september 16, 2016

Soome, Baltimaad ja julgeolek

AFP/Scanpix

Euroopa Liidu liikmena ei saa Soome jääda kõrvale, kui tema lähiümbruses või mujal Euroopas on julgeolek ohustatud.

Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamine oli Soome seisukohast teretulnud sündmus. Julgeolekupoliitiliselt võeti seda rahvusvaheliste arengute kontekstis positiivse suunana: taasiseseisvumine leidis aset Venemaa toetusel, seda toetas käimas olnud Euroopa julgeoleku- ja koostöökorra areng, ida ja lääne vastasseis oli leebunud. Julgeolekutagatised ja ühine kaitse polnud Helsingist vaadatuna aktuaalsed küsimused.
Venemaa hoiak Baltimaade suhtes hakkas muutuma juba 1990. aastate lõpul, kui Baltimaade julgeolekupoliitika planeerimisel domineerisid Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse küsimused.
Soome suhtumises Eesti ja teiste Balti riikide julgeolekusse on aset leidnud tugev areng just viimase kümne aasta jooksul ja kindlasti see jätkub. Keskendun alljärgnevalt Läänemere piirkonna ja Soome julgeolekupoliitikale.
Balti riikide NATO liikmesuse taotlemine tekitas Soomes paljudes imestust, kuid kui see 2004. aastal teoks sai, suhtumine selgines. Arvati, et NATO liikmesus kinnistab nende riikide rahvusvahelise positsiooni. Seda tugevdas võimsalt samaaegne ühinemine Euroopa Liiduga. Stabiilsus Läänemere piirkonnas tugevnes.
2004. aastal Venemaa ja NATO suhted veel toimisid, kuid Venemaa suhtumine NATO laienemisse oli kriitiline. Sellega kaasnes sõjalise varustatuse tugevdamine lähipiirkonnas, kuid mitte mingeid dramaatilisi vastumeetmeid, mis oleksid tekitanud tõsiseid pingeid, ei rakendatud.
Läänemere piirkond oli sel ajal kiire ja positiivse arengu ja huvi objekt.
Soomes oldi lähipiirkonna arenguga rahul. Valitsuse julgeolekupoliitika raportites 2004. ja 2009. aastal tõdeti, et Euroopa Liidu ja NATO laienemine ning Venemaa poliitiline ja majanduslik muutumine olid stabiliseerinud olusid Soome lähipiirkonnas. Tõsi, arvati, et Venemaa sõjalise jõu kasutamine Gruusias 2008. aastal peegeldub julgeolekualases mõtlemises Soome lähipiirkonnas.
Ehkki paljud lääneriigid – ka Rootsi – vähendasid oma panust kaitsevõimesse ja arendasid rahvusvahelist kriisiohjamisvõimet, jätkas Soome oma kaitsevõime arendamist. NATO liikmesuse üle arutleti, kuid suhted sõjalise alliansiga jätkusid partnerluse alusel ja neid suunas aktiivne osalemine kriisiohjamiskoostöös.
Samaaegselt tugevdasid julgeolekukoostööd ka Põhjamaad. Soome seisukohast oli ja on eriti märkimisväärne tihenev kaitsealane koostöö Rootsiga. Eelmise kümnendi teisel poolel toimus ida ja lääne suhetes pööre, mida mõjutasid mitmed arengud. Neil lähemalt peatumata võib vaid tõdeda, et olukord teravnes, kui Ukrainas puhkes 2013. aasta lõpul täiemõõduline kriis. Järgmisel aastal hõivas Venemaa Krimmi poolsaare ja tekitas Ida-Ukrainas konflikti.
Venemaa suhtumine lääneriikidesse, NATOsse ja Euroopa Liitu on järsult muutunud. Seda võib kirjeldada ja seletada mitmel viisil. Minu enda hinnang lähtub sellest, et 1990. aastate kaootiline sisemine areng lõi aluse Venemaa jõupoliitikale, mille keskseks eesmärgiks on hoida korda ja distsipliini. Selleks läheb vaja karmilt reglementeeritud poliitilist süsteemi, mida juhitakse autoritaarselt. Kodanike heakskiidu saavutamiseks on tähtis näidata, et riiki ähvardab jätkuvalt välisoht. Moskva maailmapilti valitseb veendumus lääneriikide, eriti NATO agressiivsest hoiakust, mis nõuab Venemaalt jõuga oma huvide ja julgeoleku eest seismist. See kätkeb endas muude asjade kõrval rahvusvahelistest lepingutest möödavaatamist ja jätkuvalt sõjalise jõu näitamist.
Kus on viga ja kuidas taastada julgeolekukorra stabiilsus, seda nähakse Venemaal ja Läänes vägagi erinevalt.
Läänemere piirkonna julgeolekukord on pärast külma sõda tuginenud koostööle, koos heaks kiidetud põhimõtetele, lepingutele, ühistele ettevõtmistele ja usaldust suurendavatele meetmetele. Tänapäeval on olukord muutunud. Venemaa on oma tegevusega seadnud küsimuse alla ühised põhimõtted ja seni valitsenud julgeolekukorra. Ennustamatus ja sõjalised meetmed iseloomustavad olukorda Läänemere piirkonnas.
Soome valitsuse 2015. aasta programmis tõdetakse, et „just Ukraina kriisi tagajärjel on Euroopa ja Läänemere piirkonna julgeolekuolukord nõrgenenud“. Läänemere piirkonnas, kus Venemaa ja Lääs kohtuvad, valitseb sõjaline pinge.
NATO tippkohtumine Varssavis selle aasta juulis otsustas paigutada NATO liikmesriikide relvajõud kolme Balti riiki ja Poolasse. Eesmärgiks on tugevdada ennetavat heidutust ja julgeolekupoliitilist stabiilsust Läänemere piirkonnas.
Kui hinnatakse Soome julgeolekupoliitikat eriti Põhja-Euroopas ja Läänemere piirkonnas, on selge, et selle põhiülesandeks on kõikide poliitiliste ja diplomaatiliste vahenditega toetada stabiilsust, leevendada pingetegureid ja ennetada kriiside teket. Vaatamata valitsevale pingele ei pea ma Baltimaid puudutava kriisi puhkemist väga tõenäoliseks. Kuid kui midagi sellist siiski tekiks, siis kuidas tegutseks Soome?
Soome julgeolekupoliitika Läänemere piirkonnas toetub mitmele sambale. Neist esimene tuleneb Euroopa Liidu liikmesusest. Ühenduse liikmena ei saaks Soome jääda kõrvale, kui tema lähipiirkonnas või mujal Euroopas oleks julgeolek löögi all, tõdetakse juunis avaldatud valitsuse julgeolekupoliitilises raportis.
ELi Lissaboni lepingu ühisvastutuse (222. artikkel) ja vastastikuse abiandmise klausel (42. (7) artikkel) määratlevad liikmesriikide omavahelised julgeolekukohustused. Need tugevdavad ühenduse julgeolekualast koostööd ja suurendavad liikmesriikide omavahelist solidaarsust. Värske raport kirjeldab abiandmisartiklit järgmiselt:
„Vastastikuse abiandmise klauslil on Soome seisukohast tugev julgeolekupoliitiline tähendus nii põhimõtteliselt kui ka praktiliselt. Klausel eeldab ühenduse liikmesriikidelt valmidust konkreetse abi andmiseks ja toetab riikide meetmeid ohtude ennetamisel. Abiandmisklausel on liikmesriikidele ühtemoodi kohustuslik.“
Soomes oli see klausel siiski pikka aega tähelepanuta ja alles nüüd on valmimas seadus, mis teeb võimalikuks selle kohustuse teostamise ka sõjalisel alal. Abi seda paluvale liikmesriigile võib sisaldada nii sõjalisi kui ka muid julgeolekumeetmeid.
Pärast seda, kui Prantsusmaa oli pöördunud abiandmisklausli poole 2015. aasta novembris Pariisis aset leidnud terrorirünnakute tõttu, toimis Soome valitsus vastavalt lepingutele ja lubas abi. See teostub kriisiohjamismeetmetena neid puudutavate seaduste alusel.
Teise sambana rõhutab raport julgeoleku- ja kaitsepoliitilist koostööd Rootsiga. See „on suunatud Läänemere piirkonna julgeoleku ja Soome ning Rootsi kaitse tugevdamisele. Ühise tegevusega vähendatakse konfliktide ja rünnakute võimalust. See mõjutab piirkonna stabiilsuse kindlustumist.“ Ehkki raport nendib, et koostööd edendatakse ilma piiranguteta, ei kuulu sellesse formaalselt vastastikuse abiandmise kohustust. Siiski viitab raport ÜRO harta 51. artikli kohasele kollektiivsele enesekaitseõiguse teostamisele.
Raport rõhutab ka Põhjamaade omavahelise kaitsekoostöö ning USAga aset leidva julgeoleku- ja kaitsekoostöö tähendust. Viimati mainitu osas on Soome eesmärgiks „tugevdada riigi kaitsevõimet, arendades eriti koostöövõimet, materiaalset koostööd ja koolitus- ja õppuskoostööd“.
Kolmandaks on Euroopa Liidu, Rootsi, Põhjamaade ja USA kõrval oluline koostöö NATOga. „Sõjalise koostöö jätkuv arendamine NATOga on üks kesksemaid tegureid, millega Soome võib ülal pidada ja arendada riigikaitset ja tegutsemisvõimet oma territooriumi kaitsmiseks.“ 2014. aastal kirjutasid Soome ja NATO alla nn võõrustajariigi lepingule, mis suunab tihenevat koostööd.
Ka arenev partnerluskoostöö NATOga ei sisalda artikkel 5 suguseid julgeolekutagatisi ega -kohustusi. Raporti järgi „kindlustab koostöö kaudu saavutatud ühtesobivus osalt selle, et võimalikule sõjalisele liitumisele ei teki praktilisi takistusi. Soome jätab avatuks võimaluse taotleda NATO liikmesust, jälgides hoolikalt julgeolekukeskkonna muutumist.“
Lõppkokkuvõttes sisaldab Soome valmidus tugevdada julgeoleku- ja kaitsekoostööd hoiakumuutust, mille tuumaks on tugevnev koostöövõime ja ühisvastutuse omaksvõtt. Kuidas võiks see realiseeruda praktikas, sõltub tekkivatest kriisiolukordadest ja neis leitud lahendustest.
Neis arenguis on minu arvates välja kujunemas strateegia, kuidas Soome suhtub Baltimaade julgeolekuvajadustesse kriisiolukordades. Kui olukorras, kus Soome lähipiirkonnas või mujal Euroopas oleks julgeolek ohus, rakendaks Eesti või mõni muu Balti riik Lissaboni lepingut abi või toetuse saamiseks, peaks Soome asuma tegutsema ja valima sihipärased vahendid.
Oluline on, et Soome kaaluks eri tegutsemisalternatiive vastavalt olukorrale ja kriisi iseloomule. Kõigepealt tuleks kokku leppida abistatava riigiga abi sisus: kas see on sõjaline, majanduslik või miski muu. Teiseks peaks Soome tegema kindlaks protseduuri, kuidas pakutud abi sobitataks kokku teiste osapoolte vastava tegutsemisega.
On selge, et kui Eesti või mõni muu Balti riik satuks kallaletungi objektiks, oleks pearoll selle rünnaku tõrjumisel NATOl.
Veidi lihtsustades võib tõdeda, et oletatavas kriisiolukorras Baltimaades leiaks Soome ELi-kohustuse elluviimine aset koostöös esmajoones NATOga. Piirkonna ELi riigid on Rootsit mitte arvestades NATO liikmesriigid. Läänemere piirkonna kriisis koordineeriksid Soome ja Rootsi igal juhul oma tegevust.
Baltimaid puudutavas kriisis oleks Soomel sõjalise abi osas – kui seda antakse – alternatiivseid teguviise. Soome võiks otse osaleda Baltimaades sõjalistes meetmetes kallaletungi tõrjumiseks. Kuid sõjaline abi võiks piirduda ka üksnes oma territooriumi andmisega NATO (või võimalikult ka Rootsi) kaitsetegevuseks. Loomulikult ei anna Soome oma territooriumi võõrvõimule jõu kasutamiseks kolmanda riigi vastu. Kuid see ei takistaks abistamast teist riiki või riikide rühma, kui see satuks jõu kasutamise objektiks. Siis oleks küsimus kaitses.
Soome on juba kaua aega ja põhjalikult harjutanud sõjalist koostööd NATO ja Rootsiga. Sellest ei tulene, et osalemine kaitsemeetmetes oleks ilmtingimata ainuke olemasolev alternatiiv. Kuid sellise võimaluse elushoidmisega vähendatakse igal juhul konfliktide ja kallaletungide võimalust, nagu tõdeti eespool Soome-Rootsi koostöö osas.
Tähtis on ka arvesse võtta, et Läänemere piirkonda puudutav kriis mõjutaks paratamatult ühel või teisel viisil Soome enda positsiooni ja julgeolekut. Isolatsioon poleks võimalik, kuid ajalugu ja geograafia mõjutaksid kahtlemata Soome valikuid Läänemere kriisis. Soome peab olema valmis selleks, et võib ise sattuda kallaletungi objektiks.
Soome tihenev julgeoleku- ja kaitsekoostöö nii Rootsi kui ka NATOga on selgelt seotud Läänemere piirkonna ja seal aset leidnud muutustega. ELi abiandmisklausel on Soome poliitika üks tugisammas. Küsimus on nii Soome enda kui ka piirkonna julgeolekus. Nende eristamine on keeruline.
Soome on sõjaliselt neutraalne ega saa abi otsida ühisest abiandmisklauslist ei NATO ega Rootsiga. Kuid ta on NATO ja Rootsiga tehtava koostöö kaudu kindlustanud, et kui Soome satub kallaletungi objektiks, siis on ta tehniliselt suuteline vastu võtma NATO ja/või Rootsi sõjalist abi.
Teisalt oleks Baltimaade kaitsmisel Soome NATO kõrval osalemise loomulikuks eelduseks vastastikkus. Kui Soome osalemine viiks jõu kasutamisele ka Soome vastu, oleks NATO kohustatud Soomet kaitsmisel abistama. Abi elluviimist juhiks värske võõrustajariigi leping. Ilma sellise vastastikkuseta poleks Soome osalemisel alust.
Soome julgeolekupoliitika tuumikidee võiks kokku võtta ütlusega, et sellesse ei kuulu ühine kaitse, kuid sellesse kuulub ühine julgeolek.
Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar