aprill 12, 2019

Soome ja NATO – nii lähedal ja ometi nii kaugel

AFP/Scanpix
Soome kuulipildur Põhja-Rootsis Northern Wind 2019 õppustel, mis tõi kokku rohkelt Soome, Rootsi, Norra, Ühendkuningriigi ja Ühendriikide sõjaväelasi.
Soome kuulipildur Põhja-Rootsis Northern Wind 2019 õppustel, mis tõi kokku rohkelt Soome, Rootsi, Norra, Ühendkuningriigi ja Ühendriikide sõjaväelasi.

Põhjanaabrite juhtkond on Venemaa pahandamise kartuses NATOga liitumisest rääkides ettevaatlik.

Sissejuhatuseks

Soome on liberaalne demokraatlik lääneriik, Euroopa Liidu liige ning NATO täiustatud võimaluste partnerluse aktiivne osaline. Soome relvajõud on ülimalt koostöövõimelised NATO jõududega ja viimasel veerandsajandil on maa innukalt kaasa löönud mitmes NATO juhtimisel toimunud kriisiohjeoperatsioonis Balkanil, Afganistanis ja Iraagis.

Soome vastab kõige – välja arvatud ühe elemendi – poolest NATO liikmesriigi nõuetele. Selleks puuduvaks elemendiks on poliitilise tahte puudumine liituda Atlandi alliansiga. Praegu pooldab pelgalt viiendik Soome elanikest riigi liitumist NATOga. Ülejäänud rahvast rahuldab riigi praegune „sõjaliselt sõltumatu” staatus.

Miks see nii on? Miks Soome ei ole valmis liituma ega taha liituda NATOga, mis juba seitsekümmend aastat on taganud stabiilsuse ja julgeoleku Euroopas, kaasa arvatud Põhja-Euroopa avarustes?

Soome sõjalised sidemed Ühendriikidega

Soome on eriti pärast külma sõja lõppu usinalt edendanud sõjalisi sidemeid Ühendriikidega. Muu hulgas on see tähendanud moodsa eesrindliku sõjatehnika ostmist – näiteks hävituslennukid F/A-18 Hornet ja mõned tänapäevased õhutõrjesüsteemid. Et aga NATO liikmesus ei ole poliitilistel põhjustel teostatav, on Soome koondanud tähelepanu koostööle USAga palju põhjalikumalt kui kunagi varem.

Nii näiteks said 8. mail 2018 Soome ja Rootsi kaitseministrid Jussi Niinistö ja Peter Hulqvist Pentagonis kokku USA kaitseministri James Mattisega. Üheksateistkümnest suurtükist Põhjala ministrite auks antud piduliku saluudi järel kirjutasid kolme maa kaitseministrid alla kolmepoolsele kavatsuste protokollile, mis kutsus üles edendama ja tugevdama kolme riigi kaitsekoostööd.

Pentagoni pressiteate kohaselt kavatsuste protokoll „tihendab kaitsealaseid sidemeid kolme riigi vahel seitsmes valdkonnas: kaitsepoliitiline dialoog, poliitika koostöövõime sõjalisel tasandil, avaram piirkondlik olukorrateadlikkus, tugevdatud võimed ja seisund, mitme riigi ühendoperatsioonid, strateegiline kommunikatsioon ja USA-NATO-ELi koostöö”. Samuti süvendab ja laiendab kavatsuste protokoll kahepoolseid kaitselepinguid, mille sõlmisid Soome ja Rootsi 2014., Rootsi ja Ühendriigid 2016. ning Soome ja Ühendriigid samuti 2016. aastal.

Tuleb märkida, et kavatsuste protokoll ei ole Ühendriike, Soomet ja Rootsit õiguslikult siduv dokument ei rahvusvahelise ega riigisisese õiguse kohaselt. Siiski usuvad kõik kolm osapoolt, et süvenevad kaitsesidemed aitavad kaasa Läänemere piirkonna julgeoleku edendamisele, „kinnistades Atlandi-üleseid sidemeid, kindlustades Põhja-Euroopas stabiilsust ja arendades Ühendriikide ja nende kahe kõige võimekama ja kõige enam sama moodi mõtleva partneri koostöövõimet”.

Nende eesmärkide saavutamiseks kavatsevad USA, Soome ja Rootsi kaitseministeeriumid ette võtta järgmisi ja vajaduse korral ka muid koostööalgatusi: „regulaarsed kolmepoolsed kohtumised kõigil tasanditel, kaasa arvatud uurimisrühmad, teabevahetus kõigil tasanditel, praktilise koostöö laiendamine meie relvajõudude vahel, koordineeritud osalemine väljaõppel ja õppustel, õppuste kavandamine vastavalt kolmepoolse koostöö prioriteetidele, koostöö edendamine rahvusvahelistel operatsioonidel, strateegilise kommunikatsiooni koordineerimine vajalikuks peetavate sündmuste ja tegevuse puhul, ELi-NATO strateegilise partnerluse süvendamine”.

Suhete tulevik: väljaõpe ja õppused koos NATO riikidega

Tähtis on tõdeda, et juba senised kahepoolsed kokkulepped võimaldasid tihedat koostööd ning USA, Soome ja Rootsi maa-, mere- ja õhuväe üksuste ühisõppuste korraldamist. Näiteks just samal ajal, mil ministrid kirjutasid Washingtonis alla kavatsuste protokollile, käis Lääne-Soomes Niinisalo harjutusväljal soomusvägede õppus Arrow 18, millest võttis osa üle 3200 Soome, USA ja Norra sõjaväelase. Muide, see oli ajaloos esimene kord, mil Soomes sai õppusel näha tanke M1A1 Abrams.

Sarnaselt teistele 2018.-2019. aasta suurematele õppustele võttis Soome õhuvägi osa – seegi oli esimene kord – õppusest Red Flag 2018 Nevadas Nellise õhuväebaasis ning Soome kaitseminister Niinistö on avalikult teada andnud, et 2020. aasta algul (aga võib-olla siiski alles 2021. aastal) korraldab Soome suure maaväeõppuse, mis võtab eeskujuks Rootsi õppuse Aurora 2017, millel osales ligikaudu 20 000 inimest. Tuleb märkida, et Soome õhuväes on kasutusel F/A-18 Hornetid ning praegu käival rahvusvahelisel pakkumisel Soome õhuväe uue hävituslennuki väljaselgitamiseks kaalutakse veel kaht tüüpi USA hävituslennukeid –  F-18 Super Hornet ja F-35.

Tulevased Soome õppused toovad riiki paljude NATO liikmesmaade mitmesuguseid üksusi. Ühtekokku osalevad Soome relvajõud 2019. aastal enam kui 80 rahvusvahelisel õppusel, millest enamik toimub Põhja-Euroopas ja laiemas Põhjala-Balti regioonis. Üks neist, Northern Wind 2019, tõi tänavu märtsis suurõppusele Põhja-Rootsis kokku rohkelt Soome, Rootsi, Norra, Ühendkuningriigi ja Ühendriikide sõjaväelasi.

Selliste õppuste tehniline korraldamine on paika pandud NATO vastuvõtva riigi toetuse vastastikuse mõistmise memorandumiga. Uus kavatsuste protokoll lihtsalt võtab kokku eelnevate kokkulepete sisu ja eesmärgid kindlustamaks, et tegevused ei kattuks ja rahvusvahelistel õppustel suudetaks vältida konkureerivaid olukordi.

Seminaril, mille korraldas pärast kavatsuste protokolli allakirjutamist Rootsi saatkond, kiitis kaitseminister Mattis Soomet ja Rootsit selle eest, et need „pakuvad kindlat stabiilsuseankrut piirkonnas, kus on kasvanud pinged Venemaa ebaõnnestunud, tulemusteta ja destabiliseerivate valikute tõttu Ukrainast Süüriani”, ning Soome ja Rootsi kaitseministrid kiitsid omalt poolt „suurenenud stabiilsust tänu USA suuremale sõjalisele kohaolekule Põhja-Euroopas”.

Seminaril väljendas ka endine NATO asepeasekretär Alexander Vershbow igakülgset kiitust kolmele riigile panuse eest Läänemere piirkonna stabiilsuse tagamisel, kuid torkas siis: “Kas ei oleks kõik palju lihtsam, kui Soome ja Rootsi kuuluksid NATO ridadesse?”

Soome: miks mitte?

Jah, tõepoolest oleks. Paljud Soome ja NATO koostöövormid vajavad nii või teisiti elluviimist ning näiteks osalemine NATO korraldataval väljaõppel ja õppustel oleks märgatavalt hõlpsam, kui Soome kuuluks alliansi ridadesse. Miks siis ei ole Soome taotlenud NATO liikmesust?

Vastus peitub selles, kuidas suhtub NATOsse Soome idanaaber Venemaa: seal peetakse Atlandi allianssi vastaseks ja nähakse NATO laienemises ohtu julgeolekule ja riiklikele huvidele. Soome mõistab seda ja saab aru, et Venemaa silmis ei oleks Soome kuulumine NATOsse mitte tilluke poliitiline nihe, vaid üüratu muutus.

2016. aasta aprillis avaldas Soome välisministeerium uuringu „Soome võimaliku NATO liikmesuse mõju: hinnang”. Uuringus rõhutati sõnaselgelt, et Soome on Lääne-Euroopa riik ja kuulub laiemasse sarnase maailmavaatega demokraatlike riikide seltskonda, kes peavad au sees nii rahvusvahelist õigust tervikuna kui ka enda rahvusvahelisi kohustusi. Selles mõttes on külma sõja järgne aeg olnud Soomele omamoodi kojutulek, kui 1995. aastal saadi ELi liikmeks. Tugeva Euroopa orientatsiooni tõttu jagab Soome ELi partnerite laiemaid strateegilisi muresid, mille peamised põhjused peituvad suurenevates probleemides maailmajao ida- ja lõunaserval.

Mis puudutab Soome ja Venemaa suhteid, siis nendib mainitud hinnang Soome sügavat teadlikkust, et „puudub lahendus konkreetsele strateegilisele dilemmale, mille seab meie ette ettearvamatu käitumisega naaber – see on olukord, millega tuleb lakkamatult tegelda”. Selles kontekstis tuleb kindlasti toonitada, et Soome ei ole enam „neutraalne” riik – kuidas saakski seda Euroopa Liidu liikmesriigina olla? –, vaid „sõjaliselt sõltumatu” riik. Samuti soovib Soome hoida lahti võimaluse ühel hetkel NATOga liituda.

Kuidas reageeriks Venemaa Soome kuulumisele NATO ridadesse? „Rahuldamatu suurriigina”, nagu väljendub eespool mainitud hinnang, on Venemaa teinud ettearvamatusest strateegilise ja taktikalise väärtuse ning peab samal ajal NATO laienemist ohuks oma riiklikele huvidele. Seepärast ei saa olla vähimatki kahtlust, et Venemaa püüab blokeerida igasugused Soome katsed liituda NATOga. Hinnangu kohaselt ootaks Soomet NATO liikmesuse taotlemisel ees Venemaa väga tugev, võib-olla isegi vägivaldne reaktsioon. Seda riski ei ole Soome poliitiline juhtkond tahtnud võtta.

Soome avalik arvamus ja NATO

Kuna Venemaa reaktsioon on ettearvatult tugev, on Soome poliitiline juhtkond ühest presidendist ja valitsusest teiseni aina eelistanud liikmesuse küsimuses ettevaatlikku konsensust: „Soome on sõjaliselt sõltumatu riik, mis hoiab avatuna võimaluse liituda NATOga.” Et selline Soome ametlik seisukoht on püsinud juba mitme presidendi ja valitsuse ajal, on ka avalik arvamus sama suunda kaldunud. Nii toetab praegu nii 20–30 protsenti soomlastest liikmesust, umbkaudu pool on selle vastu ning ülejäänutel puudub selle kohta arvamus või ei taha nad seda avaldada. Sealjuures on siiski huvitav märkida, et ühe viimase aja küsitluse põhjal toetab Soome liikmesust 67 protsenti elukutselistest sõjaväelastest. Peastaabi ohvitseridest tahaksid ligemale 80 protsenti näha Soomet NATO liikmena.

Selge on ka see, et Soome ja Rootsi kujutavad endast ühtset strateegilist ruumi, mistõttu neil on olulisi põhjusi langetada ühesugune fundamentaalne otsus oma tulevase julgeoleku ja kaitse osas, eriti kui arvestada tõsiasja, et mõlema ees seisavad ühesugused Põhjala-Balti piirkonna strateegilised probleemid ja ebakindlus. Kui soomlaste käest küsida, mida nad eelistaksid ette võtta, kui Rootsi peaks taotlema NATO liikmestaatust, väljendab üle poole soovi liituda NATOga üheskoos Rootsiga. See annab märku, kui tohutu tähtsusega on Soomele Rootsi otsus liituda või liitumata jätta.

Kui aga küsimus esitada nii: „Milline oleks teie arvamus, kui Soome poliitiline juhtkond otsustaks taotleda NATO liikmestaatust?”, siis sooviks 54 protsenti Soome elanikest riigi liitumist. See osutab ühelt poolt sellele, et Soome elanike seas valitseb suur usaldus poliitilise juhtkonna läbikaalutud ja tarkade otsuste suhtes, ja teiselt poolt sellele, et rahva arvamus NATO küsimuses võib kergesti muutuda.

Lõpetuseks

Soome tegutseb tarmukalt kõigis organisatsioonides, mis annavad igaüks omal moel panuse Euroopa stabiilsuse ja julgeoleku tagamisel. See käib OSCE, Põhjala koostöö (NORDEFCO), Euroopa Liidu, NATO ja teiste organisatsioonide kohta. Kõigis neis – välja arvatud ühes – on Soome taotlenud täisliikme staatust.

See ainsam erand on NATO. Tõsi, Soomel on rahupartnerluse, planeerimis-  ja aruandlusprotsessi ning täiustatud võimaluste partnerluse kaudu kujunenud NATOga eriline suhe, kuid see ei suuda siiski asendada täisliikme staatust.

Kui kurb ka ei ole nende ridade kirjutajal seda öelda, ei ole praegu mingeid märke, et Soome NATO liikmestaatuse küsimuses võiks midagi lähiajal muutuda.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane