Sõda Gruusias

Otsides Gruusiat tabanud tragöödia põhjuseid võib minna tagasi kaugesse minevikku: Gruusia riigi kujunemisloo, seal sajandeid möllanud etniliste konfliktide, Stalini rahvuspoliitika, Gruusia poolt taasiseseisvumise järel tehtud vigade juurde ja Venemaa soovi juurde kukutada maad läände orienteeriv Saakašvili valitsus. See kõik ei tee olematuks fakti, et kuni käesoleva aasta kevadeni oli Abhaasia ja Lõuna-Osseetia näol tegemist „külmutatud konfliktidega”, mille kuumaks muutumist ei peetud vähemalt Läänes eriti tõenäoliseks. Kuidas see siis ikkagi võimalikuks sai, kuidas algas praeguseks kogu maailma sootuks uude olukorda seadnud Venemaa agressioon Gruusia vastu? Ühest vastust sellele on hetkel veel raske anda, ühtteist hakkab aga selguma.

Esimeseks vahetuks tõukeks sõjale oli NATO tippkohtumine Bukarestis käesoleva aasta aprillis. NATO enamus läks sellele ettepanekuga anda nii Gruusiale kui Ukrainale liikmesuse tegevuskava (MAP), näidates seega neile praktilist teed NATOsse, kinnitades samas kommünikees, et see ei tähenda automaatset kutset NATOsse. Mõned liikmesriigid, täpsemalt Holland, Prantsusmaa ja Saksamaa, pidasid seda Venemaa suhtes liig vaenulikuks sammuks. Uus Venemaa president pidi saama signaali, et Lääs pole Venemaa suhtes vaenulikult meelestatud ning rahulikult asju ajades on võimalik kokkuleppele jõuda. Venemaaga rohkem asju ajanud maad väitsid, et Venemaa saab sellisest sõnumist kahjuks omal kombel aru, tajudes Lääne nõrkust enda võimalusena. Korduvalt tsiteeriti Bukarestis Winston Churchilli Müncheni kokkulepete puhul 1938. aastal öeldut, et Läänel oli Münchenis valida häbi ja sõja vahel. Lääs valis häbi ja sai sõja. Kahjuks osutus see mõttetera prohvetlikuks ka seekord.

Venemaaga rohkem asju ajanud maad väitsid, et Venemaa saab sõbralikust sõnumist kahjuks omal kombel aru, tajudes Lääne nõrkust enda võimalusena.

Venemaa tõlgendus Bukaresti tippkohtumisest oli igal juhul selline, nagu totalitaarselt riigilt karta võis. Eriti õnnetuks osutus see-juures äraütlevale otsusele toodud põhjendus. Gruusia ja Ukraina lubati nimelt võtta NATO liikmeks, aga seda ainult juhul, kui Gruusia oma territoriaalse terviklikkusega seotud probleemid lahendab. See oli Venemaale selgeks vihjeks, mis nuppudele ta vajutama peab. Ilmselt just sel etapil langetati kuskil Putini käe all Moskva võimukoridorides otsus Gruusiat rünnata ning seal võimul olev läänemeelne valitsus kukutada. Sõjaliste ettevalmistuste kõrval algasid poliitilised – nimelt tuli Venemaal sõda kuidagi esile kutsuda, et siis rahu nimel sekkudes asi lõpule viia.

Selleks asus Venemaa Abhaasias ja Lõuna-Osseetias pingeid tõstma, üritades Gruusiat rünnakule provotseerida. 16. aprillil teatas juba varem mässulistele piirkondadele relvaembargo tühistanud Venemaa, et seab nendega nüüd sisse otsesidemed. 20. aprillil tulistas Vene lennuk alla Gruusia mehitamata luurelennuki, järgnesid lennuväe ülelennud Gruusiast. Üks provokatsioon järgnes teisele, Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse toodi arvukalt lisavägesid. Lääs protestis toimuva vastu, kuid tegi seda niivõrd loiult, et Venemaa sai aru, et tal pole Lääne poolt midagi karta. Gruusia tundis samal ajal järjest rohkem, et ta on täiesti üksi jäetud. Gruusia frustratsiooni tugevdas kasvav arusaamine, et Saksamaa kavatseb ka aasta lõpul toimuval NATO välisministrite kohtumisel talle MAPi andmise blokeerida. Edasi ei liikunud ka suhted Euroopa Liiduga. Vaatamata Rootsi ja Poola välisministrite pöördumisele ei liikunud edasi läbirääkimised ei vabakaubandusleppe sõlmimisel ega viisavabaduse viimisel vähemalt Venemaa tasemele. Gruusiale antud progressiraport kritiseeris teravalt Gruusia liberaalset majanduspoliitikat, mis takistavat integratsiooni Euroopasse. Võrreldes naabermaa Armeeniaga olid Gruusiale antud hinnangud tunduvalt karmimad, mis Gruusiat tõsiselt solvas.

Nii pole imestada, et Gruusia juhid tundsid end järjest enam üksijäetuna. Selline tunne võib kergelt viia meeleheitlike ja järelemõtlematute otsusteni. Paljud Gruusia olusid hästi tundvad inimesed juhtisid sellele tähelepanu, kuid Lääs tervikuna ei pidanud olukorda tõsiseks. Venemaa rünnakuohtu alahinnati ka NATO staapides, ilmselt seetõttu magati maha ka Venemaa ettevalmistused rünnakuks, nagu näiteks sõjatehnika koondamine piiridele. Olukorda leevendas mõnevõrra Saksa välisministri vahendusinitsiatiiv Abhaasias. Vahepeal mõlkus Gruusia juhtide peas mõte seal sõjaliselt sekkuda, kuid Ühendriikide vahelesegamine ning lootus, et järsku õnnestub Abhaasias Euroopa abil lahenduseni jõuda, rahustas olukorra.

Selleks ajaks hakkas aeg aga ka Venemaa jaoks otsa lõppema. Vaja oli kedagi, kes nõustuks Gruusiat sõtta tõukama. Abhaasid sellega nõus polnud, sest sõjategevus oleks toimunud nende territooriumil. FSB ja Vene kindralite juhitud Lõuna-Osseetial valikuvõimalust polnud. Augusti alguses alustasid lõunaosseedi relvaüksused Gruusia rahuvalve ja Gruusia külade massiivset pommitamist, esialgu miiniheitjate ja seejärel haubitsatega. Vene rahuvalve ei sekkunud, raporteerides ainult grusiinidele, et nad ei saa midagi teha. Gruusia üritas vastutulega olukorda lahendada, kuid sellest polnud abi. 7. augustiks kõmmutati Gruusiat juba kõikidest torudest, nii rahuvalvajate kui tsiviilelanike seas oli arvukalt surnuid ja haavatuid. Lõuna-Osseetia juhid teatasid, et alustavad kohe rünnakut Lõuna-Osseetia grusiinidest puhastamiseks. Maailm toimunule ei reageerinud.

Nii hakkas Gruusia juhtkonnale tunduma, et sõjalist konflikti ta vältida ei suuda. Sõjaks aga Gruusia paraku valmis polnud. Alles 7. augusti keskpäeval hakati Lõuna-Osseetia piirile saatma suuremat hulka raskerelvadega üksuseid. Saakašvili tegi veel viimase katse olukorda päästa, kuulutades ühepoolselt välja vaherahu, kuid kuna Gruusia tulistamine jätkus, puudusid tal peagi valikud. Otsustavaks sai aga teade, et Läbi Roki tunneli liiguvad Lõuna-Osseetiasse juba ka Vene üksused – Gruusiale tundus, et on sattunud otsese agressiooni alla ning asus tegutsema. Mis olid täpsed otsuse taga seisnud argumendid, on teadmata. Näib, et Gruusia lootis, et Venemaa ei sekku. Venemaa rahuvalvajate ülema kindral Marat Kulakhmetovi kinnitused, et nad ei suuda osseete kontrollida, näisid kinnitavat, et rahuvalve ei sekku. Paraku oli tegemist soovmõtlemisega ja Gruusia kukkus talle seatud lõksu.

Esimeseks vahetuks tõukeks sõjale oli NATO tippkohtumine Bukarestis käesoleva aasta aprillis.

Sest erinevalt Gruusia hinnangust oli Venemaa sellel korral rünnakuks viimase püksinööbini valmis. Enne kui grusiinid jõudsid aru saada, voolas esiteks Lõuna-Osseetiasse ja seejärel Abhaasiasse mitukümmend tuhat meest vähemalt 1200 soomusmasina toetusel. Sellele polnud Gruusial jõudu vastu panna. Ometi suutis Gruusia võidelda, hoides Tshinvalit kaks päeva enda käes ning taandudes alles tõeliselt massiivseks muutunud pommitamise järel. Gruusia suurimaks eduks oli 58. armee staabikolonni hävitamine oma eriüksuste poolt, mille käigus sai raskelt haavata armee ülem kindral Anatoli Hruljov. Gruusia suhteliselt olematu õhukaitse lasi alla kümmekond Vene lennukit, sealhulgas strateegilise pommitaja TU-22. Järgnes Gruusia üksuste taandumine ning Venemaa sissetung Gruusiasse, millega kaasnes nii sõjaväeliste kui tsiviilobjektide ulatuslik pommitamine kogu Gruusia territooriumil. Sõjategevuse üksikasjad on veel segased, seetõttu pole neist mõtet siinkohal pikemalt rääkida, huvitavam on pigem küsimus, miks ei suutnud Vene väed oma eesmärki Gruusias ehk Saakašvili kukutamist ikkagi saavutada?

Sellel näib olevat kolm peamist põhjust. Esiteks ei suutnud Venemaa Gruusia sõjajõude purustada. Kantud kaotustele vaatamata suudeti Venemaa haardest välja tõmbuda ning end uuesti pealinna ümber grupeerida. Näib, et ühel hetkel lootsid grusiinid Vene üksuseid Tbilisile isegi ise lähemale meelitada, koondades selle lähedale varitsusse ühe hoolega tagaplaanil hoitud brigaadi. Nii või teisiti oli Venemaale selge, et Gruusia ei kavatse võitlust jätta. Kuigi eriti haavatute näol oli kantud raskeid kaotusi, jäi armee võitlusvaim ometi kõrgeks. Sellises olukorras oleks edasitung võinud kaasa tuua tõsiseid probleeme ja sõja venimise. Teiseks oluliseks teguriks oli Venemaa lüüasaamine infosõjas. Sellekski oli Venemaa põhjalikult valmistunud. Juba päev enne lahingutegevuse algust alustati ulatuslikku küberrünnakut, mis lõi rivist välja kogu Gruusia infosüsteemi, takistades tal toimuvast infot jagamast. Lõuna-Osseetia oli täis sõda ootavaid Vene ajakirjanikke, kes katsid maailma teadetega grusiinide genotsiidist osseetide kallal. Sõltumatu telepilt toimuvast puudus täielikult. Paari päevaga suutsid grusiinid end siiski koguda ning esiteks vene rünnaku tagasi lüüa ning siis ise pealetungile asuda. Põhiliselt tõi edu kiirus ja avatus – erinevalt Vene riigipeadest suhtlesid grusiinid maailmaga vabalt ja avatult. Lääne ajakirjanikud asusid Gruusias toimuvast objektiivset pilti andma, makstes selle eest mitmel korral kahjuks aga ka eluga. See kallutas maailma avaliku arvamuse kiirelt Gruusia poolele, tehes selgeks, et Venemaa näol on tegemist agressoriga. Kolmandaks oluliseks faktoriks oli kahtlematult Gruusia rahva toetus oma juhtkonnale. Venemaal ei õnnestunud oma „Kuusineni valitsuse” ametisse seadmiseks värvata ühtegi opositsioonipoliitikut; võimas ligi 140 000 osavõtjaga meeleavaldus Tbilisis tegi maailmale üheselt selgeks, et Saakašvilit on võimalik kukutada vaid otsest sõjalist jõudu kasutades.

Lääs valis häbi ja sai sõja. Kahjuks osutus see mõttetera prohvetlikuks ka seekord.

Nimetatud kolm tegurit äratasid lõpuks üles ka lääneriigid, kes asusid Venemaad survestama, saavutades relvarahu kokkuleppe sõlmimise. Selle tingimusi ignoreerides on Venemaa end järgnevatel nädalatel järjest enam isolatsiooni seadnud, Gruusia positsiooni seevastu tugevdades. Mis saab edasi, on veel raske öelda, kuid näib, et Venemaal jäävad oma peamised eesmärgid Gruusias saavutamata. See nõuab sihikindlat tegevust ka Gruusia juhtide poolt: Vene provokatsioonidele ei tohi enam alluda, hoolitseda tuleb kümnete tuhandete põgenike eest, asudes samal ajal purustatud majanduse taastamisele. Alus selleks on olemas, sest Gruusia arengu suunda pole ka praegused sündmused muutnud. Kõigeks selleks vajab Gruusia aga Euroopa, kaasa arvatud ka meie abi. 1968. aastat ei õnnestunud Venemaal seekord korrata, hoolitsegem siis selle eest, et Gruusia edukas ülesehitamine demonstreeriks, et 21. sajandil pole jõud enam ainus argument.