veebruar 15, 2019

Sõja grammatika

Martin van Creveldi (s 1946) uusima raamatu esimene lause on „Sõda on kõige tähtsam asi maailmas”.

Seda on lihtne vääriti mõista, aga ei, Creveld ei heroiseeri sõda. Ta pöörab või isegi nõuab sellele tähelepanu ja mõtestab, liigitab, lahterdab, süstematiseerib, süžeestab ja mis kõige tähtsam – püüab mõista. Hukkamõistmine oleks liiga lihtne lahendus, probleemi eiramine – sõda on olnud ja jääb. Kui 1990. aastate alguses peale külma sõja lõppu usuti n-ö ajaloo lõppu, julges Martin van Creveld ujuda vastuvoolu ja arvata ebapopulaarselt risti vastupidist – koguni seda, et sõjal on tulevikku.1 Sestap tasub tähele panna, mida vanameistril nüüd sõja kohta öelda on. Iisraeli õpetlaselt on varem ilmunud ligi paarkümmend teost sõjaajaloost ja sõjastrateegilistest küsimustest, neist eesti keeles „Sõja tulevik” (2006), „Sõda ja logistika” (2008) ja „Sõjamängud” (2015). 2016. aasta kevadel külastas ta ka Tallinna, esinedes Eesti sõjamuuseumi sõjaajaloo konverentsil ettekandega, ja rääkis muuseas oma peatselt ilmuvast raamatust, mis pidavat hakkama täiendama Sun Zi „Sõja seadusi” ja Clausewitzi teost „Sõjast”.2

Martin van Creveld, More on War. Oxford University Press, 2017. 256 lk

Autor seabki eesmärgiks rääkida sellest, mida sõjandusklassikud Sun Zi ja Carl von Clausewitz pole käsitlenud (mööndes, et tegemist on hiiglastega, kelle õlgadel me seisame): Sun Zi ja Clausewitz rääkisid küll sõjapidamisest, aga mitte sõja põhjustest ega suurematest eesmärkidest. Samuti ei kirjutanud nad sõja ja majanduse seostest ja on vähe öelnud militaartehnoloogiate, luure ja logistika kohta. Nad pole küll ignoreerinud väljaõpet, organisatsiooni, distsipliini ja juhtimist, kuid nende seisukohad pole probleemideta. Kumbki pole käsitlenud meresõda, rääkimata – arusaadavatel põhjustel muidugi – õhusõjast, tuumasõjast ega asümmeetrilistest konfliktidest. Neid lünki asubki Creveld oma raamatus täitma.

Esmalt tundub selline lähtekoht kunstlik. Miks on vaja hakata tänase tarkuse positsioonilt oponeerima tuhandete (Sun Zi) ja sadade (Clausewitz) aastate taguseid seisukohti? Eriti kui autor ütleb seejuures ise, et kaks sõjalist konflikti pole kunagi sarnased ja sõda on inimkonna ajaloo loomulik osa, mis on kogu aeg muutunud ja jätkab muutumist. Siiski, võti on Creveldi osutuses, et kui Sun Zi ja Clausewitzi hinnatakse seetõttu, et nad annavad juhiseid või suunda sõjalistele juhtidele oma tegevuste plaanimisel, siis tema seab eesmärgiks saavutada arusaamist ja luua pinnast edasimõtlemiseks, aga mitte pakkuda loetelu maksiimidest, mida järgida. Tõsi, Creveld on esitanud käsitluse sõja olemusest, sõja põhjustest, sõja ja majanduse seostest, sõja erinevatest tasanditest alates poliitilisest juhtimisest kuni sõduritasandini, sõja juhtimisest, tehnoloogiatest, staabitööst, logistikast ja ilmestanud seda rohkete näidetega ajaloost.

Sõja põhjuste puhul on Creveld jätnud kõrvale traditsiooniliste põhjuste loetelu, vaid püüab anda kultuurilise seletuse läbi inimloomuse ja ühiskonna ja ning kommunikatsiooni. Creveld püüab seejuures kummutada üldlevinud mõttemalle ja hoiatab lihtsustatud lähenemise eest – sõda pole midagi, mis lihtsalt juhtub. Samuti ei saa sõdu seletada sellega, et keegi – näiteks Hitler – on lihtsalt paha: „Ükski mees pole saar ja ükski juht ega komandör ei saa teha mida iganes ta tahab mis iganes moel niikaua, kui ta tahab.” Creveld rõhutab, et sõna „sõda” ei tohiks kasutada kergekäeliselt – sõja tunnuseks on organiseeritud vägivald.

Creveld astub vastu mitmele levinud klišeele. Näiteks, et sõda juhib tehnoloogilist innovatsiooni. Ta nõustub, et sõda avab sageli rahavood ja muud ressursid arenduseks, ent uus ei pruugi seejuures tähendada majanduslikult kasulikku – näiteks uut tüüpi mõõk või musket aitas küll sõda paremini pidada, ent see ei loonud mingit tehnoloogiat, mis oleks aidanud kaasa ühiskondliku heaolu kasvule. Tankid on olulised sõjamasinad, aga nende tsiviilotstarve on piiratud. Samuti, kas ilma Teise maailmasõjata oleks arvutid, tuumaenergia, internet, GPS tulnud hiljem? Või kas reisilennukite arendamine sel teel, et kõigepealt arendatakse pommituslennukeid ja siis kohandatakse nad tsiviilkasutusse, on majanduslikult kõige mõistlikum viis? Miliaartehnoloogiline uurimis- ja arendustöö sõja ajal lükkab rahu saabumist hoopis edasi.

Alati pole kõik selle raamatu mõtted uudsed. Näiteks osutab Creveld, et ei Clausewitz ega Sun Zi ütle midagi väljaõppe kohta, aga ega ta ise ka ei ütle midagi oluliselt uut ja kordab üldiselt teadaolevaid põhimõtteid: kuigi drillil kui sellisel ei ole otseselt lahinguväljal ülesande sooritamisel enam tähtsust, on see väljaõppes ikka olulisel kohal, sest õpetab üksikvõitlejale ja üksustele ülesande täitmist, et see lõpuks oleks automaatne ja lõpuni tehtud täpselt kuni väikeste detailideni. Mõni mõttekäik on tuttav Creveldi varasematest raamatutest – näiteks lõigus sõjast ja mängudest korratakse üle, et kui sõda johtub mingist kindlast poliitikast, siis mängude eelduseks on just poliitika kui sellise puudumine.

Tegemist on kergelt loetava kaasaegse sõjateoreetilise üldkäsitlusega, mis käsitleb sõja erinevaid aspekte, illustreerides neid näidetega ajaloost kaasajani. Creveldi „vaidlust” Clausewitzi ja Sun Zi’ga võib võtta kui tema sõjateoreetilise üldkäsitluse süžeestamist ja dramatiseeringut ning  raamistamist.  Creveld on sõda liigitanud ja süstematiseerinud, kasutades ise selle kohta metafoori keeleteadusest – loonud sõja grammatika. Jah, kõnekeelt õpib rääkima kogemusega, aga grammatikat tuleb ikka õppida. Kindlasti on see  raamat Creveldi kaasaegsetele kordades lihtsam lugeda (kas või juba lühiduse pärast) kui Sun Zi’d või Clausewitzi oma. Raamat võiks kuuluda ohvitseri, kaitsepoliitikaga tegeleva ametniku ja poliitiku lugemislauale. Ka mittesõjandushuvilisele on see loetav lugemisvara ja miks mitte sarnaselt kahe klassiku teostele kasutatav ka juhtimisõpikuna. Raamatu eestikeelne tõlge rikastaks omakeelse sõjalise mõtte varamut ning laiendaks raamatu lugejateringi Eestis, aga ilma riigipoolse toeta on selliste raamatute väljaandmine harv nähtus. Kahjuks ei ilmu enam sarja „Mõte ja mõõk” ega selle järeltulijat „Riigikaitse raamatukogu”, mis eestindasid hulga sõjandusklassika teoseid.

_____

1 Martin van Creveld, The transformation of War, 1991; eesti keeles Martin van Creveld, Sõja tulevik, Tallinn, 2006.

2 Vt Martin van Creveldi ettakannet: Preface. Study of War, Estonian Yearbook of Military History, lk 5–11 ja Priit Simsoni intervjuud Martin van Creveldiga. Marin van Creveld: Ma kahtlen, kas Eesti saab oma liitlasi usaldada – Diplomaatia, 6. mai 2016; mõlemad klassikud on ilmunud ka eesti keeles: Sun Zi, Sun Bin, Sõja seadused, Kaitseväe Ühendataud Õppeasutused 2001 ja Carl von Calusewitz, Sõjast, Tallinn, 2004.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: