Saksa kindral, inglise keel ja ühendatud relvatööstus

“Euroopa ei peaks kartma fookuse Aasiasse nihkumist, Euroopa peab selles hoopiski osalema!”  Nii lausus USA endine kaitseminister Leon Panetta aastapäevad tagasi. Teine endine kaitseminister Robert Gates oli aasta varem noominud Euroopa riike, et need ei panusta piisavalt oma kaitsevõime arendamisse, vaid pigemini eelistavad USA seljas liugu lasta ning ülal pidada hoopiski ülekindlustatud sotsiaalpoliitikat. Nn pööre Aasia suunas – ingl k:  pivot to Asia – USA välispoliitikas on üha enam ja enam saamas poliitilisest retoorikast elu tõsiasjaks, kuid paraku ei soovi Euroopa Liit (EL) seda tunnistada ning üritab jaanalinnu kombel pead liiva sisse peites probleemi olematuks mõtelda.

Möödunud detsembris peeti järjekordne Euroopa Ülemkogu. Järeldused olid kõike muud kui tegelikku kaitset ja julgeolekut tootvad. Viimase hinnangu andis muide Euroopa Parlamendi julgeoleku ja kaitse alamkomisjon oma president Arnaud Danjeani suu läbi. Parem muidugi pool muna kui tühi koor ja tunnustamisväärseks tuleb ehk lugedagi pelgalt ülemkogu pidamise fakti. Viimati arutati kaitseküsimusi Thessalonikis 19. juunil 2003 ehk terve dekaad tagasi …

Paberist tiiger

Visandan isikliku arusaama Euroopa ühise turvavajaduse tajumise ja teostamiskatsete arenguteest algpunktist tänaseni, et lugejal oleks lihtsam mõista minu ettepanekuid. Jättes välja Teise maailmasõja järgsesse aega jäänud katsetused, mis lõpuks viisid Lääne-Euroopa Liidu loomisele, märgin vaid, et viimase loomist USA vägagi tollel ajajärgul pooldas ning ei näinud selles ohtu NATO olemasolule. Just Lääne-Euroopa Liidu ministrite nõukogul Bonnis aastal 1992 sõnastati nn Petersbergi ülesanded (Petersberg on toonase koosoleku toimumiskohaks olnud kohake Bonni lähedal). Dokument taotleb Euroopa ühtse julgeolekupoliitika saavutamist, määratledes soovituslikeks sõjaväe kasutusvaldkondadeks rahuvalve, humanitaar- ja päästemissioonid ning “rahujõustamise”. Viimase all mõeldi lahingüksuste kasutamist kellelegi rahu pealesurumiseks jõuga, kuid dokumenti nii radikaalset sõnastust ei söandatud panna. Tänaseks on need üle 20 aasta tagused ideed ja Maastrichti lepingu printsiibid leidnud oma koha ka Lissaboni lepingu artiklites.

Euroopa Komisjoni kaitsepoliitikal väljund puudub. Kuid kas millelgi, mida tegelikult ei eksisteeri, peakski olema väljund?

Võib vaid ette kujutada, kui palju ministrite kohtumisi, ekspertseminare, avalikke kuulamisi ja konverentse sellele teemale on pühendatud. On loodud terve rida struktuure, mis kõik omal kombel on kohustatud kaasa aitama ühise kaitsepoliitika tekkele ja kujundamisele. Nimekamad nende seas on kahtlemata poliitika- ja julgeolekukomitee, Euroopa Kaitseagentuur ja Euroopa Liidu sõjaline komitee ja ELi sõjaline staap. Kuid kaitsepoliitika eest Euroopa Komisjonis vastutab välisteenistus, mis samuti Lissaboni leppe produkt, ning isikustatult teeb seda kõrge esindaja. Kes heal juhul suudab koordineerida välisministritega, kuid kaitseministritega mitte nii väga. Seega Euroopa Komisjoni kaitsepoliitikal väljund puudub. Kuid kas millelgi, mida tegelikult ei eksisteeri, peakski olema väljund?

Kuigi on raske kindlaks teha, kui palju inimesi täpselt kaitsepoliitikaga tegeleb, on minu andmetel ELi sõjalises staabis ametis 200 ohvitseri ja tsiviilametnikku, Euroopa Kaitseagentuuris aga on töötajate arv 121. Ilmselt on ka iga liikmesriigi ministeeriumites ametnikke, kelle tööks on siis nimetet inimestel silma peal hoida ja nendega suhelda jne. Olen isegi nende inimestega tööalaselt läbi käinud ja võin väita, et kvalifikatsioon on kõrge, silmaring avar ning pühendumus Euroopa kaitsepoliitika probleemide analüüsimisele suur. Kuid miskit on siiski puudu – kaitsejõude, mida suunata ja juhtida, vaat neid ei ole, sest need on iga liikmesriigi siseasi.

Helsingis 1999. aastal peetud Euroopa Ülemkogu kohtumisel võeti vastu optimistlik Helsingi eesmärk, mis nõudis Euroopa kiirreageerimisüksuse moodustamist. Kuid kui pealkirjast kaugemale lugeda, siis tegeles see dokument siiski mitte Euroopa Liidu kaitseväe moodustamisega, vaid pigem peakorteri asukoha küsimusega ning liikmesriikide poolt teoreetiliselt kriisiolukorras panustatavate vägede ja võimekustega.  Nagu ELis sageli, pidi ka siin eesmärgiks seatud tähtaegu hiljem kaugemasse tulevikku nihutama.

Kuid uhke lubadus kõlas – “Oleme valmis välja panema 60 000 meest 60 päevaga ja rakendama neid 6000 km kaugusel ELi piirist.” Mis on tegelik suutlikkus, sellest on värskeim näide Prantsusmaa algatatud operatsioon Sangaris Kesk-Aafrika Vabariigis, milles potentsiaalse 15 brigaadi asemel tegutseb 1500 prantslast ja plaanitavad 500 ELi võitlejat. Viimastest paneb Eesti välja tervelt 10 protsenti.

Euroopa Liidu armee

ELi oma armeed pole, kuigi selle loomise poolt on muuhulgas Saksamaa. Äsjasel Müncheni julgeolekukonverentsil rääkisid sakslastest kõnelejad vajadusest, et nende riik võtaks suurema vastutuse kaitsekoostöös ning loobuks maailmasõjajärgsetest dogmadest. Hetkel on olemas seni kordagi kasutamata ELi lahingugrupid, mis tegutsevad koos, alluvad ülemkogule (kuigi siiski lõplikult liikmesriikidele endile). Koosneb see liikmesriikide moodustatud relvajõududest eesmärgiga osaleda ÜRO- ja humanitaarmissioonidel ning kriisikolletes.

Nn pööre Aasia suunas – pivot to Asia – USA välispoliitikas on üha enam ja enam saamas poliitilisest retoorikast elu tõsiasjaks.

Lahingugruppi kuulub 1500 meest erinevatest liikmesriikidest (aga ka Norra, Türgi ja Makedoonia väed), valmis reageerima 15 päeva jooksul. Kogu aeg on valmiduses kaks lahingugruppi, roteerudes iga kuue kuu tagant, kokku on gruppe 18. Eesti kuulub Põhjala lahingugruppi ühes Rootsi, Soome, Norra ja Iirimaaga. Kusjuures on märkimisväärne, et koos tugiüksustega kokku 2200 kaitseväelasest koosnevas üksuses on 1600 mitte-NATO liikmesriigi Rootsi sõdurit. Eesti mehi on sellesse arvatud 55.

Euroopa armeed seega hetkel ei eksisteeri. Kuigi selle eksistentsi vajadust on muuhulgas rõhutanud ka Joschka Fischer. Hetkel ollakse faasis, kus arutletakse 2009. aasta veebruaris Euroopa Parlamendis heaks kiidetud algatust nimega SAFE  (ingl k: Synchronized Armed Forces Europe). Eesmärk on suurendada koostööd eri riikide armeede vahel, aga luua isegi alaline ELi kaitseministrite nõukogu, ühised standardid, juhised jne. 2009. aastal kinnitasid oma toetust ideele Prantsusmaa ning Saksamaa. Aga Suurbritannia lükkas selle tagasi.

Eurokorpus

Euroopa integratsioonile tüüpiliselt on proovitud ka tagaukse kaudu tuppa imbumist. Eurokorpuse nime kandev üksus on olemas ja 1990ndate alguses arvati, et just sellest võiks välja kasvada Euroopa armee. Tegemist pole ametliku ELi institutsiooniga, vaid pigem klubi või partnerlusprogrammiga. Selle kuulutasid 1992. aastal välja toonane Prantsusmaa president François Mitterrand ja Saksa kantsler Helmut Kohl ning korpus pidi tegutsema NATO ja toona veel eksisteerinud Lääne-Euroopa Liidu raamistikus.

Ameeriklased üldiselt tervitasid algul seda ettevõtmist, sest nende õlul oli Euroopa julgeolek juba aastakümneid seisnud. Volker Rühe, Saksamaa toonane kaitseminister, lausus koguni, et eurokorpuse pikemaajalisem eesmärk võiks olla selliste sõjaliste operatsioonide läbiviimine, mida NATO kas ei suuda või ei taha ette võtta. Vastukaaluks kerkis teooria, et säärane ambitsioonikus (muide viimane on euroslängi meelissõnu) õõnestaks NATO jalgealust. Nõnda ongi see algatus jäänud tagasihoidlikuks.

ELi oma armeed pole, kuigi selle loomise poolt on muuhulgas Saksamaa.

Võitlusvõimelised on hetkel 1000 meest, võimekus on saata kuni 60 000 meest vähem kui 30 päeva jooksul ÜRO, ELi, NATO või OSCE egiidi all rahu valvama. See muuseas haakub ka Helsingi eesmärgiga. Vägesid on tegudele saadetud kolmel korral: 1998. aastal Bosniasse ja Hertsegoviinasse, Kosovosse 1999 ja Afganistani 2004–2005. Alati üheskoos NATOga. Eurokorpuse sõdurid on liikmesriikide „omand“, mistõttu ei allu nad otseselt ELile, kuid konsensuspõhine otsustamine teeb liikmesriikidest ikkagi tegelikud peremehed.

Otse loomulikult ei võta mitte kõik ELi liikmesriigid Eurokorpusest osa: asutajatest hiljem liitusid Belgia, Hispaania, Luksemburg, Hispaania, lõdvemalt seostatuna on panustanud ka Austria, Kreeka, Itaalia. Poola liitus 2009. aastal. Ometigi on sedakaudu kaitsekoostööd tegevad riigid suutnud reaalselt sekkuda nii Balkani konfliktide rahustamisse kui ka Afganistani operatsiooni. Pole imekspandav, et just seda üksust peab Euroopa Parlament oma 2009. aasta raportis Euroopa tulevaste relvajõudude seemneks.

On ka muid riikidevahelisi üritusi, nagu paljukiidetud Prantsusmaa ja Inglismaa kaitsekoostöö, mis kuulutati välja 2010. aastal; plaane pidanud ja deklaratsioone on avaldanud ka Saksamaa ja Rootsi, kuid paraku võime täna tõdeda, et need on enamasti headeks kavatsusteks jäänudki. Teokstehtud plaanidest väärib märkimist Saksa-Prantsuse ühisbrigaad, mis moodustati juba 1987. aastal ja mis tänaseks on integreeritud Eurokorpusega.

Pooling and sharing ei tööta

Pole kellelegi uudiseks, et kergem on kaitsekoostööd organiseerida paberil kui reaalsel maastikul. Liikmesriikidele ei saa ka liigselt pahaks panna klammerdumist suveräänsuskontseptsiooni külge ja soovimatust oma sõjalist oskusteavet liitlastega jagada. Sest juba Euroopa ühises välis- ja julgeolekupoliitikas (ÜVJP) on nii palju vajakajäämisi, et säärased tendentsid on igati arusaadavad. Meenutagem kasvõi seda asjaolu, et tervelt viis ELi riiki ei tunnista Kosovot iseseisva riigina, ehkki enamus on vastupidisel seisukohal. Sõjaväelased ise teatavasti ei saa demokraatlikus süsteemis korraldada asju, milleks pole poliitilist tahet, mis omakorda väljenduks seadustes.

Helsingis 1999. aastal peetud Euroopa Ülemkogu kohtumisel võeti vastu optimistlik Helsingi eesmärk, mis nõudis Euroopa kiirreageerimisüksuse moodustamist.

Lissaboni leping sätestab artiklis 42 ja 46, et riigid, kes soovivad omavahelist struktureeritud kaitsekoostööd, saavad seda teha. Teadupärast on ära toodud ka vastastikuse abistamise klausel, mida õnneks pole keegi veel pidanud kasutama. Õnneks, sest keegi ei tea, kuidas seesugune asi tegelikkuses toimida saaks. Meenutab veidi “kummalist sõda” ja 1939. aastat … Käivitusfond ÜVJP operatsioonide jaoks, mida olen ka mina oma kaitsekomisjoni raportis üritanud ellu kutsuda, eksisteerib endiselt ainult paberil.

Kõik need elemendid ühes lõputute Euroopa kaitsestrateegia paberitega on tulevikuväetis, aga ainult siis, kui seda materjali õigesti kasutada. Eurooplased peavad mõistma, et ilma Ameerikata nad ei suuda enam toota julgeolekut ning ühistegevus (ingl k: pooling and sharing) on hädavajalik. Kui riigid hakkavad minema spetsialiseerumise rada (iga liikmesriik keskendub piiratud võimekustele, vajadusi ja eelarvet mööda ning ELi tasandil asju koordineerides), siis selle praktikas toimimise eelduseks on vastastikune usaldus.

Holland loobus 2011. aastal tankidest ning tugineb nüüd Prantsuse ja Saksamaa tankidele juhul, kui neid peaks vaja minema. Soome geograafiline asukoht säärast otsust sugugi ei võimalda. Meie kandis on millestki loobumine signaaliks “strateegilisele partnerile”, et me ei usu enam iseendasse. Kuid lahenduseks pole mitte kaitseminister Urmas Reinsalu tagaigatsetav “üksik USA tank”, vaid täismahuline euroarmee, mis soovi korral võib Eestis pidada brigaadisuurust üksust.

Kust tuleb Euroopa kaitsevõime?

Kriitilise küsimuse kergitamiseks on seega objektiivne vajadus (USA pöördumine Aasiasse) ning üllataval kombel ka soodne hetk. Sest Euroopa Parlamendi valimised keskenduvad senisest veidi teravamalt Euroopa Liidu tulevikule.

Lihtsustatult taandub kõik teljele kas rohkem või vähem Euroopat. Veidi vähem lihtsustatult: kas rahvusriikide föderatsioon või riikideülene föderatsioon. Loomulikult ei pea silmi sulgema ka fakti ees, et mitmetes riikides on poliitilisi voolusid, mis sooviksid Euroopa Liidu ka sammhaaval laiali saata, alustades siis kas eurotsoonist lahkumisest (Marine Le Pen) või tööjõu vaba liikumise lõpetamisest (Geert Wilders, Nigel Farage ja teised). Mis omakorda pärsib karjääripoliitikute soovi föderatsiooni põhjendada. Aga sellest hoolimata on käes aeg tõstatada täie tõsidusega Euroopa relvajõudude küsimus.

Volker Rühe, Saksamaa toonane kaitseminister, lausus koguni, et eurokorpuse pikemaajalisem eesmärk võiks olla selliste sõjaliste operatsioonide läbiviimine, mida NATO kas ei suuda või ei taha ette võtta.

Nagu ühisrahagi puhul, ei saa korralikult talitada ilma, et sõjaväe taga oleks üks riik või entiteet. Ainult ametist lahkuvad inimesed julgevad asjadest ausalt rääkida. Håkan Syrén , rootslasest endine ELi sõjalise komitee juht, kõneles ametist lahkudes, et Euroopa kaitsevõime on allapoole sööstmas sellistes kriitilistes valdkondades nagu teabe hankimine, ülitäpsed relvad ja õhus tankimine. Suurim probleem on üldine kulutuste vähendamine ning vähene koostöö.

Teinegi ametist lahkunud mees rääkis sarnast juttu, saavutades suurema kõlapinna. Robert Gatesi kurikuulus kõne 2011. aastal sisaldas palju ausat kriitikat. Tema arvates eeldavad eurooplased, et USA on alati nende jaoks olemas. Aga tõepoolest, miks peaks nad olema? Strateegilisest huvist? Neid on neil mujalgi, Hiina naabruskonnas aina rohkem. Vanast armust? Gates on tõenäoliselt viimane külma sõda kogenud põlvkonna esindaja selles ametis. Tema järel kaob inertsist ja vanast armust jätkuv ameeriklaste kohalolu Euroopas, mis külma sõja lõpuga võrreldes on praeguseks vähenenud 70 protsenti.

Gates viitab oma intervjuus BBC saatele „Hardtalk”, et ilma USAta on NATO ebaefektiivne, kaitsevõimetu ühendus:„Pole asendust sellele, et riigid tagavad sõjalise võimekuse, mida allianss julgeolekuohu korral võib vajada.”¹ Ta toob välja, et kui USA kõrvale jätta, kulutavad ülejäänud NATO liikmed riigikaitsele aastas 300 miljardit dollarit (221 miljardit eurot). Seegi on näiliselt märkimisväärne summa, aga tervik oleks suurem kui praegune osade summa, kui kulutused tehtaks strateegilisemalt, läbimõeldumalt ja suuremas koostöös. „Bigger bang for a buck!“ lausus Eisenhower.

Kui eurooplased jäävad mugavalt lootma NATO, st USA vihmavarjule, samal ajal neid kõige muu eest sõimates (geneetiliselt muundatud organismid, luuramine, Iraan, Afganistan), siis tuleb ühel hetkel väga valus kukkumine. “Kui praegusi Euroopa kaitsevõime langustrende ei peatata, siis tulevased Ameerika riigijuhid võivad kaaluda, kas Ameerika investeering NATOsse on oma hinda väärt.”²

Eurooplased peavad mõistma, et ilma Ameerikata nad ei suuda enam toota julgeolekut ning ühistegevus on hädavajalik.

Kaitsekulutused langevad, kuid samal ajal tegeletakse Euroopa kaitse tugevdamisega – ehitades paberist tiigrit. Julgeolekuohte jagub.

Meie piirkonnas pole küsimus mitte enam võimalikus russofoobias, vaid idanaabris, kes aina agressiivsema käitumise ja sõnavõttudega ning Euroopale kallaletungi harjutavate õppustega ennast Läänemerel ja Mustal merel tunda annab. Lisaks on ebaselge Aafrika põhjaranniku tulevik. Arktika arengud. Terrorism ning nähtamatud vaenlased, nende seas kindlasti ka küberohud, on tõsised.

Ebastabiilsus laialivalguva üldmõistena on suurim ohuallikas. Kitsendada saame me seda märksõnadega Iraani konflikt, Süüria kodusõja süvenemine ja laialivalgumine ning araabia kevade järeltõuked (Egiptus). Kuigi Madalmaad enam tanke ei vaja, ei tähenda, et neid ei vaja Eesti või et Taani kaitseministeeriumi võib kinni panna. Valmisolek terrorirünnakuks või mõne muu riigi abistamiseks peab ju olema.. Ka keskkonnaalased julgeolekuohud on üha tähtsamad ning sealgi saab sõjavägi aidata evakueerimisel, katastroofiga tegelemisel ja humanitaarabi osutamisel.

Lahendus klaaslae taga

ELi 28 liikmesriiki kulutasid 2012. aastal kaitsepoliitikale summaarselt 205 miljardit eurot. Teenistuses on Euroopas 1,5 miljonit meest ja naist (2011. aasta seisuga). Tarvis on poliitilist otsust: loodava euroväe keeleks on inglise keel, tema juht võib olla Saksa ohvitser ning selle väe ülalpidamisse panustavad kõik liikmesriigid. Esimeses astmes integreeritakse relvatööstused ning avatakse rahalisele kitsikusele vaatamata Lissaboni lepingus ette nähtud start-up ehk käivitusfond. Vastuargumendid suveräänsuse vähenemisest või Brüsselisse koondumisest ei kehti: NATO ilma ameeriklasteta on Euroopa Liit pluss Türgi. Ükski ratsionaalne inimene ei paneks ELi kaitsevõime garanteerimist Türgi ülesandeks.

Lisaks sellele tasuks mõelda töökohtadele ja tööstusele. Kaitsetööstus annab tööd otseselt 400 000 inimesele, kaudselt 960 000 inimesele ja selle tööstusharu käive oli 96 miljardit eurot (2012. aastal). Kuniks maailm vajab relvastust – loomulikult oleks hea elada parimas võimalikest maailmadest, kus puudub vägivald – pole ehk mõistlik tehnoloogilistest ja majanduslikest eelistest kergekäeliselt loobuda.

Euroopa kaitsetööstus annab tööd otseselt 400 000 inimesele, kaudselt 960 000 inimesele ja selle tööstusharu käive oli 96 miljardit eurot.

Meid tabanud ülemaailmset majanduskriisi on võrreldud lausa 1930ndate suure depressiooniga. Kuidas sellest taastuti? Mitte ainult Franklin D. Roosevelti uue kursi (ingl: k New Deal) abil. Sõtta minnes said USA kaevandused ja tehased uue hoo sisse, elavnes terasetootmine, aga ka põllumajandus. Töötus vähenes 19 protsendi pealt (1938) 1,2 protsendi tasemele (1944). Sõda muutis USA lennutööstuse autotööstusest neli korda suuremaks. Ka neljaprotsendine majanduse elavdamine oleks ju praeguse kasvuga võrreldes saavutus. Julgeolek suureneks.

NATO ei tohi muutuda Türgist ja USAst koosnevaks alliansiks, milles Euroopa suudab mõlemale vaid lennuvälju pakkuda, olles isegi oma helikopterikandjad Mistral Venemaale maha müünud. Gatesi arvates avaks Euroopa letargia kaitseküsimustes väravad Shanghai koostööorganisatsioonile ja Euraasia Liidule.

Seega – on tõesti soodne hetk radikaalseks uuenduseks!