Sakslasest eurooplase Euroopa integratsiooni visioon

Rahvusülestel protseduuridel ja institutsioonidel põhineva Euroopa integratsiooni positiivne mõiste kerkis esile kahe maailmasõja tuhast; need olid viinud meie kontinendi enesehävituse ja endast lahtiütlemiseni. “Ürgvaenlaste” Prantsusmaa ja Saksamaa lepitamine oli selle söaka ettevõtmise tuumaks. Kõik algas majanduslikust lõimumisest, köites tihedalt kokku tollal strateegiliselt tähtsa söe- ja terasetööstuse. Tee nende varaste algete juurest tänapäeva ühisturu, rahaliidu, õigusriiklusel ja ühisväärtustel põhineva ühenduse ning julgeoleku- ja kaitseküsimusi hõlmava poliitilise liiduni, ühenduseni, mis on üha võimekam eksportima oma stabiilsust meie kontinendi ülejäänud osadesse, ei ole olnud kerge, ehkki tegemist on unikaalse edulooga. Algusest peale on takistanud edasiminekut sagedased tagasilöögid, nagu de Gaulle’i natsionalistlik “tühja tooli poliitika” või Maggie Thatcheri isekas hoiak “ma tahan oma raha tagasi”, mis viis aastatepikkuse “euroskleroosini”.

Siiski on see ainuke tõeliselt lootusrikas (sest samal ajal ühtlasi tõhus) idee, mis koorus välja I ja II maailmasõja katastroofist, tõestanud oma võimet ületada kõik takistused, kaasa arvatud rahvusliku suveräänsuse aegunud mõiste, ja suutnud sageli isegi koguda kriisidest uut dünamismi. Selgitust sellele fenomenile tuleb otsida liikmesriikide ja nende juhtide taipamisest, et moodsal ajal võib rahvuslikke huve edukalt järgida vaid lõimumise, rahvuslike ressursside ja suveräänsuse tõhusa ühendamisega Euroopa tasandil. Kuni 1990. aastani aitas Nõukogude Liidust lähtunud ähvardus seda ajaloo õppetundi meie teadvuses hoida.

Ajal, kui Venemaa on endiselt täis vastuolusid ja jääb ettearvamatuks, eriti silmas pidades seal viimasel ajal toimunud nihet autokraatia suunas, nõuavad tänapäeva peamised väljakutsed liikmesriikide ressursside tõhusat omavahel sidumist. Olgu need siis globaliseerumine, rahvusvaheline terrorism ja kuritegevus (nagu tuletasid taas meelde brutaalsed terroriaktid Madridis 11. märtsil), keskkonna, inimeste tervise ja kliimaoht või teised piiriülesed ähvardused, kaasa arvatud majanduslikust alaarengust tingitud ebaseaduslik immigratsioon. Olukorras, kus rahvusriik ei suuda meie ajal enam omal jõul antud probleemile lahendust leida, peab EL olema võimeline juhtimise enda kätte võtma. Selles mõttes on rahvusliku suveräänsuse ühendamisest Euroopa tasandil saanud kõigi Euroopa riikide enesemääramise, koguni ellujäämise küsimus. Vastasel korral võivad nad kergesti jõuda tõdemuseni, et nende saatus määratakse kellegi teise poolt.

See ei kehti üksnes väiksemate liikmesriikide kohta, sest väljastpoolt vaadatuna on kõik Euroopa riigid väikesed. Isegi Prantsusmaa, Suurbritannia või Saksamaa, kuigi neil kolmel ja ka mõnel “mitte päris nii suurel” liikmesriigil on mõningaid arusaadavaid raskusi reaalsuse adumisega. Selleks et saada hakkama väidetava “suure kolmiku” taotletava “direktooriumi” väljakutsega, ei piisa ainult seda sorti algatuste kritiseerimisest. Niisuguste lahkhelisid külvavate tendentside eest kaitseks eriti “väiksemaid” liikmesriike tugevdatud, kogu ELi tarvis mõeldud Euroopa raamistik, põhiseaduslik leping koos tugevate institutsioonidega, eeskätt tugeva Komisjoniga ning otsuselangetamise protseduuriga, mis kitsendaks üksikute riikide vetoõigust ja muudaks otsuste blokeerimise piisavalt keeruliseks. Integratsioonil on kalduvus tugevdada ELi kui tervikut ning vältida diskrimineerimist, samas kui intergovernmentalism/valitsustevahelisus kaldub suurendama “suuremate” riikide mõju “väiksemate” kahjuks.

See on ka põhjus, miks iga laienemine nõuab ELi edasist “süvendamist”. Muidu lõpetaks meie liit mingi lõdvalt seotud vabakaubandustsoonina, mis ei suudaks hoida koos ühisturgu, poleks võimeline rääkima meie ühiste huvide kaitsest maailmaareenil, olgu siis WTOs või Bretton Woodsi institutsioonides või tõsiseltvõetava ja mõjuka USA partnerina. EL äparduks siis ka oma ülesande täitmisel tuua stabiilsust kogu meie maailmajaole, sest ei oleks võimeline vastu võtma järgmisi uusi liikmeid nagu Balkani maad või Türgi, ja suure tõenäosusega ei suudaks ta ka ajada veenvat naabruspoliitikat riikidega, kes jäävad laienemise lävepaku taha (Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Vahemere lõunaranniku maad).

Selles kontekstis on kokkuleppe ebaõnnestumine valitsustevahelisel konverentsil põhiseadusliku lepingu eelnõu üle, mis esitati Euroopa Tulevikukonvendi poolt, eriti murettekitav. Vahepealsel ajal näib uus Hispaania valitsus aktsepteerivat, et põhiline Euroopat edasi viiv jõud on kompromiss, mis arvestab kõigi liikmesriikide huvisid, meie liidu ühishuve. Konvendi tehtud kahekordse häälteenamuse ettepanek vastab kõige paremini meie liidu reaalsele olukorrale; ei koosne ju liit mitte ainult riikidest, vaid ka kodanikest. Sellega on iga liikmesriik asetatud võrdsetele alustele, samas on arvesse võetud ka demograafiline tegur. Ainult selliselt lähtealuselt on võimalik kokku leppida õiglases ja, mis on vähemalt sama tähtis, tõhusas hääletusvormis laienenud liidu jaoks. Nizza leping ebaõnnestus mõlemas mõttes.

Praegu veel lahtiseks jäänud küsimuse lahendus tuleb siiski leida veel tänavu, et vältida selle segunemist läbirääkimistega ELi finantsperspektiivi üle perioodiks pärast 2007. aastat. Vastasel korral oleks väga tõsine oht, et kestev kriis on vältimatu. Mis puutub läbirääkimistesse tulevaste maksete üle Brüsselile, siis on mõistetav, et praegusel rahandusliku kitsikuse ajal püüavad netomaksjad piirata täiendavaid väljaminekuid niipalju kui võimalik, seda enam praeguste netotoetusesaajate nõudmiste valguses, kuna nood taotlevad toetuste jätkumist. Teisalt vajavad rahastamist liidu laienemine ja teised ühenduse kokkulepitud poliitikaharud. Nagu varemgi jõutakse pärast alguses tavapärast jäika hoiakut kompromissini ilmselt alles lõpusirgel. Tulemus on tõenäoliselt lähemal Euroopa Komisjoni ettepanekule kui positsioonile, mis on väljendatud kuue netomaksja kirjas.

Tänapäeval on Euroopa rahvuste suveräänsuse säilitamine võimalik vaid seda üheskoos teostades, kui ühendame tõhusalt oma ressursid ja edendame neid ühiselt.

Pärast valitsustevahelise konverentsi (VVK) äpardumist intensiivistusid ähvardused luua Euroopa kindel tuumik ja kolme suure liikmesriigi direktoorium. Mis võib juhtuda meie Liiduga siis, kui VVK täielikult ebaõnnestub ja Tulevikukonvendis kokku lepitud pakett läheb tühja? Eeldades, et kompromiss hääletusmehhanismi osas leitakse ja leping ratifitseeritakse, on siiski põhjust loota, et vaidlus tuumik-Euroopa üle jääb tagaplaanile. Ka Saksa välisminister Joschka Fischer, kes on käsitlenud seda ideed põhjalikult oma kõnes Berliini Humboldti ülikoolis 2000. aastal, tunnistas hiljuti, et ta eksis. Nüüd on ta kindla tuumiku loomise vastu. See teretulnud arusaamine tõestab taas, et meie liidus jääb lõppude lõpuks kõlama mõistuse hääl. Tuumik-Euroopa asemel räägime tihendatud või struktureeritud koostööst mitmesuguste liikmesriikide gruppide vahel. Koostöö on avatud teistele, kes tegelevad spetsiifiliste küsimustega liidu katuse all ja vastavuses nende reeglitega, mida näeb ette ELi leping, vältides nii ühisturu funktsioneerimise mis tahes takistusi.

Sel vormil, nn géometrie variableil, ei ole midagi pistmist eksklusiivse “kindla tuumiku”, “direktooriumi” või “kahekiiruselise Euroopaga” ja see järgiks valuutaliidu ja Schengeni koostöö eeskuju. Esmase rakenduse leiaks see julgeoleku- ja kaitsepoliitika alal, kus Euroopa vajab pakiliselt ühehäälsust ja peab muutuma veenvamaks rahvusvaheliseks tegijaks. Siin on lisaks teistele riikidele tähtis Suurbritannia osavõtt tema sõjalise suutlikkuse tõttu ja sellepärast, et Suurbritannia mõistab Ameerika muret NATO tulevikust kõneldes. Tihedam Euroopa koostöö selles sektoris peab seadma eesmärgiks eeskätt Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni Euroopa samba tugevdamise ja mitteeurooplaste iseseisva, eraldatud tegevuse. Ühendatud Kuningriigi osalus, nii teretulnud kui see ka ei ole, ei tähenda aga siiski veel tema saabumist “Euroopa südamesse”. Ühendatud Kuningriik on seni keeldunud liitumast rahaliiduga ja eelistab üsna euroskeptilist “pooleldi sees, pooleldi väljas” lähenemist mandri-Euroopa asjadele. Tähtis on ka märkida, et kõik julgeoleku- ja kaitsepoliitikat puudutavad algatused baseeruvad valitsustevahelisel koostööl.

Hiljuti läbi kukkunud “suure kolmiku” tippkohtumine Berliinis polnud kindlasti kohtumine, mis oleks lähtunud integratsiooni ideaalist. Samas võib olla teinekord keeruline varsti juba 25 ja suurema hulga liikmesriigiga liidus selliseid algatusi vältida. Mis tahes ühised seisukohad, mida kujundatakse sellistel kohtumistel, tuleb esitada teistele liikmesriikidele ja Komisjonile läbivaatamiseks. Ainult see fakt, et kolm valitsusjuhti kohtusid Berliinis, ei tee neist veel Euroopa “liidreid”. Otse vastupidi: kõik nad on praegu nõrgad probleemide tõttu kodus. Võimalik, et see oligi üks nende kokkusaamise põhjusi.

Euroopa poliitika kogenud vaatleja on neil päevil hämmelduses juhirolli puudumise pärast meie liidus. Möödas on Giscard d’Estaing’i ja Helmut Schmidti, Francois Mitterrand!, Jacques Delors’i ja Helmuth Kohli ajad. Need liidrid esindasid eri põlvkondi, kuid olid siiski mõjutatud viimase sõja kogemusest. Nad teadsid, et visioon ja rahvuslik huvi tuleb kokku põimida, selleks et edendada kõigi Euroopa rahvaste ühishuve. Tänapäeval domineerib üldine ajame-kui-dagimoodi-läbi-suhtumine, sageli tingituna majandusraskustest, mis soodustavad sissepoole vaatavat hoiakut. Selle asemel et kritiseerida ja blokeerida Brüsseli tegevust, on kõikidel liikmesriikidel ja Euroopa kodanikel aeg mõista, et ajastu peamisi väljakutseid silmas pidades on meil Euroopat vaja rohkem ja mitte vähem!

Tänapäeval on Euroopa rahvuste suveräänsuse säilitamine võimalik vaid seda üheskoos teostades, kui ühendame tõhusalt oma ressursid ja edendame neid ühiselt. Luksemburg, Belgia, Iirimaa, Portugal, Austria ja teised riigid, kaasa arvatud mu kodumaa Saksamaa (väidetavalt “suur” riik), on seda juba positiivselt kogenud. Liiduga ei ühinetud “pooleldi sees, pooleldi väljas” põhimõttel ja seega saadi sellest maksimaalselt kasu. Olen kindel, et Eesti ja teised Balti riigid jõuavad samadele järeldustele.

Diplomaatiale artikli kirjutanud õigusteaduste doktor Dietrich von Kyaw oli Saksamaa alaline esindaja Euroopa Liidu juures aastail 1993 – 1999.