Sõjaväelised kirjutised samas reas ülejäänud Eesti mõttelooga

Nõnda aitab seegi publikatsioon ehk kaasa Eesti kaitseväe eesmärgile tõsta sõjateadus kui eraldiseisev teadusdistsipliin samale pulgale psühholoogia või matemaatikaga. Kuigi võiks ka argumenteerida, et pole sõjanduslikku probleemi, mida ei võiks lahendada juba olemasolevate teadusdistsipliinide raames, ning et „sõjateadus“ on sama absurdne kui „rahuteadus“, on erilise sõjandusvaldkonna (taktika, operatsioonikunst, sõjaline juhtimine) defineerimine ikkagi põhjendatud. Selles seoses tasub mainida, et käesoleva aasta alguses otsustas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused muuta oma ajakirja KVÜÕA Toimetised Sõjateadlaseks, tehes seejuures kummarduse samanimelisele ajakirjale, mille väljaandmise eestvedajaks 1925. ja 1938.–1940. aastatel oli just kindralleitnant Nikolai Reek.¹

Loodetavasti läheb nüüdsel Sõjateadlasel paremini kui ennesõjaaegsel. 1936. aastal märkis Nikolai Reek, et Eesti sõjateadus kiratsevat, kuna lugejaskond piirdub vaid tegevväe ohvitserkonnaga, mistõttu uurimustest saadud tulud ei kata avaldamisega seotud kulusid. Sellest hoolimata rõhutas ta oma algupärase sõjateaduse vajalikkust, sest ainult nii olevat võimalik ajastu tehnilisi ja taktikalisi muudatusi ning operatsioonilisi kontseptsioone kohandada Eesti oludesse, töötamaks välja meile sobivat sõjalist doktriini (lk 430).

Need mõtted kõlavad üpris tänapäevaselt. Ka meie Kaitseväe probleemiks on olnud, kuidas kokku sulatada eri „koolkondade“ ehk Soome, Ameerika jt teiste riikide sõjakoolides õppinud ohvitseride arusaamu sõjakunsti tõdedest ning sobitada välismaal õpitut Eesti oludesse. Kuigi väidetavalt ei ole need probleemid enam aktuaalsed, ei ole Kaitseväel endiselt avalikkusele kättesaadavat ühtset lahingupidamise doktriini – nagu on näiteks USA armeel iga natukese aja tagant täiendatav FM 100-5 –, mis selgitaks ka lihtsurelikule ja reasõdurile, kuidas me kavatseme võidelda.

Nikolai Reegil oli 1936. aastal selle kohta öelda järgmist: „Baseerudes vaid väliskirjandusele, meie ei suuda arendada meie oludele kohast doktriini. … Võib tekkida üldse doktriini alal arusaamiste „venigrett“ [mõeldud on vene vinegrett-salatit – KP]. Säärast ohtu elasid läbi omal ajal venelased. Üks luges ühte ja teine teist, üks sai aru ühte viisi, teine teist viisi, ja tulemus oli – mõistete ja arusaamiste puder!“ (lk 431). Sõjaväelaste, eriti kõrgemate sõjaväelaste-pedagoogide töö teaduslik iseloom oli Reegi jaoks enesestmõistetav. Pöördudes Kõrgema Sõjakooli ohvitseride poole leidis ta, et nende „kutse- ja tegevusala alusvundamendiks, nende praktiliste tööde kõrval väeosades ja staapides, on teaduslikud tööd neile usaldatud erialalistes küsimustes“ (lk 434).

Eesti omamaise sõjateadusliku varasalve, või „kullafondi“, nagu kaptenmajor Liivo Laanetu hiljuti sõnastas,² avastamine – ning eriti selle analüüsimine – seisab enamjaolt veel ees. See publikatsioon heidab meie ette hulganisti toormaterjali, mille teaduslik analüüsimine ajastu sõjaliste ideede taustal võiks olla mõne eriuurimuse aineseks. Praeguses uurimisseisus teame küllalt napilt sõjalise mõtte arengust Eestis sõdadevahelisel perioodil. Riigikaitse planeerimisest ja relvastuse ostmisega seonduvast teame juba küllalt palju, kuid kuidas täpselt kavatses Eesti sõjaväe juhtkond vastase vastu taktikalisel ja operatsioonilisel tasandil võidelda, seda me eriti ei tea. Erinevalt Poolast, Prantsusmaast või ka lähinaabrist Soomest ei ole meil seda ka reaalselt aset leidnud lahingute varal võimalik analüüsida. Jääb üle uurida sõjakirjandust, sõjaväemäärustikke ning õppuste materjale, milles koostati stsenaariume, püstitati ülesandeid ning heal juhul anti õppusest osa võtnud üksuste sooritusele ka hinnang.

Nikolai Reegi mõju sõjaväe taktikale oli diviisiülemana, ajakiri Sõdur toimetajana, kindralstaabi kursuste juhatajana, sõjaväe õppeasutuste inspektorina ning alates 1934. aastast kindralstaabi ülemana ja Johan Laidoneri lähema kaastöölisena kahtlemata suur. Tuleb arvestada, et tegu oli tahtejõulise ja ka märkimisväärsete vaimuannetega, „laia žestiga“ (Voldemar Kurese sõnutsi) sõjamehega, kelle hüüdnimeks kujunes Napoleon. Reek oli vastuoluline isik ning alati ei meenutata teda heast küljest. Tähelepanuväärne oli näiteks tema põlgus lätlaste vastu, kellega toimivast sõjalisest liidust ei olnud vähemalt Reegi ametiajal mõtet kõnelda, ent siin keskendume Reegi sõjateaduslikule loomingule. Tema 1920. aastal ilmunud käsiraamat „Lahingu juhatus“, mida praegusest kogumikust kahjuks ei leia, kehtestati sõjaministri käskkirjaga taktika õpetamise ametlikuks juhendiks (lk 17). Ka hilisemad kirjutised, nagu 1937. aastal täiendatud „Juhi otsus ja selle kujunemine“, kannavad ametliku määrustiku pitserit.

Andres Seene märgib õigesti, et kirjutisi iseloomustas traditsioonilise vene löögitaktika asendamine tuletaktikaga (lk 17). Uute tulirelvade, eriti automaatrelvade mõju rõhutamine toetus Esimese maailmasõja läänerindele iseloomuliku positsioonisõja kogemusele. Esimese Eesti sõjaväelasena aastail 1923–1925 Prantsuse kõrgemas sõjakoolis õppinud Reek vahendas Eestisse just Prantsuse koolkonna järeldusi. Prantsuse doktriini märksõnadeks kujunesid „tuli tapab“ ja „metoodiline lahing“, mida iseloomustas manööverüksuste tegevuse allutamine kõrgemal otsustatud „tuleplaani“ nõuetele. Allüksustele jäi vähe tegevusvabadust, sest kõike tuli kooskõlastada operatsiooni kõrgema juhiga ja „sünkroniseerida“ muude tegevustega. Kontrast samal ajal Saksamaal arendatava manööversõja ideega oli suur ning lõpptulemus 1940. aastal ilmselgelt Prantsusmaa kahjuks.³

Loomulikult ei pruugi olla tõsi, et kõik halb Prantsusmaalt üle võeti. Näiteks rõhutab Reek korduvalt, et „kirjaliku käsu peamine voorus on lühidus“ (lk 315) – tõdemus, mida tasub meelde tuletada ka Eesti kaitseväes –, samuti algatusvõime tähtsust (lk 311). Tulejõud on siiski esiplaanil. Nii postuleerib ta veel 1937. aastal, et „tuli on lahingu tähtsaim tegur. Pealtung on tuli, mis liigub edasi; kaitse on tuli, mis sunnib peatuma“, ja mõni lehekülg hiljem: „lahingu peamine relvliik – jalavägi“. Kui maastiku analüüsile automaatrelvade seisukohast pühendas Reek kaheksa lehekülge, siis soomusmasinate seisukohast vaid alla lehekülje ning tankitõrjele veelgi vähem (lk 289). See oli Eesti tulevasi vastaseid mõeldes ülimalt kergemeelne mõtteviis.

Nagu öeldud, nõuaks Reegi teoste kõrvutamine teiste riikide lahingumäärustikega ning eri kihistuste analüüsimine eraldi uurimistööd. Igatahes pakub käesolev publikatsioon piisavalt mõtlemisainet nii mineviku kui ka tänapäeva sõjaliste probleemide üle, et võiks mahtuda nii ajaloolase kui ka militaristi lugemislauale. Muidu laialipillutatud kindralleitnant Nikolai Reegi sõjanduslikud kirjutised on siin soliidselt ning asjatundliku saatekirjaga varustatult ühtede kaante vahele koondatud. Ei jää muud üle kui lisa oodata.