhtkond läbirääkimistega täiel määral kursis ei olnud. Konspiratsiooniks anti operatsioonile koodnimi “7. aprilli lugu”.

Juba 14. aprillil 1938. aastal kohtus Jartsev-Rõbkin konfidentsiaalselt Soome välisministri Rudolf Holstiga. Ent Holsti väitis, et soomlastel on oma välispoliitiline kurss, mida valitsus ellu viib.

Pärast kohtumist Holstiga lendas Jartsev Moskvasse, et Stalinile tulemustest isiklikult ette kanda: “Valitsev sotsiaaldemokraatlik partei ei lase NSV Liiduga lepingut alla kirjutada.”

Siis otsustati Kremlis muuta jõudude vahekorda Soome parlamendis ja moodustada Nõukogude-vastasele enamusele vastukaal. Jartsev-Rõbkin sai 10 miljonit Soome marka sularaha, et finantseerida väikeperemeeste opositsiooniparteid. Tolle aja kohta oli summa hiigelsuur. Raha kasutati luurepositsioonide kindlustamiseks peamiselt Soome valitsuse ministri Mauno Pekkala ja tema venna kaudu, kes oli Nõukogude luure agent. Sellest, et Venemaa oli Soomele teinud ettepaneku sõlmida poliitiline leping, anti teada ka mõjuagentidele Soomes.

1938. aasta detsembris viidi läbirääkimised üle Moskvasse. Algas Soome juhtkonnale avaliku ja ametliku surve avaldamise etapp.

11. juunil 1938. aastal toimus soomlaste initsiatiivil Jartsev-Rõbkini kohtumine peaminister Aimo Cajanderiga. Vestlusel oli selgelt protokolliline iseloom.

Kogu suve ja sügise toimusid Helsingis Nõukogude residendi konfidentsiaalsed kohtumised valitsuskabineti liikme Vaine Tanneriga, kes ajutiselt täitis välisministri kohuseid, sest viimane oli sõitnud Genfi Rahvaste Liiga konverentsile. Paar kuud pingelisi läbirääkimisi ei toonud Rõbkinile lepingu ettevalmistamisel edu. Ta lahkus Helsingist ja hakkas varsti töötama Soome agentuuriga Rootsis. Jartsev-Rõbkini jõupingutused põhjustasid siiski lõhe Soome juhtkonnas, mida Nõukogude luure kasutas nii 1940. aasta rahuleppe kui separaatrahu ettevalmistamisel 1944. aastal.

Arvestades asjaolu, et operatsiooni “7. aprilli lugu” salastatud materjalides kirjeldatakse küllaltki detailselt (sõna-sõnalt) Soome kõrgema juhtkonna reaktsioone pärast kõiki kontakte Jartsev-Rõbkiniga, võib oletada, et Nõukogude residentuuri mõjuagendid kuulusid peaminister Cajanderi lähikonda.

1938. aasta detsembris viidi läbirääkimised üle Moskvasse. Algas Soome juhtkonnale avaliku ja ametliku surve avaldamise etapp. Kestis soomlaste vastuseis sõjalist lepingut nõudva Nõukogude poole survele ning Soome pool polnud nõus rentima Nõukogude Liidule strateegilisi saari Soome lahes. 1939. aasta märtsis, niisiis peaaegu aasta pärast Rõbkini esimesi Holstile tehtud ettepanekuid, jooksid ka ametlikud läbirääkimised tupikusse.

1939. aasta oktoobri keskel kutsuti Soome delegatsioon, kes midagi ei teadnud Saksamaa ja NSV Liidu salaprotokollist, mis Soome Nõukogude Liidu huvisfääri oli määranud, Kremlisse, kus kuuldi isiklikult Stalini suust, et Nõukogude Liit nõuab saartele ja rannikule sõjaväebaaside võimaldamist, aga ka Leningradist põhja poole jääva ala loovutamist; vastuseks pakuti Moskvale mittevajalikku Põhja-Karjala maatükki. “Näib, et meie, tsiviilisikud, ei suutnudki edu saavutada,” ütles Molotov Soome esindajatele pärast kahenädalasi läbirääkimisi. “Nüüd on aeg rääkida sõduritel.” Talvesõja alguseni jäi poolteist kuud.

1980. aastal ilmunud KGB Esimese Peavalitsuse salastatud ajaloos väidetakse, et eksliku optimismi, mis saatis Talvesõja algust, kutsusid esile Rõbkini Nõukogude-sõbralikult meelestatud agentide – kes tegelikult esindasid Soome ühiskonna väikest osa – ettekanded. Nende teated, mis korralikult Moskvasse edasi saadeti, veensid Stalinit veelgi enam oma oletuste õigsuses. Ettekannete järgi, mida Moskva uskus, oli Soome valitsus juba sõja alguses “jätnud maha Helsingi ja sõitnud teadmata suunas”. Tegelikult sai Soome armee, kuhu kuulus alla kahesaja tuhande sõduri ja ohvitseri, jagu raske soomustehnikaga varustatud ja õhust toetatud miljonilisest Nõukogude armeest.

Stockholmis pinda sondeerimas

1940. aasta jaanuaris-veebruaris, pärast Punaarmee esimese pealetungi nurjumist Karjala maakitsusel, sõitsid Boriss ja Zoja Rõbkin Stockholmi, kus Nõukogude residentuur Rootsi asevälisministri Sadleri vahendusel eelnevalt sondeeris kontaktide võimalusi Soome juhtkonnaga. Salajasi läbirääkimisi pidasid Boriss ja Zoja Rõbkin, kes hoidsid sidet Stockholmi residentuuri Soome ja Rootsi agentidega.

Muuseas, salajased oli läbirääkimised üksnes laiale avalikkusele. Soome juhtkond teadis väga hästi, et venelastega rahulepingu sõlmimise ettevalmistamisse on kaasatud tuntud Soome kirjanik Hella Vuolijoki (1920. aastate lõpust alates Nõukogude luure agent, pseudonüüm Poeet). Päritolult eestlanna (Ella Marie Murrik), oli ta abiellunud soomlasega, nii et Soomest sai tema teine kodumaa. Saanud suurepärase hariduse Peterburi ülikoolis ja Berliinis, oli tal filosoofiamagistri kraad. Tema näidendeid lavastati paljudes maailma riikides, sealhulgas Nõukogude Liidus “Niskamäe naised”, “Kivipesa” ja “Justiina”. Vuolijoki sõit Stockholmi ja kohtumine “Jartsevite abielupaariga” (eesmärgiga arutada rahuleppe eelnevaid tingimusi) toimus faktiliselt Soome võimude teadmisel ja heakskiidul. Ent soomlased ei teadnud, milliseid kaalutlusi rahuleppe sõlmimise perspektiividest kandis Rõbkin ette oma valitsusele ja luure juhtkonnale.

1930. aastate keskel tegutses Nõukogude Välisluure Helsingi residentuur küllaltki edukalt – selle heaks töötas kuni kuus poliitikut ja riigiametnikku.

Rõbkini järeldus oli niisugune: rahu sõlmimine on täiesti reaalne, kuid tingimusel, et soomlased rindel küllaltki tõsiselt lüüa saavad, mis läbirääkimiste edasise venitamise võimatuks teeb. Ta soovitas tungivalt jätkata Soome sõjaliste objektide, muu hulgas Mannerheimi liini pommitamist, mis pidi demonstreerima Punaarmee kaheldamatut üleolekut õhus, arvestades, et lennuvägi oli Soome Achilleuse kand. Läbimurre Mannerheimi liinist ja Nõukogude armee tungimine operatiivsele avarusele tingib soomlaste vältimatu kapitulatsiooni, arvas Rõbkin. Ta osutas küllaltki täpselt, et lääneriikide dessandi oht Soome on tühine.

Välisluureteenistuse tolle aja arhiivimaterjalidest selgub, et Soomega vaherahu sõlmimise peamise töö tegi ära Nõukogude diplomaatia Aleksandra Kollontai isikus, luure ja Rõbkinid üksnes aitasid teda, varustades diplomaati küllaldase teabe ja materjalidega.

Sellest hoolimata hinnati Boriss Rõbkini pingutusi ja 1941. aasta septembris saadeti ta esialgu Nõukogude missiooni, seejärel NSV Liidu Rootsi saatkonna nõuniku ametikoha kattevarjus Stockholmi residendiks.

Teabe ja mõju allikad

Luure Helsingi residendi ametipostil vahetas Boriss Rõbkini välja Jelissei Sinitsõn. 20. septembril 1939. aastal määrati ta liitlaste kontrollkomisjoni (Nõukogude) poliitilise nõuniku asetäitjaks, kes paiknes Helsingis ja teostas vaherahu kokkulepete, millest edaspidi sai 1947. aastal alla kirjutatud rahulepingu alus, kontrolli.

Sinitsõn nimetab talle residentuuri kontaktideks ja tööks üle antud operatiivsete allikate operatiivpseudonüümid: Munk (silmapaistev poliitik ja ühiskonnategelane), Mooses (väga tähtis allikas), Advokaat (osales Ministrite Nõukogu istungitel, pääses juurde dokumentide projektidele, mida peaminister Paasikivi kantseleis ette valmistati), Ahti (Urho Kekkoneni hea tuttav, pääseb vabalt peaminister Paasikivi juurde), Krahv (tundis hästi Soome poliitikute sidemeid Inglise ja Ameerika luurega).

Esimeses teenistuskirjas Andrei Ždanovile, kes juhtis liitlaste kontrollkomisjoni Soomes, kirjutab Jelissei Sinitsõn: “Esmaste meetmete hulgas tuleb erru kihutada praegune Urho Castréni valitsus ja selle asemel moodustada valitsus Juho Paasikiviga eesotsas. [—] Tuleb teha lobitööd, et Paasikivi valitsuse justiitsministriks saaks Urho Kekkonen, sest tema oskab riigis laiali ajada fašistlikud ja poolfašistlikud liidud ning grupeeringud, et puhastada tööpõldu demokraatlikele jõududele.” Varsti hakkaski uus valitsus tööle.

„Näib, et meie, tsiviilisikud, ei suutnudki edu saavutada,” ütles Molotov Soome esindajatele pärast kahenädalasi läbirääkimisi. „Nüüd on aeg rääkida sõduritel.”

1944. aasta detsembris Soome iseseisvuspäeval teatas Paasikivi järgmist: “Peamiseks ja määravaks Soome välispoliitikas on meie riigi suhtumine suurde idanaabrisse, Nõukogude Liitu. See on meie peamine välispoliitiline probleem, millele me peame lahenduse leidma, sest sellest sõltub meie rahva tulevik. [—] Rahu ja kokkulepe, aga ka täielikule usaldusele rajatud heanaaberlikud suhted Nõukogude Liiduga on esmased põhimõtted, mida tuleb järgida meie riigi tegevuses.”

1944. aasta detsembris kogunes Helsingi Nõukogude residentuur eelseisvate, 1945. aasta ürituste aruteluks. Peamiseks probleemiks olid parlamendivalimised. Üks resident Sinitsõni operatiivallikatest teatas, et sõjaaegse kaose ja eriti teraviljasaagi ikaldumise tõttu ootab ees nälg, aga raha teravilja ostmiseks Läänest ei ole. Ždanov kandis selle informatsiooni kohe Stalinile ette.

Jaanuari lõpus kirjutati alla kokkulepe kuni 1. juulini 1945. aastal tarnida Soome kolmkümmend tuhat tonni teravilja (nii palju soomlased palusidki), tuhat tonni suhkrut ja kolmsada tonni kondiitritooteid. Soome operatiivallikate palvel initsieeris Nõukogude residentuur veel terve rea Nõukogude juhtkonna üritusi, mis pidid valimistel soodustama demokraatlike jõudude võitu.

Kohe pärast valimisi tegi rida parlamendifraktsioone parlamendi nimel järgmise avalduse: “[—] Vaja on sisse seada tõeliselt siirad suhted kõigi demokraatlike riikidega, esmajoones Nõukogude Liiduga, ehitades need suhted üles vastastikusele usaldusele ja lugupidamisele, vastastikustele sidemetele, siirale ja tugevale sõprusele.”

Peatuda tuleks veel ühel sündmusel resident Sinitsõni mälestustest. Allikas Mooses teatas talle, et kuni marssal Mannerheim jääb presidendiks, on raskendatud Soome demokratiseerimine ja Nõukogude Liidule sõbralikuks muutmine. “Selles osas oleks soovitav, et Ždanov mitteametlikul kohtumisel Paasikiviga veenaks viimast Mannerheimi errumineku vajaduses sõpruse ja rahu huvides.”

Pärast telefonikõnet Staliniga, mille tunnistajaks Sinitsõn oli, andis Ždanov korralduse: “Valmistage ette õiendid võimalike peaministrikandidaatide kohta, kes oleksid vajalikud juhul, kui Paasikivist saab president.”