Sarnane mitmetahulisus. Venemaa ja Ladina-Ameerika võrdlemise aspektidest

Venemaa võrdlemine Ladina-Ameerika riikidega on Venemaa ametlikes ringkondades mõistetavatel põhjustel kutsunud alati esile ärritust ja rahulolematust. Eliidi esindajate veel Nõukogude Liidu ajal välja kujunenud teadvus ei suuda kuidagi omaks võtta arusaama, et suurriigi majanduslikus ja poliitilises arengus võiks olla midagi ühist riikidega, mis üldiselt ei ole kunagi liikunud maailmaajaloo mainstream’is. Ometi hakkasid poliitikute ja ekspertide seas 1990. aastatel levima just sellised venelastele ebameeldivad võrdlused. Toona need küll mõneti erinesid.

Mäletan, et peagi pärast traagilisi kokkupõrkeid Moskvas 3. ja 4. oktoobril 1993. aastal, kui president Boriss Jeltsinile ustavad väeosad surusid jõuga maha ülemnõukogu pooldajate relvastatud mässu, oli mõnda aega moes mõtiskleda Venemaa poliitikat ähvardava ladinaameerikastumise üle, mille all peeti silmas sagedasi sõjaväelisi riigipöördeid, putše jms. Tänu Jumalale, need ennustused ei läinud täide, kuigi tegelikult polnud ka noil aastail Venemaa võrdlemine kaasaegse Ladina-Ameerikaga selles osas just päris korrektne. Putšide ajastu vajus sel kaugel mandril tasapisi minevikku, sõjaväeliste huntade asemele (seal, kus neid üldse oli) astusid aga jõudu ja sitkust kogunud konstitutsioonilised süsteemid eesotsas valitud presidentide ja parlamentidega.

Märksa püsivamad olid kõrvutused, mis toitusid läänes levinud vasakpoolsetest ja neomarksistlikest „sõltuva arengu” teooriatest. Nende võrdluste kohaselt on nii tänapäeva Venemaale kui ka Ladina-Ameerika riikidele (loomulikult suurriikidele) iseloomulik tooraine ekspordile suunatud majandus, nende tööstustoodang pole aga üldjuhul maailmaturul konkurentsivõimeline. Seepärast satuvad sellised maad ajapikku vältimatult püsivasse finantsmajanduslikku, tehnilisse ja poliitilisse sõltuvusse läänest. Ehkki need teooriad olid väga kindlalt vasakideoloogia värvi, oli neil vähemalt teatud alus. Venemaa, mis elas 1990. aastatel läbi oma uuema ajaloo kõige raskemat majanduslangust, oli sunnitud nagu ka tollased Ladina-Ameerika riigid paluma rahvusvahelistelt finantsorganisatsioonidelt suurel hulgal rahalist abi, kehtestama inflatsiooni taltsutamiseks range rahanduspoliitika ning kärpima järsult sotsiaalmakseid ja -programme. Mõlemal juhul käisid reformid Rahvusvahelise Valuutafondi soovituste kohaselt ja järelevalve all. Sugugi asjata ei olnud 1990. aastate algul nii Venemaa ametlikes ringkondades, kus tollal kõneldi veel kindlast soovist liikuda turumajanduse ja demokraatia suunas, kui ka demokraatliku meelsusega massiteabevahendites populaarsed toonased Peruu ja Brasiilia presidendid Alberto Fujimori ja Collor de Mello. Kuid hoolimata finantssüsteemi ajutisest stabiliseerumisest ei toonud see ei Venemaal ega ka sellistes Ladina-Ameerika riikides nagu Peruu või Argentina kaasa majanduse strukturaalset ümberkorraldamist, mis oleks tõstnud esiplaanile uued, tänapäevased tööstusharud. Polnud kaugeltki juhus, et pärast seda, kui Venemaa läks 1998. aasta augustis pankrotti, ei kutsunud valitsus selle tagajärgedega võitlemise peamiseks nõustajaks mõnda spetsialisti USAst või Euroopast, vaid hoopis Argentina endise majandusministri Domingo Cavallo. Sarnased probleemid sundisid pöörduma just sobiva isiku poole.

Venemaa võrdlemine Ladina-Ameerikaga majandusliku moderniseerimise tempo ja taseme osas pole asjakohane.

Pärast seda, kui Venemaal toimus stabiliseerumine ja 21. sajandi algul algas tormiline majanduskasv, ei ole enam kombeks võrrelda Venemaa Föderatsiooni Ladina-Ameerika riikidega. Pealegi on Venemaa nafta ja gaasi ekspordiga avanenud võimalusi ära kasutades tugevdanud märgatavalt oma mõju maailmas. Sellises kontekstis peetakse Venemaa valitsevates ringkondades kiiresti taastuva suurriigi võrdlemist maailmapoliitika teise või isegi kolmanda ešeloni riikidega ebakorrektseks ja isegi ebaviisakaks. Kuid akadeemilistes ringkondades ja ekspertide seas on see siiski endiselt levinud, ehkki muutunud on vaatenurgad ja võrdlusobjektidki. Nii on näiteks selge, et Venemaa võrdlemine Ladina-Ameerikaga majandusliku moderniseerimise tempo ja taseme osas pole asjakohane.

Kaugel mandril on mõned riigid edukalt teostanud majanduse strukturaalse ümberkorraldamise ning hakanud aktiivselt tungima maailmaturule kõrgtehnoloogilise toodanguga (Brasiilia, vähemal määral Mehhiko). Venemaal on aga nafta ja gaasi osakaal rahvamajanduse kasvus aina suurenenud, tööstustoodang tammub sisuliselt paigal ning pole saavutatud mingit murrangut high-tech-majandusharude vallas.

Poliitiline stabiliseerumine, majanduskasv ning ühiskondlike ootuste suuna muutumine sügavalt pessimistlikust ettevaatlikult optimistlikuks on Venemaal kaasa toonud populistlike ja paternaalsete meeleolude puhangu. Üsna tuntav osa elanikkonnast, kes on tüdinud 1990. aastate valulikest ja mõistetamatutest turumajanduslikest reformidest, tahab taas näha tavapärast riiklikku kaitset, „õiglast” jaotamist ning kindlustunnet homse suhtes. On ilmne, et siinkohal ei ole tegemist nõudmisega pöörduda tagasi kommunistlikku minevikku. Tahetakse eraalgatuse ja sellega seotud vabaduste säilimist, kuid sealjuures peab turg ja kapitalism olema „õiglase” riigi tugeva kontrolli all. Vladimir Putini võimuletulekuga seotud ühiskondlike ootuste taga seisidki just peamiselt sellised kujutelmad.

Tunnuslikult on mõned eksperdid hakanud oma kirjatöödes väljendama mõtet, et suur osa elanikkonnast ei taha Putinis näha mitte reforme ellu viivat presidenti, kes jätkab turumajanduslikke ja demokraatlikke ümberkorraldusi, vaid pigem populistlikku liidrit, „rahva isa”, kes jälgiks pingsa tähelepanuga, et rahvuslikke rikkusi jaotatakse „õigust mööda”. Selles seoses on meelde tuletatud Argentina presidenti Juan Peróni ja tema nime kandvat ühiskondlik-poliitilist mudelit, mis kujunes Argentinas pärast Teist maailmasõda ja avaldas kogu maa edasisele ajaloole tohutut mõju. Venemaa liikumiseks perónismi suunas leidub ka kaalukaid majanduslikke argumente. Nagu teada, oli perónism poliitiliselt võimalik tingimustes, kus Argentina, maailmaturu üks suuremaid teravilja eksportijaid, võis osa müügist hangitud valuutast suunata sotsiaalabi ja sotsiaalse arengu vajaduste katmiseks, kasutades sealjuures ära vertikaalselt lõimitud korporatiivse riigi võimalusi. Maaomanike „oligarhia” oleks hea meelega võtnud valuutatulu täielikult oma käsutusse, kuid Perón sundis nad „jagama tulu rahvaga”. Tõsi, kui Argentina kaotas maailma teraviljaturul oma monopoli, lagunesid ka perónismi majanduslikud alused ning maa langes pidevate poliitiliste kriiside rüppe.

Venemaal on Argentina teravilja rollis nafta ja gaas. Putini võimu esimestel aastatel olid väga populaarsed loosungid võtta nafta ja gaasi hankimist ning eksporti kontrollivatelt „oligarhidelt” ära kogu nende vara, et see siis „jagada rahvaga”. Kuid Putin, kes kasutab küll rahvaga suhtlemisel populistlikke meetodeid, ei ole tegelikult selline populist nagu Perón. Tõsi, suurima eravalduses naftakompanii Jukose eksproprieerimist ja selle varade andmist riiklikule korporatsioonile Rosneft tõlgendasid laiad rahvamassid just nimelt omandi ümberjaotamisena „õigluse huvides”. Putin ise rõhutas 2007. aasta aprillis oma iga-aastases kõnes föderaalkogu ees, et Jukose varade müügist saadud vahendid suunatakse halbades oludes elavate inimeste elamistingimuste parandamiseks.¹ Erinevalt Perónist pole aga Putin loonud institutsioone, mis oleksidki pidevalt ametis vahendite ümberjagamisega elanikkonna puuduses elavate kihtide kasuks. Selle asemel on Venemaa president, juhul kui ümberjagamise nõudmised lähevad väga teravaks, kasutanud teistsugust taktikat, nimelt algatanud ajaliselt piiratud arenguprogramme vajalikus sotsiaalsfääris. Selle kõige tuntumaks väljenduseks on viimaste aastate „rahvuslikud projektid” tervishoiu, hariduse, elamuehituse ja põllumajanduse valdkonnas. Tervishoiu- ja haridussfääris tõotasid need vastavate harude töötajate tuntavat palgatõusu (mõningatele spetsialistidele, näiteks üldarstidele, lausa väga tuntavat). Aga kui valimistsükkel on läbi saanud ning võimul oleva eliidi peamised poliitilised eesmärgid saavutatud, hakkavad „rahvuslikud projektid” tasapisi hääbuma. Erinevalt perónismist ei kujuta need endast pikaajalise poliitika osa.

1990. aastate alguses oli mõnda aega moes mõtiskleda Venemaa poliitikat ähvardava ladinaameerikastumise üle, mille all peeti silmas sagedasi sõjaväelisi riigipöördeid ja putše.

Kuid hoolimata sellest, et perónistlik või mis tahes muu populistlik mudel ei ole osutunud Venemaal elujõuliseks, võrreldakse intelligentide ringkondades Venemaad Ladina-Ameerikaga endise hooga. Võrdlusalus on küll taas muutunud. Nimelt on Venemaal viimastel aastatel kujunenud omalaadne ühiskondlik-poliitiline süsteem, mis ei ole sugugi iseloomulik tänapäeva arenenud ühiskonnale. Selle sisuks on riigi jagunemine majanduse eksportharudega seotud väikeseks juhtivaks vähemuseks, millest on kujunenud suletud korporatsioon, mis eelistab „mängule reeglite järgi” hoopis „mängu reeglitega”, ning juhitavaks ja sisuliselt õigusteta enamuseks. Just sellised süsteemid ongi väga levinud Ladina-Ameerikas, eelkõige just arengu poolest teise ešeloni riikides nagu Boliivia, Peruu, Colombia, Venezuela. Kuid isegi neil suhteliselt kesise majandusarenguga maadel on kaheks pooleks jaotunud süsteemid, mida iseloomustavad sotsiaalsed lõhed, osutunud 21. sajandi tingimustes ebapüsivaks. Keskklass on neis riikides kas vähene ja mõjutu (Boliivia, Peruu) või konservatiivne ja tihedalt seotud valitseva ladvikuga (Venezuela). Tasapisi on kogunenud sotsiaalne pinge ning Venezuelas ja Boliivias ongi sotsiaalsed konfliktid kaasa toonud uue populistlike režiimide laine.

Seekord ei tähenda populism enam perónistlikku laadi parempoolse korporatiivse riigi taassündi, vaid vasakpoolset, tasapisi Kuuba sotsialismi poole kalduvat süsteemi, mida iseloomustab majanduse võtmeharude riigistamine, caudillo’ism, üheparteisüsteem, jaotamise reguleerimine ning süvenev kaubadefitsiit. Seetõttu ei huvitu Venemaa analüütikud praegu Hugo Cháveze režiimist Venezuelas ja Evo Moralese režiimist Boliivias sugugi mitte põhjusel, nagu oleks tänane Venemaa nendega sarnane. Huvi taga seisab asjaolu, et kui Venemaa eliit hoiab ka edaspidi jäigalt kinni kujunenud ühiskondlikpoliitilisest mudelist, mida iseloomustavad sotsiaalsed lõhed, nõrk keskklass ja kodanikuühiskond ning sisuliselt olematu vertikaalne mobiilsus, võidakse Venemaal ühel hetkel taas hakata tühistama turumajanduslikke ümberkorraldusi, nagu tehakse seda – samadel põhjustel – praegu Venezuelas ja Boliivias. Loomulikult ei tule kõne allagi täielik tagasipöördumine 20. sajandi Nõukogude sotsialismi mudeli juurde. Valitsev eliit ei taha ju ometi muutuda ametlikult neile mitte kuuluvate ressursside lihtsaks haldajaks. Samas on täiesti võimalik liikumine selles suunas, mingisuguste ajutiste poolnõukogulike ühiskonnakorralduse vormide teke. Pealegi on selle järele ju praegu ka aina tugevnev ühiskondlik nõudlus. Venemaa juhtiva sotsioloogiliste uuringute korraldaja Levada-Tsentri 2007. aasta oktoobris läbi viidud küsitlus näitas, et elanikkond hindab üha rohkem nõukogude ja autoritaarseid väärtusi. Nii pidas 24 protsenti plaanimajandust Venemaale parimaks (segamajanduse pooldajaid oli veel rohkem – 40 protsenti). Nõukogude poliitilise mudeli poolehoidjaid (40 protsenti) oli aga rohkem kui neid, kellele on meelt mööda lääne demokraatia (19 protsenti) või Venemaa praegune korraldus (25 protsenti). Ühtekokku kahtles 60 protsenti küsitletutest 1990. aastatel läbi viidud erastamise vajalikkuses. 37 protsenti arvas, et parlamendi järele ei ole erilist vajadust ning valitsemiseks piisab täiesti presidendi ukaasidest.²

Ladina-Ameerika riikides on ajaloo kestel üritatud korduvalt ette võtta reforme sihiga juurutada kaasaegset kapitalismi. Iga kord on pärast esimesi edusamme ja vaimustust tulnud pettuda.

See kõik tähendab, et kui Venemaa valitsev eliit, mis praegu toetab igati riikliku reguleerimise laiendamist ja riiklike korporatsioonide loomist, mis tegelikkuses tugevdab ühiskonnas populistlike ja paternaalsete meeleolude levimist, peaks sattuma silmitsi tõsiste sotsiaalsete või majanduslike väljakutsetega, võib massiteadvuse seisukord ajaloo järjekordsel murdehetkel soodustada chávezismi teket, millel mõistagi oleks Venemaa värving. Muide, selles osas on hea näide kohe lähedalt käepärast võtta – Valgevenes Aljaksandar Lukašenka loodud süsteem. Venemaa eliidile ja ühiskonnale ei saa see muidugi olla eeskujuks, sest Venemaal ollakse veendunud, et Valgevene süsteem pole jätkusuuteline ja püsib vaid Venemaa ressursside toel. Ladina-Ameerikas tekkinud süsteemid on aga algupärased ning tulevad toime omaenda ressurssidega.

Niisiis annab postkommunistliku Venemaa ajalugu võrdluseks Ladina-Ameerika riikidega küllaga põhjust. Sealjuures on iga kord olnud võrdluse aluseks poliitilise elu, majanduse ja ühiskonna eri aspektid, isegi erinev ajalooline kogemus. Tõenäoliselt pole see juhuslik. Venemaa on riigi ja ühiskonnana sama keeruline ja mitmepalgeline nagu Ladina-Ameerika riigid. Aga nähtavasti on siis midagi ühist ja lähedast, mis teeb sellise võrdluse üldse võimalikuks ja lubab näha sarnasusi. Kui kasutada 20. sajandi teise poole ja 21. sajandi alguse silmapaistva ühiskondliku mõtte esindaja Immanuel Wallersteini kategooriaid, siis kuulub nii märkimisväärne osa Ladina-Ameerikast kui ka Venemaa maailma poolperifeeriasse, mis toob kaasa perioodiliselt puhkevaid moderniseerimiskatseid eesmärgiga jõuda Esimesse Maailma, arenenud riikide sekka, aga samal ajal tähendab ka ühiseid „sõltuva arengu” jooni, mis seavad neile püüetele tõsiseid ja mõnigi kord ületamatuid takistusi. Tänapäeva üks suuremaid majandusteadlasi Hernando de Soto on näidanud, et Ladina-Ameerika riikides on ajaloo kestel üritatud korduvalt ette võtta reforme, mille siht on olnud kaasaegse kapitalismi juurutamine. Iga kord on pärast esimesi edusamme ja vaimustust pettutud ja naastud vanade vormide juurde. De Soto arvates on selle peamine põhjus ühiskonna ja eliidi suutmatus töötada välja kindlaid, kõigile kehtivad mängureegleid ja õigusnorme. See arutluskäik sobib väga hästi ka Venemaa kohta. Kapitalistliku moderniseerimise projekti läbikukkumisele on alati eelnenud pettumine kujunenud ühiskondlikes normides ja õiguslik nihilism. Midagi sarnast leiab aset ka tänasel Venemaal. Kas see kuulutab ette moderniseerimise järjekordset läbikukkumist? Elame-näeme. Venemaa võrdlemisel Ladina-Ameerikaga on igatahes selge üks asi: tsüklilisuse mehhanismid, mille korral lõpuleviimata moderniseerimiskatsetele järgnevad vältimatult tagasilöögid, vajavad veel põhjalikku uurimist.