Somaalia sidemees

Mõneti on Somaalia otsekui mudel. Pärast Siad Barre sõjaväelise režiimi kukutamist 1991. aastal lakkas Somaalia kui selline riigina eksisteerimast. See maa lagunes geograafiliselt ja poliitiliselt.

Põhjas, kunagi Briti koloniaalvõimu valitseda olnud piirkonnas, kuulutas ennast iseseisvaks Somaalimaa. See üks maailma tunnustamata riike haldab sellest ajast alates poolt kunagi Briti Somaaliana tuntud maalapist – korraldab parlamendivalimisi (parlamendi koosseisus peegelduvad ühtlasi klannidevahelised jõujooned), peab üleval omaenese armeed ja politseid, lööb välisturistide passidesse viisasid Londonis ja Etioopia pealinnas Addis Abebas.¹ Tunnustamata Somaalimaa küljest kipub omakorda ära selle läänepoolseim, separatistlik Awdali provints.

Teise poole Briti Somaaliast võtab enese alla Puntland, 1998. aastal ametlikust, rahvusvaheliselt tunnustatud Somaaliast eraldunud piirkond. Just eraldunud, aga mitte lahkulöönud. Puntland korraldab oma eluolu küll iseseisvalt, kui käsitleb end autonoomse regioonina ega otsi rahvusvahelist tunnustust. Oma relvajõud – või pigem vast sõjasalgad – on Puntlandil muidugi olemas. Sest ilma nendeta poleks Somaalimaa ja Puntland saanud 2007. aastal omavahel maha pidada ühte väiksemat sorti sõda. Nimelt on kahel separatistlikul piirkonnal omavahel piiritüli. Kuigi ametlikku piiri muidugi pole. Sest mis ametlikud piirid saavad ometi olla riikidel või piirkondadel, mida ametlikult ei eksisteeri. Kuid tõsiasjaks ta jääb, et Somaalimaa arvates kuulub osa Puntlandi piiriprovintse temale. Ning Puntland mõtleb nõndasamuti mõningatest Somaalimaa piirialadest.

Puntland on endale nime võtnud müütilise Punti kuningriigi järgi. Vana-Egiptuse ülestähendustes esimest korda 25. sajandil enne meie ajaarvamist mainimist leidnud Punti täpset asukohta pole kusagil mainitud, kuid arvatavasti paiknes too müstiliselt jõukas, peamiselt kulda, aga ka elevandiluud ja eebenipuud eksportiv kuningriik kusagil Aafrika Sarvel.

Maa põhiosas, endises Itaalia Somaalias, lakkas riigivõim aga eksisteerimast – vaatamata sellele, et riik ise rahvusvaheliselt tunnustatud üksusena endiselt eksisteerib ning alates 1991. aastast on võimul olnud ka ridamisi seaduslikke ajutisi valitsuskabinette. Kuid legitiimne või mitte (vähemalt rahvusvahelise üldsuse silmis), reaalne võim on nendel valitsustel puudunud. Pärast läänelike võimuinstitutsioonide lagunemist ilmus õhukese krohvi alt pea kohe nähtavale Somaalia ühiskonna tegelik karkass. Selleks on kogu maad omavahel seotud võrgustikuna kattev, sajandite kestel välja kujunenud klannistruktuur, millele tuginedes toimivad ka võimusuhted ja teostatakse poliitikat. Mõningate lühikeste vaheaegadega on Somaalias (edaspidi nimetagem seda praegu kõnealust maa põhiosa lihtsalt Somaaliaks) alates 1991. aastast käinud kõikide sõda kõigi vastu.

Maa põhiosas, endises Itaalia Somaalias, lakkas riigivõim aga eksisteerimast – vaatamata sellele, et riik ise rahvusvaheliselt tunnustatud üksusena endiselt eksisteerib.

Sellega on Somaaliast saanud isegi mitte läbikukkunud riigi illustratsioon, vaid õpikunäide riigita piirkonnast. Riik selle sõna läänelikus tähenduses on seal hajunud ja lagunenud selle sõna geograafilises tähenduses, muutes separatistlike piirkondade eraldumise läbi rahvusvaheliselt tunnustatud piirid vaid kaartidel eksisteerivateks joonteks. Ning see hajumine ja lagunemine on olnud ka sisemine – sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised suhted toimivad Somaalias, tuginedes kohalikele sõjapealikele, piirkondlikele islamikohtutele ning eelkõige klannistruktuurile.

Seega oleks Somaalia näol kaasaegse poliitilise maailmakaardi lõimes tegemist otsekui musta auguga.

Kuid võib-olla paradoksaalselt on Somaalia samal ajal vaadeldav ka globaliseerumist illustreeriva mudelina. Olles esmapilgul küll ehk jumalast unustatud paik Kolmanda Maailma äärealal, on ometi tegemist näitega sellest, kuidas aeg ja ruum kaotavad oma varem eksisteerinud lahutava (ja ka tõkestava) funktsiooni. Ning siinkohal ei käi jutt sugugi piraatlusest, kuigi oma roll on mängida ka sellel. Kõigi negatiivsete asjaolude kokkulangemisel on Somaalial nimelt potentsiaali saada Aafrika Afganistaniks ja selline asjade käik võib teatud tingimustel muutuda juba üsna vahetuks julgeolekuohuks ka Eestile. Sedavõrd vahetuks julgeolekuohuks, et selle tumedamate tagajärgede nägemiseks ei pea televiisoris avama mõnda rahvusvahelist uudistekanalit. Somaalias toimuva tagajärjed võivad kõige halvemal juhul olla palja ihusilmaga näha mõne Tallinna kõrghoone ülemisel korrusel asuvast šikist kokteilibaarist.

Võtmerolli mängib siinkohal organisatsioon nimega al-Shabaab ning Somaalias toimuv võitlus salafistlike džihaadisõdalaste ja mõõdukamate islamistlike rühmituste vahel.

Al-Shabaab (araabia keeles „noorus”) on kuni paari viimase aastani olnud pea täiesti tundmatu väljaspool Somaaliat ning osalt saladuselooriga kaetud nähtuseks ka somaallastele endile.

Tegemist on mõnes mõttes paljuski Afganistani Talibanile sarnaneva organisatsiooniga. Mõlemad on oma struktuurilt detsentraliseeritud sõjalised liikumised, kus piirkondlikel komandöridel on suur tegutsemisvabadus. Kui Talibani (puštu keeles „õpilased”) ongi pigem iseloomustatud kui erinevate grupeeringute lõtva allianssi, siis al-Shabaabi puhul tundub vaatamata üksuste suurele piirkondlikule tegutsemisvabadusele eksisteerivat siiski üsna konkreetne keskne juhtimine.

Mõlema organisatsiooni eesmärgiks on kehtestada oma asukohariigis range islamirežiim ning rahvusvaheliselt tunnustatud asukohamaa valitsust nähakse hoolimata viimase islamistlikust iseloomust poolenisti hereetikutena ja kindlasti „ülemaailmsete ristisõdijate” kannupoistena. Al-Shabaabi poolt kontrollitud piirkondades, mis 2007. aastal moodustasid lõviosa Somaaliast, said tavapärasteks šariaadist lähtuvad karistused -näiteks varastel käte maharaiumine ning rängemalt patustanute kividega surnuksloopimine. Tänavuse aasta jooksul on hakanud saabuma sõnumeid, mis räägivad somaallaste seas traditsiooniliselt kalliks peetud sufi pühakute hauamonumentide lammutamisest. Al-Shabaabi avalike põhjenduste kohaselt tuli need monumendid likvideerida vastuolu tõttu „puhta” islamiga, sest kohalikud käisid nende juures sooritamas religioosseid rituaale. Vahhabiitliku islami silmis võrdub selline tegevus aga ebajumalakummardamisega. Siin on ka silmanähtav vastuolu Somaalias traditsiooniliselt eksisteerinud islamiga. Olles usutunnistuselt küll sunniidid, on islam Somaalias olnud ajalooliselt tuginenud võimsatele sufi vennaskondadele.

Nii Somaalia kui Afganistani valitsuse puhul on seejuures tegemist piiratud praktilist mõjuvõimu omavate institutsioonidega, kuigi Hamid Karzai valitsus Afganistanis omab võrreldamatult suuremat instrumentaariumit ja jõudu kui Sheikh Sharif Sheikh Ahmedi kabinet Somaalias. Tänavu 31. jaanuaril Djiboutis toimunud mõõdukate islamistide konverentsil Somaalia presidendiks valitud Sharif Sheikh Ahmed kontrollib praegu sõna otseses mõttes mõningaid kvartaleid pealinnas Muqdishos, kus alates mai algusest on väikeste vaheaegadega toimunud lahingud al-Shabaabi ning valitsust toetavate grupeeringute vahel.

Nii al-Shabaabi kui Talibani puhul on täheldatav ka selge piirkondlik mõju – kuigi antud juhul on lood Somaalia ja Afganistani puhul risti vastupidised. Afganistanis tegutsevate talibite n-ö tagalaks on Pakistani piirialad ning sealne puštude kogukond; al-Shabaab üritab aga oma mõjujõudu laiendada Kenya ja Etioopia somaallastega asustatud piirkondadesse. Seni edutult.

Kui Afganistanis on tekkinud sümbiootiline kooslus ühelt poolt narkokaupmeeste ja moonikasvatajate ning teiselt poolt talibite vahel, siis Somaalias on samasugune vastastikku kasulik koostöö tärganud piraatide ja al-Shabaabi vahel. Piraadigrupeeringutele väljaspool Puntlandi on al-Shabaab esiteks sõjalise väljaõppe allikas. Teiseks abistavad islamistidest võitlejad piraate vajadusel ka sõjaliselt selle sõna otseses tähenduses, pakkudes neile maismaal vajadusel n-ö turvateenust ja kaitset. Kolmandaks on tulnud signaale selle kohta, et al-Shabaab aitab läbi oma rahvusvaheliste sidemete al-Qaeda ning tema liitlastega piraate vajadusel ka informatsiooni, luure ja kõrgtehnoloogiliste seadmetega.

Piraadid omakorda on andnud al-Shabaabi käsutusse oma logistilised võimalused ehk siis meritsi kulgevad salakauba- ja transpordikanalid Somaalia ja Araabia poolsaare, eelkõige Jeemeni vahel. Piraatide alustel toimetatakse islamistidele peamiselt relvastust, aga ka inimesi, välisvõitlejaid. Sest sarnaselt Talibanile sõdib ka al-Shabaabi ridades hinnanguliselt kuni sadu välismaised džihadiste, näiteks pakistanlasi.

Somaaliast on saanud isegi mitte läbikukkunud riigi illustratsioon, vaid õpikunäide riigita piirkonnast.

Piraadigrupid pole oma olemuselt viimase pooleteise-kahe aasta jooksul seejuures enam sugugi mingid poolromantilised-poolkaootilised vaeste kalurite salgakesed. Tegemist on poolsõjaväeliste, äriettevõtte eeskujul organiseeritud grupeeringutega, kus on olemas selge tööjaotus erinevate „osakondade” (luure ja informatsioon, finantsoperatsioonid ja raamatupidamine, planeerimine, rünnakute vahetu korraldamine, maismaabaaside julgestamine jne) vahel, mille peaeesmärgiks on teenida kasumit ja mis suure osa oma kasumist reinvesteerivad ettevõtte laiendamisse – ehk siis paremate paatide, relvade, side- ja luurevahendite jne soetamisse. Ning osa sellest kasumist jõuab tasuna osutatud teenuste eest ka al-Shabaabi kassasse. See on teine islamistide jaoks oluline seik koostöös piraatidega, kellelt saadud sajad tuhanded dollarid võimaldavad al-Shabaabil oma tegevust rahastada. Sest sarnaselt talibitele on ka al-Shabaabi ridades küllalt palju lihtsalt teenistuse leidmise eesmärgil islamistidega liitunud relvakandjaid. See teenistus on meie mõistes küll tühine, kuid Somaalia olusid silmas pidades märkimisväärne, jäädes mõningatel andmetel Muqdisho piirkonnas 70 dollari kanti kuus.

Ning nii al-Shabaab kui Taliban on välja kasvanud tinglikult väljendudes tudengiliikumistest. Talibani puhul olid algseks tekkebaasiks 1990. aastate alguses Pakistanis tegutsenud madrasa’de õpilased. Mitmed al-Shabaabi veteranid on aga al-Ittihad al-Islamiyya veteranid. Viimase näol oli tegemist 1980. aastate lõpus Somaalia ülikoolides tekkinud islamistliku tudengiliikumisega, mis pärast Said Barre sõjaväelise režiimi kukutamist 1991. aastal lõi omaenese relvarühmitused ning asus pidama sissisõda Etioopia somaallastega asustatud piirialadel Addis Abeba ametliku valitsuse vastu. Etioopia valitsusväed surusid toona islamistid siiski üsna kiiresti maha.

Ning lõppeks ja ehk peamiselt – suurel osal viimase ajani al-Shabaabi juhtinud neljast mehest on olnud džihaadikogemus Afganistanist. Al-Shabaabi väidetavalt 1996. aastal al-Huda nime kandnud treeninglaagris asutanud Mukhtar Ali „Robow” võitles väidetavalt mudžahiidina Afganistanis ajavahemikus 2001-2003. Rühmituse kõige kurikuulsam sõjaline juht, eelmise aasta mais USA raketilöögiga likvideeritud Aden Hashi Farah „Ayo” viibis väljaõppel al-Qaeda Afganistani treeninglaagrites aastatel 2000 ja 2001.

Ülejäänud kaks silmapaistvat Al-Shabaabi liidrit – Ibrahim Haji Jama „al-Afghani” ning Ahmed Abdi Godane – võitlesid Afganistanis Nõukogude vägede vastu 1980. aastatel. Neist viimane kas hukkus või sai raskelt vigastada tänavu 17. mail, kui ühes al-Shabaabi pommitöökojas Muqdishos toimus segastel asjaoludel võimas plahvatus.

Pommid on siinkohal kõnekad, sest koos al-Shabaabiga on alates 2007. aastast Somaaliasse saabunud ka seal seni tundmatu fenomen – suitsiiditerroristide pommirünnakud. Käekiri on sama, mis Afganistanis ja Iraagis, kus kasutatakse pommivestidega enesetaputerroriste või lõhkeainelaadungiga lastitud veoautosid. Võimsate autopommidega õhiti eelmise kümnendi ühes kurikuulsamas terrorirünnakus muide USA saatkonnad Nairobis ja Dar es Salaamis aastal 1998 ning just nende rünnakute täideviijaid on USA võimude veendumuse kohaselt aidanud varjata al-Shabaab. Rühmituse juhtide eneste kinnitusel ei ole al-Shabaab osa al-Qaeda struktuurist, kuid jagab Osama bin Ladeni organisatsiooni maailmavaadet ja eesmärke ning käsitleb al-Qaedat oma liitlasena. Al-Shabaabi laiemaks deklareeritud eesmärgiks on ülemaailme džihaad.

Nii al-Shabaab kui Taliban on välja kasvanud tinglikult väljendudes tudengiliikumistest.

Eestit võib see kõik üsna vahetult puudutada seetõttu, et al-Shabaab on meile geograafiliselt palju lähemal, kui seda on Aafrika Sarv või Adeni laht. Üks rühmituse peamisi ideolooge ning vaimseid innustajaid oli ja on näiteks šeik Fuad Muhammad Qalaf. See 1965. aastal Somaalias sündinud mees kolis 1992. aastal põgenikuna elama Rootsi, kus temast sai Rinkeby mošee imaam Stockholmi piirkonnas. Qalaf innustas noori somaali põgenikke liituma püha sõjaga, pakkis 2004. aastal asjad ja naasis ise koos perega Somaaliasse. Al-Shabaabi ridades oli tema funktsiooniks lisaks vaimse liidri rolli täitmisele ka välismaalt toetuste kogumine ning somaali diasporaast laekuva rahavoo suunamine. Pärast riigis 2006. aastal võimu enese kätte võtnud Islamikohtute Liidu kukutamist sama aasta detsembris Etioopia invasioonivägede poolt põgenes Qalaf väidetavalt Saudi Araabiasse. Al-Shabaab oli Islamikohtute Liidu eliitvägi ja löögiüksus, praeguseks on nendest saanud vaenlased. Islamikohtute Liit on al-Shabaabi hinnangul liiga tagasihoidlik.

Kaugel kodumaal sõdivatele islamistid-le annetuste tegemine on näiliselt süütu, kuid asi ei piirdu vaid rahaga. 2007. aastal hakkas meediasse jõudma ridamisi teateid Somaalias kas tapetud või tabatud Rootsi kodanikest. Need olid Rootsi passiga Somaalia pagulased, kes olid Qalafi ja al-Shabaabi kutseid järgides naasnud kodumaale võitlemaks relva käes kas Islamikohtute Liidu või al-Shabaabi ridades.

Kui 2000. aastal oli Rootsi Somaalia kogukonna arvukuseks Rootsi statistikaameti andmeil ligi 13 000, siis eelmisel aastal oli somaali diasporaa suuruseks 25 150. Soome somaallaste kogukond oli 1998. aastal veidi suurem kui 5000 inimest. Eelmisel aastal rääkis Soomes somaali keelt emakeelena Soome statistikaameti andmeil ligi 10 500 inimest.

Olles usutunnistuselt küll sunniidid, on islam Somaalias ajalooliselt tuginenud võimsatele sufi vennaskondadele.

Enamik nii Rootsis kui Soomes elavatest somaallastest on sealsetesse ühiskondadesse üsna hästi sulandunud ning rahumeelsed, oma igapäevaelule keskenduvad inimesed. Kuid riskifaktor peitub kahes seigas. Esiteks suureneb nii Soomes kui Rootsis n-ö teise põlve immigrantide, asukohariikides sündinud noorte osakaal. Just see segment on seni olnud lääneriikides terroristlikule propagandale kõige vastuvõtlikum. Teiseks ei ole al-Shabaabi ja tema liitlaste propaganda enam sugugi mitte sotsiaalsete võrgustike põhine, vaid on juba mõne aja eest kolinud internetti sarnaselt teistele islamiradikaalsetele liikumistele. On tekkinud spetsiifiliselt somaallastele suunatud džihadistlikud internetikeskkonnad. Jututoad ja veebilehed on Lääne kogukondades mänginud immigrantidest noorte indoktrineerimisel olulist rolli.

Ning nii võibki kõikide negatiivsete asjaolude kokkulangemisel – kui al-Shabaab jääb Somaalias püsima ja liitub lõplikult ülemaailmse al-Qaeda võrgustikuga, kui somaali kogukonnad peaksid asuma radikaliseeruma ning eriteenistused ei suuda seda protsessi õigel ajal talitseda, kui džihadistid otsustavad oma tegevust rünnakute korraldamisel laiendada ka Läänemere piirkonda jmt -sündida olukord, kus me Tallinna kesklinna kõrghoonete katusebaaridest võime näha, kuidas mõnelt sadamale lähenevalt laevalt hakkab korraga kerkima musta suitsu. Sest Stockholmis või Soomes, kusagil Schengeni viisaruumis ilma passikontrollita laevapardale astunud Somaalia sidemees on parasjagu detoneerinud oma pommivesti keset kruiisihiiglase diskosaali.