Artikli pealkiri on: Sanktsioonid: välispoliitika käepikendus või õigusemõistmise vahend?

Lühidalt öeldes võib sanktsioone iseloomustada kui piiravaid (vastu-)meetmeid subjekti vastu, kelle käitumist või teguviisi soovitakse mõnel põhjusel taunida. Laiemalt saame sanktsioonid jagada kaheks kategooriaks: rahvusvahelised ja riiklikud sanktsioonid.[1] Rahvusvaheliste sanktsioonide puhul saame kõnelda eeskätt nendest piiravatest meetmetest, mida kehtestab rahvusvaheline kogukond. Selline õigus on rahvusvahelises õiguses näiteks ÜRO julgeolekunõukogul. Samal ajal võivad rahvusvahelisi sanktsioone kehtestada ka regionaalsed koostööorganisatsioonid nagu Euroopa Liit. Nii on EL näiteks kehtestanud praegu sanktsioone nii Venemaa, Valgevene kui ka Iraani suunal.

Riiklike sanktsioonide puhul on tegemist sisuliselt samasuguste piiravate meetmetega nagu seda on rahvusvahelised sanktsioonid, kuid selle erinevusega, et üks konkreetne riik kehtestab iseseisvalt mõne isiku või muu subjekti suhtes piiravad meetmed.[2] Suveräänsuse põhimõttest lähtuvalt on igal riigil õigus meetmetega kellegi õiguseid piirata näiteks riiki sisenemisel ehk kohaldades sissesõidukeeldu või külmutades mõne isiku vara, mis paikneb selle riigi territooriumil. Eestis reguleerib sanktsioonide kehtestamist ja nende rakendamise korda rahvusvahelise sanktsiooni seadus (RSanS).

Riigisiseselt vaadeldes on sanktsioonid haldusõiguslikud meetmed, millel on teatud isikute suhtes nende õigustele piirav mõju.

Nii on näiteks kehtestatud sissesõidukeeld Eestisse, aga selle kaudu ka piiratud isikute ligipääs läbi Eesti Schengeni viisaruumi isikutel, kes on pandud „Magnitski nimekirja.“ Tegemist on isikutega, kelle Eestisse sisenemist mitte riik üksnes ei tauni, aga peab ka ohtlikuks. Riiklike sanktsioonide puhul on samuti oluline märkida, et mõned riiklikud meetmed võivad kattuda rahvusvahelisel tasemele kehtestatud meetmetega. Seega on paslik märkida, et nii riiklikud kui ka rahvusvahelised sanktsioonid on omavahel tugevalt seotud.

Olulisena tuleb siinkohal eristada sanktsioone kui piiravaid meetmeid ning sanktsiooni kui õiguslikku mõistet, mida tunneme eeskätt karistusõigusest. Teisisõnu ei ole sanktsioonid piiravate meetmetena käsitletavad karistusõiguslike meetmetena, mille puhul tehakse näiteks kanne isiku kohta karistusregistrisse, vaid riigisiseselt vaadeldes on tegemist haldusõiguslike meetmetega, millel on teatud isikute suhtes nende õigustele piirav mõju. Seetõttu on õigusriigis võimalik sanktsioonide subjektil vaidlustada tema suhtes kehtestatud meetmeid halduskohtus. Samuti on võimalik vaidlustada rahvusvahelisi sanktsioone. Nii on mitmed vene oligarhid pöördunud ELi sanktsioonide vastu Euroopa Kohtusse ning riiklike sanktsioonide teemal ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

USA ja ICC – pikk ja keeruline suhe?

Mõistagi on sanktsioonid seotud tugevalt riikide poliitiliste prioriteetide ja kaalutlustega. Seetõttu kehtestavad paljud riigid tihtipeale teatud piiravaid meetmeid teiste riikide, subjektide või isikute vastu.

Viimasel ajal on suurt tähelepanu pälvinud Ameerika Ühendriikide sanktsioonid ICC ja tema kohtunike vastu. Ameerika Ühendriigid on põhjendanud sanktsioonide kehtestamist rahulolematusega kohtu poolt tehtud otsustega, näiteks Lähis-Ida konflikti kohta, eriti mis puudutab Iisraeli peaminister Benyamin Netanyahu ja varasema kaitseminister Yoal Gallanti vastu esitatud vahistamismäärusi olukorras, kus samuti nimekirja pandud Hamasi esindajad olid sõjategevuses hukkunud. Samal ajal pole Ameerika Ühendriigid kunagi olnud kohtu liikmesriigiks ning on selle tegevuse suhtes tihti kriitilised. Nii on ICC kohtunike suunas varemgi riiklikke sanktsioone kehtestatud.

Täna võime näha nende sanktsioonide taga erinevaid kaalutlusi. Ühest küljest jätkavad Ameerika Ühendriigid oma kestvat kriitilist joont kohtu suhtes, kuid teisalt on viimaste sanktsioonide taga ka sisepoliitilised kaalutlused. Neid võib seostada 3. novembril toimuvate vahevalimistega, aga ka praeguse administratsiooni seni tulemusteta püüdlustega oma eesmärke saavutada ning sooviga saata ICC-le vastusignaal.

Ühelt küljelt jätkavad Ameerika Ühendriigid oma kestvat kriitilist joont kohtu suhtes, kuid teisalt on viimaste sanktsioonide taga ka sisepoliitilised kaalutlused.

Isikulised sanktsioonid ICC kohtunike ning prokuröride jaoks tähendavad nendele inimestele konkreetseid tagajärgi. Nii on sanktsioonide subjektide hulka arvatud inimestele piiratud ligipääsu Ameerika Ühendriikide ja tema ettevõtete poolt pakutavatele teenustele, pangandusele ja ka tehnoloogiale. Teisest küljest on selliste sanktsioonide kehtestamine rahvusvahelise kohtuorgani vastu tõlgendatav ka teatud umbusaldusavaldusena, millega antakse mõista poliitilisest rahulolematusest ICC tegevusest.

Euroopa jaoks on kahtlemata tegemist olulise küsimusega. Eesti ning mitmed teisedki Euroopa riigid avaldasid oma nõusolematust kehtestatud sanktsioonidega ning toetasid ICC-d. Euroopa ajaloo ja praeguse geopoliitilise olukorra valguses, kus Ukraina vastu kestev agressioonisõda läheneb viiendale „aastapäevale“, on Euroopa riikidel arusaadavalt tugev soov viia sõjakurjategijad kohtu ette. Niisiis tekitabki selliste sanktsioonide kehtestamine küsimusi sellegi suhtes, kuidas peaks välja nägema kohtuprotsess Venemaa sõjakurjategijate üle, kes Ukraina-vastases sõjas veretöösid toime on pannud. Selge on see, et Euroopa riigid ja Euroopa Liit peavad jääma igal juhul rahvusvahelise õiguse tagamise ja kehtivuse kaitsele.

[1] Gordon, R.J.F. et al., Sanctions Law (Bloomsbury Publishing 2019), pp 1-8.
[2] Roostar, K. ‘Rahvusvahelise sanktsiooni seadus – riigisisene raamistik rahvusvaheliste õigusaktide rakendamiseks’, Õiguskeel, Nr. 1 (2020).