Selge pilt udupildi vastu

Tõenäoliselt on välispoliitika peatükk iga erakonna valimisprogrammis üks selliseid, mille kallal palju pead ei murta ja mille sisu osas erakondades rivaalitsevaid suundumusi peaaegu ei leidugi. Kõigi erakondade jaoks on Eesti välispoliitika nurgakivid Euroopa Liit ja NATO, vähemal määral ka ÜRO ja suhete arendamine Venemaaga. Kõik on veendunud, et Eesti välispoliitika peab lähtuma rahvuslikest huvidest – kuigi pole lõpuni selge, kas kõik ka rahvuslike huvide all samu asju silmas peavad. See pole etteheide ega kahtlustus, valimisprogramm on lühiformaadiline dokument, millesse ühegi mõiste detailne avamine lihtsalt ei mahu.

Erakondades üldlevinud tava järgi paigutatakse rahvusliku julgeolekuga enim seotud peatükid ehk välis- ja kaitsepoliitika reeglina programmi lõppu. Normaalne, sest juba aastaid näitavad arvamusküsitlused stabiilselt, et rahvusliku julgeoleku teema on valijate silmis küll väga oluline, kuid mitte prioriteetne, see tähendab, pakilist tegutsemist nõudev. Enne ikka ninaesine ja peavari, kool, kõrts ja haigla, seejärel kaitse ja diplomaatia, millega on üldjoontes hästi niikuinii. Ühesõnaga, et välispoliitika pole häältekogumise seisukohalt primaarne, siis see ka jutusabaks jääb. Mis aga ei tähenda, et laused, mis välispoliitilistes platvormides kirjas, oleksid läbi kaalumata või kergemeelsed. Uue, roheliste erakonna (täielik nimi Erakond Eestimaa Rohelised, EER) programmis on kaitse- ja välispoliitika siiski enne viimast, hariduse peatükki. Reformierakonna (RE) programmis on välispoliitika saanud järjekorras koguni 6. asetuse, kuid katse sellest mingit kaalukat järeldust teha oleks juba kõrgem eesti politoloogia.

Veelahe nagu presidendivalimistel

Pole mingi saladus, et välispoliitilise usu, kogemuse ning avalike ja ka varjatud ihade alusel saab Eesti erakonnad liigitada kahte lehte (ida-lääne teljel). Jaotus kukub välja samasugune nagu viimati enne presidendivalimisi. Kaudselt saab siit järeldada, et erakonnad, kes nägid ja näevad presidenti eeskätt Eesti rahvusvaheliste suhete arendajana, valitsuse välispoliitika kaaskujundaja ning aktiivse elluviijana, andsid oma toetuse vastavalt kandidaadi välispoliitilisele kompetentsile, teistele, kes kujutavad presidenti pigem siseriikliku Rahva Isana, ei läinud aga oma lemmiku teadaolevad võimed rahvusvahelisel areenil tegutsemiseks üldse korda. Seega, kui Eesti valitsuskoalitsioonid pandaks kokku välispoliitiliste eelistuste ja ühishuvide alusel, tuleks välja ainult kaks võimalikku koalitsiooni, tegelikud – praegune, eelmine ja üle-eelmine – aga mitte mingil juhul.

Erakondade programmides peegelduvad need erinevused nüanssides, sageli pigem ütlemata jätmises, mitte seisukohavõtus. On selge vahe, kas kasutada määratlust Baltoskandia, nagu seda teeb Isamaa ja Res Publica Liit (IRL), või rääkida umbmääraselt “Eestit ümbritseva regiooni majandus- ja keskkonnahuvidest”, nagu seda teeb Keskerakond (KE). Pihkva ja Novgorodi oblast ei kuulu kindlasti IRLi Baltoskandiasse, küll võivad Venemaa avarused kas või kuni Uuraliteni mahtuda “ümbritseva regiooni” sisse.

Paradoksaalselt on just välispoliitiliselt tugevaimatele oma nõrkused ja kandepinna haprus kõige paremini teada.

Välispoliitika tähtsus igas erakonnas sõltub põhiliselt kahest asjast. Esiteks, kas erakonna liidrite hulgas on inimesi, kellele rahvusvahelised suhted isikliku huvi või harrastusena tähtsad on, ning teiseks, kas erakonnal on ka 15 aasta jooksul olnud juhust välisministeeriumi juhtida. Ainus erand, mil välisministri portfell läks välja praeguse IRLi, RE või Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) valdusest, oli episood 1995. aastal, mil Tiit Vähi valitsuse välisministrina tegutses Riivo Sinijärv (ja temagi n-ö süsteemivälisena ehk diplomaadi kohalt, mitte parteitöölt edutanuna). KE ja Rahvaliit (RL) pole kunagi välisametkonna lähedalegi pääsenud, nagu ka peaministri kohale, mille kaudu arvestatavat osa välispoliitikast teostatakse.

Välispoliitika seisukohalt parim valitsus oli seega Mart Laari teine valitsus 1999 – 2002, mil valitsuse koosseisus oli korraga kolm varasemat välisministrit (Jüri Luik, Siim Kallas ja Toomas Hendrik Ilves), Laar ise rahvusvahelise mehena kauba peale. Seega tervelt neli otsese ja aktiivse välispoliitikahuviga ministrit valitsuses, sealjuures ka võtmekohtadel (pea-, välis-, rahandus- ja kaitseminister). Välispoliitikas sai see valitsus toetuda ka arvestatavale presidendi (Lennart Meri) abile ning võrdväärselt olid välispoliitikasse kaasatud kõik kolm valitsuserakonda. Ei varem ega hiljem pole sama õnnelikku olukorda välispoliitika tegemiseks Eesti valitsustes tekkinud.

Liitumishetkest Euroopa Liiduga võib muidugi öelda, et oma valdkonnas teostavad välispoliitikat kõik ministrid, aga nagu praktika näitab, ei pruugi selline süsteem näidata Eestit ELis ühtse ja selge programmiga riigina, vaid pigem feodaalselt killustatud kogumina. Tugevus “oma real”, näiteks põllumajanduses, ei kompenseeri üldpildi puudumist. Ja see taust vaatab meile lähemal uurimisel vastu erakondade värsketest valimisprogrammidest.

Selle tõeni, et Eestile on kasulik ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika, samuti energiapoliitika olemasolu, on jõudnud kõik erakonnad. Sealsamas aga veeretab RE poliitilise ühistegevuse kujundamise teele väite, et “EL peab jääma rahvusriikide ühenduseks”, RL aga soovib uuenevas ELis näha hoopis “suveräänsete riikide ühendust”. RE väite taga on loomulikult kartus, et ühisotsusteni hakatakse tulevikus jõudma ka maksupoliitikas, RLi retoorikas aga esineb “suveräänsus” pigem peibutuspardist keerulise võõrsõnana, mille täpset sisu valijaskond ei tea. Selle abil saab RL toita oma valijaskonna kujutelma, justkui oleks täielik sõltumatus teistest riikidest 21. sajandi maailmas ja eriti Euroopas võimalik. Tegelikult peaksid RLile Eesti suveräänsuse piirid suhkrutrahvi kujul hästi selged olema.

Paradoksaalselt teavad just välispoliitiliselt tugevaimad oma nõrkusi ja kandepinna haprust kõige paremini. IRLi programmis räägitakse “ekspertiisi kasvatamisest” ja “võimekuse avardamisest”, “välis- ja julgeolekupoliitiliste ajutrustide toetamisest”. SDE lubab luua “rahvusliku kompetentsi olulistes välis- ja julgeolekupoliitika valdkondades”. Need väited peegeldavad usaldust nn teise arvamuse ehk sõltumatu vaate vastu, soovi viia tähtsad teemad poliitilisest ja ametkondlikust sfäärist laiema ringi analüüsida. Teised erakonnad, tundub, kõrvalseisja teadmisi ei vaja, ise ollakse juba targad küll.

Riigid, millest räägitakse ja riigid, millest vaikitakse

IRL, SDE ja RE soovivad jätkata juba alustatuga Ukraina, Georgia ja Moldova järjeleaitamisel. RE peab vajalikuks eraldi ära märkida ka Valgevene opositsiooni ning Lääne-Balkani riikide toetamist. Esimese kolme jaoks peab IRL koguni vajalikuks hoida “uks lahti” ELi liikmeks pääsule. KE ja RL nende riikide toetamist ehk järjepidevust Eesti välispoliitikas nimetamisväärseks ei pea.

Omaette loo moodustab programmides Türgi teema. Täpsemalt, sellest möödahiilimine. Ükski erakond Türgit kui ELiga liikmelisuse üle läbi rääkivat riiki nimepidi ei nimeta. Ei nimeta ka SDE, kuid nende kinnitus, et “toetame Euroopa Liidu ja NATO laienemist” jätab kõige vähem ruumi kaksipidimõistmisele. Praegune valitsuskoalitsioon on ametlikult Türgi suhtes ettevaatlikult toetaval positsioonil, ükski kolmest valitsuserakonnast aga sellest programmiliselt rääkida ei taha. Miks küll? Kas kartusest, et valijaskond võiks Türgit seostada islami, terrorismi ja muu negatiivsega? Keda me petame? Usutavasti on viimastel aastatel Türgit külastanud hoopis rohkem eestlasi kui näiteks Serbiat ja sealt ei ole naastud muljega, justkui valitseks Türgis keskaja pimedus. Türgi aga on see riik, kelle edasise saatuse kohta suhetes ELiga järgmise nelja aasta jooksul rohkesti otsuseid tehakse. Teades, et Türgi küsimus on püsivalt laual, peaksid erakonnad ka teada andma, kuidas nad Türgi suhtes käituda kavatsevad.

Rahvusliku julgeoleku teema on valijate silmis küll väga oluline, kuid mitte prioriteetne, see tähendab, et ei nõua pakilist tegutsemist.

Üsna tagasihoidlikule kohale erakondade maailmapildis on taandunud ÜRO. IRL ja SDE ei maini ÜROd oma valimisprogrammis kordagi. KE jaoks loeb ÜRO vaid kui julgeolekunõukogu kaudu sõjalistele missioonidele mandaadi andja. RL tõotab “tõhustada koostööd ÜRO ja tema juures tegutsevate organisatsioonidega”, selgitamata, milles see võiks seisneda. ÜROd tähtsaks pidava RE jaoks on asi hoopis selgem. ÜROs tuleb eestlastel RE nägemuse järgi saada ametikohti, et sedakaudu maailmas toimuvat mõjutada, ÜROst paremat kohta pole ka võitluse juhtimiseks rahvusvahelise terrorismi, tuumaohu ning muude globaalsete hädadega. Ka rohelised panustavad ÜRO-le (kui seda peaks õnnestuma reformida nii, et suurriigid oma eelisseisundi kaotaksid). Märkimist väärib EER idee saavutada globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamisel läbimurre sama mudeli järgi nagu kaubanduses, st WTO-sarnase suurte volitustega Maailma Keskkonnaorganisatsiooni abil.

Ja lõpuks Venemaa. KE sõpra nimepidi ei maini, vaid räägib eufemistlikult “eelarvamustevabast koostööst kõigi naabritega”, samuti juba eespool mainitud “Eesti ja Eestit ümbritseva regiooni majandus- ja keskkonnahuvide kaitsmisest igal võimalikul juhul”. Jääb selgusetuks, kas KE kavatseb igal võimalikul juhul Venemaa majandushuve kaitsta, sest kõik ülejäänud naabrid on ELi liikmed, kelle huvide ühiskaitset teostatakse Brüsseli abiga.

SDE loodab Venemaaga asju ajada ELi ühispoliitika kaudu, EER ei maini Venemaad välispoliitika osas, küll aga rõhutab julgeoleku peatükis, et kaitsepoliitikas arvestatakse “musta stsenaariumiga ehk sõjalise kallaletungi võimalusega Eestile”, kusjuures edasisest selgub, et kallaletungijaks ei ole ükski liitlane. Kui nii, siis jääb nimekirja ainult üks riik – Venemaa.

IRL loeb Venemaaga suhtlemise aluseks Tartu rahulepingut, mis sisuliselt tähendab külmutatud suhete jätkumist. Ka RE seab suhete aluseks Venemaale teadaolevalt vastuvõetamatud “demokraatia põhiväärtused”. Aga kuidas puutub Venemaa-suunalisse välispoliitikasse “uue Narva silla kiire rajamise” toetamine? Vägisi tundub, et selle mittehaakuva sõnumi on mõni erakonna sponsor lihtsalt teksti sisse ostnud.

RL peab Venemaa suunal vajalikuks “kiiret edasiminekut normaliseerimaks kahepoolseid majandussuhteid Venemaaga ja saavutamaks piirilepingu jõustamist”. Ka siin on teada, millest kõigest loobumine on selle edasimineku hind, kuni Venemaal võim totaalselt ei muutu. Ühesõnaga, kas täielik asjatundmatus või alasti tõde RLi “rahvuslike huvide” definitsiooni sisu kohta.

Eeltoodust on selge, milline valitsuskoalitsioon saaks olla välispoliitiliselt efektiivne ja milline mitte. Seis on endiselt kaks kõigi vastu. Arvestades presidendi välispoliitilisi võimeid, on õhus võimalus 8–6 aasta tagust tõhususrekordit korrata. Muidugi juhul, kui pärast valimisi peaks välispoliitika koalitsioonikõnelustel üldse arutlusteemade hulka sattuma.