mai 13, 2019

Sisserändajad ei ohusta Euroopa väärtusi

ÕL/Scanpix
Kaja Tael vastu võtmas teenetemärki president Kersti Kaljulaidilt eelmisel aastal Narva Kolledžis. Kaja Tael usub, et Eesti inimesed on Euroopa Liidus õppimisvõimelised ja et Eesti inimene on Euroopasse viinud teatud enesekindluse ja tunnetuse, et tulevik on tänasest parem.
Kaja Tael vastu võtmas teenetemärki president Kersti Kaljulaidilt eelmisel aastal Narva Kolledžis. Kaja Tael usub, et Eesti inimesed on Euroopa Liidus õppimisvõimelised ja et Eesti inimene on Euroopasse viinud teatud enesekindluse ja tunnetuse, et tulevik on tänasest parem.

Kaja Tael räägib intervjuus Diplomaatiale Euroopa Liidu kohta käivatest müütidest ja heidab pilgu ühenduse sisemusse.

Ajakirjanik kogus kokku pundi euroskeptilisi küsimusi ja helistas Brüsselisse. Suusaadik Kaja Tael, Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures, oli nõus ohverdama tunni oma tihedast päevakavast, et neile vastata.

Euroopa Liit sündis kui rahuprojekt. Praegu ei kujuta ette, et Saksamaa võiks Prantsusmaa vastu sõtta minna, nagu möödunud sajandi alguspooles kaks korda juhtus. Milleks meile 21. sajandil Euroopa Liit?

See on ülimalt põhjapanev küsimus, millele üritan vastata võimalikult lühidalt.

Stabiilsuse ja rahu tagamise projekt ei ole tähtsust kaotanud. Kuigi me ei kujuta ette, kuidas Saksamaa läheks Prantsusmaale kallale, siis Balkani sõjad on suhteliselt käegakatsutav reaalsus. Nii et riikide rahulik kooselu, eriti arvestades meie naabruskonda, on endiselt Euroopa projekti üks osa.

Aga kindlasti on väga suur küsimus, kuidas tulla parimal moel toime tänapäeva majandusmudelis. Kaua rääkisime ELi siseturu ehitamisest, et Eesti kaupmees saaks oma kaubad kergemini kasvõi Lätti viia. See ei oleks päris iseenesest mõistetav, kui ei oleks ELi. Ent praegu on veel olulisem, kuidas saavad ülemaailmsel turul hakkama meie suured kaubanduspartnerid Rootsi ja Rootsi kaudu Saksamaa. Siin on EL tervikuna tunduvalt tugevam kui ükski liikmesriik eraldi.

Kolmanda asja ütleksin veel. See on lisaks rahule ja majandusele inimeste isiklik eneseteostus, eneseareng, võimalus õppida ükskõik millisel erialal ja seal ennast teostada. Selle kõige eest EL ka seisab.

Kas Euroopa Liit ongi nüüd Euroopa kodanike käekäigu eest hoolitsev ühendus?

Täiesti kindlasti võib öelda, et põhiõiguste kaitse on väga suur osa ELi olemusest. Ja põhiõiguste eest seismine on tõlgendatav kui hoolitsemine kodanike käekäigu eest.

Kui tugev on Euroopa Liit?

Sellele võib leida erinevaid vastuseid, sõltuvalt vaatenurgast ja valdkonnast.

Milline on Eesti suursaadiku vaatenurk?

Vastus tuleb jälle mitmekihiline.

Majanduslikult on EL väga tugev, maailmas üks võimsamaid kaubandusblokke, mis ühendab 500 miljonit inimest.

Sõjaliselt, mida osa riike kindlasti vaatab, on EL oma julgeoleku sidunud pigem NATOga, suur osa liikmesriike on korraga ELis ja NATOs ning EL pole pidanud vajalikuks enda dubleeriva kaitsestruktuuri ehitamist. Seega sõjalise jõuna keegi ELi esimesel pilgul ei vaata.

Kui aga vaatame inimõiguste ja põhivabaduste eest seismist, siis see on ELis väga tugevatel jalgadel, mõeldes näiteks internetivabaduse või millegi muu taolise käegakatsutava peale.

Mis on Euroopa Liit praegu – rahvusriikide liit või liitriik?

Ta ei ole kumbagi ja see teeb asja keeruliseks, tekitab palju müüte. EL on keeruline moodustis, mille kohta pole õige kasutada sõna „organisatsioon“. Teist sellist kooslust maailmas ei ole. Üks on kindel – liitriik ta ei ole, kõik liikmesriigid on säilitanud enda suveräänsuse.

Ja kui räägime ELi seadustest, mida inimesed tihti pelgavad ja põlgavad, tuleb vaadata, et EL ei tungi oma seadusandlusega paljudesse ainult rahvuslikesse valdkondadesse, olgu see kohtumenetluse korraldus või õppekavad koolides või näiteks riikide maksupoliitika.

Kindlasti on EL suveräänsete riikide kooslus, kes on oma suveräänsust natuke koondanud, et koos tugevam olla.

Kas Euroopa Liit föderaliseerub?

See küsimus ei ole hetkel eriti aktuaalne. Need vaidlused on küll olnud läbi ELi ajaloo mõnikord päris teravad ja selle üle on peetud palju debatte. Faktipõhiselt võib öelda, et EL ei ole föderatsioon ja ta ei föderaliseeru.

Aga on selge, et EL muutub. Muutub igapäevaselt vastavalt sellele, kuidas muutuvad olud meie ümber ja kuidas muutub majanduslik reaalsus. Hea näide on pooleli olev algatus – suurte digiettevõtete maksustamine. See küsimus kerkis seoses digitaliseerimisega, on muutnud meie maksustamise aluseid, meie vaateid maksustamisele ja me üritame praegu koos leida lahendust, kuidas peaks digiettevõtetega edaspidi toimetama. See ei ole föderatsiooni aspekt, vaid elu on meid seadnud uue väljakutse ette.

Sama võib öelda teise suure küsimuse kohta, milleks on rändekriis, kui EL oli silmitsi väga suurte rändevoogudega Süüriast või Aafrikast. See, et me end ühiselt kaitseme, ei tähenda, et muutume föderatsiooniks.

Mida teie mõtlete, kui kuulete väljendit „tugevam ja sidusam Euroopa Liit“?

Seda, et kui räägime majandusest, siis meie siseturg kui Euroopa riikide üks tähtsam saavutus toimiks võimalikult hästi ja ilma tõrgeteta. Teoorias peaks see juba ammu nii olema, aga praktikas on meil ikkagi turutõrkeid. Nii et kui räägime sidususest, siis siseturg on üks hea näide.

Kui räägime tugevusest, siis on meil vaja paremini oma välispiiri kaitsta ja sellega EL tegelebki. Õige varsti on ELil lisaks rahvusriikide piirivalvetele olemas oma piirivalvekorpus, kes võib rahvusriikidele appi tulla. See on ELi tugevus.

Võime rääkida ka teatud edasiminekust kaitsekoostöös.

On’s liikmesriikide suveräänsus vähenenud ning ebaproportsionaalselt suur võim koondunud Euroopa Liidu institutsioonide kätte?

See on asi, millel tuleb kogu aeg, igapäevaselt silma peal hoida. Iseenesest on loomulik, et me mingil määral oma suveräänsust koondame, mis oli ELi astumise eeltingimus. Kui me seda ei teeks, siis ELi lihtsalt ei oleks. Aga et see ebaproportsionaalselt ei laieneks rahvusliku pädevuse valdkondadesse, selle nimel teevad kõik liikmesriigid siin Brüsselis tööd, iga seadusandlikku algatust kaalutakse, et ega ole tegu rahvusriigi võimkonda tungimisega. Üldiselt oleme päris edukalt tõrjunud kõik niisugused katsed.

Mõni näide, palun.

Ükski inimene ei salli liigset bürokraatiat ja üleliia reguleerimist. Mingil hetkel, see oli juba kümmekond aastat tagasi, sai EL aru, et ei ole vaja iga viimast kui asja seadusandlikult reguleerida ja seda veel piiride üleselt.

Üks hea näide on kunagine emapuhkuse direktiiv. Jäi tegemata.

Selliseid näiteid on palju ja oleme otsustanud seadusandluse vohamist pidurdada ja tegeleda mõistliku reguleerimisega. On ka tagasi võetud mitmeid õiguslikke algatusi, kuna ühiselt leiti, et need on ülearused.

Aga kui rääkida väga konkreetselt, siis täna veetsin mina kaks tundi arutades, et kas algatus, mis puudutab kollektiivhagide menetlust siseriiklikult, on proportsionaalne ja kui kaugele saab sellega minna. Üks kild meie igapäevasest tööst ELi pealinnas.

Te mõistate inimeste soovi, või pigem hirmu, et nende riigi iseseisvus ja otsustamisõigus jääksid nende pealinnadesse?

Kindlasti ma mõistan. Seda näitas ka Eesti liitumine ELiga, kus [rahvahääletusel sügisel 2003] andis rahva enamus kainelt arutades oma poolthääle. Aga see oli 66,8 protsenti, mitte 80 või 90 protsenti, mis kinnitas, et eestlastel oli palju kaalumist ja näitamist, et suveräänsus on meile kallis, selle loovutamisega tuleb olla ettevaatlik.

Mina ei tea meie 15-aastases ELi kuulumises, kus pidanuks Eesti tundma end kaotajana. EL ei ole meid milleski alt vedanud. Ja kui meil on olnud selged rahvuslikud eripärad ja erihuvid, näiteks põlevkivikeemia regulatsioonides, siis oleme alati leidnud lahenduse, mis on sobinud nii meile kui ka teistele liikmesriikidele. Mina ei näe küll põhjust olla milleski pettunud, aga eks me jätka sama teed – katsume hoida asju tasakaalus.

Kas Eesti kohalolek Brüsseli nõupidamis- ja kohtumislaudade taga tähendab kohalolemist või otsustamist?

Siin ei ole üleüldse mingit kahtlust, kuidas küsimusele vastata – loomulikult tähendab see otsustamist. Vastupidi ei ole mõeldav.

Teisalt ei puuduta kõik teemad ELis Eestit otseselt, väga lähedalt. Kui arutame kaubanduses näiteks oliiviõli ekspordi üle, siis on selge, et meie võtame rohkem vaoshoitud lähenemise. Aga mingid põhimõttelised kaubandusküsimused, vabakaubanduslepingute korraldamine, on meile sama südamelähedased nagu kõigile teistele.

Millised on Eesti rahvuslikud huvid Euroopa Liidus?

Stabiilsus. Jõukus. Inimeste heaolu edendamine.

Kuivõrd nende nimel töötab kogu EL ja seisab seega väga hästi meie rahvuslike huvide eest, siis pigem räägiksin Eesti erihuvidest. Näiteks põlevkivikeemia, sest põlevkivi ei kaevanda mitte keegi teine peale meie. Eesti riigi ametnikud töötavad selle nimel, et meie erihuvid oleksid piisavalt selged ka teistele, ja loodame, et saavutame kompromissi.

Mingil määral võime rääkida ka andmete vabast liikumisest kui Eesti erihuvist, sest Eesti on digitaalse asjaajamisega paljudest liikmesriikidest eespool. See on hea näide, kus me seisame kogu ELi huvide eest. Eesti ei taha elektroonilist asjaajamist korraldada mitte ainult oma pinnal, vaid me tahaksime, et kaasa tuleks kogu EL, ja Eesti on siin veduri, teerajaja rollis. Nii ei ole see meie erihuvi, vastupidi, see on kogu ELi huvi.

Hariduselt olete eesti filoloog. Kui kaitstud on Euroopa Liidus eesti keel ja kultuur?

EL ei ohusta eesti keelt ja kultuuri mitte kuidagi. Eesti keele ja kultuuri kaitsmisega peame ise hakkama saama. Kartus, et meile sunnitakse peale võõrkeelset asjaajamist, on täiesti alusetu. ELi kõikides institutsioonides on tagatud tõlge, kõik ELi seadusandlikud aktid tõlgitakse eesti keelde, Euroopa Parlamendi debattidel on võimalik rääkida eesti keeles … Ma ei arva, et eesti keelega on kõik hästi, aga kindlasti ei tule oht ELi poolelt.

Kuid liikmesriigi ministrid ja ka Euroopa Parlamendi liikmed võiksid inglise keelt vähemalt heal suhtlustasandil osata?

Jah, muidugi, kui nad tahavad kolleegidega otse ja ilma tõlgita suhelda ning mõistavad, miks on kuluaari- või koridorivestlused vajalikud. Esimesed sammud oluliste kokkulepeteni tehaksegi just sellises mitteformaalses õhkkonnas.

Kas Brexit sümboliseerib Euroopa Liidu kriisi?

Brexit sümboliseerib Suurbritannia kriisi. Sel võis küll olla ajend, mis tulenes ELi rändekriisist, piirivalve ja immigratsiooni korraldamisest. Kuid praegu peaks olema kõigile selge, et kõige suurem küsimus on, kuidas britid ise oma elu korraldada soovivad. Nüüdseks oleme jõudnud punkti, kus EL ei ole ei süüdlane ega saa neid ka eriti palju abistada.

Mida arvate ideest valida Euroopa Parlamendi koosseis nii, et igast liikmesriigist oleks seal võrdne esindatus?

Sellisel juhul oleks Euroopa Parlament võrreldav paljude rahvusriikide parlamentide ülemkodadega. Aga ei ole ühtegi riiki, kus oleks ainult ülemkoda, alati on seal siis ka alamkoda, kus esindajad on valitud näiteks osariigi, maakonna või lääni rahvaarvu järgi.

Ka Eesti Riigikogus esindab Tallinna ja Harjumaad hoopis rohkem inimesi kui Hiiumaad, Võrumaad, Põlvamaad, ka Tartu linna ja see sõltub just rahvaarvust.

On esindusõiguse tavaline põhimõte, et tuleb ka vaadata, kui palju valijaid kellegi selja taga seisab. EL on siin äärmiselt tähelepanelik – kui suur osa otsuseid langetatakse häälteenamusega, siis küsimus ei ole vaid liikmesriikide arvus, vaid selles, kui palju elanikke poolt või vastu hääletavates liikmesriikides elab.

Selliseid asju on keeruline kirvemeetodil lahendada, et valime kõigist liikmesriikidest näiteks 10 inimest Euroopa Parlamenti ja ongi mured murtud.

Kui palju tõukuvad viimase aja jutud Euroopa Liidu kaitsepoliitikast Atlandi teisel kaldal püstitatud loosungist „America first!“?

Sellises küsimuses oleks varjul otsekui teine küsimus, et kas me näeme USAs ohtu või arvame, et temast ei ole enam partnerit. See kindlasti ei ole tõsi. Me teeme USAga väga palju koostööd ja suur osa ELi julgeolekust toetub NATOle. Kaitsepoliitika edasine areng ELis ei ole üheselt seletatav sellega, et USAs on võimul veidi teistsugune valitsus, kui oleme siiani harjunud.

Kas president Trump tõukab Euroopat koonduma ja senisest rohkem ise enda eest seisma?

Tõukabki. President Trumpi üks mõtteid on olnud, et EL peaks ise rohkem vastutust kandma. Eestil on NATO liikmena hea meel, et alliansis on vastutustundlikkuse debatt muutunud järjest tõsisemaks. See ei ole halb, et EL peaks suureks kasvama, rohkem vastutust kandma. Eriti just oma lähipiirkonnas.

Vaataksin ELi kaitsepoliitilisi edasiminekuid suhteliselt loomuliku arenguna riikide koosluses, mis paljudes muudes valdkondades teeb koostööd ja kaitsepoliitika oli siiani teisejärguline.

Samas on kaitsetööstusel seoseid ELi siseturuga, konkurentsipoliitikaga, seda ei ole võimalik isoleerida meie ülejäänud majanduselust.

Kuid Euroopa armee jääb siiski vist fantaasia valdkonda?

Euroopa armee on üks müütidest, mida aeg-ajalt tuleb ikka ümber lükata. Ka NATOl ei ole oma armeed, on rahvusriikide relvajõud, kes lepingu alusel teevad koostööd. Mõte ühest Euroopa armeest on päris kohatu.

Küll aga on kohane soov, et Euroopa riikide armeed oleksid ise võimekamad ja ka rohkem koostöövalmid.

Kui palju ja kas üldse eksivad need, kes hoiatavad, et Euroopa jääb järjest enam USA, Hiina ja seni kolmandaks maailmaks nimetatud riikide varju?

See on üks eksistentsiaalne küsimus ELile endale. Kui alguses rääkisime EList kui võimsast majandusblokist, siis ega seda majandusvõimu kauaks jätku, kui me ei suuda maailmas rääkida võrdsena teiste suurblokkidega või suurriikidega, nagu Hiina ja USA. Kindlasti on ELi huvides, et oleksime tõsised tegijad. Muidugi räägin ma majandusjõust, mingeid imperiaalseid eesmärke ELil ei ole ega tohikski olla.

Mulle meenub Euroopa Komisjoni transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei, kes rääkis mullu ERRile, et „tugev Euroopa ei allu põhimõttele „jaga ja valitse“, mistõttu sellised partnerid [nagu Trump ja Putin] näeksid heal meelel Euroopa Liidu hääbumist“. On see parim tunnustus Euroopa Liidu olemasolule ja vajadusele?

Me ei peaks liiga palju mõtlema sellele, mida arvab meist [Vene president] Putin või isegi USA president.

Põhjused, miks EL on olemas, peituvad Euroopas endas. Ja parim tunnustus ELile on tema kodanike tunnustus. Seetõttu on mul hea meel, et Eestis on toetus ELile nii kõrge.

Üle 70 protsendi.

See on päris tähelepanuväärne, jah.

Mida mõtlesite, kui lugesite märtsi alguses Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni üleskutset „Euroopa taassünni nimel“?

Macroni on alati huvitav lugeda. Tegemist on ühe dünaamilisema liidriga, kes meil praegu Euroopas võimul on. Mina tunnustan teda alati hoogsa ja värske mõtlemise eest.

Euroopa taassünd … See on filosoofiline küsimus, et kas meil on vaja taassündi. Minu arvates oleme päris heas vormis.

Macron kutsus oma üleskutses looma reegleid, mis võitleksid vihakõne vastu, samuti looma demokraatiate kaitse Euroopa ametit, mis aitaks tõkestada valimistele korraldatud küberrünnakuid,  ja keelustama parteide rahastamise võõrriikidest. Kui usutav see on, et liikmesriigid milleski taolises kokku lepiksid?

See ei ole mingi utoopia. See on igapäevane tegevus. Ma ei oska öelda, kas oleme teel uue ameti poole, aga ELis on juba praegu institutsioonid, kes on kutsutud ja seatud tegelema küberkuritegevusega.

See on kindlasti töö, mida peame väga tõsiselt võtma.

Kuivõrd on sisserände tõttu ohtu sattunud Euroopa identiteet ja väärtused?

Noo … Euroopa väärtuste osas ei ole meil küll sisserändajate poolt mingit ohtu karta. Euroopa väärtused mureneksid siis, kui me neist ise loobuksime. Aga meie väga-väga selge seisukoht on, et need, kes Euroopasse tulevad, peavad jagama meie väärtusi. Siin ei ole meil mingit taganemise hoiakut.

Oponendid ütleksid teile nüüd, et paljud sisserändajad absoluutselt ei jaga euroopalikke väärtusi.

See on väljakutse Euroopale, tõsi. Isegi kui inimesed tulevad hoopis teisest kultuurist, ei tähenda, et nad muutuksid meie väärtustele ohuks. Väga üldises plaanis arvan ma, et on mingi sisserände piir, millest alates lõimumine ühiskonnas enam ei toimi, aga ei usu, et Euroopa oleks selle piirini jõudnud.

Miks tegi Euroopa Liit varasemate aastate suurima vea, milleks oli rändekriisi ajal Euroopa Komisjoni soov kehtestada liikmesriikidele põgenike vastuvõtu kohustuslikud kvoodid, et kui palju põgenikke peab iga riik vastu võtma?

Miks Euroopa Komisjon selle tegi … Eks ilmselt oli see vale hinnang, et mis on liikmesriikides mõeldav ja mis ei ole. Tuleb tunnistada, et Euroopa Komisjon ei olnud veel aru saanud, kuidas EL on muutunud pärast viimast laienemist. Sest olgem ausad, nn vanas Euroopa Liidus kvoodid suuremat probleemi ei tekitanud.

Need tekitasid probleemi … Kus?

Me teame ju täpselt, kus – põhiliselt Visegrádi riikides. Eriti Poolas ja Ungaris, kus puhkes kõige ägedam vastuseis neile kvootidele.

Kuidas Euroopa Liit sellise muutumisega toime tuleb?

Igapäevase tööga. Rändekriisist on möödas peaaegu neli aastat, see oli tõeline katsumus. Aga lagunenud me teatavasti ei ole, v.a Brexit, mis ei ole seostatav ainult sisserännukvootidega.

Pärast seda, kui selgus, et kohustuslikud kvoodid on mõnedele liikmesriikidele vastuvõetamatud ja nendega ei saa edasi minna, sest EL ei ole sunniorganisatsioon, pärast seda oleme põhiliselt tegelenud immigratsiooni lähtejuurtega ja oma piirikaitsega. Rändevood on saadud selgelt kontrolli alla ja ehkki meil ei ole kokkulepet, kuidas peaksime edaspidi põgenikke ümber jagama, siis põgenikevood on tunduvalt vähenenud.

Milliseks võib kujuneda Euroopa Liidu migratsioonipoliitika?

Praeguste märkide järgi saab see olema poliitika, kus väga suur rõhk läheb koostööle kolmandate riikidega, et rände algpõhjusi likvideerida või vähemalt leevendada ja seaduslikku sisserännet paremini reguleerida.

Teine suur raskuspunkt on ELi välispiiri kaitsel. Ja kolmandaks pagulaspoliitika ELi sees.

Rahvusvahelised konventsioonid, millega oleme ühinenud, tunnustavad pagulaste vastuvõtmise kohustust – siin tuleb vaadata, kuidas hakkab väljenduma ELi solidaarsus. Aga et solidaarsus peab olema, sellest me ei pääse ja nii on ka kirjas ELi aluslepingutes. Seega,  kui mõni liikmesriik satub lähipiirkonna sõjaolukorra või kliimakatastroofi tõttu väga suure surve alla, siis EL peab olema temaga solidaarne.

Milles see täpselt väljendub, seda me alles arutame. Ilmselgelt lihtsalt kvootide alusel põgenike ümberjagamine toimuma ei hakka.

Suur osa Eestis vastu võetud põgenikest on praeguseks siit lahkunud. Kas peaksime olema valmis nad tagasi võtma?

Me kindlasti olemegi valmis nad tagasi võtma, kui keegi tahab nad meile tagasi saata. Siin ei ole mingit kahtlust. Aga küsimus on selles, et enamasti on nad lahkunud riikidesse, kus on ees oma kogukonnad või sugulased, nad lihtsalt hajuvad nendesse kogukondadesse, ja Saksamaa või Rootsi ei ole administratiivselt suutelised neid taga ajama ja uuesti Eestisse saatma.

See on väga karm kirjeldus, mis näitab, et Euroopa Liidul puudub kontroll siia saabunute ja nende liikumise üle.

Jah, selle probleemi nimetus on teisene ränne, mis pole ainult Eestile omane. Et põgenikud on saabunud kusagile, kus nad end hästi ei tunne ja suure tõenäosusega soovivad nad vaba liikumise tingimustes rännata edasi mõnda teise liikmesriiki, kellele siit tekib suur probleem. Kuidas täpselt sellega võidelda ja mida ette võtta, see on pooleliolev debatt.

Schengeni ühtne viisaruum tähendab vastutuse (range piirikontroll) ja solidaarsuse (ühtne asüülipoliitika) kohustust. Mis saab Schengenist, võib see muutuda?

Jah, see on tõsine võimalus. Ja tõsine oht mitte ainult inimeste vabale liikumisele, vaid ELi üldisele toimimisele. Seepärast olemegi nii palju pööranud tähelepanu välispiiride kaitsele, sest sisepiiridele tõkete püstitamine on seotud otseselt olukorraga, kus välispiirid ei pea.

Loodame, et oleme välispiiride kaitsel aina edukamad ja aina edukamad ka sisserändajate haldamisel. Eesti eesistumise ajal tegime ju ettepanekuid, kuidas korrastada infosüsteeme, kuidas teha need koostalitusvõimelisemateks.

Sõnaga, kui oleme edukad välispiiride kaitsmisel, siis ei pea sulgema sisepiire?

See on mõte, jah.

Euroopa Parlamendi valimiste eel kuuleme jälle, et tuleb lõpetada pikalt kestnud ebavõrdne liikmesriikide kohtlemine, eriti põllumajandustoetuste eraldamisel. Milline on teie vastus sellele üleskutsele?

Tuleb lõpetada, ilma igasuguse kahtluseta. Seda me räägime ELis igapäevaselt. Aga nagu paljude asjadega, ei saavuta me kohe 100 protsenti tulemust, vaid läheneme võrdsemale kohtlemisele samm-sammult.

Inimesed külastamas Brüsselis Justus Lipsiuse hoonet, kus kohtuvad just liikmesriikide, sh Eesti esindajad. Selles majas toimubki Eesti huvide kaitsmine. Imago image/Xinhua/Scanpix

Milline oleks Eesti põllumeestele õiglane kohtlemine?

Meie unistus oleks saada uue eelarve vastuvõtmisel garantii, et Eesti põllumajandustoetused ei ole madalamad ELi keskmisest, aga detailid on veel väga lahtised.

Olen lugenud ka seda, kuidas Euroopa Liidu laienemisi hinnatakse vanade liikmesriikide hindamatuks kasuks, sest nemad said juurde miljoneid inimesi tööjõuks, mis on olnud korvamatu kahju uutele liikmesriikidele. Kuidas niisugusele mõttekäigule oponeerida?

Ka uued liikmesriigid tunnistavad, et nad on andnud väärtusliku panuse ELi arengusse sellega, et meie paremad tütred ja pojad liiguvad edasi teistesse liikmesriikidesse, otsides tööd ja paremaid palgatingimusi, kuid me loodame, et nad tulevad koju tagasi.

Aga seniks jäävad Eesti kodud, ka Eesti külad tühjadeks.

Niisugune rahvaste ränne ei ole probleemideta ja paljudele liikmesriikidele on see kindlasti mure. Eesti on natuke paremas olukorras kui meie naabrid.

Ega see kehti sugugi vaid uute ja vanade liikmesriikide vahel, väga tuntud on arstide ränne Euroopas, kus Rootsi arst liigub Norrasse, Saksa arst Šveitsi – kõik põhjusel, et elu- ja töötingimused on mujal paremad. See on majandusliku vereringe üks sooni, tavaliselt kusagile tühja kohta ei jää ja äravool täidetakse mõnest teisest riigist tulijatega. Muidugi on igal riigil suur huvi, et võõrsile läinud tahaksid tulevikus tagasi tulla, rikkalikuma elu- ja töökogemusega. Selle eest peame ka me võitlema.

Miks on Euroopa äärmuspopulistid edukad ja mitmes riigis muudkui koguvad valijate poolehoidu?

Selge see, et me näeme poliitilisel maastikul muutusi, näeme uusi parteisid. Aga oleks liialdus öelda, et nad kõik on populistid. Kuid on näha, et valija ei ole rahul traditsioonilise skaalaga ja vanade erakondade kõrvale tekivad osalt protestiparteid, osalt äärmuslikuma suuna esindajad, osalt populistid. Miks see juhtub? Traditsioonilised parteid peaksid peeglisse vaatama ja endalt küsima, kuidas on neil õnnestunud rahvast nii kaugeneda, et oma valija ära kukub.

Kui ütlesin populistid, siis pidasin silmas lihtsaid ja lihtsustatud loosungeid, mis on valijatele sümpaatsed ja mille järgi paljud hääletavad.

Lihtsate loosungitega on võimalik võita valimised, aga kas on ka võimalik püsida võimul, see on hoopis teine küsimus. Nendele loosungitele peab kindlasti juurde tulema konkreetne poliitika, majanduspoliitika ja siis on rahvale näha, kas loosungeid saab ellu viia või mitte.

Mul on aeg-ajalt mulje, et inimesed saavad Euroopa Liidust halvasti aru. Kas see mulje on petlik?

Nii ja naa. Kui vaatan Eestis suurt toetust ELile, siis põhiolemuses on õigesti aru saadud – EL on toonud meile suurema stabiilsuse ja üldjoontes ka parema elujärje, paljudele inimestele isiklikult paremad võimalused. Toonud paljudesse asulatesse ka puhta joogivee või reoveesüsteemid või ka uued teed.

Kui aga rääkida, et inimesed ei saa päris täpselt aru, mis on seadusandlikult reguleeritud ELi ja mis rahvusriigi tasandil, milles seisnevad mõne Euroopa seaduse pisikesed nüansid, siis seda pean ma päris loomulikuks. Ka Eesti Riigikogust väljunud seaduste puhul ei ole iga kodanik iga pisiasjaga kursis. Kindlasti peab neid asju ka paremini seletama.

Ometi on Euroopa Liidu kohta avalikus ruumis nii palju valet, hirmutamist ja väljamõeldisi.

Vaat sellele väitele ei oska mina alla kirjutada. Minu avalikus ruumis ei ole väga palju valet.

Seega Henrik Hololei eksis, kui aasta tagasi arvas, et me elame läbi lumpenpoliitika kõrgaega, kus see, kes karjub kõige kõvemini ja ütleb kõige halvemini, saabki kõige populaarsemaks?

Vaatame Eesti valimistulemusi. Parlamendivalimiste võitja oli Reformierakond. Ma ei ütleks, et nad karjusid kõige kõvemini ja ütlesid kõige halvemini.

Braavo! Ja veel nimetas Hololei ohtlikuks hoolimatust oma rahva suhtes, kui leitakse, et ei pea Euroopa Liidu otsuseid lahti seletama. Kas valitsused on sellega jänni jäänud?

Jah, kindlasti. Sellest tõukuski minu väide, et peaksime paremini ja rohkem seletama. Siin viskan ka väikse kivi ajakirjanduse kapsaaeda – ajakirjanikud võiksid rohkem küsida.

Väga paljudel liikmesriikidel on Brüsselis suur ja tugev ajakirjanduskorpus, kellest mitmed on konkreetse teemaga töötanud aastakümned ja teavad mõnest rahandusküsimusest rohkem kui mõni ametnik kohapeal. Kui nad esitavad pressikonverentsidel asjalikke küsimusi, siis saabki rahvas rohkem teada, mis ELis toimub, saab teada ka võimalikest ohtudest. Neljas võim, ka Eestis, peaks tundma huvi meie igapäevaelu enim mõjutava riikide koosluse vastu.

Rahvusringhäälingul on Brüsselis asjalik Epp Ehand, kes Euroopa Liitu vaat et igal õhtul vahendab.

Jah, kindlasti on. Väga tervitatav, et Eestil on mitu aastat siin [Brüsselis] üks korrespondent. Oleks ruumi ka teistele.

President Lennart Meri, kelle välisnõunikuna te töötasite, küsis aastal 2003: „Mida meil on võtta kaasa Euroopa Liitu? Mis on Eesti kogemus, mis võiks Euroopa Liitu huvitada? Milline on Eesti enesekehtestamise strateegia Euroopa Liidus?“ Kuidas teie nüüd, 16 aastat hiljem, Lennart Merile vastaksite?

Kui alustada enesekehtestamise strateegiast, siis sellega oleme me õnnestunud, see on meie edulugu. Eesti on ELis arvestatav tegija, mingites asjades oleme tugevamad kui teised ja ei ole raketiteadus, et pean silmas digivaldkonda. Aga kui ELi astusime, siis tegime alles esimesi samme ja ehk ei saanud isegi aru, milles meie tugevus seisab.

Nüüd sõnastaksin meie tugevuse nõnda: me oleme väga õppimisvõimelised ja Eestis on suudetud luua üsna püsiv usalduskultuur oma riigi vastu, sõltumata, milline valitsus parajasti ametis on, Eesti inimene on Euroopasse viinud teatud enesekindluse ja tunnetuse, et tulevik on tänasest parem. See pole väike asi ELis.