Sõja tempel Tšehhi Euroopa Liidu eesistumisel

Kui 1. juulil 2022 läks Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine prantslastelt üle tšehhidele, tähtsustati viit valdkonda, et Euroopa Liit tuleks toime Venemaa agressiooniga Ukraina vastu ja selle tagajärgedega ühendusele endale. Tšehhidele määratud kuue kuu jooksul, mil nad on ELi planeerimise ja otsustamise keskmes, on tähtsal kohal olnud energiajulgeolek, kaitsepoliitika, institutsioonide ja Euroopa majanduse kerksus ning põgeniketulvaga tegelemine. Nende eesmärkide elluviimine Tšehhi ja Euroopa juhtkonna poolt on iseäranis tähtis Ida-Euroopas, jättes varju muud poliitikavaldkonnad. 

Juba enne eesistumise algust suunas Petr Fiala valitsus oma tähelepanu niinimetatud viiepunktilisele Ukraina abistamise plaanile, et tõestada rahvusvahelistele partneritele enda võimekust tähtsates valdkondades, nagu Ukrainale kandidaadistaatuse andmine, kõrgetasemelise Ukraina-konverentsi korraldamine selle riigi juhtkonna osalusel ja ettevalmistused rahastajate konverentsiks, millega kogutaks raha nii kiirete vajaduste täitmiseks kui ka riigi ülesehitamiseks pärast sõja lõppu.  

Lahknevad sõnumid 

Lisaks sellele jätkas Tšehhi ranget suhtumist Venemaasse, nõudes karme sanktsioone, valmistades ette sõjakuritegude karistamist rahvusvahelises kohtus ning isoleerides Vladimir Putini režiimi rahvusvahelisel areenil. Samas oli Tšehhi valitsusel raske otsustada, kui kaugele minna näiteks energiasõltuvuse vähendamisel ning nafta ja maagaasi alternatiivsete allikate otsimisel. Teised dilemmad olid tingitud kodumaisest olukorrast ja poliitilisest debatist, aga ka Euroopa väärtustest, kui küsimuseks tuli näiteks sanktsioonide alla pandud firmadele, oligarhidele või Vene režiimi muudele esindajatele kuuluvate varade külmutamine lähtuvalt õigusriigi ja eraomandi kaitse põhimõtetest. 

ELi idapoliitikas on Tšehhi Vabariigi välisministeerium saatnud lahknevaid sõnumeid, taotledes ühelt poolt põhjalikke muudatusi piirkondlikus lähenemises, aga teiselt poolt Ida-Euroopa riikidega tehtava koostöö järjepidevust. Tšehhi diplomaatia keskendus Ukrainale, ehkki ametlik seisukoht oli, et millalgi vääriksid ELi kuulumist kolm assotsieerunud riiki, niisiis ka Moldova ja Gruusia, ehkki viimasele neist juunis 2022 Euroopa Liidu Nõukogu kandidaadistaatust ei andnud. 

Muutunud suhted 

Avalikus debatis osutus üheks põhiküsimuseks „laiem Euroopa“ ehk ELi suhted oma partneritega, mis on nüüd jälle ELi otsustajate ees. Nii nagu tervikunagi laienemispoliitika, mis viimase kümne aastaga oli takerdunud sügavate struktuursete probleemide, aga ka poliitilise tahte puudumise tõttu mitmes liikmesriigis. Tšehhid pidid näitama üles aktiivsust ja täitma vahendajarolli. Edusammud mitmes keerdküsimuses, mis puudutasid Lääne-Balkani riikide väljavaateid liitu astuda, leevendasid mõnevõrra muresid, mida liitumiskõneluste avamisel Albaania ja Põhja-Makedooniaga oli väljendatud Ukraina ja teiste Ida-Euroopa riikide vastuvõtmise kohta. 

Tähtis – ent seni kõrvaline – osa debatist oli see, kuidas saavutada, et teised ELi liikmed kiidaksid heaks ja toetaksid praktilisi samme Ukraina ja Moldova lõimimiseks, kerksuse suurendamiseks ning Ukraina sõjajärgseks ülesehitamiseks. Ehkki Tšehhi on töötanud välja veenvad põhjendused, miks on vajalik Ukrainat ELile lähemale tuua ning anda selle riigi kodanikele konkreetseid hüvesid, ei saavutanud ta poliitilist konsensust ELi riikide, iseäranis nende hulgas, kellel on asja vastu vähem huvi või kes käituvad tõrksamalt. See aspekt on tingitud avaramast probleemist, milleks on Tšehhi-suguse ELi keskmise suurusega liikme jõudlus ja võimalused, seda hoolimata asjaolust, et keskendumine aruteludes tähtsamatele ja üldtunnustatud valdkondadele aitas tugevdada Tšehhi poliitilist profiili ülejäänud ELi liikmesriikide silmis. 

Tšehhi valitsusel oli raske otsustada, kui kaugele minna energiasõltuvuse vähendamisel ning nafta ja maagaasi alternatiivsete allikate otsimisel.

Tšehhi soovis vaadata üle enda suhted Venemaaga ja viia lõpule ELi-Vene suhete ümberhindamise, millele andis oma heakskiidu Tšehhi välisminister Jan Lipavský. See sihikindlus kandis esimesi vilju juba siis, kui ELi kõrge esindaja Josep Borrell kiitis novembris 2022 Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Komisjoni nimel heaks uued põhimõtted Venemaaga suhtlemiseks. Nüüd paistavad kõik ELi liikmed üldiselt mõistvat, et suhtlemist Venemaaga on võimatu endistviisi jätkata. Ühtlasi eksisteerib konsensus, et jätkata tuleb traditsiooniliste eesmärkidega, milleks on kodanikuühiskonna, sõltumatu meedia ja laiemalt demokratiseerimise toetamine. Tšehhi Vabariik on sellesse aastaid panustanud, järgides ajaloolist tava, mis pärines sõdadevahelisest ajajärgust, täpsemini esimese Tšehhoslovakkia presidendi Tomáš G. Masaryki ametiajast. 

Osana debatist „laiema Euroopa“ mõiste üle panustas Euroopa Liidu Nõukogu tšehhide eesistumisel veel idapartnerluspoliitika rekalibreerimisse. Tšehhi on püüdnud hoogustada ELi liikmesmaade mõttevahetust, kuidas talitada iseäranis keerulises valdkonnas. Kõigepealt tuleb leida uus tasakaal kolme assotsieerunud riigiga käidava kahepoolse raja (eristumise) ja mitmepoolse mõõtme (kaasamise) vahel, et hoida Valgevene ja Aserbaidžaani kodanikuühiskonda ja Euroopa Liidu pooldavaid ühiskonnakihte selle poliitika raamistikus. Selline lähenemine oli iseäranis tähtis siserahutustesse sattunud Armeeniale, keda ühtlasi kammitses geopoliitiline konflikt Aserbaidžaaniga. 

Julgeolek oli kesksel kohal suhetes Ida-Euroopa naabrite, aga ka lähimate partneritega Euroopa Liidus ja iseäranis NATOs. Tšehhi valitsus jätkas sisseharjunud hoiakuga edendada tihedamat koostööd kummagi alliansi vahel, ehkki osutus keerukaks lahendada liikmete vastuolusid ja saada allkirju kavandatavale strateegilise partnerluse dokumendile, mis tõestaks ELi ja NATO valmisolekut astuda sõjaajal omavahelise koostöö uude faasi. Konkreetse panusena NATO idatiiva kaitsesse hakkas Tšehhi juhtima NATO lahingugruppi Slovakkias, mis illustreerib eredalt, kuidas viimaste kuudega on välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas juhtimine täiustunud. Tšehhide toetus Ukrainale ja tema rahvale pälvis rohkesti tähelepanu mitte üksnes Ukrainas, vaid ka rahvusvaheliselt. 

Konkreetse panusena NATO idatiiva kaitsesse hakkas Tšehhi juhtima NATO lahingugruppi Slovakkias, mis illustreerib eredalt, kuidas viimaste kuudega on välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas juhtimine täiustunud.

Tšehhi Vabariik, kellel on tugev ja usaldusväärne Atlandi-ülene side, panustas tugevasti ka koostöö tihendamisse Ameerika Ühendriikidega, iseäranis Ukraina sõjajärgse ülesehitamise, sõjalise koostöö ja energeetika vallas. Tähtsaks osutus säilitada Lääne ühtsust lävimisel nii Venemaa kui ka Ukrainaga, millesse tšehhid tugevasti usuvad ja milleks nad taotlesid paremat ühistööd mõlemal pool Atlandi ookeani. Siiski ei suudetud vältida üksikuid konflikte majanduse ja kaubanduse alal ega ka vastukäivaid seisukohti, mis lähtusid Ameerika Ühendriikidest endast. 

Paari viimase kuuga ei avanenud Tšehhi juhtkonnale mitte üksnes uusi võimalusi, vaid Petr Fiala valitsus puutus kokku uute katsumuste ja dilemmadega. Nende seas väärivad enim tähelepanu Visegrádi koostöö killustumine ja Ungari isoleerumine. 

Uued dilemmad 

Sestpeale kui Venemaa sõjas Ukraina vastu algas uus faas, on Ungari otsustanud astuda teistsugusesse, egoistlikku rolli Ukraina abistamisel ning suhete revideerimisel Venemaa või Iraaniga, kes on Ukrainas ja rahvusvaheliselt valinud agressiivse kursi. Euroopa Liidu Nõukogul on tšehhide eesistumisel tulnud rinda pista Ungari ebakonstruktiivse hoiakuga näiteks energiakriisi lahendamisel ja ELi liikmesmaade solidaarsusleppe koostamisel, millest ainsana on välja jäetud Viktor Orbáni režiim. 

Ungari toomine läbirääkimiste laua taha osutus samamoodi keeruliseks, kui mitte võimatuks, kui hakati arutama Ukrainale makromajandusliku finantsabi osutamist, millest sai – sarnaselt Rootsi ja Soome tulevase kuulumisega NATOsse või OECD ettevõtete tulumaksumiinimumiga – pika tingimise objekt ELi institutsioonide ja Ungari juhtkonna vahel, kusjuures Euroopa esitas rahastamistingimusi ja külmutas toetused, mida Ungari räsitud majandus oleks vajanud. 

Sisepinged presidendivalimiste eel 

Tšehhi valitsus on samal ajal tunduvalt parandanud suhteid Poolaga, mida eelmise aasta lõpuni halvas vaidlus Turówi söekaevanduse üle, mille tõttu kõrgetasemelisi kohtumisi korraldati vähe. Sarnast arengut suhete parandamiseks võib täheldada Kesk- ja Ida-Euroopas tervikuna, sealhulgas Balti riikides, Slovakkias, Bulgaarias, Rumeenias ja Horvaatias. 

Kesk- ja Ida-Euroopa riikide lahkhelid on iseäranis ilmnenud välissuhetes ja julgeolekupoliitikas, kuid tingituna Venemaa sõjast Ukraina vastu on teravnenud ka ühiskondlikud ja sisepoliitilised pinged. Tšehhis lõi see fooni kohalikele ja senativalimistele 2022. aasta septembris, aga ka 2023. aasta jaanuaris peetavatele presidendivalimistele, mis on juhtinud Tšehhi poliitikute ja kõrgemate ametnike tähelepanu ELi eesistumiselt eemale. Sisepingeid, mis ohustavad valitsuse stabiilsust, on eriti selgelt ilmnenud alates septembrist, kui riigi eliit alahindas ühiskonna reaktsioone sotsiaalmajanduslikele raskustele. 

Kesk- ja Ida-Euroopa riikide lahkhelid on iseäranis ilmnenud välissuhetes ja julgeolekupoliitikas, kuid tingituna Venemaa sõjast Ukraina vastu on teravnenud ka ühiskondlikud ja sisepoliitilised pinged.

Sisepinged on avaldanud mõju ka presidendivalimiste kampaaniale, milles eriti endine peaminister Andrej Babiš etendas kõige haavatavamate ühiskonnakihtide huvide kaitsjat, aga tegelikkuses ründas valitsust, kuna see polnud tema sõnul piisavalt hästi kaitsnud tavaliste inimeste õigusi. Teised kandidaadid võtsid küll Babišist eeskuju, ent seda rolli etendas kõige edukamalt just tema.  

Teiselt poolt on Venemaa peetav sõda ja Venemaast lähtuv oht julgeolekule tulnud kasuks Babiši pearivaalile, endisele kindralstaabiülemale ja NATO ohvitserile Petr Pavelile, kes on sõja käiku idas kommenteerides tõestanud oma pädevust. Siiski pole lõplikult selge, kes lõikab ühiskondlikust ebastabiilsusest kõige enam kasu ning milline narratiiv sotsiaalmajanduslikest pingetest, julgeolekuohtudest ja ühiskondlikust arengust, seal hulgas naiste emantsipatsioonist, mida edendab Danuše Nerudová, peale jääb. Pärast Miloš Zemani kümmet presidendiaastat on vajalik astuda samm edasi ühiskondliku leppimise ja minevikuprobleemide ületamise poole. 

Tuleviku väljavaated 

Tšehhi Vabariik ja Petr Fiala valitsus on loonud korraliku lähteseisundi, et muutuda keskpärasest – mõnes mõttes isegi alla selle – lääneriigist usaldusväärseks partneriks ja liidriks rahvusvahelisel areenil. Kõige paremini oli seda näha seisukohtadest Ukraina kohta, millele Petr Fiala valitsus omistas kõige enam tähtsust. Tšehhis tuleb siiski leida õige hoiak, panustada enam riigisisese debati hõlbustamisse, riigi tegutsemisvõime suurendamisse ning sisepoliitilise ebastabiilsuse vaoshoidmisse. Kui Fiala valitsus saab hakkama, tõstab ta tunduvalt oma mainet, koalitsioonide moodustamise ja koostöövormide leidmise oskust, mis tuleb talle kasuks.  

Kaks tähtsat tegurit on piirkondlik eestvedamine ja konstruktiivne tegutsemine Kesk- ja Ida-Euroopas, mida rahvusvahelised liitlased hindaksid. Teine küsimus seisneb selles, kas 2023. aasta jaanuaris toimuvate presidendivalimiste võitja määrab Tšehhi rahvusvahelist kuvandit küpse demokraatiana ja saab jagu demokraatia taandarengust, mida tuli ette Babiši peaministriks oleku ajal kuni 2021. aasta detsembrini.