Saksamaa poliitika Gruusia kriisi valguses
Vähemalt mõneks ajaks on Saksamaa poliitikast kadunud veendumus, et Venemaad saab käsitleda kui võrdsete väärtuste, põhimõtete ja huvide esindajat.
Seoses hiljutise majandussurutisega, mis tabas ELi tervikuna, ent Saksamaad siiski vähem kui teisi riike, märkis üks majandus-analüütik, et ehkki sakslased ei “pidutse” nii vägevalt kui britid või ameeriklased, on samas nende “pohmell” ka sellevõrra leebem. Kõik, kes on jälginud Saksamaa julgeolekupoliitika või õigupoolest üldse kogu poliitika arengut, võivad kinnitada, et ettevaatlikum käitumine ei iseloomusta sakslasi mitte ainult majanduspoliitikas, vaid ka julgeolekuvaldkonnas. Kiirest edasiliikumisest kindlasti kõnelda ei saa. Õieti sobib iseloomustamiseks ainult üks väljend: järkjärgulisus. Iga sammu seatakse valitud rajal tüütu järjekindlusega, isegi pedantselt. Sageli on see Saksamaale kasuks tulnud, mida näitab juba see, et Saksamaa oli ja on praegugi üks maailma õitsvamaid ja turvalisemaid riike.
Nüüd aga on just Saksamaa ettevaatlikkus põhjustanud talle korraliku “pohmelli”. Või õigemini, Venemaa äsjast sissetungi Gruusiasse tuleb ehk rohkem hinnata painajalikuks migreeniks. Kas tõesti on kogu Saksamaa vaev Venemaa kaasamisel, kogu dialoog, majanduskoostöö ja lakkamatu hea näo tegemine olnud asjatu või lausa sootuks vastupidise tulemusega? Kas Ostpolitik’i strateegia, mis teenis Saksamaad nii edukalt külma sõja ajal, on nüüd läbi kukkunud? Venemaa viimased sammud näivad andvat neile küsimustele selgelt ja üheselt kõlava vastuse: jah!
Kui asuda otsima Gruusia kriisi põhjusi, tuleb esimese näitena Saksamaa poliitika läbikukkumise kohta pähe vastuseis Gruusiale ja Ukrainale MAPi ehk liitumiskava andmisele NATO Bukaresti tippkohtumisel. Kuid erinevate tingimuslike sündmuste vahel põhjuslike seoste otsimine on enamasti tulutu ajaraisk, mistõttu on ka küsimusele lihtsa vastuse leidmine väga keeruline. Ainuke kindel asi on see, et Moskva ei lasknud end küllaldaselt heidutada rünnaku võimalikest tagajärgedest. See tähendab, et Kreml ei usu, et Läänel on tahet või võimet teravdada olukorda nii palju, et see hakkaks kahjustama Venemaad. Seda arusaama süvendavad Venemaa teadaanded, et ta loobub taotlemast WTO liikmesust ning peatab koostöö NATOga. Moskva annab sellega väga selge sõnumi: meie oleme valmis minema nii kaugele ja teil ei ole püsivust ega vahendeid meile oma arusaama pealesurumiseks!
Kas tõesti on kogu Saksamaa vaev Venemaa kaasamisel, kogu dialoog, majanduskoostöö ja lakkamatu hea näo tegemine olnud asjatu või lausa sootuks vastupidise tulemusega?
Külma sõja aegseid mõisteid kasutades võib öelda, et Gruusia kriis on heidutuse läbikukkumise tagajärg. Selle taga peitub mitmeid tegureid. Ühelt poolt on EL sõjaliselt nõrk ning sageli lõhestatud kahe või enamagi arvamuse vahel, kui asi puudutab eluliselt tähtsaid poliitikavaldkondi, näiteks julgeolekut või energeetikat. Teiselt poolt on USA peaaegu jäägitult süüvinud Lähis-Ida asjadesse, mis jätab ta vähemalt sõjaliselt Euroopa asjadest kõrvale.
Saksamaa poliitika on tõhusa heidutuse pakkumisel põhjalikult läbi kukkunud. Siiski ei ole Saksamaa kunagi püüdnudki Venemaad heidutada. Saksamaa selge eesmärk oli siduda Venemaa spetsiaalse partnerluse kaudu ühiste huvide ja väärtuste külge, mille puhul vastastikune sõltuvus tagaks suhete pöördumatu lähenemise. Niisiis võib öelda, et Saksamaa läbikukkumine oli pehme jõu läbikukkumine. Berliin lihtsalt ei suutnud ära tunda, millise metsalisega on tegemist, ning üritas seepärast probleemi lahendada sobimatute vahenditega.
Venemaa sissetung avas kindlasti Saksamaa poliitikakujundajate silmad. Nii Angela Merkeli kui ka välisminister Frank Walter Steinmeieri kriisijärgsed sõnavõtud olid enneolematult jõulised. Merkel sõnas 26. augustil Tallinnas, et “Gruusia kriis ei ole muutnud mitte ainult Kaukaasia, vaid kogu maailma poliitikat. Seepärast võib oodata, et 1. septembril toimuval ELi liidrite erakorralisel kohtumisel nõuab Saksamaa karistusmeetmete rakendamist Venemaa suhtes.”
Ent kuigi ma ei kahtle, et Merkel ja isegi Steinmeier on sündmuste käigu pärast äärmiselt ärritunud, sunnib nende varasem käitumine, asjaoludest tingitud piirangud ning ka retoorika, mis rõhutab endiselt vajadust hoida “suhtlemiskanalid avatuna” ning tugevdada “poliitilist protsessi”, arvama, et mingeid kiireid karme samme siiski ei astuta.
See oletus tugineb kahele asjaolule. Üks neist on Saksamaa ülemkihi seas valitsevad venemeelsed tunded, mis on eriti tugevad Steinmeieri SPD-s. Venemaal on seal palju sõpru, veel enam pooldatakse aga ideed, et Saksamaa peaks suhtuma ühtmoodi USAsse ja Venemaasse. Teine on asjaolu, et Saksamaal on Venemaal märkimisväärsed ärihuvid. Saksa ettevõtted on väga palju investeerinud Venemaa infrastruktuuri ning nende tagatoatöö on Saksamaal päris mõjus. Lisaks sõltub Saksamaa 40 protsendi ulatuses Venemaa energiaressurssidest, mis piirab veelgi tegevusvabadust, sest nii tihe vastastikune majanduslik sõltuvus lausa nõuab sujuvaid suhteid.
Kantsler võttis Venemaa-poliitika enda ohjata ning on selgelt näha, et see erineb varasemast.
Venemaa käitumine muudab siiski Saksamaa poliitikat. SPD ja CDU on paradigmaatilisel tasandil alati suhtunud Venemaasse erinevalt, aga varem ei soovinud Merkel Steinmeierile selles küsimuses suuremat survet avaldada, et mitte lõhkuda “suurt koalitsiooni”. Steinmeier, kes on seotud oma erakonnas valitsevate tunnetega ja peab nendega arvestama, kui soovib saada SPD järgmiseks kantslerikandidaadiks, ei saa selles küsimuses kuigi hästi kompromissile minna. Seepärast võttis Merkel omaks Steinmeieri käitumisliini, pealegi oli palju rohkem ja tõsisemaid küsimusi, milles koalitsioonipartnerid jäid eri meelt.
Nüüd on see muutunud! Kantsler võttis Venemaa-poliitika enda ohjata ning on selgelt näha, et see erineb varasemast. Majandushuvidest, energeetilisest sõltuvusest, suutlikkuse puudumisest ja koalitsioonis valitsevatest paradigmaatilistest erimeelsustest tingitud põhjustel liigutakse edasi siiski vaid järk-järgult. Kuid vähemalt on nüüd aru saadud metsalise olemusest, mis on kindlasti pöördumatu samm õiges suunas. Vähemalt mõneks ajaks on Saksamaa poliitikast kadunud veendumus, et Venemaad saab käsitleda kui võrdsete väärtuste, põhimõtete ja huvide esindajat.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane, Marju Randlane
Seotud artiklid
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Show-business ja Vene režii(m)
Pariisis õpetava itaalia-šveitsi politoloogi romaan ei taha rääkida lugejale tõtt, vaid panna teda kahtlema selle olemasolus. Segades fantaasiat ja reaalsust, kujutab Giuliano da Empoli teos Vene režiimi tumedat ja küünilist sisemaailma. See raamat annab mõista, kuidas Kreml kasutab ära Lääne poliitikuid ja kodumaist opositsiooni; kuidas ka täielikku kaost saab kuritahtlikult juhtida, kontrollida, lavastada.
Benjamin Tallis: Eurooplased, õppige tippmeeskondadelt, kuidas võitjaks tulla!
Ehkki Euroopal on olemas tugevad asutuslikud sidemed ning sõnades rõhutatakse ühtsust ikka ja jälle, on ta iseenda ja oma liitlaste õnnetuseks geopoliitiliselt oma osade summast endiselt märksa väiksem. Nii ei saa jääda. Selleks, et Ukrainas võita, Euroopa demokraatiale turvaliseks muuta ning et vaba maailm jääks peale konkurentsis autoritaarsete režiimidega, peavad eurooplased hakkama tegutsema tippvõistkonnana.
Iulian Chifu: Venemaa raev ja laastamistöö Musta mere piirkonnas
Kahe viimase aastaga on Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu andnud Musta mere piirkonnale uue ilme. Mereäärsed maad olid juba varem mitu korda hoiatanud, et sõda on tulemas.
Victoria Leukavets: Läänel on viimane aeg mõelda Valgevenele
Ajal, mil USA Kongress kiitis hiljuti heaks elutähtsa ja kauaoodatud 61 miljardi USA dollari suuruse toetuspaketi Ukrainale, ei tohiks Lääs unustada Valgevenet. Valgevene on olnud Venemaa sõjas Ukraina vastu otsustava tähtsusega tegur.